Paar tunnikest modellina

Poseerisin täna mitu tundi haapsalu salli modellina, “Haapsalu salli” raamatusse pildi peale. Selline raamat hakkab nimelt ilmuma, aga mina olen sinna ainult ühe peatüki kirjutanud ja see kah selline mitte eriti konstruktiivne ilujutt. Põhiosa raamatust on ikka Haapsalu käsitööseltsi töö, fotosid palju ja vähemalt kakssada erinevat mustrit selle salli kudumiseks pluss muud juhised-näpunäited. Pean tunnistama, et minul on elus korda läinud üks sihuke sall ka endal kududa, aga mitte just eriti õnnestunult, st ei saanud ikka õiget haapsalu salli: mõõdud tulid valed ja eraldi kootava ning külgeõmmeldava äärepitsiga ma ka ei viitsinud nikerdada. Ja siis ma olen kudunud endale ühe haapsalu salli mustriga piduliku õhukese kampsuni, aga see oli ka ammu. Kui aus olla, siis käsitööga pole ma juba päris ammu tegelenud. Aeg-ajalt lausa kahjatsen seda, aga kuidagi nagu ei leia aega enam, nii palju muud on tulnud: aed ja koerad ja… Või siis on asi ikkagi laiskuses, millele püüan enda jaoks õigustusi leida, ei tea.

Viljapeamustrilise õige haapsalu salliga Haapsalu väikeste majade vahel poseerida oli kena küll, ilm soe ning kaunis, värske juuksevärv peas ja noh, edevaks teeb ju, kui muudkui klõpsutatakse. Ikka vanal verandatrepil ja kõrkjates ja pargimurul ja keset muid kenadusi. Aga tõele au andes pean siiski tunnistama, et ma ei ole üldse ainus, keda selle raamatu tarvis üles võetakse: teisi salle näitavad oma õlgadel teistel aegadel ja teistes kohtades teised Haapsalu naisprominendid: proua linnapea Ingrid Danilov, Epp-Maria Kokamäe, Liivia Leškin ja rida teisi veel… ka Ilon Wikland isiklikult. Nii et esikaanetüdruk ei ole ma selles väljaandes paraku tõesti mitte.

Nii et mul oli päris tegus hommikupoolik: kõigepealt kaks tundi juuksuris, siis kaks tundi poseerimist, ja siis alles jõudsin tasuta raamatute laada riismete manu. Hea, et ma ei tea, mida kõike seal jagamisel oli, aga isegi nende riismete seast suutsin ma ära tulla korraliku sületäiega. Kui ma paar tundi varem oleks sinna sattunud, oleks vist käru vaja läinud.

Pärastpoole sõitsime ema juurde, teised käisid saunas, mina igaks juhuks mitte… noh, pooltõbisena nagu ei julgenud hästi. Selle asemel assisteerisin ema, kui ta parasjagu oma Bakkerist tulnud lillepakki avas. Et seal oli kõike muudkui viis tükki ja kuus tükki pakis, siis loovutas ta nende hulgast mõnda minulegi. Näiteks inkarvillea ja kurekella ‘Black Barlow‘. ja siis ma käisin labidaga kasvuhoone nurga taga vanaema vägevat valget täidisõielist kukekannust näkitsemas.

Kukekannustega on mul üks igavene häda, nad ei kipu mu aias eriti pikaealised olema. Mingi seen või bakterpõletik tuleb neile umbes õitsemise ajal kallale (juurekaelamädanik). Võib-olla aitaks, kui profülaktiliselt kohe kevadel Topaasi või Scorega pritsima hakata?  Igaks juhuks istutan selle valge kukekannuse aga veel niisugusse kohta, kus kukekannust varem pole olnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: