… kui ta mu kolme kastitäit kraami nähes väljendas veendumust, et nagunii tulen kõigi nende kastitäitega rohevahetuselt ka tagasi, ainult et siis on neis juba uued taimed… Noh, õnneks ei läinud päris nii. Tagasi tulin pooleteise kastitäie uute taimedega. Käesolevaks hetkeks on nad ka maha istutatud, ja need on üks ilus veinipunane priimula, terve mätas: tegin selle 3 tükiks; roosaõieline kopsurohi; oranž raudrohi; kevad-leeklill, mis mul kunagi oli ja mis koos iiriste ja kurekelladega oli imekena, aga 2005/06 aasta kole talv võttis tema mult ära; sinakaslilla lupiin; särav päevakübar; ja siis paar tundmatut taime puhtalt uudishimust (andjad ei teadnud nende nime ja noorte lehtede järgi mina neid ka ei tundnud – sutike avastamisrõõmu suveks, eks ole).
Ja siis sain terve hunniku maasikataimi, kahesuguseid. Oli plaan tekitada endale kuhugi peenraserva üks maasikarida… ja panna mõned ka amplitesse, sellepärast neid võtsin. Ühed olid korralikult kümnekesi ajalehetuutu sees, aga teised olid niisugune hoomamatu pundar, et alles kodus neid harutades sain aru, kui palju neid tegelikult oli. Pealegi tuli välja, et mullakott on tühi mis tühi ning kõik poed, kus mulda müüakse, ka juba kinni. Polnud hullu, tekitasin korralikumatest taimedest omale ühe kümnetaimelise “maasikapeenra” koerte poolt ärapissitud roomava kadaka asemele (mille välja juurisin: oli ta ju üleni kollane, ainult üks-kaks rohetavat tutikest… Kahju oli muidugi, Ott kinkis mulle selle kunagi ammu sünnipäevaks, viis-kuus aastat suutis Hermann selle läheduses rahulikult elada, aga näe, see talv oli vaja vaeseke surnuks pissida!). Pussaka taimedest mahtus suure peenra päikselisema otsa esiserva seitse taime. Nii et mul on nüüd minu väikeses aias ka tervelt 17 maasikataime. Ma poleks ise ka iialgi uskunud, et maasikad kuhugi mahuvad.
Ülejäänud pussaka andsin naabrinaisele, kes just oli plaaninud homme-ülehomme kuhugi maasikataimi ostma minna. Nii toredasti läks nendega. Taimi jäi järele ju vast paarkümmend.
Eile õhtul veel tuli kolm-maja-edasi-naabrinaine viie toreda taimega, n.ö vastuvisiidile. Mõni tund varem olin tal käruga külas käinud ja üht-teist sinna maha jätnud: ikka lilletaimi, mida ta mu aiast tahtnud oli. Ja tema tõi omakorda mulle oganuppe, metsülaseid, säbara kurereha, lamava mailase ja valge pisikelluka, mille pidamisega ma lähen kolmandale katsele – on kah üks taimi, kellele mu aias väga ei meeldi, aga ma ikka proovin veel. Sest teoreetiliselt peaks talle ju ikka meeldima. Kasvutingimused ja kõik on just sellised, nagu üks pisikellukas vajab, aga näe, no pole nad seni elanud mul eriti kaua, ja aru ma ei saa, miks.
Rohevahetus on üks tore asi. Ainult üks asi võiks selle juures parem olla. Inimesed võiksid oma taimede nimesid teada. Muidu oli omamoodi jabur kuulata seletamist, et “see on see kõrge kollane, aia ääres kasvab,” ja “neid on igat värvi: kollaseid ja punaseid ja pruuniga, sügislilled sellised”, või et “madal kollane suvelill” – ja täpsustamisel selgub, et ikka püsilill, ainult et suvel õitseb, ja kes ta täpselt on, teab jumal taevas.
Aidi Vallik avalikult 
Hille Ring said,
10. mai 2009 kell 07:22
Aitäh, Aidi, suureõielise kelluka eest! Endal mul seekord jagamiseks kedagi kaasas ei olnudki. Aga huvitav oli vaadata, kuidas teised oma taimi jagasid. Osad istikud ja juurikad jäid mul seekord Kirimäelt koju kaasa toomata, sest tõsi on jah see, et inimesed ei teadnud oma taimede nimetusi. Ei hakanud umbropsu riskima.