Kõik need 8 aastat, mis me siin majas olnud oleme, olen ma püüdnud koos aiaga kaasavaraks saadud vanu punaseid darvintulpe kuidagi ühte kohta kokku koondada. Enda arust viimase, otsustava lahingu pidasin maha eelmisel suvel, kui õitsemise ajal märgistasin hoolega kõik need taimed ja sibulate ülesvõtmise ajal kaevasin nad üles, kuivatasin ja istutasin siis jõulu eel sinna peenrasse, kus nad mul minu arust käima peaksid. See peenar, muide, ei ole see:
Minu eesmärk oli need punased siit viimseni välja saada. Ma ei tea, mis võluvitsa väel nad ometi jätkuvalt selles peenras on. Uskumatu.
Aga nüüd ma ometi vaatan, et võib-olla tasuks siiski neile loobumisvõit anda. Nad tegelikult sobivad ju siia hästi. Lihtsalt mul oli kujutluspilt kollase-valge-tumepunase voogamisest siin. Mitte see ere lipupunane. Aga noh. Ma adun enda jõuetust selles võitluses.
Seda enam, et mingil müstilisel kombel on need punased darvinid end välja kergitanud ka kohtadest, kus mul neid varem justkui pole olnudki. Näiteks siit:
Ja ka siit ma enda teada kaevasin nad eelmine suvi KÕIK VIIMSENI välja:
Käed vajuvad jõuetult rippu, ausõna. Mina enam ei jaksa. Las kasvavad, raiped. Hullem kui umbrohi. Õnneks on nad ometi ilusad, näiteks niiviisi läbi ikka veel õitseva forsüütiapõõsa maja poole vaadates:
Ja ka akendealuses peenras koos õrna ja armsa ‘Sweetheart’-tulbiga tegelikult sobivad nad ju kokku:
See punane darvin on vist jah üks neist asjadest, mille olemasoluga on targem lõpuks lihtsalt leppida. Võililledest olen jagu saanud, naadist ja muust jamast ka, aga see punane saatan on võitmatu. Olgu siis peale. Olgu siis, kus tema tahab.
Aga kirsid ja ploomid ümberkaudsetes aedades õitsevad, õunapuud on puhkemas, ja meie katuseakendest avanev vaatepilt on lihtsalt lummav, nagu mõnest muinasjuturaamatust kohe:
Aidi Vallik avalikult 
Mutt said,
15. mai 2009 kell 13:20
Tulbisibulate rändamise üks võimalikke põhjuseid võibad olla vesirotid. (Või muud elajad, kes maa all roomavad ja lillemugulaid söögiks võivad tarbida.)
Meil tekkis aiamaal paar aastat tagasi keset vaarikapuhmast suur hulk imeilusaid nartsisse. Aasta hiljem tärkasid nartsissid ka mustsõstrapõõsaste vahelt, hoopis teine sort kui meil kuskil oma maalapil olnud on. Ja küüslaugud tärkavad tavaliselt igalt poolt mujalt, kui sealt, kuhu need maha sai pandud.
Nirti said,
15. mai 2009 kell 15:34
Kas tulbid siis seemnetest ei paljune kuidagi? Tekivad ju need mitmetahulised kuprad vms otsa. Äkki linnud tassivad neid seemneid üle aia ringi ja sa peaksid need seemnekuprad ära lõikama?
*aiandusvõhik* 🙂