“Rumala Roosi” leping läks vett vedama

Läks jah, sest kirjastus asus lepingu kohapealt suhteliselt jäigale positsioonile… eks kriisiolud anna neilegi võimaluse lihtsalt öelda, et kui ei meeldi, otsi muu variant mõnes teises kirjastuses. Raamatumüük on ju päris tugevalt vähenenud, ka raamatukogud ei saa praeguste kärbete õhkkonnas enam kuigi palju sisse osta.

Aga mina ei saa ju ka sellepärast sõlmida enesele kahjulikku lepingut, eks ole. Küsimus ei ole seejuures autoritasu suuruses, see sobis meile mõlemale ja sellega oli OK. Asi oli ühes teises tingimuses, mille kirjastus läbi suruda tahtis. Esmatrüki tiraaži suuruses nimelt.

Vaadake, eesti omamaise kirjanduse normaalne ja keskmine tiraaž on ju umbes tuhat raamatut. Kõik mis üle selle, on juba peaaegu menuk, no ja siis need üksikud bestsellerid, mida müüakse ka mitukümmend tuhat, võib-olla üks-kaks nimetust kolme aasta jooksul. Aga keskmine aasta-paariga läbimüüdav trükiarv on siiski umbes 1000. Populaarse autori puhul ka 1500 – 2000. See selleks. Igatahes kui raamat osutub edukaks ja müüakse kiiresti läbi, siis tehakse sellest tihti kordustrükk. Hea tava järgi sõlmitakse kordustrüki väljaandmiseks autoriga uus leping, st ostetakse temalt õigus anda välja veel teatud kindlal arvul raamatueksemplare. Kui see läbi müüakse, siis lepitakse taas kirjalikult kokku, mis aja jooksul, mis summa eest ja mitu raamatut veel tehakse. Jne. Lihtne, inimlik, normaalne. Kui kaup läheb, tellitakse seda juurde.

TEAtavad kirjastused aga teevad hoopis nii, et ostavad esmatrüki õiguse väga suurele eksemplaride arvule. Näiteks tahavad teha 8000 eksemplari. Ja kirjutavad lepingusse, et võtavad endale õiguse anda see hiiglaslik “esmatrükk” välja järkude kaupa lepingu kehtivuse aja jooksul. Noh ikka et sel aastal 2000 ja paari aasta pärast veel 2000 ja siis veel kahe aasta pärast veel üks järk “esmatrükki” jne. Ainult et honorar on ikka seesama esmatrüki honorar, seesama ühekordne lepingutasu, ega seda siis sellepärast rohkem ei pakuta kui 2000 eksemplari trükiõiguse eest. Ja samas pole kirjastusel ka kordustrükkide eest vaja maksta, eks, sest need ju pole siis enam nende arust kordustrükid, vaid esmatrüki erinevad järgud. Sihuke peenike värk.

Noh, õnneks lepingud lõpevad mingil ajal ära, lepingu kehtivusaeg on ka lepingus kirjas. Aga. Täiesti kooskõlaliselt Eesti seadustega on need lepingud kirjutatud isepikenevateks! See tähendab, et näiteks kui leping on sõlmitud seitsmeks aastaks, alates lepingu sõlmimise kuupäevast, ja kui lepingu üks osapool ei ole enne lepingu lõppemist pooleaastase etteteatamisajaga kirjalikku avaldust teinud, et leping tõepoolest lõpetataks, siis pikeneb leping automaatselt veel 3 aastaks. Ja  kui siis pool aastat enne selle 3 aasta täitumist kah kirjalikku avaldust ei tee, siis pikeneb kogu kupatus automaatselt veel kolmeks aastaks. Ja nii aina edasi. Mis tähendab seda, et kirjastusel võib seda 8000 “esmatrüki” raamatut üha uuesti ja uuesti trükkida ning müüki paisata praktiliselt piiramatu aja jooksul, kasvõi kaksümmend aastat järjest ja ilma autorile maksmata, kuni kirjanik ükskord õigel hetkel taipab selle kirjaliku avalduse saata, ja kui see ikka siis kohale ka jõuab, eks ole.

Aga nüüd kujutage ette, et kirjanikul on selliste lepingutega ilmunud 10 – 50 erinevat raamatut. Ja kui tahad, et ei pügataks, tuleb sel moel iga üksiku raamatu lepingu puhul eraldi varitseda seda õiget hetke ja muudkui avaldusi kirjutada, ning kontrollida, kas need ikka kirjastusse kohale ka jõuavad või kas neid ikka seal registreeritakse. Aga pügada saab kirjanik sellegipoolest, sest ta isegi parimal juhul on kirjastus lepingu kehtivuyse aja jooksul jõudnud tema raamatut trükkida ja müüa 2- -3 normaalse tiraaži jagu üheainsa normaalse tiraaži hinna eest.

Loomulikult ma ei soostu sellisele lepingule alla kirjutama. Ma olen nõus sellega, et minu käsikirjast tehakse 2000 raamatut näiteks 20 000 krooni eest, ja isegi see on peaaegu heategevus, sest mina, autor, saan raamatu poehinnast 1o krooni. Minge poodi, vaadake, mis kõvade kaantega lasteraamatud maksavad, ja siis tulge ja öelge, et ma olen ahne ja paha. Ei ole ju. Seda raamatut ei oleks üldse olemas, kui mina ei oleks seda kirjutanud, ükski kirjastus poleks saanud seda trükkida ja müüa.

Kui raamat on hästi välja tulnud ja seda tahetakse osta rohkem kui need normaalsed 2000 tk, siis on õiglane, et ka mina teenin selle pealt juurde, eks.

Aga juhul kui ma olen oma isikliku väikese valge käekesega tehtud allkirjaga andnud kirjastusele õiguse trükkida seda raamatut selle 20 000 krooni eest 800o tükki, siis ma istun, vahin ja imen pöialt, kui iga paari aasta tagant jälle mu raamat ilmub ja hästi müüb, aga mina selle pealt senti enam ei saa. Sest ma kirjutasin sihukesele lepingule alla, sain oma 20 000 miinus maksud ühekorraga kätte ja nüüd ongi nii.

Ja tehaksegi nii, ja kirjutataksegi sellistele lepingutele alla, sest kirjanik tahab, et ta raamatud ilmuksid, peale selle tahab kirjanik olla ka hea inimene ja mitte kirjastajatega tülli minna. Pealegi parem see 20 000 krooni käes kui ilmumata käsikiri lauasahtlis. Kui kirjanik käib kuskil kuupalgaga ametis, siis võib-olla tema jaoks ei ole tõesti nii tähtis, kas ta saab 10 krooni või 2.50 (8000 tiraaži puhul) oma raamatu kaanehinnast. Ega ta siis üldjuhul eriti palju kirjuta ka, ehk üks raamat nii kolme kuni viie aasta peale puhkuseajast… kuigi üksikuid erandeid on, ajalehtede ja reklaamibüroode juures peamiselt, aga kõik kirjanikud ju neisse kohtadesse ka ära ei mahu. Mina ei saa endale lubada lõbu oma tööd peaaegu muidu laiali jagada (mis see 2.50 raamatu pealt siis muud on?), mina elan sellest, mis ma kirjutan. Minu jaoks on oluline, et ma saaksin sellele pühenduda, mis ma teen. Et mul oleks aega jälgida, mõelda, fantaseerida, kavandada, kirjutada. Ja kui ma tahan heategevusega tegelda, siis ma annetan lastekodudele või varjupaikadele, mitte suurkirjastustele.

Ühesõnaga, minu tingimus oli Eesti olude kohta realistlik esmatrüki tiraaž. Autoritasu suurust tahtsin kah sutike kergitada. Selle viimasega oldi nõus, aga tiraaži vähendamisega mitte. Mina ka järele ei andnud. Ja siis nad lõpuks tänasidki senise koostöö eest ja teatasid, et ei avalda “Roosi”. Ilmsiks sai ka minu rumalus, et ma ei sõlminud nendega eellepingut “Roosi” kirjutamise ajaks, sest tegemist oli nende endi pooolt tellitud lasteraamatuga. Sada kordaq muudkui helistati, et kas ikka kirjutan ja kas juba kirjutan ja millal ükskord tuleb… Mina hurraaga kirjutasingi, sest eeldasin, et leping tuleb samasugune nagu eelmisegi neil kirjastatud raamatu leping, tõsi küll, mille ümber tookordki (2007, “Tirtsti ja turtsti”) sai vaieldud, aga lõpptulemusele siiski jõudsime. Aga võta näpust. Seekord neile enam samad tingimused ei sobinud.

Ma pean tunnistama, et ma ei olegi eriti kurb, sest nendega vaidlemine oli üsna tüütu, ja mõte sellest, et iga raamatu ümber hakkaks selline pull toimuma, tundub veel tüütum. Muidugi kurb, et sügisel jääb see raha nende käest saamata, aga eks ma mõtlen ja küpsetan siin midagi kokku… ma tegelikult pole veel selgeks mõelnud, kas mul oleks mõttekam sellele raamatule teine kirjastaja leida või ikka MTÜ-ga see välja anda, ma pean endaga läbi arutama, palju mul oleks aega selle jahmerdamisega tegelda ja kuidas finantsiline pool klapiks.

Aga kevad on selles suhtes natuke jama aeg niisuguste analüüside jaoks… aias on nii palju teha, ja ilu ja rõõmu, noh.

Mu töötoa akna all avaneb praegu selline pilt:

V 15 TT akna all

Seda sinist priimulat imetlen ma iseäranis, tõug on ‘Arctic F1’ ja ma ise külvasin selle eelmisel aastal seemnest.

V 15 Arctic F1

3 kommentaari

  1. andry ervald said,

    16. mai 2009 kell 14:03

    raha, ainult rahu

    HEa raamat ei kao kuhugi, ja paku näuteks Varrakusse.

    Jah. Need TEAtavad kirjastused, teame teame.

  2. Köögikata said,

    16. mai 2009 kell 17:03

    Tubli oled, et saba jalge vahele ei tirinud ja alandlikult kõigega nõus polnud. Kuigi mul pole sellest kirjastamisemaailmast aimugi, olen kindel, et leiad üsna pea parema lahenduse asjale. Pea püsti!

  3. Oudekki said,

    16. mai 2009 kell 20:59

    Minu arvates selline leping on vastuolus seaduse mõttega. Minu arvates peaks seesuguse lepingu õigusvastaseks kuulutama. Kuna mul on teoreetiline plaan elus mõni raamat kirjutada, siis heameelega annan väikese sõrme, et sellega tegeleda.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: