Mis ma eile punapajuga tegin

See oli tõesti päris õudne! Ometi ma teen seda igal kevadel. Ja iga kord on väga jube tunne, nagu sooritaks mõrva või midagi.

Mul kasvab keset aeda nimelt üks tüvele poogitud punapaju, mis aegade alguses oli viis peenikest vitsakest natukene jämedama püstise rao otsas. Nüüd on ta kasvanud selliseks (pilt rubriigist “ENNE”:

V 16 Punapaju enne

Kevadel on ta iseäranis võluv: noored väikesed lehed ja hõbedased piklikud urvad, mis paiknevad okste peal püstiselt nagu tillukesed küünlajupid. Iga aasta ma lasengi tal selle kevadise ilu ära näidata…

V 16 Punapaju lähedalt

… ja siis tuleb Suur Julmustöö.

Aarne Kähr kirjutab ka oma raamatus “Aedniku aastaring”, et aednikud on julmad ja jõhkrad inimesed, kelle lemmiktööriistadeks on terav nuga ja aiakäärid…

V 16 Punapalju pärast

Selle tüüka pealt on näha, et ma olen vaest punapaju tõepoolest juba aastaid sel moel radikaalselt kohelnud. Pookekohast kõrgemale on tekkinud tõsine haruline tüügas, sest pärast iga lõikamist tekib lõikekoha juures ju uute okste hargnemine, ta muutub mul iga aastaga aina tihedamaks.

Kui ma teda igal kevadel niimoodi tüüka peale maha ei lõikaks, siis kasvataks ta peenikesi ja painduvaid pajulikke noori oksi (need on veel punaka koorega kah) eelmiste aasta okste otstesse ja külgedele, aga selle paju okste aastane kasv on umbes poolteist meetrit. Kujutage nüüd endale ette, kui see kena puukene põrutaks oma okstega igasse suunda kasvutempoga poolteist meetrit aastas… brr… paari aasta pärast oleks tegemist tõelise taimse godzillaga ning ka suur osa murust oleks slepina maad mööda voogava okstemassi all, sest pookealuse kõrgus on iseenesest ainult umbes 1.50.

Sellele puule ongi nulliga lõikamine ette nähtud. Praegu on jah jube vaadata, aga ma võin kuu aja pärast üles panna uue pildi, millelt saab näha, et ma ei mõrvanudki teda: juba varsti hakkab uus tihe hallikasroheline tutt selle tüüka otsas turritama, juulis on ta juba päris armas vaadata ning sõrmkübaratel on küllalt valgust tema all õitsemiseks, ning augustis on ta peaaegu taastanud oma varakevadise maani rippuva vormi. Punapaju on elujõuline nagu loom, eriti kui talle veel sutsuke sõnnikut juurte ümber poetada. Ja kasta.

Eile õhtul traalisime taas koos naabrinaisega Kastanis ja otsisime Moorut, sest üks tädi helistas ja arvas, et oli Moorut just äsja oma maja ees näinud. Meie nägime seal lähistel umbes nelja musta-valgekirjut kassi, aga Mooru ei olnud neist ükski.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: