Kastani kassikoloonia ja tärganud külvid

Eile õhtul olin just oma lapse mataõpetaja juurest tagasi toonud, kui poest saabunud ja söögivalmistamist peaaegu alustanud Ott mainis, et minu äraolekul oli talle helistanud üks noormees, kes oli näinud Mooru kirjeldusele vastavat kaelarihmaga kassi Kastani metsa kassikoloonia lähistel. Loomulikult jäi kõik pooleli, ajasime autole uuesti hääled sisse ja põrutasime Kastani metsa nagu kiirreageerimisrühm. Otsisime üles selle kurikuulsa kassikoloonia.

Praegu on mul kahju, et ma seda ei pildistanud. See on tegelikult vaatamisväärsus omaette. Lühidalt öeldes: tegemist on metsikute kasside asurkonnaga mõnisada meetrit suurtest majadest eemal metsas. On terve rida vanemas eas naisi, kes  käivad neile sinna süüa viimas ja on neile vanadest vaipadest ja karpidest ehitanud isegi kuudid. Paar aastat tagasi oli suur aktsioon, kui loomakaitse tahtis seda kolooniat likvideerida, käidi seal neid kasse püüdmas, vähemalt poegi – sest loomulikult sigivad need kassid nii, nagu kassid ikka sigivad, eriti kui nad veel toidetud ka on, ja loomulikult levivad nende keskel parasiidid ja haigused, sest ega keegi ju neid ei vaktsineeri ega ravi. Aga mutid käisid enne loomakaitsjate tulekut sealt kasse laiali ajamas, et neid ikka jumala pärast kätte ei  saaks. Tõsine tsirkus. Igatahes koloonia on praegu täiesti alles, terve väike kasside linnak.

Nad on arad ja pelglikud, inimest ligi ei lase, jooksevad põõsastesse ja vahivad sealt. Ümber “kuutide” vedeleb toidukarpe. Mingi suur rauast alus on, mille peal joogivesi.

Peab ütlema, et sealt kassikolooniast polnud me tõesti Moorut seni otsima läinud, sest arvasime, et tema otsib hädas olles vast ikka inimeste lähedust. Ja ega me teda sealt selle tunni aja jooksul leidnudki. Mis muidugi ei tähenda, et teda seal üldse ei võiks olla. On ju võimalik, et kümme päeva omapead hulkunud ja kodu kaotanud kass on šokis, ning šokis loom käitub oluliselt teistmoodi kui normaalne loom. Näiteks paanikas koer ei anna end ka omanikule kätte, jookseb ka tema eest minema.

Ohh, ma ei tea.

Täna viime Mooru fotoga kuulutused ka Kastani bussipeatustesse ja poe juurde. Igatahes nüüd juba kolm telefonikõnet kinnitavad, et temasugust kassi seal eelmisel nädalal nähti. Ja kui palju neid must-valgeid pikakarvalisi kaelarihmaga kasse ikka Haapsalu peal ringi jookseb? Nii et minu mõte on selline: eelmise nädala keskpaigas oli Mooru elus, terve ja eksles Kastani linnaosas, käies inimeste ligi ja otsides abi; et sel nädalal teda enam nähtud ei ole, võib tulla sellest, et keegi on ta enda juurde võtnud, sest kui ta oleks auto alla jäänud või midagi, siis oleks vast ka tema surnukeha nägemisest teatatud või oleksime me selle ise kuskilt tee äärest juba leidnud; see keegi  võib olla venekeelne inimene, sest ta ei loe “Lääne Elu”. Aga poes käib ta ikka, bussiga sõidab ilmselt ka, ja sellepärast tuleb oma kuulutused kahes keeles neisse kohtadesse üles panna.

Just praegu kohendasingi kuulutuse teksti, ja nüüd pean leidma kellegi, kes oskaks mul selle korralikku vene keelde panna. Varitsen näiteks, millal naabrinaine õue tuleb.

Aga mu talve kuuris veetnud ja aeglaselt idanevatest külvidest rõõmustasid mind täna hommikul selliste lillede tited: mägi-koldrohi (anthyllis montana rubra), hiid-ogaputk (eryngium giganteum) ‘Miss Willmott’s Ghost’, kassikäpp (antennaria dioica) ‘Rubra’, hunditubakas (hieracium maculatum) ‘Leopard’, sale peekerlill (penstemon gracilis) ja kaks lõhnavat kannikest (viola odorata): ‘Tsarskaja’ (peaks olema iseäranis suure õiega)  ja   valgeõieline, albiflora.

Mooru otsingud muudkui jätkuvad

Jajah. Ma lihtsalt märkasin, et ei ole tema otsimisest üldse kirjutanud, aga see ei tähenda, et ta juba unustatud oleks. Ta on ikka veel kadunud, täna siis juba üheksandat päeva – kuigi me oleme läbi kamminud kogu lähikonna, ja inimeste teadete peale ka kaugemad linnajaod. Peaaegu igal õhtul oleme käinud kolamas ja teda otsimas, kord koertega, kord ilma. Fotoga ajalehekuulutuse peale helistas mitu inimest, kes arvasid, et nad on teda näinud: kaks teadet tuli Kastani linnajaost, kaks siitsamast lähedalt Kopli tänavast, aga see kant sai meil juba Mooru kadumise esimestel päevadel vähemalt kümme korda läbi käidud. Üks õhtu tolgendasin seal päris mitu tundi, muudkui edasi ja tagasi, vahtisin võõrastesse õuedesse ja muudkui kutsusin, vorstipakk taskus. Siiski kihutasime jälle iga teate peale kohale, aga ei midagi.

Eile kõndisime ja hüüdsime mitu tundi Kastani majade vahel ja metsas, mitmekesi: naabri pere ja mina Otiga. Ikka ei midagi.

Ühel öösel nii neli-viis  päeva tagasi läksin enne magamaminekut veel trepile Moorut kutsuma, no et äkki… Ja siis tundus, et ta hüüab mulle kuskilt vastu. Hüüdsin Otti, tõmbasin ruttu saapad alla, Ott võttis taskulambi ja kihutasime selles suunas, kust hääl kostis. Kolasime öösel kell kaks mööda naabrite aedasid… mina ei tea, mis nad mõelda võisid. Ja lõpuks selgus, et häälte autoriteks olid kaks omavahel maid jagavat kõutsi. Jälle pettumus.

Varjupaik on muidugi teavitatud. Kui ta ainult kuidagi sinna satuks, sealt saaks ta vähemalt kätte.

Aga räägitakse hirmu ja õuduse jutte rebastest. Ka meie kandis pidi üks pesitsema, märtsikuus veel nähti teda. Siiski ma ei tahaks uskuda, et rebane kassi omale saakloomaks valib, kui ümberringi aedades on kompostihunnikuid köögijäätmetega kui palju, ja hiiri-rotte… Ei tohiks ju linnarebasel kõht nii tühi olla.

Ma ikka loodan veel, et ta tuleb kuskilt välja. Ma ei lepi mõttega, et see pilt jääbki viimaseks, mis temast veel ta kadumispäeva, 3. mai pärastlõunal aias tegin – kui mina istutasin ja tema sättis ennast minu lähedale palmilehise tarna puhma taha tukkuma.

assistent

Aasta vanem ja üks lühinäidend ka valmis

Esmaspäeval oli mul sünnipäev, sihuke kummaline sel aastal. Et olin lubanud sel päeval ära saata ühe lühikese lastenäidendi teksti, aga nädalavahetus läks rohevahetuse ja emadepäeva ja sugulastega-sünnipäeva tähe all, siis paratamatult oli nii, et vaheldumisi võtsin vastu külalisi ja telefonikõnesid ja kirjutasin kõige selle vahepeal näidendit. Täitsa huvitav seis. Õnneks oli mul näidendi jaoks kogu eeltöö tehtud ja asi n.ö valmis komponeeritud, ainult see tehniline kirjutamine. Ja valmis ma ta lõpuks ka sain, isegi enne tööpäeva lõppu, kuigi külalisi käis mitu satsi. Rihma aga julgesin lõdvaks lasta alles õhtul pärast päevatööd, kui vana armas sõbranna, kellega tubli pool aastat ei olnud saanud pikemalt koos olla, tuli õnne soovima, ja siis me leidsime pärast ühe veini ammendamist, et hästi tore oleks üle pika aja kahe peale näiteks pudel džinni ära juua. Ja kui me olime selle tegevusega umbes kolmveerandi peal ja kell oli üks öösel, tuli meile meeldi hulganisti toredaid laule, st põhiliselt esimesi salme. Aga selle peale tõusis Ott, kes vahepeal oli magama läinud, uuesti üles, prõmmis uksi ja saatis meid kuhugi mujale “lõugama”. Nii võtsimegi oma joogid kaasa ja läksime istusime maja ette kõnniteele ja laulsime seal edasi neid esimesi salme. Siiski mitte kaua, sest publikut ei ilmunud, ainult ülejärgmise naabri koer hakkas ulguma ja külm hakkas ka. Kolisime õige pea tagasi tuppa, kus päevakorda tekkis küsimus, kas meie koerad üleüldse uluda oskavadki. Tundus, et ei oska, ja siis me õpetasime neid ja näitasime ise mitu korda ette. Aga seepeale tuli ülakorruselt Kuri Teismeline ja lõi korra majja, põhjapanevalt. Märkis, et erinevalt meist muudest tolgustest peab tema homme kooli minema ja enne seda magada saama, mis oli sulatõsi. Nii  me siis itsitasime edasi juba sordiini all, džinn sai otsa, tuju oli ikka naljakas. Miski kella kolme ajal läks sõbranna koju, mina koristasin köögi ära, toppisin nõud masinasse ja lugesin sünnipäeva edukalt lõppenuks. Suuremat tähistamist sel aastal ma nagunii ei plaaninud, majanduslik olukord on selle jaoks suti pingeline… ja eks neid suure seltskonnaga, möllukaid ja legendaarseid sünnipäevi ole mu elus olnud juba küll.

Aga eks ma annan teada, kui ma ümber mõtlen.

Ja ma arvan, et see palagan sobiks selle sünnipäevateema lõpetuseks hästi.

Naabrinaisel oli peaaegu õigus

… kui ta mu kolme kastitäit kraami nähes väljendas veendumust, et nagunii tulen kõigi nende kastitäitega rohevahetuselt ka tagasi, ainult et siis on neis juba uued taimed… Noh, õnneks ei läinud päris nii. Tagasi tulin pooleteise kastitäie uute taimedega. Käesolevaks hetkeks on nad ka maha istutatud, ja need on üks ilus veinipunane priimula, terve mätas: tegin selle 3 tükiks; roosaõieline kopsurohi; oranž raudrohi; kevad-leeklill, mis mul kunagi oli ja mis koos iiriste ja kurekelladega oli imekena, aga 2005/06 aasta kole talv võttis tema mult ära; sinakaslilla lupiin; särav päevakübar; ja siis paar tundmatut taime puhtalt uudishimust (andjad ei teadnud nende nime ja noorte lehtede järgi mina neid ka ei tundnud – sutike avastamisrõõmu suveks, eks ole).

Ja siis sain terve hunniku maasikataimi, kahesuguseid. Oli plaan tekitada endale kuhugi peenraserva üks maasikarida… ja panna mõned ka amplitesse, sellepärast neid võtsin. Ühed olid korralikult kümnekesi ajalehetuutu sees, aga teised olid niisugune hoomamatu pundar, et alles kodus neid harutades sain aru, kui palju neid tegelikult oli. Pealegi tuli välja, et mullakott on tühi mis tühi ning kõik poed, kus mulda müüakse, ka juba kinni. Polnud hullu, tekitasin korralikumatest taimedest omale ühe kümnetaimelise “maasikapeenra” koerte poolt ärapissitud roomava kadaka asemele (mille välja juurisin: oli ta ju üleni kollane, ainult üks-kaks rohetavat tutikest… Kahju oli muidugi, Ott kinkis mulle selle kunagi ammu sünnipäevaks, viis-kuus  aastat suutis Hermann selle läheduses rahulikult elada, aga näe, see talv oli vaja vaeseke surnuks pissida!). Pussaka taimedest mahtus suure peenra päikselisema otsa esiserva seitse taime. Nii et mul on nüüd minu väikeses aias ka tervelt 17 maasikataime. Ma poleks ise ka iialgi uskunud, et maasikad kuhugi mahuvad.

Ülejäänud pussaka andsin naabrinaisele, kes just oli plaaninud homme-ülehomme kuhugi maasikataimi ostma minna. Nii toredasti läks nendega. Taimi jäi järele ju vast paarkümmend.

Eile õhtul veel tuli kolm-maja-edasi-naabrinaine viie toreda taimega, n.ö vastuvisiidile. Mõni tund varem olin tal käruga külas käinud ja üht-teist sinna maha jätnud: ikka lilletaimi, mida ta mu aiast tahtnud oli. Ja tema tõi omakorda mulle oganuppe, metsülaseid, säbara kurereha, lamava mailase ja valge pisikelluka, mille pidamisega ma lähen kolmandale katsele – on kah üks taimi, kellele mu aias väga ei meeldi, aga ma ikka proovin veel. Sest teoreetiliselt peaks talle ju ikka meeldima. Kasvutingimused ja kõik on just sellised, nagu üks pisikellukas vajab, aga näe, no pole nad seni elanud mul eriti kaua, ja aru ma ei saa, miks.

Rohevahetus on üks tore asi. Ainult üks asi võiks selle juures parem olla. Inimesed võiksid oma taimede nimesid teada. Muidu oli omamoodi jabur kuulata seletamist, et “see on see kõrge kollane, aia ääres kasvab,” ja “neid on igat värvi: kollaseid ja punaseid ja pruuniga, sügislilled sellised”, või et “madal kollane suvelill” – ja täpsustamisel selgub, et ikka püsilill, ainult et suvel õitseb, ja kes ta täpselt on, teab jumal taevas.

Valmistume aga homseks rohevahetuseks Kirimäel!

Homme kell 12 toimub Kirimäe simmaniplatsil üks kolmest Läänemaa rohevahetusest, mis on minu meelest äärmiselt õige ja tore rohenäpu-kodanikualgatus. Nagunii on hirmus valus tunne üleliigseid, kuid täiesti elus taimi kompostihunnikusse visata; väga hea ju, kui need kuskil kellegi teise aias siiski eluvõimaluse saavad! Oodatavate rohevahetuste tuhinas muudkui potitasin kõike, mis mu aias tööde käigus tekkis ja üle jäi, ära ei visanud sel kevadel tõepoolest peaaegu mitte kedagi.

Homme olen Kirimäel ja mul on kaasas natuke selliseid taimi: varane madalam violetne aediiris, mis saades pidi Marquita olema, aga tegelikult ei ole (2 mugulat);  harilik roosa murtudsüda, 3 kassisaba ehk veronica spicatat, 4 roosat aedmonardat (monarda didyma), 2 lillat aedmonardat, 2 ripsmelist metsvitsa ‘Firecracker’, 3 aed-käokinga (aconitum napellus), 4 lõhislehist päevakübarat e. talijorjenit e. rudbeckia laciniatat, 3 sinist suureõielist kellukat (campanula persicifolia), 2 violetset madalat astrit (aster dumosus), mille sordinimest pole mul aimugi, 1 oivaline salvei (salvia superba) ‘Caradonna’, 1 tundmatu tilluke valge tiarell, 1 lääne-sininokk e. sisyrinchium bellum, 1 täpiline metsvits (lysimachia punctata) ‘Alexander’, 4 punase kannuslille (centranthus ruber var. coccineus) seemikut, 5 amuuri nelgi (dianthus amurensis) ‘Imago’ seemikut, 4 chamisso arnika (arnica chamissonis) seemikut ja karbitäis habenelki e. talinelki (dianthus barbatus) ‘Halldorn Glory’.

Kui keegi homme Kirimäele tulija tahab konkreetselt midagi sellest nimekirjast, võiks oma soovi kommentaaridesse panna: siis ma tean, et ei jaga kohe esimestele tahtjatele kõike laiali.

Peekerlilled on tärganud!

Ei saa rõõmusõnumit kohe enda teada hoida: talve kuuris veetnud ja kevade tulles õue idanema viidud külvikarpidest on esimesena nina välja pistnud penstemonid e. peekerlilled: penstemon strictus e. tihe peekerlill “Bandera”, penstemon pinifolius e. männilehine peekerlill ning penstemon alpinus e. alpi peekerlill!

Kolme liiki penstemonid pole veel nägu näindanud, loodan, et nad ikka tulevad. Ehk võtab neil aega lihtsalt.

Iseasi on, kuidas mul neid talvitada õnnestub, nad on ju nii õrnakesed meie kliimas. Kindlasti talvekate, ja see peab ilmselt vettpidav ka olema. Aga küll ma midagi välja mõtlen.

On teatud lilled, mida ma narruseni armastan: peekerlilled, igasugused kellukesed, kukekannused… ja millegipärast just need mu aias vigurdavad, küll on neil üks häda ja teine häda, või pissib kass neile peale, igatahes ei vea eriti nendega. Siiski sureb lootus viimasena – seda enam, et üks peekerlill on mu aias mitu talve täiesti edukalt ilma igasuguse katteta üle elanud ja ka loomad on ta elusse jätnud: penstemon digitalis ‘Huskers Red’.

Tänane pikeerimismaraton ja kastitäite kaupa taimi

Kasutades ära “õiepäeva” (Thunide kalendri arvates), kulutasin täna tubli viis tundi tuppa külvatud taimetittede laiali pikeerimisele. Ja pottide pesemisele, muidugi mõista, sest keldrist neid üles tuues selgus, et olin eelmisel hooajal lubamatult laisk olnud ja need mullastena suurde kasti hoiule toppinud… ja sellistena nad mulle täna vastu vaatasidki.

Niisiis, külvikarpidest kolisid oma isiklikku “eluruumi” sellised toredad lilled: harilik kukesaba (lythrum salicaria), kukekannus (delphinium cultorum) “Blue Lace”, kortuuspriimula (primula sahatilis/cortusioides) , õrn priimula (primula malacoides) “Prima Lilac F1”, täpitud kellukas (campanula punctata) “Rubriflora”ümaralehine kellukas (campanula rotundifolia) “White Gem”, püsik-sininukk (jasione laevis), roomav mailane (veronica repens), angervaks-raudrohi (achillea filipendulina) “Cloth of Gold”, püramiidjas kellukas (campanula pyramidalis) “Early Blue”, longus leinakellukas (symphyandra pendula), viltjas vägihein (verbascum bombyciferum), lilltubakas (nicotiniana affinis) “Green Lights”, kirinõgesed (coleus hybr.) “Golden”, “Sunset” ja “Jade” ning roostepruuni sõrmkübara (digitalis ferruginea).

Nagu ikka, oli ka seekord tärganud märksa enam taimi, kui mulle siia õigupoolest vaja läheks. Ja ära ka ei raatsi visata – elus asi ju. Nii potitasin ka need “ülearused” eksemplarid püüdlikult ära ja panin kõrvale rohevahetustele minemiseks või sõpradele jagamiseks. Üks sats läks muidugi täna õhtul juba minema ka – minu lapse mata-eraõpetajale tänutäheks. Kaks kastitäit pikeeritud seemikuid pluss veel kolme suurema kastiga vanade taimede jagamisel saadud istikuid. Vähe puudus, et oleks haagist vaja läinud. Aga pole midagi, kevadel pandud pistikutest tuleb veel taimi… kunagi suve poole saab ta teise laadungi veel. Ja pealegi, ise ta tahtis lilletaimi. Selletaoliste soovidega peab minu puhul ettevaatlik olema.

Oi, tema pool maal on ilus. Imeilus. Ja tal on kaks võrratut koera. Segaverelised, toredad, sõbralikud, viisakad ja rõõmsad. Ja hektarite kaupa maad: kaeva, kus tahad; tee või sada peenart. Loodus ja. Mets ja. Kured ja konnad. Laululinnud metsas. Tiik. Põldu ja lodu. Imeline. Aga ükskord ma saan endale ka maakodu, ausalt.

Kurbadest asjadest ka: Mooru on ikka veel kadunud. Olen iga õhtu otsimas käinud, aga mine püüa tuult väljal.

Appi, mul on Mooru kadunud!

Pühapäeva, 3. mai  õhtul kadus oma kodust Haapsalus Koidula tn-lt väiksemat kasvu pikema karvaga noor emane musta-valgekirju kass Mooru. Kass on steriliseeritud, sellest tulenevalt pole pikemad tiirud üldse tema tavapärane käitumine, vastupidi, ta on püsinud ikka kodus, koduhoovis või lähimate naabrite aedades, ei märgista ega otsi peigmehi, vaid on viisakas ja kombeline. Pelgab võõraid inimesi ega anna end arvatavasti neile kätte.

Aga samas on ta hirmus uudishimulik ja topib oma nina igale poole. Sellepärast palun, kellel on tuttavaid või sugulasi elamas Haapsalus Koidula, Rahu, Uue tn või Metsa ja Posti tn lossipargipoolses otsas – levitage infot, et nad kontrolliksid oma kuure, keldreid ja pööninguid, kus 3. mail käidud sai – Mooru võib olla oma suures uudishimus  märkamatult sinna sisse lipsanud ja pärast sinna kinni jäänud, kui uks suleti.

Ta on äratuntav üksiku musta täpi järgi valgel põsel. Samuti on tal nahast kaelarihm, mille küljes andmekapsel. Kaelarihm on küll pika karva sees peidus ega ole esimese pilguga nähtav.

Oleme oma perega tänavad ja tänavaääred läbi käinud, liiklusõnnetuse märke ei leidnud, seepärast arvame, et auto alla ta vast ei jäänud. Võimalik on, et ta on kuskil panipaigas kinni, või mõne sõberkassiga kuidagi ikka pikemale tiirule sattunud ja siis eksinud, või on tõesti ta kaasa meelitatud (mida hästi ei tahaks uskuda, sest ta on võõraste suhtes pelglik, nagu juba ütlesin). Haapsalu loomade varjupaiga telefon ei vasta, ei tea, miks, aga ma kindlasti üritan nendega võimalikult kiiresti kontakti saada. Täna lõunast paneme kuulutused ka poodi ja vetapteeki, ja kui meie pisitibu homme veel kadunud on, läheb kuulutus ka neljapäevasesse “Lääne Ellu”.

Selline on Mooru:

mooru-kontoris

Oleme kogu perega hirmus tänulikud igasuguste teadete eest, kui keegi sellist kassi pärast 3. maid kuskil näinud on või näeb. Sellisel juhul palun helistage mulle tel 58041475 või 4735716.

Ilusad ja koledad pildid

Õnnestuski plika käest fotoka laadija kätte saada!

Igatahes Kaufmanni tulbid on ära õitsenud, nii et ei jõudnud pildistadagi. Selle asemel, palun väga, täna puhkenud tarda tulbid:

tarda-tulp

Ja forsüütia õitseb:

forsuutia-oitseb

Õitseb esimest korda ka varretu priimula Rosie Yellow F1, ainus taim, mis eelmisel aastal viiest pakis olnud seemnest tärkas:

rosie-yellow-f1

Majaesises peenras on veel palju tulbilehti, tutike kollaseid ülaseid, harilikke sillasid ja eemal nartsissid Ice Follies:

suur-peenar-mai-algul

Ja minu arust on see Hansa roosipõõsa ümber koondunud kollane vaht päris armas:

hansa-all

Aga nartsissid on lähemalt vaadates sellised, ka üldse mitte pahad:

ice-follies

Üks vahva tegelane on veel metsvits Alexander, kes tärkab iseäranis värvilisena. Roosa kahjuks kaob tal kasvamise käigus küll küljest ära, jääb valgekirju lehestik, mida suve teisel poolel kroonivad erekollased õied. Aga praegu on tal niisugused vahvad kirjud nupsud:

metsvits-alexander

No ja minu mees tegi mu köögiviljapeenrale kastikese ümber, et koerad sellest väga lopelt läbi ei jookseks, niisugune punane äär äratab natukenegi neis ettevaatuse:

koogiviljapeenar

Seal idaneb hetkel tutike varast porgandit, spinatit, erinevaid salateid, tilli ja rukolat, aed-harakputke, salatsibulat, ja isegi paar lattuba. Vana roostes grilli sisse läks varsti pärast selle pildi tegemist varane hernes. Murulaugu- ja melissipuhmas on kännu taga peidus. Ja valge kastikese sees on märtsis toas külvatud salat ning rukola, sealt olen esimesed noosid juba noppinud.

Punase kastikese taga võite näha natukest täiesti äratrambitud murust. Aga hullem pilt avaneb koerte talvisele kahjutööle hoopis siitpoolt (koos ühe pahareti endaga):

kevadine-muru

Ja siin võite näha, mida need kaabakad on teinud mu roomava kadakaga:

vaene-kadakas

Teda vist pole enam võimalik päästa. Aga muru suhtes on minus siiski mõnevõrra optimismi… no jaanipäevaks ehk saab pildi jälle roheliseks?

Ah jaa, Ott palub kirjutada, et ta on suremas kohutavasse “tiifusesse”. Me pole nimelt ikka veel päris terved, eriti tema on lausa murtud mees, ja ma sundisin teda veel täna endale uut ürdikasti meisterdama ka… Nimelt kui ma vanas kastis mulda vahetama hakkasin, selgus, et nelja aastaga on see toredasti läbi mädanenud ja ei peagi mulda enam kinni. Nii et ma võtan kiuslikkuse patu omaks, aga et ta suremas on, seda ma ei usu.

Paar tunnikest modellina

Poseerisin täna mitu tundi haapsalu salli modellina, “Haapsalu salli” raamatusse pildi peale. Selline raamat hakkab nimelt ilmuma, aga mina olen sinna ainult ühe peatüki kirjutanud ja see kah selline mitte eriti konstruktiivne ilujutt. Põhiosa raamatust on ikka Haapsalu käsitööseltsi töö, fotosid palju ja vähemalt kakssada erinevat mustrit selle salli kudumiseks pluss muud juhised-näpunäited. Pean tunnistama, et minul on elus korda läinud üks sihuke sall ka endal kududa, aga mitte just eriti õnnestunult, st ei saanud ikka õiget haapsalu salli: mõõdud tulid valed ja eraldi kootava ning külgeõmmeldava äärepitsiga ma ka ei viitsinud nikerdada. Ja siis ma olen kudunud endale ühe haapsalu salli mustriga piduliku õhukese kampsuni, aga see oli ka ammu. Kui aus olla, siis käsitööga pole ma juba päris ammu tegelenud. Aeg-ajalt lausa kahjatsen seda, aga kuidagi nagu ei leia aega enam, nii palju muud on tulnud: aed ja koerad ja… Või siis on asi ikkagi laiskuses, millele püüan enda jaoks õigustusi leida, ei tea.

Viljapeamustrilise õige haapsalu salliga Haapsalu väikeste majade vahel poseerida oli kena küll, ilm soe ning kaunis, värske juuksevärv peas ja noh, edevaks teeb ju, kui muudkui klõpsutatakse. Ikka vanal verandatrepil ja kõrkjates ja pargimurul ja keset muid kenadusi. Aga tõele au andes pean siiski tunnistama, et ma ei ole üldse ainus, keda selle raamatu tarvis üles võetakse: teisi salle näitavad oma õlgadel teistel aegadel ja teistes kohtades teised Haapsalu naisprominendid: proua linnapea Ingrid Danilov, Epp-Maria Kokamäe, Liivia Leškin ja rida teisi veel… ka Ilon Wikland isiklikult. Nii et esikaanetüdruk ei ole ma selles väljaandes paraku tõesti mitte.

Nii et mul oli päris tegus hommikupoolik: kõigepealt kaks tundi juuksuris, siis kaks tundi poseerimist, ja siis alles jõudsin tasuta raamatute laada riismete manu. Hea, et ma ei tea, mida kõike seal jagamisel oli, aga isegi nende riismete seast suutsin ma ära tulla korraliku sületäiega. Kui ma paar tundi varem oleks sinna sattunud, oleks vist käru vaja läinud.

Pärastpoole sõitsime ema juurde, teised käisid saunas, mina igaks juhuks mitte… noh, pooltõbisena nagu ei julgenud hästi. Selle asemel assisteerisin ema, kui ta parasjagu oma Bakkerist tulnud lillepakki avas. Et seal oli kõike muudkui viis tükki ja kuus tükki pakis, siis loovutas ta nende hulgast mõnda minulegi. Näiteks inkarvillea ja kurekella ‘Black Barlow‘. ja siis ma käisin labidaga kasvuhoone nurga taga vanaema vägevat valget täidisõielist kukekannust näkitsemas.

Kukekannustega on mul üks igavene häda, nad ei kipu mu aias eriti pikaealised olema. Mingi seen või bakterpõletik tuleb neile umbes õitsemise ajal kallale (juurekaelamädanik). Võib-olla aitaks, kui profülaktiliselt kohe kevadel Topaasi või Scorega pritsima hakata?  Igaks juhuks istutan selle valge kukekannuse aga veel niisugusse kohta, kus kukekannust varem pole olnud.

« Older entries Newer entries »