Ma polegi veel maininud, et…

… ilmus lõpuks ära Haapsalu salli raamat, millesse kirjutasin ühe peatüki ja milles esinen tervelt kahe pildi peal. Et raamat on ilmunud, siis loodetavasti ei pahanda lugupeetud väljaandjad mu peale, kui selle tarbeks tehtud ilusad pildid nüüd ka blogisse üles panen.

See pilt läks minu kirjutatud peatüki juurde, sest juttu on ka tänavatest ja majadest:

mina ja sall 2

Ja see pilt, mis illustreerib viljapeakirja, illustreerib ühtlasi ka seda, et Haapsalus on alati tuul:

mina ja sall 1

Ja ma tänan südamest Saarakirja ning Anu Pinki, kes tegi mulle väga toreda üllatuse: sain kingiks sellesama raamatu. Ma ei osanud seda oodatagi – leping selleks ju ei kohustanud, ma olin oma honorari saanud ja noh… See oli väga ilus tegu, väga armas kingitus, tõesti suur aitäh!

Vahepealsete kirjatööde kohta veel – lõpuks suutsin ära lõpetada Iloni Imedemaale mõeldud suviste näidendite tsükli! Viimasega neist nägin kurja vaeva, tõepoolest, ületasin kõik tähtajad, sest lihtsalt ei tulnud ega tulnud enam midagi pähe… kuni praktiliselt kaheteistkümnendal tunnil siiski haudusin loo välja.

Esimese kahe näidendiga ei olnud üldse probleemi. Mured hakkasid alates kolmandast näidendist, sest tingimused ahenesid. Nimelt olid nemad mult tellinud ühe pika ja kolm lühemat näidendit lastele. Teemaks laste mängud ja suhtlemine ja muidu-olemine, ja et saaks neid õues mängida, ja et mõnes neist saaks kasutada suurt lastesõbralikku koera (dogi Tiinat). Ja siis ma mõtlesin välja kahe pere lapsed, kes päevast päeva koos mängivad: 8-aastase Kaivo, kes on suur asjade väljamõtleja ja kellel on tihtilugu raskusi fantaasia eristamisega päriselust; tema 7-aastase venna Peetri ja tolle kaksikõe Mai. Peeter järgib enamuse ajast suurt autoriteeti vanemat venda, aga Mai on juba sutsu kriitilisema meelega ning rohkem kahe jalaga maa peal. Selle kolmiku püsiv mängukaaslane on 7-aastane naabritüdruk Jaana, kes on selline riukaid täis kõva natuur, kes mõnikord justkui omaette “grupeeringu” moodustaval naabrilaste-kambal endale sugugi pähe ei lase istuda (noh, nagu ikka vahel juhtub, et on “meie” ja “nemad”, ja vahel tuleb ju meelde, et vot meie oleme ühe pere lapsed ja tema ei ole jne).

Esimene näidend, täispikk, mida etendatakse juba avamisel, räägib sellest, kuidas mereröövlimängu käigus vaene Jaana vangi võetakse ja mis siis edasi saab. Noh, et mängu käigus võivad asjad vahel ka viltu minna. Aga ma juba ütlesin, et Jaana on nutikas ja lõpp tuleb ikka tore. Teises näidendis süüakse sõnajalaõis ära ja hakatakse enda arust mõistma lindude ja loomade keelt. Konflikt tekib kurja maailmaga, kes ütleb, et ära söödi hoopis jaaniussike ja ärgu lollike siin arvaku midagi oma iselaadsetest võimetest. Siis saab laps muidugi väga kurvaks, aga nagu loole kohane, laheneb seegi konflikt päris õnnelikult ja kõik osapooled jäävad rahule.

Aga edasi läks lugu keeruliseks, sest ülejäänud näidendid pidid hõlvama ainult 3 tegelast, ja soovitavalt nii, et mõlemal korral teine pool komplektist. St mõlemal näidendil erinevad tegelased, aga muidu ikka samad lapsed ja täiskasvanud, kes kahes esimeseski. Lihtsalt selleks, et tihedas esinemisgraafikus oleks võimalus vaheldumisi poole grupiga välja tulla. Aga kolme tegelasega lastenäidend? Oi-oi-oi. Sobivat intriigi välja mõelda on kohutavalt keeruline. Kompositsioon tahab kõvasti nuputamist, et sündmustik igavaks ja üheplaaniliseks ei jääks. Rääkimata sellest, et on suur oht pikkade dialoogide tekkimiseks, mida laps ei jaksa lihtsalt kuulata. Nii et ma olin päris hädas. Aga hakkama sain.

Esimeses sellises figureerivad lastest Peeter ja Mai ning täiskasvanutest nende tädi, kes vahepeal viis aastat on Inglismaal õppimas olnud ja keda lapsed sellepärast õieti ei mäletagi. Aga lugu ongi selline, et Kaivo on laagris ja Jaana oma vanemate juures, Peetri ja Mai vanemad on sama päeva hommikul reisile sõitnud ja õhtupoolikuse rongiga peaks lapsi hoidma tulema nende tädi. Peeter ja Mai mängivad siis oodates üht oma vana mängu, mille nimi on “Kuri tädi” ja mille sisu on selline, et üks lastest on orb ja teine on tema kuri tädi, kes vaheldumisi tahab last panna vangi ja lastekodusse, kui see tema heaks küllalt hästi orjatööd ei tee. Mängivad, ja siis tuleb neile pähe, et äkki nüüd see tädi, kes tuleb, ongi sihuke kuri tädi. Et mis siis saab. Ja siis nad peavad kavalat sõjaplaani ja asuvad tegutsema, et kurja tädi salaplaani nurjata.

Ja see viimane tükk, millega ma kõige rohkem vaeva nägin, räägib sellest, kuidas Kaivo mõtleb, et tal õnnestub Jaana ära lollitada ühe ufojutuga… Algul õnnestubki, aga siis teeb Jaana talle palju peenemalt tagasi. Nalja saab ka. Ott luges ja ütles, et meenutab oma laadilt neid Vahtramäe Emili tempe.

Igatahes mul on hea meel, et see töö valmis sai. Ülehomme ongi Iloni Imedemaa avamine. Olen kohe põnevil. Võib-olla suhtun ma sellesse kõigesse ülemäära isiklikult, aga mõnes mõttes mul on hirmus hea meel, et asi, mille peale ma kunagi 10 aastat tagasi mõtlesin, ongi lõpuks teoks saanud. Ma ei tea, võib-olla oligi selle asja algus minu poolt lendulastud mõte? Sest ma isegi kirjutasin sellest kunagi Lääne Elus, siis, kui Ilon Wikland kinkis oma tööde kollektsiooni Läänemaa muuseumile ja seda hakati eksponeerima muuseumist üle tee asuvas tookordse perekonnaseisuameti majas. Aasta siis oli 2004.

MÕNDA WIKLANDIA-TEEMADEL

On väga ja väga tore, et lõpuks on liha luudele võtmas mõtteskelett Ilon Wiklandi muuseumi asjus. Kuna oma ülikooliõpingute ajal uurisin põhjalikumalt Eesti lastekirjanduse illustreerimist ja end sellele tööle pühendanud olulisemaid kunstnikke, käsitlesin paaris seminaritöös Ilon Wiklandi loomingu seotust tema Haapsalu-lapsepõlvega ja mõte tema elule ja tööle pühendatud muuseumist või teemapargist hakkas mind kummitama juba siis, 1990-ndatel aastatel. Nüüd on mul põhjust rõõmuga tervitada Kooli tänava kaunisse perekonnaseisumajja  kavandatavat Ilon Wiklandi loomingu püsiekspositsiooni. Seepärast tahaksin praegu, kui asi on alles planeerimisjärgus, lisada ka  omapoolse nägemuse sellest, kuidas oleks võimalik see ekspositsioon kompleksselt ja mitmekülgselt mõjuma panna, kasutades optimaalselt ära kõik huvitava ja köitva, mida suurmeistri elu ja loometöö meile pakub.
Kahtlemata on Ilon Wikland maailma kuulsaim haapsallane. Teda teavad ja ta pilte tunnevad mitte ainult eestlased, vaid kõik Euroopa endised ja praegused lapsed, kes Astrid Lindgreni vahvatesse raamatutesse kiindunud on olnud. Haapsalu olevik ja tulevik on seotud sanatooriumi ning turismiga, meie rahumeelse väikelinnamiljöö juures sageli ka pereturismiga. Mis omakorda tähendab, et oma elutöö lastele pühendanud Ilon Wiklandi muuseum peaks samuti, kasvõi osaliselt,  olema pühendatud just lastele. Kardan, et lapsi üksnes pildiväljapanekuga ei köida. Oleks vaja leida täiendavaid ideid ning võimalusi, kujundamaks loodav muuseum atraktiivseks ka väiksematele ja suurematele lastele. Aga kuidas? Vastus ju lihtne: võttes aluseks Ilon Wiklandi loomingu. Kunstnik ise annab meile spikri.
Siinkohal jaotaksin selle kompleks-muuseumi juures rakendatavad detailid nelja rühma: kunstniku biograafia, tema kujutatud lapsepõlvemiljöö omaaegses Haapsalus, tema pildilooming, tema kujustatud tegelastega seotu. Kahjuks ei tea ma, mitu ruumi kõnealuse maja alumisel korrusel muuseumi käsutusse antakse. Eeldan siiski, et neid on mitu, ehk kolm-neli. Sellest piisab.
Kõigepealt muidugi see, mis kõnealuse projekti puhul juba välja mõeldud on: Ilon Wiklandi piltide kollektsioon. Kuid kas peaks need üles riputama galeriiomastes tühjades steriilselt valgustatud ruumides? Pigem ehk mitte. Minu nägemuses võiks selle ekspositsiooniga ühenduses seista raamatus „Pikk-pikk teekond“ kujutatud kodumiljöö vanaema majas. See tähendab, et ruumid poleks mitte lihtsalt ruumid, vaid toad, sisustatud sõjaeelse mööbli ja olmedetailidega, akendel ees vanaema-aegsed puuvillased käsitöökardinad, sohval tikitud padjad, köögis seesama ümmargune laud, mis peaaegu meil kõigil vanaema juurest meeles on, Lutheri toolid jms. Ühesõnaga, 30. aastate keskklassi kodu. Toolidel ja sohval peaks ka istuda tohtima, väiksema grupi külastuse korral võiks olla mõeldav köögilaua ümber piparmündi- või vaarikavarreteed juua. Ja seintel pildid, palju Ilon Wiklandi pilte, mõjuma pandud tagasihoidlike kohtvalgustite abil, mis üldmiljöö hubasust ei tapaks. Ehk on võimalik üles leida mõningaid Ilon Wiklandi lapsepõlve või tema vanaema-vanaisa eluga seotud tarbe- ja mälestusesemeid, fotosid, laps-Iloni reisikohvrike, millega ta omal ajal Haapsallu saabus või tormisel sügisööl paati istus? Neidki saaks samas sundimatus koduses interjööris eksponeerida, need lisaksid sellele muuseumile palju väärtust. Selline vanaaegse koduna kujundatud isikumuuseum köidaks külalisi, sealhulgas lapsi rohkem kui lihtsalt pildinäitus. Haapsalu jaoks on muidugi ka kõnealune ajastu kui selline tähtis: sel ajal oli ju Haapsalu suvituslinnana oma õitsengu tipus ja soe tagasivaade kahe ilmasõja vahelisse rahulikku idüllilisse aega, mil usuti Euroopa I maailmasõjast õppust võtnud olevat,  looks sugugi mitte ainult eakates muuseumikülastajates kauni nostalgilise emotsiooni.
Sellel kaunil vanal majal on olemas ka hoov, tõsi küll, see pole suur, kuid siiski on võimalik seegi rakendada Ilon Wiklani muuseumi teenistusse. Ja sellegi juures võiks järgida kunstniku loodud lapsepõlvemaastikke. Suurt Bullerbyt sinna ehitada pole mõtet, küll võiks aga seda haljastades ja kujundades malli võtta Lärmisepa tänava või Jaanikingu laste koduõuest, mis piltidel kujutatud. Suured vanad puud on seal juba olemas, ja Ilon Wiklandi lapsepõlve aegset koduõue tüüphaljastust pole kulukas luua. Seal oleks kindlasti koht ka pehmele murule, jorjenitele ja pojengidele lillepeenras, paarile puust kiigele, pingile-aialauakesele. Ja krundi tagaotsas võiksid lapsed  oma käega sõstrapõõsas või vaarikavõsas marju suhu panna, täpselt samamoodi, nagu Ilon Wikland oma raamatus „Pikk-pikk teekond“ seda näitab. Ühtlasi oleks kogu see ilu ka perekonnaseisuameti teenistuses, mis maja ülakorrusele mõneks ajaks alles pidavat jääma. Ehk leiduks nii mõnigi pruutpaar, kes sooviks oma abielu registreerimida kaunis õues õitsva sireli all.
Ja sellise inter- ning eksterjööri korral saaks selles muuseumis mõnikord ka üritusi korraldada, võib-olla koostöös See Teatri  või Randlasega, kust tuleks suvisel pühapäevahommikul Madlike kuuri katusele julguskõndi harrastama või Mia täisid tõrjuma, kust aeg-ajalt Karlsson sinna lendaks Majasokku tirriteerima, kust põgeneks kodust ära mõni Lota ja kust laps-Ilon mõnel süngel sügisõhtul oma külalised lossiparki kummitust vaatama viiks. Ja mõnel eriti huvitaval erakorralisel juhul võiks olla lastel seal õues võimalus näha ka terveks ravitud hobust, kelle sõjavägi laps-Ilonilt ära võttis, ehk temaga ka raekojaesises pargis paar tiiru sõita? Või paitada musta-valgekirjut sõbralikku koera Sammelit?
Ühesõnaga, tugeva tahtmise ja erinevate asutuste hea koostöö korral oleks loodavasse Wiklandi-muuseumi võimalik luua täisväärtuslik Iloni aed või Wiklandia. Mänguväljak lasteraamatukogu õuel seda uhket eesmärki kahjuks ju ei täida, sest seos Ilon Wiklandiga jääb seal hoomamatuks ka täiskasvanutele, mis veel lastest rääkida.
Loomulikult ei saa Läänemaa Muuseumi kogu selle kompleksiga tegelemisel ülekohtuselt omapead jätta, sest siis tulekski sellest projektist lihtsalt ekspositsioon – nagu praegu vist kavandataksegi. Selline koht vajab võimekat ja ainult sellele pühendunud, organiseerimisvõimelist, lapsi, loomi ja lilli armastavat ning Ilon Wiklandi elutööga hästi kursis olevat perenaist. Miks mitte pikas triibulises kleidis, krunni ja põllega – nagu Jaanikingu Alva või Madlikese ema. Aga see on juba kõige ülejäänuga kaasnev detailike. Oluline on see, et sellise koha rajamine, sisustamine, haljastamine, perenaise palkamine ja ürituste organiseerimine nõuab palju tahtmist ja ka raha. Arvan, et rohkem vast ikka tahtmist, sest hea tahtmise ja eluterve nutikuse koosmõjul on võimalik ka kulusid minimeerida. Muru rajada on võimalik näiteks ka talgute korras, „esimese vabariigi“ aegseid esemeid ja sisustust koguda ka annetustena jms. Palju sõltub selgitustööst linnakodanike hulgas.
Arvan, et Ilon Wikland on meie linnale nii tähtis isik, et kui temaga seoses siia midagi luua, siis juba põhjalikult ja mitmekülgselt. Ka aitaks suure illustraatori elu ja loomingu erinevate detailide väljamängimine tunduvalt kaasa Haapsalu populariseerimisele. Selline multifunktsionaalne Ilon Wiklandi muuseum-kompleks kujuneks üheks siinseks turismimagnetiks ja täidaks oma eesmärki näiteks ka Ilon Wiklandi kui Haapsalu linna aukodaniku loo põlistamisel märksa paremini kui Ilon Wiklandi tööde galerii.

No ja vaata kui toredasti on kõik läinud. Nüüd sain ise selle projekti jaoks ka näidendeid kirjutada.

Iloni Imedemaal on koduleht ka.

Ja kohtumiseni ülehomme selle imedemaa avamisel!

Advertisements

Muutuv aed

Üleeile, enne kui uuesti sajule keeras, tegin aias rea pilte jälle. Ja neid arvutisse tõmmates leidsin, et olen ise ka kogu aeg jahmunud sellest, millises muutumises on aed kogu aeg. Ainult nädal-kaks, ja juba on pilt mingist kohast hoopis teine.

Näiteks siin teemas üpris väheütlev idapeenar on praeguse seisuga muutunud tõeliseks klounaadiks, kui samamoodi pika jooksu otsast vaadata:

VI 25. klounaad idapeenras

Ja sellessamas eelmise viite teema teine pilt on nüüd niisugune, kuigi jah, rohkem vasaku nurga alt:

VI 25. grupp idapeenras

Majaesine pikk peenar, mida olen näidanud vist igas teises postituses, on praegu selline džungel:

VI 25. suur peenar

… ja läänepeenar oma kolla-punasuses on niisugune:

VI 25. läänepeenar

Mis veel? Noh, enne kui roosid õieti alustada on jõudnud, arvavad sõrmkübarad ja muud mügarad, et see peenar on nende oma:

VI 25. sega-roosipeenar

Lõpuks õitseb ka minu aia ainus vana pojeng, ja ta teeb seda koos inkarvilleaga (mis ei olnud tegelikult päris nii mõeldud):

VI 25. Edulis Superba ja inkarvillea

Kunagi kevade poole käis Kodu Kauniks foorumis aianduse all kõva vaidlus selle üle, kas põisenela õitel on dekoratiivset väärtust või ei ole mitte. Ma siis see aasta vaatasin spetsiaalselt järele ja arvan, et on.

VI 25. põisenelas Diabolo õites

Kiviktaimla tünni ümber õitseb suve saabudes rõõmsalt edasi, mis oligi mu eesmärk – kuigi targad vanainimesed kunagi, kui ma seda kiviktaimlaköksi siia rajasin, hoiatasid mind elutargalt, et kiviktaimla õitseb kevadel ära ja siis ongi kogu aastaks kõik. Et ei tasu nagu jändamist. Ma ei uskunud neid.

VI 25. kiviktaimlaNojah, ja kui ma siis olin aiale fotokaga ringi peale teinud ning naasin oma kohvitassi ja majaesise pingikese juurde, et natuke enne muude toimetuste juurde ruttamist veel istuda, siis…

Ints pingil

Minu Vanamees, Vana Pahur Paks Penskar Ints on kindel, et selle pingi tegi papa just temale. Ta saab muide augusti algul 13 aastat vanaks, nii et juba sellepärast annan ma talle paljugi andeks. Ka selle veendumuse. Ja lähen joon oma kohvi lõpuni tagaaias laua ääres.

Tänane Lullamilla

Eile kirjutasin taas Lullamilla-luuletuse ja Ott tegi pildi juurde:

LAPS JA VIHMAUSS

VIHMAUSS, TOBUJUSS,
AIAS HOOLEGA
KAHE SUUPOOLEGA
MULDA SÖÖB.
ÄRA TA SELLEST SURE,
HAIGUS TAL KÕHTU EI PURE,
PALAVIK JALUST EI LÖÖ.

AGA KUI SINA,
VIGURININA,
MEKUTAD MUDAKOOKI
JA LOMBI SEEST PORIJOOKI,
SIIS PISIKUD KÕHTU
SAAD JUBA ÕHTUKS
JA ISEGI KÕHUVALU
VÕIB-OLLA SEEJÄREL TALUD.

EGA JU LAPSEJUSS
EI OLE VIHMAUSS,
LAPS HOOPIS HOOLEGA
KAHE SUUPOOLEGA
PUTRU SÖÖB.
ÄRA TA SELLEST EI SURE,
HAIGUS TAL KÕHTU EI PURE,
PALAVIK JALUST EI LÖÖ.

vihmauss

Iirised õitsevad

… ja see on tõepoolest eraldi postitust väärt.

Mu ootused iiriste selleaastase õitsemise suhtes ei olnud tegelikult eriti kõrged, sest eelmisel suvel istutasin enamiku oma vanadest sortidest ringi ja siis on suhteliselt tavapärane, et järgmine aasta läheb kosumisele, mitte õitsemisele. Uuele kohale rännanud Best Bet, Indian Chief, Eternal Bliss, Maisie Lowe ja Crispette tõesti alles kohanevad, aga vana tugev Nõukogude päritolu Abhasia vastu ootusi õitseb:

Abhasia

Siira pettumuse valmistasid Tangled Web, Casa Morena ja Batik, kes kõik eelmisel suvel õitsesid nagu segased suure puhmaga, aga see aasta mitte ühtegi õit. Võib-olla ei meeldinud neile eelmise aasta august, mis õiealgete moodustamise kohapealt oli täiega ebasobiv: pilvine, jahe ning vihmane. Aga võib-olla õitsesid nad ennast lihtsalt korraga oimetuks, ja et ma neile pärast seda kohe superfosfaati ei taibanud anda, nüüd lihtsalt aastakese puhkavad ja koguvad jõudu.

Madalatest varastest iiristest on juba blogis pildid olemas, õitsesid nii Baria, Piona, Gingerbeard Man kui Little Buchannan, ainult Azureale oli talvel miski elajaloom peale astunud ja kevadel oli enamik risoomist pehme. Kahest jupist siiski ta taastub, nii et olgem optimistid.

Veidi rahutuks teeb mind Joice Terry, kes 2005/06 talvel nõnda kahjustada sai, et jäi vaid väike risoomijupike alles – nüüd on ta selle ümber küll terve suure lehviku ehitanud, aga siiski sel aastal millegipärast veel ei õitse. Sama jutt Babbling Brooke’i kohta, kellest ma tegelikult ei olegi päris kindel, kas on ikka see: samamoodi õnnestus tookord päästa vaid väike jupike. Küll aga tollest talvest alles jäänud jupikesest õitses taas eestimaine Punkar Villu. Selle pildi peale sattus ta küll kahjuks juba üsna lõpetaval kujul.

lõpetav Punkar Villu

Vanadest olijatest tabas õnnetu saatus ka kena vana sorti nimega Port Wine – kahjuks juhtus nii, et kadunud Mooru “töölkäimise” tee läks talv otsa üle selle puhma ja kevadeks oligi see pehmeks trambitud. Aga külgpungadest ajab ta juba uusi lehelehvikuid üles, nii et välja ta ei läinud.

Minu kollektsiooni algusaegadest on täiesti alles ja õitsemas veel vana Sierra Skies:

Sierra Skies

… ja Gay Head:

Gay Head

…, samuti keegi täiesti tundmatu kollane.

tundmatu kollane

Ja muidugi see iludus, kelle ma ostsin Dusky Challengeri nime all, aga ma kahtlustan, et ta ei ole see. Võimalik, et on hoopis Superstition, sest viskab sarnast punakat helki ja habe on ka lillakas, mitte päris sinine.

vist Superstition

Ja muidugi plicatade klassika, Stepping Out:

Stepping Out

Nonii, ja Nõukogude päritolu heleroosa emalendur Marina Raskova ei õitse veel, nii et tema pilti tuleb oodata.

Aga üllatused on alles ees.

Eelmisel suvel tellitud prantslastest õitsevad juba nüüd niisugused kaunitarid.

Colette Thurillet:

Colette Thurillet

Edith Woolford:

Edith Woolford

Striking:

Striking

Footloose samast seltskonnast on juba ühes eelmises postituses eksponeeritud.

Ja eelmisel suvel ostsin rea sorte ka siitsamast Eestimaalt ühe kollektsionääri käest, neistki õitseb juba Hello Darkness:

Hello Darkness

ja imetabane Wedding Candles:

Wedding Candles

Nii et tegelikult on iiristega sel suvel isegi hästi läinud. Ma kartsin palju hullemat. Eriti arvestades koledat augustikuud eelmisel aastal, mille tulemusena pelgasin tõesti, et mitte ükski iiris sel aastal õitseda ei suvatse.

Tuult ja vihma

Nojah, vihma sai viimastel päevadel terve Eesti. Aga siin oli torm ka, päris kobe selline. Puuoksad lendasid ja igasugune lahtine kraam ka. Saingi täna mööda aiaääri lillepotte taga otsida ja suure tuulega tugedelt maha pekstud taimi tagasi üles siduda. Roosipõõsa oli torm koos toega nii viltu puhunud, et mässasin sellega lausa tund aega, enne kui selle jälle otseks sain. Väiksematest asjadest ma ei räägigi. Kahe aediirise õievarred olid ka tugede küljest lahti tulnud ja ära murdunud. Aga Footloose pidas tormile kenasti vastu ja avas otsekui paha ilma trotsides üha uusi õisi:

Footloose 15. 06

Tänahommikuses päikeses tervitas mind ka vahepeal puhkenud kattelehine magun koos alustava Browni kuslapuuga:

kattelehine magun ja browni kuslapuu

Ja taas üllatas mind akendealune suur peenar kõigest paari päeva jooksul muutnud välimusega:

põõsasroosi ümbrus juunis

Suure tormi ja lausvihma ajal arvasid heaks seal õitsema hakata mägijumikas ja sinakaslilla lupiin:

suures peenras sinine… ning siin lõpetanud laukude asemele astus roosa lupiin ‘Flamingo’, kui ma tema nime praegu ikka õigesti mäletan:

suures peenras roosa

Idapeenras on nüüd need Estrella Rijnveldi tulbid tõesti lõpetanud ja kokkumängu roosa neitsikummeliga alustavad hoopistükkis talinelgid:

grupp idapeenras 15.6

Aga lõunapeenras teeb ilma viimane kurekell, kelle nimi on Green Apple ja kes näeb tegelikult üsna vähe kurekella moodi välja:

kurekell Green Apple

Täisõites on näärelehine kibuvits ehk valge mairoos ning läänepeenra kollasesse-punasesse gruppi on asunud lisaks kuldheleenium

läänepeenar 15.6.

Ning samuti asutab end piipheina naabruses kohe varsti puhkema suur tähtputk, mis peaks toda tumepunast nüanssi ka siia kurereha ligidusse tooma:

grupp kurerehagaNeed ümmarguste servadega lehed kuuluvad mauri kassinaeri seemikutele, kellest ma augustikuus suurejoonelist tumepunast etteastet ootan. Aga eks näis.

Sama koha pealt natuke teises suunas vaadates on kogu mu tagaaed kuni keskpeenrani nagu peo peal:

vaade edelanurgast

Istumiskoht jääb palaval suvisel keskpäevatunnil kenasti õunapuu varju, kuid hommikune, pärastlõunane ja õhtune päike paistavad sinna kenasti. Eks see aiamööbel liikus meil siia-sinna päris mitu aastat, enne kui leidsime selle koha, kus tõesti kõige mugavam istuda on. Ja siis tegi Ott sellele ka sillutise alla, et ilma mööblit lohistamata oleks mõnusam muru niita.

Eks nüüd pärast vihmu ongi jälle niita vaja. Ja rohida. Ja enne südasuve peaks ikka kogu koogitegudest ülejäänud rabarbri peenrast ära korjama ning sügavkülma tükeldama… või mahla tegema… või ma tegelikult ei olegi veel selgusele jõudnud, mis ma sellega tegema peaksin. Aga teha tuleb kohe nüüd, sest muidu puitub ta väga ära. Kaks karpi tilli juba salvestasin täna sügavkülma, nii et hoidistamisega ongi nagu algus sisse tehtud.

Muide, uus muru, mis ma eelmisi vihmu trotsides külvasin, on mõnusa pehme rohelise orase juba üles ajanud, nii et – saab asja!

Tundub, et ma veidi valetasin oma eelmises postituses

Jah, tuleb välja, et valetasingi. Idapeenra asjus. Väitsin selle olevat tühja ja palja – aga see ei vasta tegelikult tõele. Ma langetasin selle otsuse väga pealiskaudselt, juhindudes eelkõige sellest vaatest siin:

VI 9. Idapeenar

Aga ometi eristub selles pikas peenras lähemal vaatlusel kaks päris kena gruppi. Üks on see roosakaspunane laik pildi keskel, mis lähemalt uurides näeb välja nii:

VI 9. grupp idapeenras

Oma õied on avanud nimelt ka roosa neitsikummel, ja nüüd ma võtan oma sõnad selle hosta seest kõrguva tulbi ‘Estrella Rijnveldi’suhtes tagasi – ma sain aru, mis kaalutlusel ma need sibulad just sinna torkasin.

Teine grupp on peaagu lõpetav täidisõieline valge nartsiss, mille nime ma jällegi ei tea, ning tema juures kasvavad piimalilled, punased maltsad ja muu purpurne kribukrabu. Kahjuks on osa sellest kribust väga noor ja pole veel pinda katnud, aga küll ta jõuab seda suve jooksul veel teha. nartsiss muidugi lõpetab enne ära, aga ehk tuleb tema asemele siis midagi muud toredat. Madalam kollane päevalill ‘Teddy Bear’ näiteks, mis täpselt selle nartsissipuhma kõrval kasvab.

VI 9. veel üks grupp idapeenras

Kirdenurgas puhkes aga täna õide esimene suureõieline aediiris, mille nimeks ‘Footloose’ja mis on üks neist üheteistkümnest iirisest, mis ma eelmisel suvel Prantsusmaalt tellisin. Kõik nad talvitusid katte all imehästi ja neli näitavad sel aastal juba ka õie ära – mis õieti on üsna ebatavaline, sest aediirised pahatihti ei kipu veel järgmisel aastal pärast istutamist õitsema. See sõbrake siin on siis üks neist “prantslastest”. Kaaslasteks talle on, arvake, kes?

Footloose

Nojah, valge siberi iriise õitest lõunapeenras tegin ka ühe lähivõtte. Pole ka ju viga, mis.

VI 9. valge siberlane

Ei andnud mulle rahu ka see, et eelmises teemas jäi kaljumaran (potentilla rupestris) oma grupipildile nagu miski ähmane pilveke. Aga minu arust on ta üks hirmus armas lill.

VI 9. metsmaran

Ja üks lähivaade veel hübriidsest kurerehast ‘Johnson’s Blue’, kelle sinine värv on minu meelest küll maailma kõige ilusam sinine.

Johnsons Blue

Aga muidu käisime plikaga jälle matemaatikatunnis, sest ülehomme on tal eksam. Ja ma viisin taas sinna kastitäie taimi ning naasin peaaegu kogemata hunniku üsna suurte lõvilõuatittedega, mis inimesel lihtsalt üle olid, sest ta oli terve pakitäie seemneid korraga kasvuhoonesse maha külvanud ja nüüd polnud enam tomatitel ruumi kasvada. Homme kükitan nad tänavaäärse maja peenrasse, mis muidu arvatavasti täitsa tühjaks jääks..

Ott sai täna hommikul haiglast tulema, plaadid ninas, nägu paistes ja enesetunne sant. Teeb kogu aeg pisikese puhkiva lohe häält ja pritsib rohtu ninna. Vaeseke. Oleks nüüd ometi sellest kannatuste rajast kasu ka. Tal on ometi avastada terve suur lõhnade maailm! Mina oma terava ninaga ei suuda tegelikult ettegi kujutada, mis tunne on elada terve elu lõhnasid tundmata. Ja kuidas on üldse võimalik elada, kui ei tunne, kui joovastavalt kuslapuu õhtuti lõhnab.

kuslapuu

Ükspäev ma aga istusin ja meisterdasin aiamööbli laudlinale jalad alla:

laudlinal sokid jalas

Need on minu plikale iidammu väikseks jäänud villased sokid, mis on liiva täis, varre keskelt kokku kroogitud ja haakidega laudlina nurkadesse kinnitatud. Ja tuul ei puhu enam laudlina kuhugi. Ma olen selle leiutisega väga rahul, sest Haapsalus on alati tuul ja kaua sa ikka aianurkadest laudlina taga otsimas käid.

Hiliskevadine jalutuskäik aias

Saatsin Oti just haiglasse nina operatsioonile (nüüd tal võetakse see nina ära!). Lõpuks ometi on lootust, et ta kunagi elus nina kaudu normaalselt hingata saab, võib-olla läheb koguni nii hästi, et lõhnu tundma hakkab – kes teab?

Ja ise ma kavatsen täna peale töötegemise ka ühe kõva rohimise ette võtta. Enne kui jälle sajud kohale jõuavad.

Aga enne üks väike ringkäik aias, mis taas mõne nädalaga on tundmatuseni muutunud.

Varastest madalatest iiristest viimasena on puhkenud helekollane ‘Baria’ mu töötoa akna all. Temast sutsu tagapool kasvab tumekollane kullerkupp. Helesinised meelespead õitsevad ikka veel ja mähivad kogu selle kupatuse mõnusa vahu sisse. Aga musta koleda tünni sireli taga tahan ma millalgi punaseks värvida. Või halliks. Jah, hall oleks siin parem.

iiris Baria

Kui mööda teed veel natuke edasi astuda ja siis pilk tagasi heita, avaneb selline pilt. Valge murtudsüdame juures nurgas kasvav hosta on alles noor, pole veel vägevat puhmikut jaksanud teha. Aga küll ta jõuab. See pruun hoone, mis sireli tagant paistab, on juba nende naabrite oma, kellega kinnistut jagame. See ongi see tänavaäärne maja, varjab aia, õue ja meie onni kenasti sealtpoolt ära, nii et meil on nagu üks selline salaaed ja salamaja.

VI 6. TT

Veel sammuke edasi tuleb trepp ja meie maja uks. See valgekirju iminõges on maikuuga tohutu lopsakaks läinud, ma kardan, et õitsemise jaoks vist isegi liiga lopsakaks. tehniliselt võttes peaks ta lähemal ajal roosade õitega peale hakkama, aga ta tegeleb hoopis lehestiku kasvatamisega, mis näitab, et ta elu on liiga hea. Ma kahtlustan, et seda selle sõnnikusegu arvelt, mida tulp ‘China Town’ sügisesel mahapanekul endale sibulate alla kaasavaraks sai. Aga trepi kohale kaarduv sinine kurekell on minu arust päris hästi välja tulnud.

VI 6. ukse all

Kui me nüüd ümber pöörame ja selja taha vaatame, siis on umbes poolteist meetrit kuuri seinani ja vanadest palkidest tehtud pingini seal ääres. Ühel pool pinki on mu rohelise kilekattega riiul-kasvuhoone, kus elavad seemikud, ja teisel pool pinki on kuuri uks ja teisel pool kuuri ust on köögiviljapeenar:

VI 6. köögiviljapeenras

Aga sealt pingi pealt on akendealust pikka peenart väga hea vahtida. ma ikka rõõmustan ennast selle vaatepildiga mitu korda päevas. Ainult paar sammu kööki kohvi järele. Ja kuslapuu õitseb. Õhtuti lõhnab ta kohe päris pööraselt.

VI 6. SP

See vanaema aiast näpistatud hosta on 7 aastaga tõeliseks hiiglaseks kasvanud. Ja mulle meeldib see hiliste tulpide loodav tunne, et nad ongi otsekui hosta enda õied. Aga hahaa, ega ei ole tegelikult küll!

VI 6. tulbid hostaga

Siin on ka üks madalamat kasvu mõnus tumepunane kurekell:

VI 6. madalam kurekell SP

Ja laukude juures möllavad roosa-valged kurekellad koos peaaegu lõpetanud valge papagoitulbiga:

VI 6. grupp laukudega SP

Edasi suure akendealuse peenra lõpetuseks tulevadki juba ‘Hansa’ põõsasroos ja väike rodo ‘Kalinka’, kes mul ühes eelnevas teemas juba on pildile püütud. Siis saab suur peenar otsa, ette tuleb keldri sissekäik. Nii et parem on suunata pilk nüüd vasemale, kus L-kujulise aia keskmesse jääb neerukujuline keskpeenar põõsagrupiga keskel: ikka selleks, et väravast tulles kohe tagaaeda lõpuni ei näeks. Siis oleks ju kohe näha, kui väike mu aed tegelikult on.

Keskpeenras ajab kuu aega tagasi halastamatult kiilaks pöetud punapaju uusi võrseid:

VI 6. punapaju kuu pärast pügamist

Aga tema all ootavad sõrmkübarad ja idamagun kannatlikult kurekellade ja laukude etteaste lõppemist:

VI 6. grupp laukudega KP

Aia ja kuuri vahel olevas kirdenurgas ja aiaäärses idapeenras võiks praegusel ajal muidugi rohkem vaadata olla. Aga paraku on tekkinud seal niisugune paus – tõsi küll, mitte pikk, sest seal ootavad suureõielised aediirised oma priiskavat puhkemist. Idapeenar on 18 m pikk ja lõpeb komposti- ja kasvuhoonenurgaga:

VI 6. KaN

Selle roosa ja sinise kribu vahele on tegelikult mõeldud ka varane roosa pojeng – kuid see on alles väga noor ega õitse veel. Igatahes kui ta ükskord sinnamaale jõuab, on ta selle vaatepildi keskel solistiks ja küll see võib siis ilus olla. Seda valget võret mööda ronib väänduv käoking, mis saab oma kasvu täis ja pungad õide juuli teisel poolel. Siis pole ka seda Hobby Halli kompostkasti enam näha… eriti… vähemalt ma loodan.

Need kurekellad tasuvad ka lähemalt vaatamist, muide. See näiteks pakkus mulle üllatuse – on nähtavasti hübriidse sordi isekülvist tärganud esivanem hoopis:

VI 6. kurekell valge-sinine

Aga see on  ‘Roman Bronze’, nagu ta olema peab:

VI 6. kurekell Roman Bronze

Ja sammuke edasi ongi mu uus kasvuhoone!

VI 6. kasvuhooneNagu näete, on kogu kraam sees: 6 kõrget tomatitaime seespool ja 9 madakasvulist välimise ringina, samuti 8 tutti basiilikut ja pott väikese sidrunheinaga, keda ma tahan pidama hakata – ainult ma pean välja mõtlema, kuidas teda talvitada. Mulle kohutavalt maitseb sidrunheinatee, aga seda saab ainult ökopoodidest suht krõbeda hinna eest. Ja oi kui aeglaselt ta seemnest kasvab ja oi kui külmatundlik ta on!

Kasvuhoone kummaltki küljelt kulgevad paeplaatidest rajad aia äärde… kas teate, mis need on? Koerte nuuskimise rajad. Seal kasvuhoone taga naaberaias elab üks labradori retriiver Robi, kellega on päevas mitu korda vaja ninad kokku panna ja uudiseid vahetada. Kui ma koertele nende käiguradasid ei teeks, käiksid nad salaja üle peenra aia äärde, ja see mulle ei meeldiks. Ah jaa, kasvuhoone lävekivist tahan ma ka veel rääkida. See on üks tõeliselt vana jurakas, tervest paeplaadist kunagi ammusel ajal välja tahutud. Meil jäi ta üle, kui me oma maja vana pesuköögi-osa välisukse minu töötoa aknaks ümber ehitasime. Ja sellist asja ei viska ju ometi ära. Seisis paar aastakest sireliheki all, aga nüüd sai kasvuhoone endale vägeva lävepaku. Väiksemad lapikud kivid selle ette on laotud sellepärast, et kes see viitsib kogu aeg murukääridega neid servi näksida, alalõpmata jäävad treppide ääres need pikad tutid püsti. Aga mööda neid väikseid lapikuid kive ludistab muruniitjaga rattaga väga kenasti üle.

Aga edasi tuleb juba hämar lõunapeenar, kus viimase foto peal veel õitsesid punased tulbid, nüüd aga on olukord selline:VI 6. LõP

Pildilt on näha, et valge siberi iiris on õide puhkenud. Aga minu lemmik siin hetkel on selline madal kurekell:

VI 6. Madal puna-valge kurekell

Päris lõunapeenra lõpus möllab nähtavasti mu aia tõepoolest kõige hilisem tulp (no ma ei usu, et neid veel enam kuskilt tuleb), kah koos aiaga päranduseks saadud. Päris ees on kahjuks kibekiiresti jõudnud ära õitseda tumepunane madal iiris ‘Little Buchannan’, mis ühes eelnevas teemas õnneks ikka pildi peale pandud sai.

VI 6. grupp hiliste tulpidega LõP-s

Ja jällegi saab aed otsa ja edelanurk ning läänepeenar tulevad ette. Mets-piiphein on nüüd täies õies ja alustanud on ka hübriidne kurereha ‘Johnson’s Blue’. Eemal kaugemal näitab oma parimat palet 3- aastane tumepunane kukerpuu ‘Red Rocket’. Aia peal kasvab paari aasta vanune valge täidisõieline alpi elulõng ‘White Swan’, aga  ta on mööda nööre roninud kuidagi veidralt ja hõredalt. Noh, pole viga. Küllap järgmisel kevadel näeme teda paremas vormis.

VI 6. LäP

Sellest peenraosast üks lähivaade ka. Ma ikka imestan, kuidas mõnikord nende isekülvavate sarvkannikestega nii õnnestunud kombinatsioonid välja tulevad. Täitsa juhuslikult. Selle kannikese esivanem kolme aasta eest oli näiteks ühtlane tumepunane.

VI 6. Grupp LäP-s

Ja kui siit pöörata pilk paremale, siis näeme, et mairoos ehk näärelehine kibuvits on puhkemas, ja et metsmaran õitseb oma tillukeste maasikaõitega. Tagapool maja seina ääres on nime poolest roosipeenar, tegelikult on seal tänavu ka igasugust muud huvitavat isekülvi, mida ma pole raatsinud välja rohida… hall käokann ja sõrmkübar. No vaatame, kuidas see kõik kompotina ükskord välja nägema hakkab. Esialgu pole lehetäid sellest džunglist roose veel üles leidnud. Tavaliselt on sel ajal juba täid hordidena rooside kallal olnud ja mürgitamine möödapääsmatu. Selles suhtes on “segaistutuse” kasutegur ilmne.

Ja muide, selle vana õunapuuga on kah ilmselt lähemate aastate jooksul kööga – kui te vaatate, milline õõnsus talle on tekkinud. On mingi taliõun. Arvatavasti istutatud vahemikus 1890 – 1940. Kannab, aga viljad on väikesed ja neid on suht vähe. Aga jube kahju on vana puud maha võtta. Küsimus ongi nüüd, kui kaua sellega viivitada annab…. et kuidas napilt ennetada hetke, mil ta meil mõne vähe käredama sügistormiga magamistoa aknasse kukub?

VI 6. LoN

Ongi seekord ring täis. Loodetavasti saan varsti näidata ka idapeenra kaunidusi – kui iirised puhkevad. Ja sügisesse plaani võtan idapeenra täiendamise hiliste tulpide ja nartsissidega, et enne iiriseid sellist tühja aega ei jääks.

Pärast vihma

Kaks ööpäeva jutti sadanud vihm oli tõeline sündmus, sellist sadu polegi sel aastal veel olnud. Kõik räästaalused tünnid täis, maa korralikult niiske ja õhk värske – suurepärane! Kasutasin vihma esimese päeva ära ka selleks, et tänavapoolse maja ja meie maja vahelisele platsile uus muru külvata. Igasugu ilmajaamad lubavad peaaegu jaanipäevani suhteliselt sagedasi vihmu, nii et aeg tundus mõistlik. Veidi ebanormaalne tunne oli küll lausvihmas askeldada, aga ma ei saanudki eriti märjaks. Eks ongi ju nii, et ei ole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ühest asjast tundsin küll veidi puudust: mõnusast süüdvestrist, mis meil varem küll majas olemas oli, aga Oti väitel jäi see tal remondi käigus kaduma. Paha lugu. See lätu õigustas oma olemasolu mitmegi halva ilma korral.

Koerad olid küll need kaks päeva kehvas tujus – vihmaga ju ei kõlba õue minna, eks ju. Isegi hädale nad ei tahtnud minna, kannatasid ja kannatasid, kuni tõesti enam vastu ei pidanud, ja siis käisid hästi ruttu siinsamas trepi kõrval ära. Ja vaatasid kogu aeg sellise näoga otsa, et “keerake see vihm nüüd kinni, palun!”

Koertest polegi ammu pilte üles pannud, aga maikuus ometi ju sain neist kaks ilusat võtet, nii et siin need on:

Elli mai 2009

Elli on meil pehmete mänguasjade fänn. Ja ta hoiab neid, ei näri puruks. Mängib nendega nagu väike laps, lahe on vaadata. Kord mängib murdmist ja siis lihtsalt tassib neid endaga kaasas. Viib neid õue pissile ja. Kui ta värava juures “valvab”, siis tassib oma kannid ükshaaval ka sinnasamasse. Õhtuks on pehmete mänguasjade rida uksest väravani.

Hermannile seevastu ei saa pehmeid asju üldse anda, sest tema arust mängitakse nendega nii, et näritakse metoodiliselt ja süvenenult elukal kõik jupid otsast ära. Vatt võetakse kõige lõpuks ka välja. Ma vahel siiski ostan talle kaltsukast mõne sellise viiekroonise nätsaka, mida võib  rappida. Elli asju Hermann ei puutu, mis on ülimalt kiiduväärt ja isegi hämmastav, sest meie ei ole selleks midagi teinud. See on vist puhtalt tema loomuomase intelligentsi tunnistus.

koerad mais 2009

Aga laupäevasesse Lullamillasse tuli selline luuletus (loomulikult vihmateemaline):

PILVE PÜKSID

PILVEL JALAS PEHMED PÜKSID,
POLE KÜLM TAL TUULE KÄES,
LENDAB TAEVAS VAHEL ÜKSI,
VAHEL TEISI PILVI NÄEB.
SIIS KÄIB TAEVAS PILVEPIDU,
SIIS ON NEIL SEAL PIDULAUD:
TOIDAB-JOODAB PILVERIDU
MAA PEALT KERKIV VETEAUR.
SEALT SAAB JUUA VÄIKSEM, SUUREM,
HALLIKAM JA VALGEM PILV,
AGA SELLE KÕIGE JUURES
LÄHEB LÕPUKS HUKKA ILM.

MIKS SIIS NII? JAH, ON KÜLL KOLE,
AGA TAEVAS KEMPSU POLE!
PILVED SAAVAD KÕHU TÄIS,
AGA KUS SA VÄLJAS KÄID?
PILVEL PÜKSI PALJU MAHUB,
AGA KORD SAAB IKKA SADU.

Hulk tundmatuid nartsisse e. Mõista-mõista, mis see on?

Täidan lubaduse ja esitlen nüüd oma aias sel kevadel esinenud nartsisse.

Kõige varasem tegelane oli ‘Téte a Téte’, madal kollane lihtõieline, mida ajatatuna kõik lillepoedki varakevaditi müüvad, nii et ma ei pildistanudki teda. Ja kohe järgmine oli Ice Follies:

Ice Follies

Kolmas varane nartsiss jäi mul paraku samuti pildistamata, see on valge täidisõieline ‘Ice King’. Ma ei pildistanud teda sel lihtsal põhjusel, et ta oli kõhuli vastu maad. Ma ei saa aru, kas mina teen temaga midagi valesti või mis, aga ta ei suuda ennast oma õite raskuse all püsti hoida ja siis ongi kõik need uhked täidisõied vastu mulda maoli. Hakka või nartsisse toestama.

Pikalt ja mõnuga õitseb ‘Acropolis'(ning seisab seejuures ise püsti ka):

äkki Acropolis

‘Papillon Blanc’ on siin kah juba foto peal ära käinud, selles teemas. Siin ta on koos kollase narmasõielise ‘Hamiltoni’ tulbiga.

Aga see trompet on ‘Dotties Dream’:

äkki Orangerie

Nonii. Nimelistest nartsissidest valmistasid pettumuse ‘Dolly Mollinger’ ja ‘Salome’ ,  mis sel aastal ei õitsenud. Mul on kuri tunne, et tahavad vist ülesvõtmist ja sibulate harvemalt istutamist.

Üllatusena ilmus välja 2006. a kevadel surnute hulka arvatud ‘Rosy Cloud’ – üksainus õievarreke ja paar lehte. Aga ta on alles! Lõikasin õie peaaegu kohe maha, kui olin selle ära näinud – las kasutab oma jõudu parem sibula kosutamiseks. Ja alles seejärel ahhetasin, et oleks ju võinud enne ikka ta üles pildistada.  Ise olin loll. Nüüd tema pilti ei näegi.

Pilti ei pane ma ka ühe iidvana poeedinartsissi kohta. Esiteks ei saanud ma sellest piisavalt ilusat pilti, sest Hermann on tema küljealuse kaljukadaka alumise osa pruuniks pissinud. Ja teiseks seda kasvab nagunii igas vanas aias, teate küll, see tohutu lõhnav, valgete kroonlehtede ja kitsa erkpunase randiga seespool.

Nüüd aga mõistatamise juurde. Kas keegi oskab pakkuda nende kingituseks saadud nartsisside sorte:

1. Kollane trompet, mis kõikidel on:kollane trompet mis kõigil

2. Niisugune kollane täidisõieline eelmisel sügisel ema poolt tellitud Bakkeri segupakist:segupakist kollane täidis

3. Sama päritoluga kollase-oranžikirju täidisõieline:

segupakist kollane-oranž täidis

4. Jälle samast pakist, kuid niisugune pooltäidisõieline valge-kollane. Kas see võib olla ‘Cheerfullness’?

segupakist sihuke valge pooltäidis

5. Ja vanaemalt saadud selline nartsiss, millel mitu lihtõit ühe varre otsas. Hiline. Praegu veel õitseb.

vanaemalt selline mitmeõieline

Vaatasin kaustikust: ma olen tegelikult nartsisse omale aeda ostnud hirmsasti, eriti enne 2005. aastat. Tol talvel aga läksid nad peaaegu kõik välja ja sestpeale pole ma neid enam eriti julgenud hankida, ostnud olen vaid paar sorti. Meeldivad need lilled mulle aga kangesti ja vist oleks aeg selle koleda talve põhjustatud psühholoogilistest kahjustustest samuti üle saada… Ma ikka tõesti tahaks neid sel sügisel juurde hankida. Vist võtan julguse kokku ja hangingi.

Tulbihooaja lõpetuseks

… mõtlesin nüüd üles panna fotod ka neist viimastest, hilistest õitsejatest. Nartsissiteema ootab nagunii oma järge egiidi all “Mõista-mõista, mis see on?”, sest peaaegu kõik mu aia nartsissid on juhuslikult kunagi kuskilt kelleltki saadud ning sellest tulenevalt ei tea ma neist enamiku nime. Kuid seekord veel tubid, jah.

Lõunapeenar näeb nüüd välja just selline, nagu ma tajtnud olen, ja madal õhtupäike lööb punase värvi veel eriliselt hõõguma:

V 30- lõunapeenar õhtul

China Town:

V 30. Äkki China Town

Swan Wings:V 30. Swan Wings

See nurgake siin sai kuidagi liiga kirju, valge-punane papagoi ‘Estrella Rijnveld’ on siin natuke liig. See tulp tuleb siis suveks üles ja sügisel leiab endale teise koha.

V 30. Elupuu juures

Siin on tundmatud hilised tulbid puntras: täidisõieline madalama varrega tumepunane, milles kollast krähmu natuke sees, ja roosa pikema varrega tulp. Mõlemad saadud koos selle aiaga. Siia tahaks jätta ainult kõrged roosad, punased koliks mujale. Pean nad kuidagi erivärviliste lõngajuppidega ära märgistama, selleks hetkeks, kui neid üles võtma hakkan. See suur hele lärakas esiplaanil on ülevalgustatud Wonderful World, millest palju parem pilt ilutseb kuskil eelnevas teemas ja mis pealegi on juba peaaegu ära õitsenud.

V 30. Hiliste tulpide segapuder

Väga pikalt õitseb ‘Mrs Moon’s Garden’ – ülimalt tagasihoidlik valge tulp, mille sisemus on roheline, tõeline karske neitsi. Praeguseks on kogu tema ümbrus juba muutunud, tema aga ikka veel õitseb:

V 30. Edelanurk

Roosipõõsa läheduses on pilt samuti muutunud: vasakul alustab õitsemist jaku rodo ‘Kalinka’, paremal laiutavad oma lopsakas kauniduses valged papagoitulbid, nende taga alustavad roosa-valgekirjud hübriidsed kurekellad ja aflatuni laukude lillad kerad.

V 30. hansa all

Laukusid jagub ka keskpeenrasse, nende taga paistab osa kiviktaimlat. Ma tahaksin tegelikult selliseid valgeid laukusid ka, aga seni pole korda läinud hankida.

V 30. kiviktaimla ka

Ning muidugi, algab ju minu lemmikute, kurekellade aeg! Siin üks väike nunnu madal roosa-valge. Ainuke miinus tema puhul on lühiealisus. Peab jälgima, et tema isekülvi välja ei rohiks.

V 30. Madal roosa kurekell

Ja siis madal malbe valge kurekell. Tema on õnneks pikaealisem. Täpset liiki ma kahjuks ei tea, ostsin üks aasta Türi lillelaadalt ühe mammi käest ajalehenutsu seest. Tema kõrval on näha, et mets-piiphein asutab ennast tasapisi õitsema, need valkjad topsud on õisikute alged.

V 30. Madal malbe kurekell

Tulpidest on see jutt igatahes juba väga kaugele läinud… aga olgu siis jah. Räägime siis ühtlasi, sellest, et ka minu järgmised lemmikud, aediirised sätivad ennast õide minema.  Kõrgetel sortidel on tublid õievarred püsti ja nüüd on päevad täidetud ootusega: mis kaunidus sealt nüüd küll tuleb?! Madalad aediirised aga on täie hooga alustanud. Olge lahked, lubage esitleda: ‘Gingerbeard Man’:

V 30. Gingerbeard Man

Ja teine sama võrratu, ‘Little Buchannan’:

V 30. Little Buchannan

No kas pole siis elu ilus, kui iga päev toob uusi õisi ja kojutulijat tervitab selline rõõm:

V 30. Mu koduke on tilluke