Pärast vihma

Kaks ööpäeva jutti sadanud vihm oli tõeline sündmus, sellist sadu polegi sel aastal veel olnud. Kõik räästaalused tünnid täis, maa korralikult niiske ja õhk värske – suurepärane! Kasutasin vihma esimese päeva ära ka selleks, et tänavapoolse maja ja meie maja vahelisele platsile uus muru külvata. Igasugu ilmajaamad lubavad peaaegu jaanipäevani suhteliselt sagedasi vihmu, nii et aeg tundus mõistlik. Veidi ebanormaalne tunne oli küll lausvihmas askeldada, aga ma ei saanudki eriti märjaks. Eks ongi ju nii, et ei ole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ühest asjast tundsin küll veidi puudust: mõnusast süüdvestrist, mis meil varem küll majas olemas oli, aga Oti väitel jäi see tal remondi käigus kaduma. Paha lugu. See lätu õigustas oma olemasolu mitmegi halva ilma korral.

Koerad olid küll need kaks päeva kehvas tujus – vihmaga ju ei kõlba õue minna, eks ju. Isegi hädale nad ei tahtnud minna, kannatasid ja kannatasid, kuni tõesti enam vastu ei pidanud, ja siis käisid hästi ruttu siinsamas trepi kõrval ära. Ja vaatasid kogu aeg sellise näoga otsa, et “keerake see vihm nüüd kinni, palun!”

Koertest polegi ammu pilte üles pannud, aga maikuus ometi ju sain neist kaks ilusat võtet, nii et siin need on:

Elli mai 2009

Elli on meil pehmete mänguasjade fänn. Ja ta hoiab neid, ei näri puruks. Mängib nendega nagu väike laps, lahe on vaadata. Kord mängib murdmist ja siis lihtsalt tassib neid endaga kaasas. Viib neid õue pissile ja. Kui ta värava juures “valvab”, siis tassib oma kannid ükshaaval ka sinnasamasse. Õhtuks on pehmete mänguasjade rida uksest väravani.

Hermannile seevastu ei saa pehmeid asju üldse anda, sest tema arust mängitakse nendega nii, et näritakse metoodiliselt ja süvenenult elukal kõik jupid otsast ära. Vatt võetakse kõige lõpuks ka välja. Ma vahel siiski ostan talle kaltsukast mõne sellise viiekroonise nätsaka, mida võib  rappida. Elli asju Hermann ei puutu, mis on ülimalt kiiduväärt ja isegi hämmastav, sest meie ei ole selleks midagi teinud. See on vist puhtalt tema loomuomase intelligentsi tunnistus.

koerad mais 2009

Aga laupäevasesse Lullamillasse tuli selline luuletus (loomulikult vihmateemaline):

PILVE PÜKSID

PILVEL JALAS PEHMED PÜKSID,
POLE KÜLM TAL TUULE KÄES,
LENDAB TAEVAS VAHEL ÜKSI,
VAHEL TEISI PILVI NÄEB.
SIIS KÄIB TAEVAS PILVEPIDU,
SIIS ON NEIL SEAL PIDULAUD:
TOIDAB-JOODAB PILVERIDU
MAA PEALT KERKIV VETEAUR.
SEALT SAAB JUUA VÄIKSEM, SUUREM,
HALLIKAM JA VALGEM PILV,
AGA SELLE KÕIGE JUURES
LÄHEB LÕPUKS HUKKA ILM.

MIKS SIIS NII? JAH, ON KÜLL KOLE,
AGA TAEVAS KEMPSU POLE!
PILVED SAAVAD KÕHU TÄIS,
AGA KUS SA VÄLJAS KÄID?
PILVEL PÜKSI PALJU MAHUB,
AGA KORD SAAB IKKA SADU.

3 kommentaari

  1. Ülla said,

    7. juuni 2009 kell 19:22

    See pilve luuletus on super! Lugesin juba Lääne Elust ja olin väga vaimustuses.

  2. Köögikata said,

    8. juuni 2009 kell 05:31

    Lahe luuletus ja hiiiglama lahedad koerad, eriti kaisukafänn Elli!

  3. Mare said,

    8. juuni 2009 kell 07:03

    Tõeliselt vahva luuletus! Olen ütlemata rõõmus, et Interneti avarustest sellise vahva blogi leidsin!
    Olen tihtipeale olnud üsna nõutu, kui on vaja õpuilastele mõni vahva kaasaegne luuletus leida. Õnneks Kaja Sarapuu uues eesti keele õpikus üht-teist huvitavamat ikka juba on. Nüüd olen siin blogis lugenud mitmeid imetoredaid luuletusi, mida kohe oma õpilastele tahaks näidata. Aitäh!

    Koerad on ka väga toredad! Ise olen momendil koeratu koerasõber, aga kutsatita juba kasvab oma emme juures. Varsti meil jälle “karjajuht” olemas.

    Ilusat suve soovides,
    Mare


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: