Pärast vihma

7. juuni 2009 kell 07:30 (Aed, Kallid loomad, Töised asjad)

Kaks ööpäeva jutti sadanud vihm oli tõeline sündmus, sellist sadu polegi sel aastal veel olnud. Kõik räästaalused tünnid täis, maa korralikult niiske ja õhk värske – suurepärane! Kasutasin vihma esimese päeva ära ka selleks, et tänavapoolse maja ja meie maja vahelisele platsile uus muru külvata. Igasugu ilmajaamad lubavad peaaegu jaanipäevani suhteliselt sagedasi vihmu, nii et aeg tundus mõistlik. Veidi ebanormaalne tunne oli küll lausvihmas askeldada, aga ma ei saanudki eriti märjaks. Eks ongi ju nii, et ei ole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ühest asjast tundsin küll veidi puudust: mõnusast süüdvestrist, mis meil varem küll majas olemas oli, aga Oti väitel jäi see tal remondi käigus kaduma. Paha lugu. See lätu õigustas oma olemasolu mitmegi halva ilma korral.

Koerad olid küll need kaks päeva kehvas tujus – vihmaga ju ei kõlba õue minna, eks ju. Isegi hädale nad ei tahtnud minna, kannatasid ja kannatasid, kuni tõesti enam vastu ei pidanud, ja siis käisid hästi ruttu siinsamas trepi kõrval ära. Ja vaatasid kogu aeg sellise näoga otsa, et “keerake see vihm nüüd kinni, palun!”

Koertest polegi ammu pilte üles pannud, aga maikuus ometi ju sain neist kaks ilusat võtet, nii et siin need on:

Elli on meil pehmete mänguasjade fänn. Ja ta hoiab neid, ei näri puruks. Mängib nendega nagu väike laps, lahe on vaadata. Kord mängib murdmist ja siis lihtsalt tassib neid endaga kaasas. Viib neid õue pissile ja. Kui ta värava juures “valvab”, siis tassib oma kannid ükshaaval ka sinnasamasse. Õhtuks on pehmete mänguasjade rida uksest väravani.

Hermannile seevastu ei saa pehmeid asju üldse anda, sest tema arust mängitakse nendega nii, et näritakse metoodiliselt ja süvenenult elukal kõik jupid otsast ära. Vatt võetakse kõige lõpuks ka välja. Ma vahel siiski ostan talle kaltsukast mõne sellise viiekroonise nätsaka, mida võib  rappida. Elli asju Hermann ei puutu, mis on ülimalt kiiduväärt ja isegi hämmastav, sest meie ei ole selleks midagi teinud. See on vist puhtalt tema loomuomase intelligentsi tunnistus.

Aga laupäevasesse Lullamillasse tuli selline luuletus (loomulikult vihmateemaline):

PILVE PÜKSID

PILVEL JALAS PEHMED PÜKSID,
POLE KÜLM TAL TUULE KÄES,
LENDAB TAEVAS VAHEL ÜKSI,
VAHEL TEISI PILVI NÄEB.
SIIS KÄIB TAEVAS PILVEPIDU,
SIIS ON NEIL SEAL PIDULAUD:
TOIDAB-JOODAB PILVERIDU
MAA PEALT KERKIV VETEAUR.
SEALT SAAB JUUA VÄIKSEM, SUUREM,
HALLIKAM JA VALGEM PILV,
AGA SELLE KÕIGE JUURES
LÄHEB LÕPUKS HUKKA ILM.

MIKS SIIS NII? JAH, ON KÜLL KOLE,
AGA TAEVAS KEMPSU POLE!
PILVED SAAVAD KÕHU TÄIS,
AGA KUS SA VÄLJAS KÄID?
PILVEL PÜKSI PALJU MAHUB,
AGA KORD SAAB IKKA SADU.