Hiliskevadine jalutuskäik aias

8. juuni 2009 kell 10:45 (Aed)

Saatsin Oti just haiglasse nina operatsioonile (nüüd tal võetakse see nina ära!). Lõpuks ometi on lootust, et ta kunagi elus nina kaudu normaalselt hingata saab, võib-olla läheb koguni nii hästi, et lõhnu tundma hakkab – kes teab?

Ja ise ma kavatsen täna peale töötegemise ka ühe kõva rohimise ette võtta. Enne kui jälle sajud kohale jõuavad.

Aga enne üks väike ringkäik aias, mis taas mõne nädalaga on tundmatuseni muutunud.

Varastest madalatest iiristest viimasena on puhkenud helekollane ‘Baria’ mu töötoa akna all. Temast sutsu tagapool kasvab tumekollane kullerkupp. Helesinised meelespead õitsevad ikka veel ja mähivad kogu selle kupatuse mõnusa vahu sisse. Aga musta koleda tünni sireli taga tahan ma millalgi punaseks värvida. Või halliks. Jah, hall oleks siin parem.

Kui mööda teed veel natuke edasi astuda ja siis pilk tagasi heita, avaneb selline pilt. Valge murtudsüdame juures nurgas kasvav hosta on alles noor, pole veel vägevat puhmikut jaksanud teha. Aga küll ta jõuab. See pruun hoone, mis sireli tagant paistab, on juba nende naabrite oma, kellega kinnistut jagame. See ongi see tänavaäärne maja, varjab aia, õue ja meie onni kenasti sealtpoolt ära, nii et meil on nagu üks selline salaaed ja salamaja.

Veel sammuke edasi tuleb trepp ja meie maja uks. See valgekirju iminõges on maikuuga tohutu lopsakaks läinud, ma kardan, et õitsemise jaoks vist isegi liiga lopsakaks. tehniliselt võttes peaks ta lähemal ajal roosade õitega peale hakkama, aga ta tegeleb hoopis lehestiku kasvatamisega, mis näitab, et ta elu on liiga hea. Ma kahtlustan, et seda selle sõnnikusegu arvelt, mida tulp ‘China Town’ sügisesel mahapanekul endale sibulate alla kaasavaraks sai. Aga trepi kohale kaarduv sinine kurekell on minu arust päris hästi välja tulnud.

Kui me nüüd ümber pöörame ja selja taha vaatame, siis on umbes poolteist meetrit kuuri seinani ja vanadest palkidest tehtud pingini seal ääres. Ühel pool pinki on mu rohelise kilekattega riiul-kasvuhoone, kus elavad seemikud, ja teisel pool pinki on kuuri uks ja teisel pool kuuri ust on köögiviljapeenar:

Aga sealt pingi pealt on akendealust pikka peenart väga hea vahtida. ma ikka rõõmustan ennast selle vaatepildiga mitu korda päevas. Ainult paar sammu kööki kohvi järele. Ja kuslapuu õitseb. Õhtuti lõhnab ta kohe päris pööraselt.

See vanaema aiast näpistatud hosta on 7 aastaga tõeliseks hiiglaseks kasvanud. Ja mulle meeldib see hiliste tulpide loodav tunne, et nad ongi otsekui hosta enda õied. Aga hahaa, ega ei ole tegelikult küll!

Siin on ka üks madalamat kasvu mõnus tumepunane kurekell:

Ja laukude juures möllavad roosa-valged kurekellad koos peaaegu lõpetanud valge papagoitulbiga:

Edasi suure akendealuse peenra lõpetuseks tulevadki juba ‘Hansa’ põõsasroos ja väike rodo ‘Kalinka’, kes mul ühes eelnevas teemas juba on pildile püütud. Siis saab suur peenar otsa, ette tuleb keldri sissekäik. Nii et parem on suunata pilk nüüd vasemale, kus L-kujulise aia keskmesse jääb neerukujuline keskpeenar põõsagrupiga keskel: ikka selleks, et väravast tulles kohe tagaaeda lõpuni ei näeks. Siis oleks ju kohe näha, kui väike mu aed tegelikult on.

Keskpeenras ajab kuu aega tagasi halastamatult kiilaks pöetud punapaju uusi võrseid:

Aga tema all ootavad sõrmkübarad ja idamagun kannatlikult kurekellade ja laukude etteaste lõppemist:

Aia ja kuuri vahel olevas kirdenurgas ja aiaäärses idapeenras võiks praegusel ajal muidugi rohkem vaadata olla. Aga paraku on tekkinud seal niisugune paus – tõsi küll, mitte pikk, sest seal ootavad suureõielised aediirised oma priiskavat puhkemist. Idapeenar on 18 m pikk ja lõpeb komposti- ja kasvuhoonenurgaga:

Selle roosa ja sinise kribu vahele on tegelikult mõeldud ka varane roosa pojeng – kuid see on alles väga noor ega õitse veel. Igatahes kui ta ükskord sinnamaale jõuab, on ta selle vaatepildi keskel solistiks ja küll see võib siis ilus olla. Seda valget võret mööda ronib väänduv käoking, mis saab oma kasvu täis ja pungad õide juuli teisel poolel. Siis pole ka seda Hobby Halli kompostkasti enam näha… eriti… vähemalt ma loodan.

Need kurekellad tasuvad ka lähemalt vaatamist, muide. See näiteks pakkus mulle üllatuse – on nähtavasti hübriidse sordi isekülvist tärganud esivanem hoopis:

Aga see on  ‘Roman Bronze’, nagu ta olema peab:

Ja sammuke edasi ongi mu uus kasvuhoone!

Nagu näete, on kogu kraam sees: 6 kõrget tomatitaime seespool ja 9 madakasvulist välimise ringina, samuti 8 tutti basiilikut ja pott väikese sidrunheinaga, keda ma tahan pidama hakata – ainult ma pean välja mõtlema, kuidas teda talvitada. Mulle kohutavalt maitseb sidrunheinatee, aga seda saab ainult ökopoodidest suht krõbeda hinna eest. Ja oi kui aeglaselt ta seemnest kasvab ja oi kui külmatundlik ta on!

Kasvuhoone kummaltki küljelt kulgevad paeplaatidest rajad aia äärde… kas teate, mis need on? Koerte nuuskimise rajad. Seal kasvuhoone taga naaberaias elab üks labradori retriiver Robi, kellega on päevas mitu korda vaja ninad kokku panna ja uudiseid vahetada. Kui ma koertele nende käiguradasid ei teeks, käiksid nad salaja üle peenra aia äärde, ja see mulle ei meeldiks. Ah jaa, kasvuhoone lävekivist tahan ma ka veel rääkida. See on üks tõeliselt vana jurakas, tervest paeplaadist kunagi ammusel ajal välja tahutud. Meil jäi ta üle, kui me oma maja vana pesuköögi-osa välisukse minu töötoa aknaks ümber ehitasime. Ja sellist asja ei viska ju ometi ära. Seisis paar aastakest sireliheki all, aga nüüd sai kasvuhoone endale vägeva lävepaku. Väiksemad lapikud kivid selle ette on laotud sellepärast, et kes see viitsib kogu aeg murukääridega neid servi näksida, alalõpmata jäävad treppide ääres need pikad tutid püsti. Aga mööda neid väikseid lapikuid kive ludistab muruniitjaga rattaga väga kenasti üle.

Aga edasi tuleb juba hämar lõunapeenar, kus viimase foto peal veel õitsesid punased tulbid, nüüd aga on olukord selline:

Pildilt on näha, et valge siberi iiris on õide puhkenud. Aga minu lemmik siin hetkel on selline madal kurekell:

Päris lõunapeenra lõpus möllab nähtavasti mu aia tõepoolest kõige hilisem tulp (no ma ei usu, et neid veel enam kuskilt tuleb), kah koos aiaga päranduseks saadud. Päris ees on kahjuks kibekiiresti jõudnud ära õitseda tumepunane madal iiris ‘Little Buchannan’, mis ühes eelnevas teemas õnneks ikka pildi peale pandud sai.

Ja jällegi saab aed otsa ja edelanurk ning läänepeenar tulevad ette. Mets-piiphein on nüüd täies õies ja alustanud on ka hübriidne kurereha ‘Johnson’s Blue’. Eemal kaugemal näitab oma parimat palet 3- aastane tumepunane kukerpuu ‘Red Rocket’. Aia peal kasvab paari aasta vanune valge täidisõieline alpi elulõng ‘White Swan’, aga  ta on mööda nööre roninud kuidagi veidralt ja hõredalt. Noh, pole viga. Küllap järgmisel kevadel näeme teda paremas vormis.

Sellest peenraosast üks lähivaade ka. Ma ikka imestan, kuidas mõnikord nende isekülvavate sarvkannikestega nii õnnestunud kombinatsioonid välja tulevad. Täitsa juhuslikult. Selle kannikese esivanem kolme aasta eest oli näiteks ühtlane tumepunane.

Ja kui siit pöörata pilk paremale, siis näeme, et mairoos ehk näärelehine kibuvits on puhkemas, ja et metsmaran õitseb oma tillukeste maasikaõitega. Tagapool maja seina ääres on nime poolest roosipeenar, tegelikult on seal tänavu ka igasugust muud huvitavat isekülvi, mida ma pole raatsinud välja rohida… hall käokann ja sõrmkübar. No vaatame, kuidas see kõik kompotina ükskord välja nägema hakkab. Esialgu pole lehetäid sellest džunglist roose veel üles leidnud. Tavaliselt on sel ajal juba täid hordidena rooside kallal olnud ja mürgitamine möödapääsmatu. Selles suhtes on “segaistutuse” kasutegur ilmne.

Ja muide, selle vana õunapuuga on kah ilmselt lähemate aastate jooksul kööga – kui te vaatate, milline õõnsus talle on tekkinud. On mingi taliõun. Arvatavasti istutatud vahemikus 1890 – 1940. Kannab, aga viljad on väikesed ja neid on suht vähe. Aga jube kahju on vana puud maha võtta. Küsimus ongi nüüd, kui kaua sellega viivitada annab…. et kuidas napilt ennetada hetke, mil ta meil mõne vähe käredama sügistormiga magamistoa aknasse kukub?

Ongi seekord ring täis. Loodetavasti saan varsti näidata ka idapeenra kaunidusi – kui iirised puhkevad. Ja sügisesse plaani võtan idapeenra täiendamise hiliste tulpide ja nartsissidega, et enne iiriseid sellist tühja aega ei jääks.