Tuult ja vihma

Nojah, vihma sai viimastel päevadel terve Eesti. Aga siin oli torm ka, päris kobe selline. Puuoksad lendasid ja igasugune lahtine kraam ka. Saingi täna mööda aiaääri lillepotte taga otsida ja suure tuulega tugedelt maha pekstud taimi tagasi üles siduda. Roosipõõsa oli torm koos toega nii viltu puhunud, et mässasin sellega lausa tund aega, enne kui selle jälle otseks sain. Väiksematest asjadest ma ei räägigi. Kahe aediirise õievarred olid ka tugede küljest lahti tulnud ja ära murdunud. Aga Footloose pidas tormile kenasti vastu ja avas otsekui paha ilma trotsides üha uusi õisi:

Footloose 15. 06

Tänahommikuses päikeses tervitas mind ka vahepeal puhkenud kattelehine magun koos alustava Browni kuslapuuga:

kattelehine magun ja browni kuslapuu

Ja taas üllatas mind akendealune suur peenar kõigest paari päeva jooksul muutnud välimusega:

põõsasroosi ümbrus juunis

Suure tormi ja lausvihma ajal arvasid heaks seal õitsema hakata mägijumikas ja sinakaslilla lupiin:

suures peenras sinine… ning siin lõpetanud laukude asemele astus roosa lupiin ‘Flamingo’, kui ma tema nime praegu ikka õigesti mäletan:

suures peenras roosa

Idapeenras on nüüd need Estrella Rijnveldi tulbid tõesti lõpetanud ja kokkumängu roosa neitsikummeliga alustavad hoopistükkis talinelgid:

grupp idapeenras 15.6

Aga lõunapeenras teeb ilma viimane kurekell, kelle nimi on Green Apple ja kes näeb tegelikult üsna vähe kurekella moodi välja:

kurekell Green Apple

Täisõites on näärelehine kibuvits ehk valge mairoos ning läänepeenra kollasesse-punasesse gruppi on asunud lisaks kuldheleenium

läänepeenar 15.6.

Ning samuti asutab end piipheina naabruses kohe varsti puhkema suur tähtputk, mis peaks toda tumepunast nüanssi ka siia kurereha ligidusse tooma:

grupp kurerehagaNeed ümmarguste servadega lehed kuuluvad mauri kassinaeri seemikutele, kellest ma augustikuus suurejoonelist tumepunast etteastet ootan. Aga eks näis.

Sama koha pealt natuke teises suunas vaadates on kogu mu tagaaed kuni keskpeenrani nagu peo peal:

vaade edelanurgast

Istumiskoht jääb palaval suvisel keskpäevatunnil kenasti õunapuu varju, kuid hommikune, pärastlõunane ja õhtune päike paistavad sinna kenasti. Eks see aiamööbel liikus meil siia-sinna päris mitu aastat, enne kui leidsime selle koha, kus tõesti kõige mugavam istuda on. Ja siis tegi Ott sellele ka sillutise alla, et ilma mööblit lohistamata oleks mõnusam muru niita.

Eks nüüd pärast vihmu ongi jälle niita vaja. Ja rohida. Ja enne südasuve peaks ikka kogu koogitegudest ülejäänud rabarbri peenrast ära korjama ning sügavkülma tükeldama… või mahla tegema… või ma tegelikult ei olegi veel selgusele jõudnud, mis ma sellega tegema peaksin. Aga teha tuleb kohe nüüd, sest muidu puitub ta väga ära. Kaks karpi tilli juba salvestasin täna sügavkülma, nii et hoidistamisega ongi nagu algus sisse tehtud.

Muide, uus muru, mis ma eelmisi vihmu trotsides külvasin, on mõnusa pehme rohelise orase juba üles ajanud, nii et – saab asja!

1 kommentaar

  1. Kadakas said,

    16. juuni 2009 kell 21:07

    Ma ei jõua ära imestada kui palju põnevaid püsikuid su aeda ära on mahtunud! Kaunis!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: