… ja see on tõepoolest eraldi postitust väärt.
Mu ootused iiriste selleaastase õitsemise suhtes ei olnud tegelikult eriti kõrged, sest eelmisel suvel istutasin enamiku oma vanadest sortidest ringi ja siis on suhteliselt tavapärane, et järgmine aasta läheb kosumisele, mitte õitsemisele. Uuele kohale rännanud Best Bet, Indian Chief, Eternal Bliss, Maisie Lowe ja Crispette tõesti alles kohanevad, aga vana tugev Nõukogude päritolu Abhasia vastu ootusi õitseb:
Siira pettumuse valmistasid Tangled Web, Casa Morena ja Batik, kes kõik eelmisel suvel õitsesid nagu segased suure puhmaga, aga see aasta mitte ühtegi õit. Võib-olla ei meeldinud neile eelmise aasta august, mis õiealgete moodustamise kohapealt oli täiega ebasobiv: pilvine, jahe ning vihmane. Aga võib-olla õitsesid nad ennast lihtsalt korraga oimetuks, ja et ma neile pärast seda kohe superfosfaati ei taibanud anda, nüüd lihtsalt aastakese puhkavad ja koguvad jõudu.
Madalatest varastest iiristest on juba blogis pildid olemas, õitsesid nii Baria, Piona, Gingerbeard Man kui Little Buchannan, ainult Azureale oli talvel miski elajaloom peale astunud ja kevadel oli enamik risoomist pehme. Kahest jupist siiski ta taastub, nii et olgem optimistid.
Veidi rahutuks teeb mind Joice Terry, kes 2005/06 talvel nõnda kahjustada sai, et jäi vaid väike risoomijupike alles – nüüd on ta selle ümber küll terve suure lehviku ehitanud, aga siiski sel aastal millegipärast veel ei õitse. Sama jutt Babbling Brooke’i kohta, kellest ma tegelikult ei olegi päris kindel, kas on ikka see: samamoodi õnnestus tookord päästa vaid väike jupike. Küll aga tollest talvest alles jäänud jupikesest õitses taas eestimaine Punkar Villu. Selle pildi peale sattus ta küll kahjuks juba üsna lõpetaval kujul.
Vanadest olijatest tabas õnnetu saatus ka kena vana sorti nimega Port Wine – kahjuks juhtus nii, et kadunud Mooru “töölkäimise” tee läks talv otsa üle selle puhma ja kevadeks oligi see pehmeks trambitud. Aga külgpungadest ajab ta juba uusi lehelehvikuid üles, nii et välja ta ei läinud.
Minu kollektsiooni algusaegadest on täiesti alles ja õitsemas veel vana Sierra Skies:
… ja Gay Head:
…, samuti keegi täiesti tundmatu kollane.
Ja muidugi see iludus, kelle ma ostsin Dusky Challengeri nime all, aga ma kahtlustan, et ta ei ole see. Võimalik, et on hoopis Superstition, sest viskab sarnast punakat helki ja habe on ka lillakas, mitte päris sinine.
Ja muidugi plicatade klassika, Stepping Out:
Nonii, ja Nõukogude päritolu heleroosa emalendur Marina Raskova ei õitse veel, nii et tema pilti tuleb oodata.
Aga üllatused on alles ees.
Eelmisel suvel tellitud prantslastest õitsevad juba nüüd niisugused kaunitarid.
Colette Thurillet:
Edith Woolford:
Striking:
Footloose samast seltskonnast on juba ühes eelmises postituses eksponeeritud.
Ja eelmisel suvel ostsin rea sorte ka siitsamast Eestimaalt ühe kollektsionääri käest, neistki õitseb juba Hello Darkness:
ja imetabane Wedding Candles:
Nii et tegelikult on iiristega sel suvel isegi hästi läinud. Ma kartsin palju hullemat. Eriti arvestades koledat augustikuud eelmisel aastal, mille tulemusena pelgasin tõesti, et mitte ükski iiris sel aastal õitseda ei suvatse.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar