Ma polegi veel maininud, et…

… ilmus lõpuks ära Haapsalu salli raamat, millesse kirjutasin ühe peatüki ja milles esinen tervelt kahe pildi peal. Et raamat on ilmunud, siis loodetavasti ei pahanda lugupeetud väljaandjad mu peale, kui selle tarbeks tehtud ilusad pildid nüüd ka blogisse üles panen.

See pilt läks minu kirjutatud peatüki juurde, sest juttu on ka tänavatest ja majadest:

mina ja sall 2

Ja see pilt, mis illustreerib viljapeakirja, illustreerib ühtlasi ka seda, et Haapsalus on alati tuul:

mina ja sall 1

Ja ma tänan südamest Saarakirja ning Anu Pinki, kes tegi mulle väga toreda üllatuse: sain kingiks sellesama raamatu. Ma ei osanud seda oodatagi – leping selleks ju ei kohustanud, ma olin oma honorari saanud ja noh… See oli väga ilus tegu, väga armas kingitus, tõesti suur aitäh!

Vahepealsete kirjatööde kohta veel – lõpuks suutsin ära lõpetada Iloni Imedemaale mõeldud suviste näidendite tsükli! Viimasega neist nägin kurja vaeva, tõepoolest, ületasin kõik tähtajad, sest lihtsalt ei tulnud ega tulnud enam midagi pähe… kuni praktiliselt kaheteistkümnendal tunnil siiski haudusin loo välja.

Esimese kahe näidendiga ei olnud üldse probleemi. Mured hakkasid alates kolmandast näidendist, sest tingimused ahenesid. Nimelt olid nemad mult tellinud ühe pika ja kolm lühemat näidendit lastele. Teemaks laste mängud ja suhtlemine ja muidu-olemine, ja et saaks neid õues mängida, ja et mõnes neist saaks kasutada suurt lastesõbralikku koera (dogi Tiinat). Ja siis ma mõtlesin välja kahe pere lapsed, kes päevast päeva koos mängivad: 8-aastase Kaivo, kes on suur asjade väljamõtleja ja kellel on tihtilugu raskusi fantaasia eristamisega päriselust; tema 7-aastase venna Peetri ja tolle kaksikõe Mai. Peeter järgib enamuse ajast suurt autoriteeti vanemat venda, aga Mai on juba sutsu kriitilisema meelega ning rohkem kahe jalaga maa peal. Selle kolmiku püsiv mängukaaslane on 7-aastane naabritüdruk Jaana, kes on selline riukaid täis kõva natuur, kes mõnikord justkui omaette “grupeeringu” moodustaval naabrilaste-kambal endale sugugi pähe ei lase istuda (noh, nagu ikka vahel juhtub, et on “meie” ja “nemad”, ja vahel tuleb ju meelde, et vot meie oleme ühe pere lapsed ja tema ei ole jne).

Esimene näidend, täispikk, mida etendatakse juba avamisel, räägib sellest, kuidas mereröövlimängu käigus vaene Jaana vangi võetakse ja mis siis edasi saab. Noh, et mängu käigus võivad asjad vahel ka viltu minna. Aga ma juba ütlesin, et Jaana on nutikas ja lõpp tuleb ikka tore. Teises näidendis süüakse sõnajalaõis ära ja hakatakse enda arust mõistma lindude ja loomade keelt. Konflikt tekib kurja maailmaga, kes ütleb, et ära söödi hoopis jaaniussike ja ärgu lollike siin arvaku midagi oma iselaadsetest võimetest. Siis saab laps muidugi väga kurvaks, aga nagu loole kohane, laheneb seegi konflikt päris õnnelikult ja kõik osapooled jäävad rahule.

Aga edasi läks lugu keeruliseks, sest ülejäänud näidendid pidid hõlvama ainult 3 tegelast, ja soovitavalt nii, et mõlemal korral teine pool komplektist. St mõlemal näidendil erinevad tegelased, aga muidu ikka samad lapsed ja täiskasvanud, kes kahes esimeseski. Lihtsalt selleks, et tihedas esinemisgraafikus oleks võimalus vaheldumisi poole grupiga välja tulla. Aga kolme tegelasega lastenäidend? Oi-oi-oi. Sobivat intriigi välja mõelda on kohutavalt keeruline. Kompositsioon tahab kõvasti nuputamist, et sündmustik igavaks ja üheplaaniliseks ei jääks. Rääkimata sellest, et on suur oht pikkade dialoogide tekkimiseks, mida laps ei jaksa lihtsalt kuulata. Nii et ma olin päris hädas. Aga hakkama sain.

Esimeses sellises figureerivad lastest Peeter ja Mai ning täiskasvanutest nende tädi, kes vahepeal viis aastat on Inglismaal õppimas olnud ja keda lapsed sellepärast õieti ei mäletagi. Aga lugu ongi selline, et Kaivo on laagris ja Jaana oma vanemate juures, Peetri ja Mai vanemad on sama päeva hommikul reisile sõitnud ja õhtupoolikuse rongiga peaks lapsi hoidma tulema nende tädi. Peeter ja Mai mängivad siis oodates üht oma vana mängu, mille nimi on “Kuri tädi” ja mille sisu on selline, et üks lastest on orb ja teine on tema kuri tädi, kes vaheldumisi tahab last panna vangi ja lastekodusse, kui see tema heaks küllalt hästi orjatööd ei tee. Mängivad, ja siis tuleb neile pähe, et äkki nüüd see tädi, kes tuleb, ongi sihuke kuri tädi. Et mis siis saab. Ja siis nad peavad kavalat sõjaplaani ja asuvad tegutsema, et kurja tädi salaplaani nurjata.

Ja see viimane tükk, millega ma kõige rohkem vaeva nägin, räägib sellest, kuidas Kaivo mõtleb, et tal õnnestub Jaana ära lollitada ühe ufojutuga… Algul õnnestubki, aga siis teeb Jaana talle palju peenemalt tagasi. Nalja saab ka. Ott luges ja ütles, et meenutab oma laadilt neid Vahtramäe Emili tempe.

Igatahes mul on hea meel, et see töö valmis sai. Ülehomme ongi Iloni Imedemaa avamine. Olen kohe põnevil. Võib-olla suhtun ma sellesse kõigesse ülemäära isiklikult, aga mõnes mõttes mul on hirmus hea meel, et asi, mille peale ma kunagi 10 aastat tagasi mõtlesin, ongi lõpuks teoks saanud. Ma ei tea, võib-olla oligi selle asja algus minu poolt lendulastud mõte? Sest ma isegi kirjutasin sellest kunagi Lääne Elus, siis, kui Ilon Wikland kinkis oma tööde kollektsiooni Läänemaa muuseumile ja seda hakati eksponeerima muuseumist üle tee asuvas tookordse perekonnaseisuameti majas. Aasta siis oli 2004.

MÕNDA WIKLANDIA-TEEMADEL

On väga ja väga tore, et lõpuks on liha luudele võtmas mõtteskelett Ilon Wiklandi muuseumi asjus. Kuna oma ülikooliõpingute ajal uurisin põhjalikumalt Eesti lastekirjanduse illustreerimist ja end sellele tööle pühendanud olulisemaid kunstnikke, käsitlesin paaris seminaritöös Ilon Wiklandi loomingu seotust tema Haapsalu-lapsepõlvega ja mõte tema elule ja tööle pühendatud muuseumist või teemapargist hakkas mind kummitama juba siis, 1990-ndatel aastatel. Nüüd on mul põhjust rõõmuga tervitada Kooli tänava kaunisse perekonnaseisumajja  kavandatavat Ilon Wiklandi loomingu püsiekspositsiooni. Seepärast tahaksin praegu, kui asi on alles planeerimisjärgus, lisada ka  omapoolse nägemuse sellest, kuidas oleks võimalik see ekspositsioon kompleksselt ja mitmekülgselt mõjuma panna, kasutades optimaalselt ära kõik huvitava ja köitva, mida suurmeistri elu ja loometöö meile pakub.
Kahtlemata on Ilon Wikland maailma kuulsaim haapsallane. Teda teavad ja ta pilte tunnevad mitte ainult eestlased, vaid kõik Euroopa endised ja praegused lapsed, kes Astrid Lindgreni vahvatesse raamatutesse kiindunud on olnud. Haapsalu olevik ja tulevik on seotud sanatooriumi ning turismiga, meie rahumeelse väikelinnamiljöö juures sageli ka pereturismiga. Mis omakorda tähendab, et oma elutöö lastele pühendanud Ilon Wiklandi muuseum peaks samuti, kasvõi osaliselt,  olema pühendatud just lastele. Kardan, et lapsi üksnes pildiväljapanekuga ei köida. Oleks vaja leida täiendavaid ideid ning võimalusi, kujundamaks loodav muuseum atraktiivseks ka väiksematele ja suurematele lastele. Aga kuidas? Vastus ju lihtne: võttes aluseks Ilon Wiklandi loomingu. Kunstnik ise annab meile spikri.
Siinkohal jaotaksin selle kompleks-muuseumi juures rakendatavad detailid nelja rühma: kunstniku biograafia, tema kujutatud lapsepõlvemiljöö omaaegses Haapsalus, tema pildilooming, tema kujustatud tegelastega seotu. Kahjuks ei tea ma, mitu ruumi kõnealuse maja alumisel korrusel muuseumi käsutusse antakse. Eeldan siiski, et neid on mitu, ehk kolm-neli. Sellest piisab.
Kõigepealt muidugi see, mis kõnealuse projekti puhul juba välja mõeldud on: Ilon Wiklandi piltide kollektsioon. Kuid kas peaks need üles riputama galeriiomastes tühjades steriilselt valgustatud ruumides? Pigem ehk mitte. Minu nägemuses võiks selle ekspositsiooniga ühenduses seista raamatus „Pikk-pikk teekond“ kujutatud kodumiljöö vanaema majas. See tähendab, et ruumid poleks mitte lihtsalt ruumid, vaid toad, sisustatud sõjaeelse mööbli ja olmedetailidega, akendel ees vanaema-aegsed puuvillased käsitöökardinad, sohval tikitud padjad, köögis seesama ümmargune laud, mis peaaegu meil kõigil vanaema juurest meeles on, Lutheri toolid jms. Ühesõnaga, 30. aastate keskklassi kodu. Toolidel ja sohval peaks ka istuda tohtima, väiksema grupi külastuse korral võiks olla mõeldav köögilaua ümber piparmündi- või vaarikavarreteed juua. Ja seintel pildid, palju Ilon Wiklandi pilte, mõjuma pandud tagasihoidlike kohtvalgustite abil, mis üldmiljöö hubasust ei tapaks. Ehk on võimalik üles leida mõningaid Ilon Wiklandi lapsepõlve või tema vanaema-vanaisa eluga seotud tarbe- ja mälestusesemeid, fotosid, laps-Iloni reisikohvrike, millega ta omal ajal Haapsallu saabus või tormisel sügisööl paati istus? Neidki saaks samas sundimatus koduses interjööris eksponeerida, need lisaksid sellele muuseumile palju väärtust. Selline vanaaegse koduna kujundatud isikumuuseum köidaks külalisi, sealhulgas lapsi rohkem kui lihtsalt pildinäitus. Haapsalu jaoks on muidugi ka kõnealune ajastu kui selline tähtis: sel ajal oli ju Haapsalu suvituslinnana oma õitsengu tipus ja soe tagasivaade kahe ilmasõja vahelisse rahulikku idüllilisse aega, mil usuti Euroopa I maailmasõjast õppust võtnud olevat,  looks sugugi mitte ainult eakates muuseumikülastajates kauni nostalgilise emotsiooni.
Sellel kaunil vanal majal on olemas ka hoov, tõsi küll, see pole suur, kuid siiski on võimalik seegi rakendada Ilon Wiklani muuseumi teenistusse. Ja sellegi juures võiks järgida kunstniku loodud lapsepõlvemaastikke. Suurt Bullerbyt sinna ehitada pole mõtet, küll võiks aga seda haljastades ja kujundades malli võtta Lärmisepa tänava või Jaanikingu laste koduõuest, mis piltidel kujutatud. Suured vanad puud on seal juba olemas, ja Ilon Wiklandi lapsepõlve aegset koduõue tüüphaljastust pole kulukas luua. Seal oleks kindlasti koht ka pehmele murule, jorjenitele ja pojengidele lillepeenras, paarile puust kiigele, pingile-aialauakesele. Ja krundi tagaotsas võiksid lapsed  oma käega sõstrapõõsas või vaarikavõsas marju suhu panna, täpselt samamoodi, nagu Ilon Wikland oma raamatus „Pikk-pikk teekond“ seda näitab. Ühtlasi oleks kogu see ilu ka perekonnaseisuameti teenistuses, mis maja ülakorrusele mõneks ajaks alles pidavat jääma. Ehk leiduks nii mõnigi pruutpaar, kes sooviks oma abielu registreerimida kaunis õues õitsva sireli all.
Ja sellise inter- ning eksterjööri korral saaks selles muuseumis mõnikord ka üritusi korraldada, võib-olla koostöös See Teatri  või Randlasega, kust tuleks suvisel pühapäevahommikul Madlike kuuri katusele julguskõndi harrastama või Mia täisid tõrjuma, kust aeg-ajalt Karlsson sinna lendaks Majasokku tirriteerima, kust põgeneks kodust ära mõni Lota ja kust laps-Ilon mõnel süngel sügisõhtul oma külalised lossiparki kummitust vaatama viiks. Ja mõnel eriti huvitaval erakorralisel juhul võiks olla lastel seal õues võimalus näha ka terveks ravitud hobust, kelle sõjavägi laps-Ilonilt ära võttis, ehk temaga ka raekojaesises pargis paar tiiru sõita? Või paitada musta-valgekirjut sõbralikku koera Sammelit?
Ühesõnaga, tugeva tahtmise ja erinevate asutuste hea koostöö korral oleks loodavasse Wiklandi-muuseumi võimalik luua täisväärtuslik Iloni aed või Wiklandia. Mänguväljak lasteraamatukogu õuel seda uhket eesmärki kahjuks ju ei täida, sest seos Ilon Wiklandiga jääb seal hoomamatuks ka täiskasvanutele, mis veel lastest rääkida.
Loomulikult ei saa Läänemaa Muuseumi kogu selle kompleksiga tegelemisel ülekohtuselt omapead jätta, sest siis tulekski sellest projektist lihtsalt ekspositsioon – nagu praegu vist kavandataksegi. Selline koht vajab võimekat ja ainult sellele pühendunud, organiseerimisvõimelist, lapsi, loomi ja lilli armastavat ning Ilon Wiklandi elutööga hästi kursis olevat perenaist. Miks mitte pikas triibulises kleidis, krunni ja põllega – nagu Jaanikingu Alva või Madlikese ema. Aga see on juba kõige ülejäänuga kaasnev detailike. Oluline on see, et sellise koha rajamine, sisustamine, haljastamine, perenaise palkamine ja ürituste organiseerimine nõuab palju tahtmist ja ka raha. Arvan, et rohkem vast ikka tahtmist, sest hea tahtmise ja eluterve nutikuse koosmõjul on võimalik ka kulusid minimeerida. Muru rajada on võimalik näiteks ka talgute korras, „esimese vabariigi“ aegseid esemeid ja sisustust koguda ka annetustena jms. Palju sõltub selgitustööst linnakodanike hulgas.
Arvan, et Ilon Wikland on meie linnale nii tähtis isik, et kui temaga seoses siia midagi luua, siis juba põhjalikult ja mitmekülgselt. Ka aitaks suure illustraatori elu ja loomingu erinevate detailide väljamängimine tunduvalt kaasa Haapsalu populariseerimisele. Selline multifunktsionaalne Ilon Wiklandi muuseum-kompleks kujuneks üheks siinseks turismimagnetiks ja täidaks oma eesmärki näiteks ka Ilon Wiklandi kui Haapsalu linna aukodaniku loo põlistamisel märksa paremini kui Ilon Wiklandi tööde galerii.

No ja vaata kui toredasti on kõik läinud. Nüüd sain ise selle projekti jaoks ka näidendeid kirjutada.

Iloni Imedemaal on koduleht ka.

Ja kohtumiseni ülehomme selle imedemaa avamisel!

3 kommentaari

  1. Köögikata said,

    29. juuni 2009 kell 17:49

    Oi kui lahe koht! Aitähh teavitamast. Ma jagasin ruttu sõpradele ka selle info edasi. 🙂

  2. Muhedik said,

    29. juuni 2009 kell 20:07

    Õnnitlen! Iga ilmunud raamat ja selle ka kõige väiksem kaastöö on alati tunnustust väärt.
    Aga kui nüüd Sina oled see, kes kirjutas mulle kommentaari, et sooviks ka iiriseid tellida, siis pean küll südamest vabandama. Mul polnud aega lugeda vanemate postide kommentaare ja saatsin tellimuse ära ilma Sinu oma lugemata. Juhtus nii. Nüüd ei saa enam midagi parandada. Aga kirjutasin Sulle oma meiliaadressi. Kui on edaspidi mingeid soove, võid alati ühendust võtta. Kui on võimalik, aitan ikka

  3. 20. juuli 2010 kell 02:40

    […] teemadel” selline arvamuslugu (klikka viimasele pealkirjale) või loe siitsamast blogist selle vana teema alt. Pean ütlema, et järgnevatel aastatel on mu rõõm suur olnud, nähes, kuidas see teemakeskus […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: