Lasteluuletus hernesöömisest

Loomulikult laupäevane Lullamilla. Salm on inspireeritud tõdemusest, et hernepeenar pole mitte kunagi küllalt suur, eriti kui lapsi ka veel majas on. Mõte muidugi hargnes sealt edasi jälle omasoodu ning nii tuli välja üks veidi kummaline vaatenurk.

HERNESTE SÖÖMINE

MEIL ON AIAS LAHE PEENAR,
KEEGI SEST EI PÜSI EEMAL,
MUGIB HERNEID RAGINAGA,
NII ET KAUNAD KUHJAS TAGA
TÄDI, ONU, EMPS JA PAPS
NING IGA VIIMANE KUI LAPS,
MUIDUGI KA HERNEUSS!
TEMA PÜSIB KAUNAS KUSS,
NII ET JÄLGI IGAL JUHUL,
ET EI AMPSAKS USSI SUHU!
SULLE KA EI MEELDIKS, EGA,
VAHTIDA TÕTT HIIGLASEGA,
KES SU KESET SÖÖMAAEGA
ALLA NEELAKS, JA HEAD AEGA.ussi villa

Advertisements

Miks mul üldse blogi jaoks aega ei ole

Viimasel ajal on kohe kuidagi piinlik – nõnda harvaks kipuvad mu blogipostitused jääma. Aga sellega on nii, et kui millestki kirjutada tahan, siis ei ole mul oidu olnud pilte teha, näiteks rahvuslikust koertenäitusest Haapsalus, mis toimus eelmisel laupäeval. Minu Elli seal ei osalenud, sest ma nimelt ei ole suutnud enda jaoks veel selgeks mõelda, kas temaga näitustel esineda oleks lahe või mitte. Mingit muuud ambitsiooni mul selleks ju pole, kutsikaid teha ei plaani ja serte poleks nagu korjata vaja. Aga äkki oleks lihtsalt lahe? Ma ei tea. Eks ma mõtlen veel.

Muidu on päevad möödunud hoidistamise ja raamatulugemise tähe all. Nipet-näpet aiatöid sekka, ei midagi erilist. Lugemise osas sattusin veidrale Frances Mayesi soonele. Ta on üks kirjandusteadlasest Ameerika tädi, loova kirjutamise õppejõud ülikoolis, kes ülimalt köitvalt kirjutab, kuidas nad abikaasaga otsekui hulluse ajel Itaaliasse suvekodu ostsid ja seda renoveerisid, kuidas rajasid sinna aia ja oliiviistanduse ja nii aina edasi. Ohtrasti kohaliku kultuuripärandi sissevaateid, kokanduslikke, maailmakirjanduslikke ja aianduslikke kõrvalepõikeid ning miljööpildikesi. Vahvad raamatud on, haagivad minuga kuidagi hästi. Ei mingit valulemist ja intellektuaalitsemist, kõik on nii loomulik, kõik on nii olemas, nii maalähedane, arenev, kasvav. Esimese raamatu kaanepilt on küll sügav õudus ja annab alust kahtlustada kirjanduse mõttes midagi kõige hullemat, aga õnneks see on ainult kujundaja alamõõduline töö, mis kuidagi raamatu sisu ega stiili ei iseloomusta.

Ning muidu olen moosi, kompotti ja siirupit teinud. Ja sügavkülmutanud, mõistagi. Pluss kõik, mis sellega kaasneb: purkide pesemine, kuumutamine, vahu riisumine jne – kõik see, mis võtab ilmatuma aja, nii et oma aeda nautima olen pääsenud suht üürikesteks hetkedeks. Peamiselt raamatut lugema.

aias lugemas

Põhiliselt on mu aeg möödunud ikkagi köögis moosipottide ja marjakorvide ääres, kust vaade välja on varjutatud otse akna all kasvavate tokkrooside poolt. Noh, eks nad ise külvasid end sinna ja eelmine suvi olid ju nii kenad väikesed taimed. Otsisin neile mõistlikumat kohta, kuhu nad ümber kolida, aga jäin hilja peale ja noh, nüüd nad ongi mul seal, kuhu ise ennast kasvama panid.

köögiaknast

No ja muidugi on ikka asja ka majatrepile, mis kohe köögi kõrval – seal hea end jahutamas käia.

trepilt

Teiselt poolt  tuleb jälle aeg-ajalt koeri ära kutsumas käia, kui nad arvavad, et tänaval toimuv on nende asi ja et võiks nagu haukuda süütute möödajalutajate peale. See valge kõrge asjandus naabermaja küljes on fargesi elulõng. Ma ise panin selle sinna ja naabrid pole õnneks nõudnud selle väljakaevamist. Muidu ma peaksin läbi aasta nende vana peldiku seina vahtima.

värava poole

No ja tagatrepi potitomateid, kurke ja suvikõrvitsaid saab ka igal hommikul kastmas ning uurimas käidud. Eriti kurgid on potis kasvades küll tüki maad kehvemad kui peenras (ema juures peenras, sest endal mul sellist ei ole).

tagatrepilt

Mis veel. Liiliad õitsevad juba tükk aega, aga nemad saavad küll ükspäev eraldi postituse kohe. Sõnulseletamatu ilu eest. Neil, tundub, on hea aasta.

Siinkandis sajab sel suvel täiesti mõistlikult. Ei olegi nädalatepikkusi põuaperioode, vaid iga kolme-nelja päeva tagant tuleb jälle päevake või pool päeva korralikku vihma. Voolik puhkab kuuris rulli peal ja taimed on asjaga rahul. Mina ka. Ja veearve püsib kontrolli all. Lõuna pool kuuldavasti nii tore ei ole, seal pidavat seda va vihma isegi liiast tulema. Siin on aga sellega igati hästi. Täna just vaatasin, et nüüd on nagu saabunud see hetk, kus peaks õhtul aiale vee peale laskma, aga näe – ilmateade lubabki juba jälle vihma. Täitsa õigel ajal taas.




Luuletus kanadest, kes lähevad lõunamaale

KANAD LÄHEVAD LÕUNASSE

KÕNDIS KORD, KÕNDIS KORD
TEE PEAL KANU TERVE HORD.
TAHTSID LÕUNAMAALE MINNA,
SEST ET KURED LÄKSID SINNA
IKKA PUHKAMA KORD AASTAS,
LÕUNAMAA NEIL TERVIST TAASTAB.

LÄKSID KANAD, REAS KUI HANED,
JA MA IMEKS KÜLL EI PANE,
ET NAD AEGLASELT KUI TIGU
LIIGUTASID OMA RIDU,
TEGID MUNEMISEPAUSE,
KAAGUTASID MÕNE LAUSE…

MUNES ÜKS JA MUNES TEINE,
VIIES, KÜMNES… VÄIKE EINE
VAHEPEAL JA JÄLLE MÕNEL
OLI VAJA OLLA MUNEL.
MUNARADA TAGA, NÄETE,
ON NAD JÕUDNUD MUNAMÄELE.

munarada

Ameerika autode missivõistlus

Täna see siis algas, American Beauty Car Show. Ma pean ütlema, et mina ei ole fänn. Minu suhtumine sellesse üritusse on pigem niisugune, et “jälle nad tulevad meie õue peale kaklema”. Õigemini jõmistama. Ma elan ju praktiliselt lossipargi kõrval ja see jätab ellu ikka oma pitseri, kui mitu päeva järjest on peaaegu aia taga mootorite juristamine, vali muusika ja palju inimesi, kellest enamus ei ole kained. Ja koeri tuleb pidada tubasemalt kui muidu, sest värava taga toimuv melu on nende meelest üsna veider ja ilmselt ka ohtlik, sest sellest on vaja lakkamatult ning valjuhäälselt kogu naabruskonnale teada anda.

Homsesse “Lullamillasse” kirjutasin sellest lausa luuletuse. Sellise veidi sapise, nii et see ei ole õigupoolest lasteluuletus.

LAUL AUTOST

KUI TEE ON KÕVA KATTEGA
JA AUTO NELJA RATTAGA,
SIIS KIIRELT KOHALE SA SAAD,
KUI SIHTKOHT  JUST EI OLE SAAR.
JA SEE EI OLE JU VEEL KÕIK!
EI OLE AUTO PUHUL SÕIT
JU AINUS VOORUS, MILLEKS TA
VÕIB MEHE RAHA ÕGIDA!

ON SAMA TÄHTIS TEADMINE,
KUI ÄGE MOOTOR ON TAL SEES.
TEEB VÕIMAS AUTO VÕIMSAKS MEHE
JA TEMAST LAUSA LAIA LEHE,
EESÕIGUS ON TAL IGAL TEEL,
KUI POLE SURMA SAANUD VEEL.
JA ÕIGE AUTO ON KA ILUS,
TA PAISTAB SILMA MAANTEEMELUS,
TAS KEHASTUB JÕUD, AU, GLAMUUR –
KUI JUST EI KOHTA MÕNDA PUUD.

NOH, NÄETE, POLE  VEEL JU KÕIK,
ET AUTO PUHUL OLEKS SÕIT
SEE AINUS VOORUS, MILLEKS TA
VÕIB MEHE RAHA ÕGIDA!

autoTäna, kui autod voorisid Haapsalu poole, loovisin mina siit hoopis minema, muidugi metsa. Maasikale. Naasin õhtul poole kaheksa paiku ja praeguseni puhastasin marju. Tõsi, vahepeal konsulteerisin ka oma targa naabrinaisega ja vahetasin temaga viimaste päevade uudiseid. Osa marju läks tervel kujul sügavkülma, aga osa teen keldrisse purki toormoosiks, mille maitset mäletan lapsepõlvest. Mu vanaema tegi seda, aga harva. Ainult mõnel üksikul aastal. Metsmaasikaid korjata on ju tegelikult üsna tänamatu töö, läheb aeglaselt ja parmud-sääsed samal ajal pistavad. Mina olin täna selleks tarbeks pealaest jalatallani üle  offitatud, aga selle mõju tundub kah umbes kolme tunniga kaduvat, nii et metsasolemise viimases otsas söödi mindki usinasti.

Aga niisiis, mul on nostalgiline mälestus Maailma Parimast Toormoosist. Ja selle retsept on mul olemas. Selle on mu noor vanaema umbes seitsekümmend aastat tagasi kirjutanud koos teiste kummaliste retseptidega üles ühte hallide, kuid kunagi vist siniste kaantega ruudulisse vihikusse. Osa retsepte tindiga, osa pliiatsiga. Vihik on juba väga vana, palju kasutatud, ja selle paberkaaned on sisu küljest lahti ning narmendavad. Ka leheküljed on suuremalt jaolt üksteise küljest lahti tulnud. Ja ruudustik on lehekülgede servade juurest päris maha kulunud. See vihik on kaunis.

Et mu täditütar tundis täna selle retsepti vastu huvi, võib juhtuda, et seda tahaks ka keegi siinsetest blogilugejatest proovida?

Niisiis.

Minu vanaema noorpõlve metsmaasikatoormoos,  vihikupealkirjaga “Maasika toorkeedis”

1 kg metsmaasikaid ( 1 1/2 lr)
1 – 1 1/4 kg suhkrut
1 g salitsiilhapet
vähe piiritust
2 spl kuuma vett

Täiesti värsked puhastatud marjad asetada kaussi ja hakatakse puulusikaga marju purustama aeglaselt ringi liigutades. Marju liigutatakse 1 – 1 1/2 tundi. Esimesel 1/2 t. lisatakse suhkur juurde. Lõpuks võib salitsiilhape, sulatatud piiritusega mis segatud veega, keedise hulka segada. Purgid suletakse kohe mille juures lisatakse pinnale suhkru kord.

(Ma jätsin selle kirjaviisi muutmata, sest see on nii armas).
Mu tark naabrinaine tundis seda retsepti ja ütles, et tema ema tegi ka seda moosi umbes nii, ainult et alkoholi ei kasutanud ja “salitsiilhappe”, mis on tänapäeval tuntud aspiriini nime all, pudistas purkipandud moosile kõige peale. Ta ütleb veel, et tema ema jagas selle liigutamise umbes ööpäeva peale ära. Kauss moosiga seisis köögis kapi peal ja iga kord, kui ta sealt mööda kõndis, jälle segas läbi. See tundub vähe inimlikum kui poolteist tundi järjest sügada, onju. Mina teen ka nii. Juba alustasin.

Mis seda piirituse osa puudutab, siis ma arvan, et kuna rida hiljem tuleb see nagunii veega segada, siis ehk võib võtta ka lihtsalt paar supilusikatäit viina. Ma igatahes proovin.

Marjulkäigud ja raamatulugemised

Pärast külaliste lahkumist olen nüüd mõne päeva vaikselt niisama tiksunud ja ennast kogunud. Aiatöö piirdub põhiliselt õhtuste kastmistöödega, need ka vaid kasvuhoone, poti- ja kastitaimede ning mu mikroskoopilise köögiviljamaa juures. Sel suvel on siinkandis päris mõistlikus koguses sadanud – ei liiga palju, aga  ka mitte liiga vähe. Aeg-ajalt kuivavõitu, aga mitte nii, et peaks voolikuga aeda leotama. (Lõuna-Eestis kuuldavasti on asjad veidi teisiti, aga ega mina neid kauge lõunamaa asju ka tea.) Umbrohi on mul siin samuti taltunud, st ilmselt ei suuda enam lopsakate püsilillede aluses pimeduses tärgata või siis lihtsalt ei paista sealt alt enam välja. Nojah, seon ja lõigun ja närbin vajadusel ka, aga seda on nii natuke. Ühesõnaga – mul on liiga vähe aias teha. Järjekordne põhjendus sellele, miks mul on vähemalt hektarit vaja. (Küll ma ükskord selle ka leian.)

Õige, täna õhtul tuleb pritsida. Roosid on jälle täiu täis läinud.

Eile käisin emaga marjul. Põhiline eesmärk oli saada metsmaasikaid, sekundaarne eesmärk oli korjata ka mustikaid, ja kõrvaleesmärk oli veel uurida, kas Palivere metsades juba kukeseeni ka on.

Noh, me ei tümpsinud metsas just kaua. Kaks tundi umbes, siis hakkas emme virisema ja koju süüa tegema kippuma. Vaata siis neid emmesid. Ma küll üritasin teda ta pühalt kodukohustuselt kavalasti kõrvale kallutada – ses mõttes, et maja ju täiskasvanud inimesi täis, las teevad ise, aga ta ei võtnud eriti vedu. Oleks ta tol hetkel teadnud seda, mis veerand tunni pärast koju jõudes ilmnes, oleks mu veenmistöö vast tulemusi kandnud. Nimelt meie tagasi jõudes istusid nad seal rõõmsasti lauas ja sõid makarone. Ja meie tulime, hambad ristis, ära päeva parima maasikakoha pealt, jättes sealt 9/10 marjadest korjamata, sest emal oli vaja koju minna süüa tegema, eks ole.

Aga ma viin ta homme sinna metsa tagasi ja siis me korjame edasi. Kaks väikest plastkarpi metsmaasika toormoosi on minu meelest talveks vähe, aga just sellega piirdus minu eilne saak. Metsmaasikate korjamine käib ju kole aeglaselt: isegi kui spetsiaalsele maasikavälule olen sattunud, siis mina suudan tunni jooksul korjata vast pool liitrit või ei sedagi. Vurle värk.

Mustikatega ei olnud Palivere kandis hõisata, või siis olid teised korjajad juba kõik üle käinud. Neid ma lähen otsima vast kuhugi mujale. Ja kukeseentest polnud seal kandis ka haisugi. Üldse ei näinud ma ühtegi seent, mitte ühtegi. Mets oli muidugi üsna kuiv ka.

Metsaretke ajal jõudsin tuhat korda kahetseda, et fotokat kaasa ei võtnud. Need metsavälud on praegu nii imelised. Nägin suuri roosasid põdrakanepivälju männimetsast tehtud raamis. Kanarbik ja nõmm-liivatee, lõikehein ja naistepuna, kollased ja valged karikakrad ja ussikeeled – ma nägin selliseid maastikke viimati lapsena. Hiljem pole nagu enam sattunud. Aga selle tee ääres kohtasime taolisi lagendikke hulganisti.

Õhtul kodus tampisin oma maasikad pudrunuiaga lödiks, segasin suhkruga ja sain sügavkülma panemiseks 2 väiksemat plastkarbitäit toormoosi.

Hoidistamine aga jätkus täna hommikul, kui ema saatis mulle vennaga suure karbitäie aedmaasikaid. Kolm karbitäit ilusamaid läks tervete marjadena sügavkülma, kolm minigrip-kotitäit toormoosi samuti, ja marju jagus ka “päris moosi” keetmiseks: neli purgikest ootavad köögilaual juba jahtunutena sildistamist. Mina purgistan keedumoose võimalikult väikestesse anumatesse, väga head on titetoidupurgikesed ning need umbes 200-grammised väiksemad salatipurgid. Suuremas purgis moosi põhi kipub meil alati külmkappi seisma jääma, kuni hukka läheb, aga väiksed purgid saavad korralikult tühjaks. Sellest ka minu väikese-purgi-eelistus. Nii et kallid lähedased titemammad – kõik ülejäävad Hippi purgid saab mulle tuua. Mul teadupärast on nendega alati kitsas käes, sest endal ju pole enam nii väikest last.

Õhtupoolikul tuli Tuuli oma kaksikutega, küpsetasin maasika-vahukoore-rullbiskviiti, Ott tegi mõnusa pastaroa suitsukana ja värske brokkoli ning suvikõrvitsaga ja… elu on ilus, noh!

Väiksed tagasilöögid muidugi tulevad. Näiteks osutus üleeile hädavajalikuks täiesti eelarveväline pesumasinaost. Minu vana Ignis nimelt läks kärssama, sõna otses mõttes. Hea, et ma polnud veel kodunt jõudnud välja minna, nagu plaanisin, nii et reageerisin haisule ja tõmbasin tulikuuma pesumasina elektrivõrgust välja. Jah. See Ignis teenis meie peret ustavalt 11 aastat, tal oligi õigupoolest juba aeg minna pesumasinate paradiisi. See, muide, oli esimene kodumasin, mille Otiga koos ostsime. Oma kooselu alguses. Nüüd oli selge, et tuleb hankida uus masin. Hankisime. Aga vana pesumasina tühjaks ammutamine oli terve omaette saaga: ikka kopsikuga, sest kesse kärssavat masinat enam käima julgeb panna. Märg poolligunenud pesu ka sees. Huvitav oli. Uus masin viis mu pesupesu lõpuni.

Kogu möllu vahepeal jõuab tegelikult siiski raamatuid ka lugeda, mite sugugi ainult aiaajakirju (mis on minu kodus kuidagi täiesti obligatoorne kirjavara). Eva siin olles ja mõni päev selle järelgi viisin läbi näiteks Sofi Oksase maratoni. “Stalini lehmi” olin tegelikult juba enne lugenud, aga nüüd lugesin maratoni lõpetuseks sellegi üle, ja leidsin, et “Puhastus” on tegelikult tema puhul üsna ootamatu kvalitatiivne hüpe. Kuigi “Stalini lehmad” oli kah hea raamat. Ja “Baby Jane” üsna hea. “Puhastuse” puhul on aga tõesti kohe arusaadav, et Finlandia preemia ja need muud prestiižsed kirjandusauhinnad, mis see raamat pälvis, läksid asja ette ning õigele teosele. “Puhastus” on pööraselt hea. Nii tummine, nii ilus stiil, nii kõvad kujundid, nii hea fabuleerimine… imetlusväärne. Ainult lõpus vist hakkas Sofil sutsu kiire, lõpu suhtes olen ma pisut rahulolematu. Tundub veidi nagu otsitud lahendus, otsitud puänt. Ma ei usu sellist lõppu. Aga noh, loete ise, saate aru, mis ma silmas pean.

Ikka külalised… ja roosid

Kiired teated vahepeal siit majast: meil on ikka veel külalised, needsamad, maja on rahvast ning kola täis ja elu käib. Vahelduseks mulle täitsa meeldib, kuigi pärast nende lahkumist teeks ühe pikema pausi taas ja koguks ennast. Majapidamine seitsme inimesega kolme asemel on harjumatu; samuti vaikuse ja rahu puudumine. Aga tore on sellegi poolest, nii palju on rääkida. Loeme Evaga koos raamatuid, nagu me kunagi ammu tegime: vahepeal teist parema kohatud lausega kostitades. Joome veini. Käime kaltsukatrettidel. Laulame Tepandi “Kirja kodukandist”, teate, seda, kus loetletakse üles kõik surnud inimesed, kus rauapood on suuremaks ehitatud ja kus vana viljapuuaia asemele on tehtud tootmiskoondis ning bensiinijaam. Mina olen paljudel hetkedel päris rõõmus, et mul on ainult üks laps ja see ka juba suur (sest külalised on kahe tviiniga: üheksane ja üheteistkümnene). Ja siis ma olen veel väga rõõmus selle üle, et oma maja pööningu arvelt suuremaks tegime. Ja selle üle, et ülakorrusel on olemas maja teine WC.

Eva ja Janno käivad pea iga õhtu vanamuusikafestivali kontsertidel. Mina see aasta mitte: eelarve on sel aastal pingeline ja otsustasin, et lähen ainult tänasele lõppkontserdile Händeli “Jeftat” kuulama. Kõiki kontserte lihtsalt ei ole seekord võimalik endale kinkida.

Praegu on ilus hommik, oleme Jannoga kahekesi üleval, kõik teised magavad – iseäranis lapsed, mis teeb mulle võimalikuks pääseda oma isiklikku arvutisse roosipilte üles panema, nagu viimati lubasin. Nii et palun!

Ashram:

VII 7. Ashram

Aspirin:

VII 7. Aspirin

Athena:

VII 7. Athena

Miski tundmatu potiroos, kes mulle kunagi sünnipäevaks kingiti:

VII 7. Chrystal Palace

Clamis Castle, kes tundub olevat tõeliseks moeroosiks muutunud: olen teda kohanud paljude aiablogide lehekülgedel:

VII 7. Clamis Castle

Nostalgie oli paari aasta eest samuti äärmiselt populaarne roos:

VII 7. Nostalgie

Red Leonardo, lihtsalt suurepärane floribund (kuigi Ott ei salli seda värvi):

VII 7. Red Leonardo

Regensberg, väga armas madalam roos. Tugev ja külmakindel. Alustab õitsemist tunduvalt varem kui teised.

Vii 7. Regensberg

Sexi Rexy, kah üks populaarsetest roosidest. Tugev ja jõuline, ei karda haigusi. Ilusa konkreetse vormiga õis pealekauba.

VII 7. Sexy Rexy

Sole Mio, kõrge teehübriid. Minu erilie lemmik. Aga selel pildil kahjuks ei tule tema õige värv eriti välja: tegelikult on ta sügav kreem. Oranžikat või lõhekarva varjundit on temas palju rohkem, ja see paraku pildile ei jäänud.

VII 7. Sole Mio

Trelleborg, kah üks kreemikas-oranžikas vana õietüübiga roos. Aga minu meelest lahutavad teda täiuslikkusest liiga nõrgad varred ja ebamäärane põõsakuju.

VII 7. Trelleborg

See on mulle mõni aasta tagasi kingitud tundmatu potiroos. Erakordselt mõnus punane värv.VII 7. üks potiroos

Mõni roos on nüüd ikkagi pildistamata, aga küll jõuab. Küll jõuab. Suve on ees veel oma kaks kuud. Aga tegelikult hiilib juba hinge see jaanipäevajärgne nukrus, et nüüd veereb kõik paratamatult taas sügise poole. Ei taha sellele mõelda, ja tegelikult pole ju põhjust, sest teine pool hooajast on siiski ju veel kõik ees – aga ikkagi. Varane floks teeb mul juba õiepungi, ja alati kui ma teda vaatan, tuleb mulle meelde mu tädi, kes floksi nähes 100 % juhtumitest ohkab: “Floksid õitsevad, ja ongi suvi läbi.” Tahaks karjuda, et ei ole tõsi, ei ole tõsi, aga see kurvakstegev lause kõlab mu peas sellest hoolimata.

Külaline aianduslike juurte juurest

Ootan täna külla oma neiupõlve-sõbrannat Evat oma perega. Viimased kümme aastat kohtume me väga harva: kord või paar aastas. Mõneti oleme teineteisest eemale kasvanud: ülikool sai läbi, tema jätkas magistrantuuris ja siis doktorantuuris, mina tulin Haapsallu õpetajaks. Kummalgi pere ja lapsed, temal palju (4), minul vähe. Kummalgi huvid ja harrastused lahknenud. Aga väga armas on näha teda sellegipoolest.

Kunagi käis meil ju Tõeline Elu, siis, kui olime noored ja uljad: emotsioonid, möll ja autostop. On terve rida naljakaid ja armsaid mälupilte, mille üheks tegelaseks Eva. Ja just Eva kodust on alanud mu taimehuvi ning kiindumus iiristesse: tema vanematel oli vist tolle aja (Nõuk. aja lõpu) suuremaid iridaariume Eestis, mitusada sorti. Meeles on Ema Lepiku (nii ma tema ema kutsun) pöörased botaanilised eksperimendid: mis juhtub, kui pookida pirnipuu arooniapõõsasse; või tema hull aretis, tikrisuuruste marjadega mustsõstar Muri, mis kahjuks osutus väga jahukasteõrnaks.

Loomulikult on meil Evaga aias ja arvuti taga palju juttu. Ma pean ju oma aia ja iiristega kekutama, eks.

Üks tore asi on nende külaskäiguga seotud veel: põhjatuba saab ehk korda ja sisustatud. Pärast 2007. aasta suurremonti jäid mitmed kohad majas nn. panemata liistude faasi. ma usun, et suur osa teist, armsad, teab, mis faas see selline on. See võib kesta isegi järgmise remondini: hulk lõpetamata pisiasju, mis otseselt elu ei sega. Näiteks on panemata aknaplekid. Ja aiatoas kapiuksed ette panemata. Ja ülemise korruse vetsu ukse ääreliistud tahavad värvimist. Noh, niisugune nipe-näpe. Muu hulgas ka põhjatuba, mille mõtlesime külalistetoaks. Nüüd lõpuks tuli motivatsioon kallale ja me otsustasime selle Eva pere tulekuks lõpuni korda teha. Ei tea küll, kas tegelikult jõuame, aga progress on iseenesestki tore asi. Eile müttas Ott seal kogu päeva. Seal oli vaja panna mõned liistud ja siseaken ära kiletada (mustriline kile peale kleepida, et trepikäigu katuseaken sinna küll õhtupäikest saadaks (sest põhjapoolsetes tubades pole kunagi valgust liiga palju), aga et samas iga trepist tulija sinna tuppa sisse ei näeks. Sellesama siseakna ääreliistud ja ruusustiku liistud (klaasi peale tulevad veel liimitud kitsad liistud, mis jagavad siseakna ruutudeks – samamoodi on tehtud ülemise korruse vetsu uks). Kui me selle ilu valmis saame, küll siis pildistan ja penen siia üles ka.

Eile ostsime kaltsukast sinna tuppa voodi ja madratsid, ning poole ööni õmblesin sinna kardinaid ja voodikatet. Eks muu mööbliga näe, kuidas täna kujuneb. Loodame huvitavate kaltsukaleidude peale. Taaskasutus meeldib meile mitmeski mõttes: esiteks odavam, teiseks öko, kolmandaks põnev, sest peaaegu alati on vaja midagi natuke ringi teha.

Aed on õnneks praegu kombes; see süsteem, et iga päev vaatan kriitiliselt üle vähemalt mõne meetri peenardest ja rohin ning  närbin sealt kohe väikseimagi vajaduse ilmnemisel, on ennast õigustanud. Aed püsib ilusti korras ilma suurte hoogtöö-etappideta. Ja aed on praegu ilus. Iga hommik viib mind esimese asjana aeda imetlema, et mis täna hommikul seal uut on.

Näitaks siis teilegi! Põõsasroos Hansa on lausa lookas oma õite all: esimest korda pärast 2005/6 talve õitseb ta taas korralikult ja võib öelda, et nüüd on ta täielikult tolle talve kahjustustest taastunud:

VII 3. Hansa juuresKöögist välja astudes avaneb selline pilt kirdenurga peenrale:

VII 3. kirdenurkSealsamas peenras teiselt poolt vaadates üks üks kena grupp oivalise salvei ning halli käokanni sordiga “Angel Blush”.

VII 3. Hall käokann salveiga

Ja piki idapeenart tagaaia poole liikudes kohtame elupuu juures nüüd hoopis niisugust pilti:

VII 3. elupuu juuresKa siin on tegemist salveiga, seekord metssalveiga. Hosta nimi on ‘August Moon’. Erepunased õied kuuluvad Haage tulinelgile ‘Molten Lava’. Ja see kollasekirju lill on… mmm… ei tulegi hetkel eestikeelne nimi meelde, aga see on kolme aasta eest külvatud ülheaastane täidisõieline gaillardia pulchella – täidisõielisus on lännu, aga ta on teinud mulle sellise toreda lihtõielise  püsikupuhma. Üks selline “üheaastane lill” on mulle veel taolise üllatuse valmistanud: kunagi ammu  ostetud Suvipiha roosa muskus-kassinaeris, mille kohta kiri pakil väitis, et on üheaastane ja 80 cm kõrge. Aga tegelikult on juba neli aastat järjest 1.50 kõrgune uhke püsik. Veel ta ei õitse, aga kui ta ükskord alustab, siis ei jäta ma teid sellest vaatepildist ilma.

Noh, vasakul keskpeenras on sõrmkübarate asustus sel aastal hõredavõitu, sest vana Ints valis selle vahepeal oma pissilkäimise kohaks. Ja vasakul servas on krookuste asemele istutatud sametlilled alles lubamatult väikesed. Valged pilvekesed on mõistagi lumi-neitsikummel. Seda jagub ka igale poole!

VII 3. keskpeenar

Keskpeenra teisel, päikesepoolses küljes on vanades pottides madalad päevalilled õide puhkenud:

VII 3. potid

Taas on täielikult metamorfeerunud hämar lõunapeenar. Nüüd on tegijateks loitev tulinelk ja siberi kullerkupp:

VII 3. lõunapeenar

siberi kullerkupp

Nõks edasi õitseb täpiline metsvits ‘Alexander’:

VII 3. metsvits Alexander

Ja läänepeenrasse on lisandunud päris tublisti sinist ja valget, kollane-punane gamma on nüüd pigem toetavas funktsioonis. See pilt on tehtud tegelikult ka teiselt poolt kui seni, roosipeenra poolt. Tahtsin, et peale jääks ka edelanurgas kasvav Tellmanni kuslapuu ja Fargesi elulõng, aga parem panen sellest duetist ikka eraldi pildi ka.

VII 3. läänepeenar

VII 3. tellmann ja fargesi elulõng

Roosipeenras muidugi õitsevad roosid, aga neist ma tahaks kohe eraldi teema teha. Praegu vaid niipalju, et hommikul magamistoast tagatrepile astudes (et kasvuhoonet lahti tegema minna), avaneb sealt roosidele niisugune pilt:

VII 3. roosipeenar trepiltAga selles kastis paremal nurgas kasvavad madalad herned. Vat.

Tagatrepp on muidu paras potipõllunduslik hullumaja. Üritan lasta suvikõrvitsal möööda astmeid alla roomata, kui ta kord roomavasse staadiumisse jõuab. Ja mõned kurgitaimed saab ju paari vana madala redelijupi abil seinale suunata (mul paar sellist mõttetut 1 – 1.30 cm kõrgust puidust redelit vedeleb keldris veel endiste elanike ajast). Kiviktaimlas kasvab uhkesti tillgi. Loomulikult on kogu selle pudrumudru vahel ka lilli: päevakübaraid, kuldlakka, potiroose (mis mulle sünnipäevaks kingiti ja mis ma suurematesse pottidesse ümber istutasin, aga nad ei õitse veel/uuesti), mõni lõvilõug ja paar tageetest, madalat päevalille ning üks madal lillhernes. Aga jah, külvasin nad võrdlemisi hilja.

VII 3. tagatrepil

Oli väga meeldiv teiega aias jalutada, aga nüüd ma pean koristama hakkama. Millegipärast kipuvad suvehooajal tubased eluruumid ikka hooletusse jääma: kogu aeg on aias tegemist. Nii ongi mul majas jube bardakk, aga tahaks ju ometi enne külaliste tulekut ikka natuke nägusamaks seda elu saada.

“Eesti muinasjuttude kuldraamat”

Eile lõpuks võtsin end kokku ja tõin postimajast ära oma autorieksemplari “Eesti muinasjuttude kuldraamatut”, milles on sees üks minu jutt ka, “Kui jõuluvana hiljaks jäi.”

Selle jutu ja raamatuga seoses oli mul kirjastusega sekeldusi omajagu, kirjutasin neid selles teemas. Vaidlesin nendega, mis vaidlesin – aga nemad ikka leidsid, et honorari tõstmine on neile vastuvõetamatu ja üleüldse on selle raamatu trükkimine kümnes tuhandes eksemplaris peaaegu et heategevusprojekt. Rääkisid siin, et raamatu hind tuleb tellijatele sinna seitsmekümne krooni kanti, et ka vaesemad inimesed seda osta saaksid… Kuidas siis mina, ahne kirjanik, julgen nüüd niimoodi nende ilusa idee ära lörtsida? Kui nad kirjanikule jutu eest raha maksma peavad, see ajab ju raamatu hinna liiga kõrgeks, eks, ja siis jäävad vaeste perede lapsed muinasjuturaamatust puha ilma, ning seda ahne kirjaniku süü läbi.

Mina leidsin, et ma ei taha sugugi vaestel lastel raamatut käest ära võtta, ja saatsin pärast mitmenädalast kemplemist neile viimaks kirja, milles teatasin, et ei ole oma jutu avaldamisega sellistel tingimustel nõus. Jätku see Valliku jutt siis raamatust välja. Noh, tõsi. Mina ka ei osta asju, mis mulle eelarvesse ei mahu. Enamasti. Arusaadav ju. Selge on ka see, et lepingut ei ole vaja sõlmida, kui tingimused ei sobi. Kas üks minu jutt on kuskil raamatus rohkem või vähem, “see ei oma maailmarevolutsiooni kõrval mitte mingit tähtsust”, nagu kunagi lohutas mind ebaõnnestumiste korral ema sõbranna tädi Tiiu, kes Tartu-õpingute aastail oli mulle ja mu vennale omamoodi tugiisikuks.Ja ma ei pea oma juttu maha müüma sellise summa eest, mille eest saab heal juhul osta ühe paari odava otsa saapaid. Saapad kannan ma paari aastaga läbi, aga “Muinasjuttude kuldraamat” teenib erineva järgu “esmatrükkidena” kirjastusele kasumit võib-olla kakskümmend aastat jutti.  Rääkimata sellest, et juttudel iseenesest on igavikuline väärtus ja neid loevad paljude põlvkondade lapsed. Tuhat viissada krooni selle eest tundub mulle mõnitamine.

Siis järgnes paar päeva vaikust, kuni uuesti kirjutama hakati. Ja teatati, et kirjastus on nõus erilise vastutuleku korras kompromissi tegema ja maksma erilise vastutuleku märgiks Vallikule siiski rohkem raha kui see tuhat viissada krooni bruto. Muidugi mitte nii palju, kui ma neilt küsisin. Umbes kolmandiku sellest. Ja mina ei olnud ikka nõus. Selle aja peale olin ma juba nii tüdinud, et mul oli ausalt öeldes tõesti poogen, kas mu jutt saab sellesse raamatusse või ei saa. Igatahes lõpuks leppisime umbes poole minu küsitud summa peale kokku, ja see oli tegelikult minu poolt juba ilmne nõrkuse märk. Minul töötas lõpuks juba see mootot, et “mida iganes, ainult jätke mind ükskord rahule”.  Oleks ma siis seda teadnud, mis nädala aja pärast, ja oleks mul edasi kemplemiseks vähegi jaksu olnud, oleks võinud rahulikult oma jutu avaldamisest keelduda ja keelduda ja keelduda, kuni minu küsitud summa olekski lõpuks käes olnud…

Miks ma nii arvan? Aga sellepärast, et raamat ilmus juba mõni päev pärast lepingu allkirjastamist poelettidele. Mis tähendab seda, et nad olid raamatu valmis teinud ja trükki andnud ilma lepinguid sõlmimata –  seaduse ja kirjanike õiguste räige rikkumine, aga Eestis kahjuks suhteliselt tavapärane. Seda ilmselt seni, kuni ükskord mõni kirjanik vaevub kohtusse kaebama ja luuakse pretsedent.

Ja nagu Kuldraamatu jaehinnast selgub, pole seitsmekümnest kroonist kuskil haisugi. On vist just Vastiku Valliku honorarinõudmine suurendanud raamatu kaanehinda 500 % – irw. Vot, kui see päriselt ka nii oleks, siis ma saaks ju eluasemelaenu korraga tagasi maksta, see polekski nii paha… aga mina, loll, kauplesin ikka “saapapaarides”.  Huvitav, kas lugupeetud tellijad said siis oma raamatu heategevusliku hinnaga kätte?

Ah, mis ma ilgun. Ei jäta see raamat mulle head maitset suhu. Jutuvalik on muidugi hea, kõik ajast aega Eesti laste lemmikud on kenasti sees: “Suur peeter ja Väike Peeter”, “Kullaketrajad” ja “Vaeslapse käsikivi”, kena ports ka kaasaegseid autoreid.  Aga mis mind kohe kõvasti häirib, on see pildiline ebaühtlus. Peaaegu iga jutu on illustreerinud erinev kunstnik, mis kontseptsioonina ei tundugi halb, aga paksus raamatus lehti keerates hakkab häirima. Stiililiselt on see raamat väga kirjuks läinud. Minu arust on ikka palju parem, kui üks raamat on ühe kunstniku illustreeritud-kujundatud. Näiteks nagu minu lapsepõlves “Vendade Grimmide muinasjutud” – väga stiilne raamat, kuigi pildid olid väga koledad. Nii et võib-olla oleks hoopis parem näide Perrault’ muinasjutud või mis iganes teine suurem värvipiltidega muinasjutukogumik.

Kui kirjastuse eesmärgiks oli esindusliku muinasjuttude kogu väljaandmine, siis on nad nii paljusid erinevaid kunstnikke kasutades oma eesmärgilt hälbinud. Kui eesmärgiks oli teha suur raamat võimalikult odavate tootmiskuludega, siis see meetod muidugi õigustab ennast. Saab ju siis raamatus tasuta ära kasutada paljude kunstnike seniilmunud illustratsioone, neile ju kordustrükkide pealt ei maksta, kui kirjastus jääb samaks. Minu jutu juures on igatahes küll täpselt sama Priit Rea pilt, mis jõulujuttude raamatus paar aastat tagasi. Nii et illustraatori honorari pealt selge kokkuhoid. Samamoodi ei tule honorari maksta rohkem kui 50 a tagasi surnud autorite esindajatele, mis tähendab, et kogu Kreutzwald, Kunder, Särgava jt neil ka kuludeta esindatud. Ja kui mina oleksin “ärimiis”, siis loomulikult püüaksin ma maksta ka elusatele autoritele võimalikult vähe. Seda suurem saab olema ju kasum.

Aga ma ei ole “ärimiis”. Minu valikuid juhivad mingid muud mootorid ja seetõttu oleksin ma vist äärmiselt halb ärijuht, mis siis, et teooriat ma nagu isegi jagan.

Nojah. Lisaks veel, et kirjastus võiks ju ühtlasi mulle selle muinasjutu honorari ka ära maksta, lepingu seatud tähtaeg oli juba 30. juunil. Lähen kirjutangi nüüd neile ja küsin oma raha.

Mänguline valvekoer

Dr Bruce Fogle’i raamat “Koerad” juhatab meid chow-chow’de maailma nõndamoodi: “Mõnedele meenutab see tõeliselt iidne tõug, üks esimestest, kes hundist põlvnenud, kaisukaru. Teistele jälle paistab ta lõvina. Mis puutub koera iseloomu, siis targem oleks talle läheneda kui viimasele. Minevikus tarvitati sinisekeelelisi chow-chow tüüpi koeri Hiinas toiduks ning nende kasukatest valmistati rõivaid. Samuti kasutati neid valve- ja veokoertena, ning ühelgi juhul ei olnud sõbralik ega leebe loomus vajalik. Tegemist on põikpäise, iseseisva tõuga, kes kipub agressiivselt näksama ja vajab karmi ja kogenud omanikukätt.”

Ma küll ei tea, milliste chow’dega autor kokku puutunud on. Elli on tõesti kõva karakteriga neiu, aga näksamist ja agressiivsust tema näite põhjal chow’dest küll ei kahtlustaks. Samuti on ta vastupidiselt sellele tõukirjeldusele sõbralik, kuigi võõrastega ei miilusta – on nende suhtes pigem umbusklik. Aga karmi käega poleks tema juures küll midagi teha, tegemist on väga hingelise koeraga. Ta on lihtsalt introvertne. Ta meenutab mulle mind ennast lapsena.

Valveinstinkt avaldus tal küll üsna kohe, kui ta väikese kutsikana meile tuli. Magamiskohad valitakse kõik sellised, et strateegilised liikumisrajad ja läbipääsud kõik kontrolli all. Soovitavalt ukse või värava ees, või magamistoa lävepakul.

Nii käib valvamine:

Elli 6.7.9.

Siin on neil Intsuga mingi sehvt, aga oma valvepostilt Elli ei lahku sellegipoolest:

Elli ja Ints

Ja siin on näha, et vahepeal on osa mänguasju ka õue jalutama toodud: kollane madu, kaks tupsu, pulk ja kont. Aga Elli lamab neist kõige rohkem värava pool ja kaitseb neid kõiki.

Elli kannirida

Naabrinaise tark nõu, iirisemõistatus ja kaks toredat taime

Minu laps sõitis täna oma neidudekoori koosseisus laulupeole. Nii et eile toimus siin kibe pakkimine ja sättimine. Nende kooril on ju uhke keskaegne kostüüm ja jalatsitele ka kindlad nõuded… Pakkides tuli välja, et pööratud nahast rongkäigu-kingad olid mustad mis jube ja ühe ninal veel säravroheline muruplekk. Läksin oma targalt naabrinaiselt nõu küsima, millega puhastada pööratud nahka, kui Haapsalu kaubandusvõrgus ei ole sellele mõeldud puhastusainet müüa. Tark naabrinaine tõi tärklisepurgi välja ja siis me nühkisime kahekesi tund aega tärklisega plika kingi. Tegi puhtaks küll: üldiselt piisas kuiva tärklisega harjamisest, aga muruplekk nõudis ka niisutamist. Märja kartulitärklisega saime ka sellest peaaegu jagu. Jälle üks tark eluline nipp teada saadud. Oma lapsepõlvekodust omandasin ma ainult kaks plekkide eemaldamise nippi: esiteks sooja seebiveega, ning kui see ei aita, siis aviobensiiniga. Ja kui siis ka maha ei tule, pole midagi teha. Nüüd aga selgus, et ka tärklis on täiesti adekvaatne puhastusvahend.

Eile alustasin oma aias töömahukat etappi: äraõitsenud iiriste külje alt tokid ära ja liiliatele külje alla. Liiliatel on suured pungad peal, asiaadid on valmis hommepäev õitsemisega  alustama. Orientaalide ja orienpetidega läheb veel pisut kauem, aga ka nemad tõotavad sel aastal korralikku õiepidu. Ja siis peaks veel korra kanakakaga väetama (aga mõõdukas koguses), enne kui kuu lõpus superfosfaadiga peale lendan. Teograanuleid tuleks laotada, sest need raiped on jälle ringi möllama hakanud. Ja lehetäid on hakanud taas välja ilmuma, kuigi kaks nädalat tagasi alles mürgitasin neid. Sedagi üritust tuleks nüüd korrata.

Roosid on õide puhkenud – näiteks seesama igivana põõsasroos Hansa mu suures peenras. Sellel pildil on ka päevitavad koerad.

VI 30. suur peenar koertega

Viimaseid õisi teeb üks tundmatu iiris, mille paar aastat tagasi sibullilled.com-ist tellisin Beverly Sillsi nime all – aga see ta kindlasti ei ole. On hoopis sihuke:

Vi 30. tundmatu iirisKui kellelgi on aimu, mis sort see võiks olla, oleksin tänulik. Õis ei ole väga suur, niisugune keskmine pigem. Fotol on värvid üsna täpsed, aga mis fotol välja ei tule, on alumiste õiekattelehtede heledam serv (kitsas). Habe on tumedam kollane, kuid mitte oranž. Õietüübi järgi arvaksin, et tegemist on 80 – 90. aastate aretisega. Ise tuulasin mööda katalooge ja pakuks välja sellised võimalikud variandid: Love The Sun (Blyth ’83); Cinnamon Sentiment (Davis ’04); Echo Beach ( Blyth ’87); Fall Fiesta (Schreiner ’92); Hum (Blyth ’99); Just Teasing (Van Liere ’04); Sun Beige (Maryotts ’88).

Kollased ja valged lupiinid on pidevalt mu aias esinenud lahjemalt kui lillad, sinised ja roosad, õievarsi on vähem ja puhmad ei laiene eriti. Huvitav, mis värk on? Siiski nad meeldivad mulle ja lähevad selle kollase elupuuga nii kenasti kokku, et nende asemele ma sinna midagi muud ka ei tahaks.

VI 30. grupp idapeenras

See idapeenra gamma natuke laiemas võtmes ka:

VI 30. jupp idapeenartValgeid pilvekesi moodustab lumi-neitsikummel e tanacetum niveum, lühiealine püsik, kes ennast lausa tülikalt hästi ise külvab ja keda mul kasvab seetõttu aias igal pool. Aga ta on tore, lollikindel ja jõuline: õitseb oma kuu aega jutti, ei taba teda haigused, ei taha kahjurid, elab sama koha peal ca 3 aastat ja siis sureb, olles ennast kapitaalselt mööda aeda laiali külvanud. Näiteks töötoa akna all on teda ka, õitseb praegu koos lõpetava valge murtudsüdame ja pisikese alustava põhja-siniladvaga.

VII 3. TTAga lähivaates on ta niisugune kena lihtne lill (see pilveke siin on 1 taim):

VII 3. lumi-neitsikummel

Ja siis teeb mulle rõõmu ka Tellmanni kuslapuu, mis esimest korda õitseb:

VI 30. noor Tellmanni kuslapuuTa ronib vana kollase ploomipuu otsas, mille 2005/06 aasta jube talv ära võttis. Kahju oli küll, sest ploomid olid head, aga mis teha, ellu ta järgmine kevad enam ei ärganud. Nii otsustasin ta ikkagi monumendina säilitada ja sinna otsa ühe Tellmanni ronima panna. Jäneda laadalt õnnestuski taim leida ja nüüd, kolmandal aastal ta siis esimest korda mul õitseb.

Miks sellist monumenti mul vaja läks, hmm…  Tähelepanelik pildivaataja näeb, et naabrite kasvuhoone kohal paremas servas paistab jupp koledat kõrgemat plokkmaja, mis siin pisikeste madalate puumajade vahel on nagu mingi jube võõrkeha. Ma ei tahtnud, et ta minu aeda või magamistoa aknasse paistaks. Nagu pildilt näha, on maskeerimine õnnestunud.

« Older entries