Aidi Vallik avalikult

Pärast külaliste lahkumist olen nüüd mõne päeva vaikselt niisama tiksunud ja ennast kogunud. Aiatöö piirdub põhiliselt õhtuste kastmistöödega, need ka vaid kasvuhoone, poti- ja kastitaimede ning mu mikroskoopilise köögiviljamaa juures. Sel suvel on siinkandis päris mõistlikus koguses sadanud – ei liiga palju, aga  ka mitte liiga vähe. Aeg-ajalt kuivavõitu, aga mitte nii, et peaks voolikuga aeda leotama. (Lõuna-Eestis kuuldavasti on asjad veidi teisiti, aga ega mina neid kauge lõunamaa asju ka tea.) Umbrohi on mul siin samuti taltunud, st ilmselt ei suuda enam lopsakate püsilillede aluses pimeduses tärgata või siis lihtsalt ei paista sealt alt enam välja. Nojah, seon ja lõigun ja närbin vajadusel ka, aga seda on nii natuke. Ühesõnaga – mul on liiga vähe aias teha. Järjekordne põhjendus sellele, miks mul on vähemalt hektarit vaja. (Küll ma ükskord selle ka leian.)

Õige, täna õhtul tuleb pritsida. Roosid on jälle täiu täis läinud.

Eile käisin emaga marjul. Põhiline eesmärk oli saada metsmaasikaid, sekundaarne eesmärk oli korjata ka mustikaid, ja kõrvaleesmärk oli veel uurida, kas Palivere metsades juba kukeseeni ka on.

Noh, me ei tümpsinud metsas just kaua. Kaks tundi umbes, siis hakkas emme virisema ja koju süüa tegema kippuma. Vaata siis neid emmesid. Ma küll üritasin teda ta pühalt kodukohustuselt kavalasti kõrvale kallutada – ses mõttes, et maja ju täiskasvanud inimesi täis, las teevad ise, aga ta ei võtnud eriti vedu. Oleks ta tol hetkel teadnud seda, mis veerand tunni pärast koju jõudes ilmnes, oleks mu veenmistöö vast tulemusi kandnud. Nimelt meie tagasi jõudes istusid nad seal rõõmsasti lauas ja sõid makarone. Ja meie tulime, hambad ristis, ära päeva parima maasikakoha pealt, jättes sealt 9/10 marjadest korjamata, sest emal oli vaja koju minna süüa tegema, eks ole.

Aga ma viin ta homme sinna metsa tagasi ja siis me korjame edasi. Kaks väikest plastkarpi metsmaasika toormoosi on minu meelest talveks vähe, aga just sellega piirdus minu eilne saak. Metsmaasikate korjamine käib ju kole aeglaselt: isegi kui spetsiaalsele maasikavälule olen sattunud, siis mina suudan tunni jooksul korjata vast pool liitrit või ei sedagi. Vurle värk.

Mustikatega ei olnud Palivere kandis hõisata, või siis olid teised korjajad juba kõik üle käinud. Neid ma lähen otsima vast kuhugi mujale. Ja kukeseentest polnud seal kandis ka haisugi. Üldse ei näinud ma ühtegi seent, mitte ühtegi. Mets oli muidugi üsna kuiv ka.

Metsaretke ajal jõudsin tuhat korda kahetseda, et fotokat kaasa ei võtnud. Need metsavälud on praegu nii imelised. Nägin suuri roosasid põdrakanepivälju männimetsast tehtud raamis. Kanarbik ja nõmm-liivatee, lõikehein ja naistepuna, kollased ja valged karikakrad ja ussikeeled – ma nägin selliseid maastikke viimati lapsena. Hiljem pole nagu enam sattunud. Aga selle tee ääres kohtasime taolisi lagendikke hulganisti.

Õhtul kodus tampisin oma maasikad pudrunuiaga lödiks, segasin suhkruga ja sain sügavkülma panemiseks 2 väiksemat plastkarbitäit toormoosi.

Hoidistamine aga jätkus täna hommikul, kui ema saatis mulle vennaga suure karbitäie aedmaasikaid. Kolm karbitäit ilusamaid läks tervete marjadena sügavkülma, kolm minigrip-kotitäit toormoosi samuti, ja marju jagus ka “päris moosi” keetmiseks: neli purgikest ootavad köögilaual juba jahtunutena sildistamist. Mina purgistan keedumoose võimalikult väikestesse anumatesse, väga head on titetoidupurgikesed ning need umbes 200-grammised väiksemad salatipurgid. Suuremas purgis moosi põhi kipub meil alati külmkappi seisma jääma, kuni hukka läheb, aga väiksed purgid saavad korralikult tühjaks. Sellest ka minu väikese-purgi-eelistus. Nii et kallid lähedased titemammad – kõik ülejäävad Hippi purgid saab mulle tuua. Mul teadupärast on nendega alati kitsas käes, sest endal ju pole enam nii väikest last.

Õhtupoolikul tuli Tuuli oma kaksikutega, küpsetasin maasika-vahukoore-rullbiskviiti, Ott tegi mõnusa pastaroa suitsukana ja värske brokkoli ning suvikõrvitsaga ja… elu on ilus, noh!

Väiksed tagasilöögid muidugi tulevad. Näiteks osutus üleeile hädavajalikuks täiesti eelarveväline pesumasinaost. Minu vana Ignis nimelt läks kärssama, sõna otses mõttes. Hea, et ma polnud veel kodunt jõudnud välja minna, nagu plaanisin, nii et reageerisin haisule ja tõmbasin tulikuuma pesumasina elektrivõrgust välja. Jah. See Ignis teenis meie peret ustavalt 11 aastat, tal oligi õigupoolest juba aeg minna pesumasinate paradiisi. See, muide, oli esimene kodumasin, mille Otiga koos ostsime. Oma kooselu alguses. Nüüd oli selge, et tuleb hankida uus masin. Hankisime. Aga vana pesumasina tühjaks ammutamine oli terve omaette saaga: ikka kopsikuga, sest kesse kärssavat masinat enam käima julgeb panna. Märg poolligunenud pesu ka sees. Huvitav oli. Uus masin viis mu pesupesu lõpuni.

Kogu möllu vahepeal jõuab tegelikult siiski raamatuid ka lugeda, mite sugugi ainult aiaajakirju (mis on minu kodus kuidagi täiesti obligatoorne kirjavara). Eva siin olles ja mõni päev selle järelgi viisin läbi näiteks Sofi Oksase maratoni. “Stalini lehmi” olin tegelikult juba enne lugenud, aga nüüd lugesin maratoni lõpetuseks sellegi üle, ja leidsin, et “Puhastus” on tegelikult tema puhul üsna ootamatu kvalitatiivne hüpe. Kuigi “Stalini lehmad” oli kah hea raamat. Ja “Baby Jane” üsna hea. “Puhastuse” puhul on aga tõesti kohe arusaadav, et Finlandia preemia ja need muud prestiižsed kirjandusauhinnad, mis see raamat pälvis, läksid asja ette ning õigele teosele. “Puhastus” on pööraselt hea. Nii tummine, nii ilus stiil, nii kõvad kujundid, nii hea fabuleerimine… imetlusväärne. Ainult lõpus vist hakkas Sofil sutsu kiire, lõpu suhtes olen ma pisut rahulolematu. Tundub veidi nagu otsitud lahendus, otsitud puänt. Ma ei usu sellist lõppu. Aga noh, loete ise, saate aru, mis ma silmas pean.

Kiired teated vahepeal siit majast: meil on ikka veel külalised, needsamad, maja on rahvast ning kola täis ja elu käib. Vahelduseks mulle täitsa meeldib, kuigi pärast nende lahkumist teeks ühe pikema pausi taas ja koguks ennast. Majapidamine seitsme inimesega kolme asemel on harjumatu; samuti vaikuse ja rahu puudumine. Aga tore on sellegi poolest, nii palju on rääkida. Loeme Evaga koos raamatuid, nagu me kunagi ammu tegime: vahepeal teist parema kohatud lausega kostitades. Joome veini. Käime kaltsukatrettidel. Laulame Tepandi “Kirja kodukandist”, teate, seda, kus loetletakse üles kõik surnud inimesed, kus rauapood on suuremaks ehitatud ja kus vana viljapuuaia asemele on tehtud tootmiskoondis ning bensiinijaam. Mina olen paljudel hetkedel päris rõõmus, et mul on ainult üks laps ja see ka juba suur (sest külalised on kahe tviiniga: üheksane ja üheteistkümnene). Ja siis ma olen veel väga rõõmus selle üle, et oma maja pööningu arvelt suuremaks tegime. Ja selle üle, et ülakorrusel on olemas maja teine WC.

Eva ja Janno käivad pea iga õhtu vanamuusikafestivali kontsertidel. Mina see aasta mitte: eelarve on sel aastal pingeline ja otsustasin, et lähen ainult tänasele lõppkontserdile Händeli “Jeftat” kuulama. Kõiki kontserte lihtsalt ei ole seekord võimalik endale kinkida.

Praegu on ilus hommik, oleme Jannoga kahekesi üleval, kõik teised magavad – iseäranis lapsed, mis teeb mulle võimalikuks pääseda oma isiklikku arvutisse roosipilte üles panema, nagu viimati lubasin. Nii et palun!

Ashram:

Aspirin:

Athena:

Miski tundmatu potiroos, kes mulle kunagi sünnipäevaks kingiti:

Clamis Castle, kes tundub olevat tõeliseks moeroosiks muutunud: olen teda kohanud paljude aiablogide lehekülgedel:

Nostalgie oli paari aasta eest samuti äärmiselt populaarne roos:

Red Leonardo, lihtsalt suurepärane floribund (kuigi Ott ei salli seda värvi):

Regensberg, väga armas madalam roos. Tugev ja külmakindel. Alustab õitsemist tunduvalt varem kui teised.

Sexi Rexy, kah üks populaarsetest roosidest. Tugev ja jõuline, ei karda haigusi. Ilusa konkreetse vormiga õis pealekauba.

Sole Mio, kõrge teehübriid. Minu erilie lemmik. Aga selel pildil kahjuks ei tule tema õige värv eriti välja: tegelikult on ta sügav kreem. Oranžikat või lõhekarva varjundit on temas palju rohkem, ja see paraku pildile ei jäänud.

Trelleborg, kah üks kreemikas-oranžikas vana õietüübiga roos. Aga minu meelest lahutavad teda täiuslikkusest liiga nõrgad varred ja ebamäärane põõsakuju.

See on mulle mõni aasta tagasi kingitud tundmatu potiroos. Erakordselt mõnus punane värv.

Mõni roos on nüüd ikkagi pildistamata, aga küll jõuab. Küll jõuab. Suve on ees veel oma kaks kuud. Aga tegelikult hiilib juba hinge see jaanipäevajärgne nukrus, et nüüd veereb kõik paratamatult taas sügise poole. Ei taha sellele mõelda, ja tegelikult pole ju põhjust, sest teine pool hooajast on siiski ju veel kõik ees – aga ikkagi. Varane floks teeb mul juba õiepungi, ja alati kui ma teda vaatan, tuleb mulle meelde mu tädi, kes floksi nähes 100 % juhtumitest ohkab: “Floksid õitsevad, ja ongi suvi läbi.” Tahaks karjuda, et ei ole tõsi, ei ole tõsi, aga see kurvakstegev lause kõlab mu peas sellest hoolimata.

Ootan täna külla oma neiupõlve-sõbrannat Evat oma perega. Viimased kümme aastat kohtume me väga harva: kord või paar aastas. Mõneti oleme teineteisest eemale kasvanud: ülikool sai läbi, tema jätkas magistrantuuris ja siis doktorantuuris, mina tulin Haapsallu õpetajaks. Kummalgi pere ja lapsed, temal palju (4), minul vähe. Kummalgi huvid ja harrastused lahknenud. Aga väga armas on näha teda sellegipoolest.

Kunagi käis meil ju Tõeline Elu, siis, kui olime noored ja uljad: emotsioonid, möll ja autostop. On terve rida naljakaid ja armsaid mälupilte, mille üheks tegelaseks Eva. Ja just Eva kodust on alanud mu taimehuvi ning kiindumus iiristesse: tema vanematel oli vist tolle aja (Nõuk. aja lõpu) suuremaid iridaariume Eestis, mitusada sorti. Meeles on Ema Lepiku (nii ma tema ema kutsun) pöörased botaanilised eksperimendid: mis juhtub, kui pookida pirnipuu arooniapõõsasse; või tema hull aretis, tikrisuuruste marjadega mustsõstar Muri, mis kahjuks osutus väga jahukasteõrnaks.

Loomulikult on meil Evaga aias ja arvuti taga palju juttu. Ma pean ju oma aia ja iiristega kekutama, eks.

Üks tore asi on nende külaskäiguga seotud veel: põhjatuba saab ehk korda ja sisustatud. Pärast 2007. aasta suurremonti jäid mitmed kohad majas nn. panemata liistude faasi. ma usun, et suur osa teist, armsad, teab, mis faas see selline on. See võib kesta isegi järgmise remondini: hulk lõpetamata pisiasju, mis otseselt elu ei sega. Näiteks on panemata aknaplekid. Ja aiatoas kapiuksed ette panemata. Ja ülemise korruse vetsu ukse ääreliistud tahavad värvimist. Noh, niisugune nipe-näpe. Muu hulgas ka põhjatuba, mille mõtlesime külalistetoaks. Nüüd lõpuks tuli motivatsioon kallale ja me otsustasime selle Eva pere tulekuks lõpuni korda teha. Ei tea küll, kas tegelikult jõuame, aga progress on iseenesestki tore asi. Eile müttas Ott seal kogu päeva. Seal oli vaja panna mõned liistud ja siseaken ära kiletada (mustriline kile peale kleepida, et trepikäigu katuseaken sinna küll õhtupäikest saadaks (sest põhjapoolsetes tubades pole kunagi valgust liiga palju), aga et samas iga trepist tulija sinna tuppa sisse ei näeks. Sellesama siseakna ääreliistud ja ruusustiku liistud (klaasi peale tulevad veel liimitud kitsad liistud, mis jagavad siseakna ruutudeks – samamoodi on tehtud ülemise korruse vetsu uks). Kui me selle ilu valmis saame, küll siis pildistan ja penen siia üles ka.

Eile ostsime kaltsukast sinna tuppa voodi ja madratsid, ning poole ööni õmblesin sinna kardinaid ja voodikatet. Eks muu mööbliga näe, kuidas täna kujuneb. Loodame huvitavate kaltsukaleidude peale. Taaskasutus meeldib meile mitmeski mõttes: esiteks odavam, teiseks öko, kolmandaks põnev, sest peaaegu alati on vaja midagi natuke ringi teha.

Aed on õnneks praegu kombes; see süsteem, et iga päev vaatan kriitiliselt üle vähemalt mõne meetri peenardest ja rohin ning  närbin sealt kohe väikseimagi vajaduse ilmnemisel, on ennast õigustanud. Aed püsib ilusti korras ilma suurte hoogtöö-etappideta. Ja aed on praegu ilus. Iga hommik viib mind esimese asjana aeda imetlema, et mis täna hommikul seal uut on.

Näitaks siis teilegi! Põõsasroos Hansa on lausa lookas oma õite all: esimest korda pärast 2005/6 talve õitseb ta taas korralikult ja võib öelda, et nüüd on ta täielikult tolle talve kahjustustest taastunud:

Köögist välja astudes avaneb selline pilt kirdenurga peenrale:

Sealsamas peenras teiselt poolt vaadates üks üks kena grupp oivalise salvei ning halli käokanni sordiga “Angel Blush”.

Ja piki idapeenart tagaaia poole liikudes kohtame elupuu juures nüüd hoopis niisugust pilti:

Ka siin on tegemist salveiga, seekord metssalveiga. Hosta nimi on ‘August Moon’. Erepunased õied kuuluvad Haage tulinelgile ‘Molten Lava’. Ja see kollasekirju lill on… mmm… ei tulegi hetkel eestikeelne nimi meelde, aga see on kolme aasta eest külvatud ülheaastane täidisõieline gaillardia pulchella – täidisõielisus on lännu, aga ta on teinud mulle sellise toreda lihtõielise  püsikupuhma. Üks selline “üheaastane lill” on mulle veel taolise üllatuse valmistanud: kunagi ammu  ostetud Suvipiha roosa muskus-kassinaeris, mille kohta kiri pakil väitis, et on üheaastane ja 80 cm kõrge. Aga tegelikult on juba neli aastat järjest 1.50 kõrgune uhke püsik. Veel ta ei õitse, aga kui ta ükskord alustab, siis ei jäta ma teid sellest vaatepildist ilma.

Noh, vasakul keskpeenras on sõrmkübarate asustus sel aastal hõredavõitu, sest vana Ints valis selle vahepeal oma pissilkäimise kohaks. Ja vasakul servas on krookuste asemele istutatud sametlilled alles lubamatult väikesed. Valged pilvekesed on mõistagi lumi-neitsikummel. Seda jagub ka igale poole!

Keskpeenra teisel, päikesepoolses küljes on vanades pottides madalad päevalilled õide puhkenud:

Taas on täielikult metamorfeerunud hämar lõunapeenar. Nüüd on tegijateks loitev tulinelk ja siberi kullerkupp:

Nõks edasi õitseb täpiline metsvits ‘Alexander’:

Ja läänepeenrasse on lisandunud päris tublisti sinist ja valget, kollane-punane gamma on nüüd pigem toetavas funktsioonis. See pilt on tehtud tegelikult ka teiselt poolt kui seni, roosipeenra poolt. Tahtsin, et peale jääks ka edelanurgas kasvav Tellmanni kuslapuu ja Fargesi elulõng, aga parem panen sellest duetist ikka eraldi pildi ka.

Roosipeenras muidugi õitsevad roosid, aga neist ma tahaks kohe eraldi teema teha. Praegu vaid niipalju, et hommikul magamistoast tagatrepile astudes (et kasvuhoonet lahti tegema minna), avaneb sealt roosidele niisugune pilt:

Aga selles kastis paremal nurgas kasvavad madalad herned. Vat.

Tagatrepp on muidu paras potipõllunduslik hullumaja. Üritan lasta suvikõrvitsal möööda astmeid alla roomata, kui ta kord roomavasse staadiumisse jõuab. Ja mõned kurgitaimed saab ju paari vana madala redelijupi abil seinale suunata (mul paar sellist mõttetut 1 – 1.30 cm kõrgust puidust redelit vedeleb keldris veel endiste elanike ajast). Kiviktaimlas kasvab uhkesti tillgi. Loomulikult on kogu selle pudrumudru vahel ka lilli: päevakübaraid, kuldlakka, potiroose (mis mulle sünnipäevaks kingiti ja mis ma suurematesse pottidesse ümber istutasin, aga nad ei õitse veel/uuesti), mõni lõvilõug ja paar tageetest, madalat päevalille ning üks madal lillhernes. Aga jah, külvasin nad võrdlemisi hilja.

Oli väga meeldiv teiega aias jalutada, aga nüüd ma pean koristama hakkama. Millegipärast kipuvad suvehooajal tubased eluruumid ikka hooletusse jääma: kogu aeg on aias tegemist. Nii ongi mul majas jube bardakk, aga tahaks ju ometi enne külaliste tulekut ikka natuke nägusamaks seda elu saada.

Minu laps sõitis täna oma neidudekoori koosseisus laulupeole. Nii et eile toimus siin kibe pakkimine ja sättimine. Nende kooril on ju uhke keskaegne kostüüm ja jalatsitele ka kindlad nõuded… Pakkides tuli välja, et pööratud nahast rongkäigu-kingad olid mustad mis jube ja ühe ninal veel säravroheline muruplekk. Läksin oma targalt naabrinaiselt nõu küsima, millega puhastada pööratud nahka, kui Haapsalu kaubandusvõrgus ei ole sellele mõeldud puhastusainet müüa. Tark naabrinaine tõi tärklisepurgi välja ja siis me nühkisime kahekesi tund aega tärklisega plika kingi. Tegi puhtaks küll: üldiselt piisas kuiva tärklisega harjamisest, aga muruplekk nõudis ka niisutamist. Märja kartulitärklisega saime ka sellest peaaegu jagu. Jälle üks tark eluline nipp teada saadud. Oma lapsepõlvekodust omandasin ma ainult kaks plekkide eemaldamise nippi: esiteks sooja seebiveega, ning kui see ei aita, siis aviobensiiniga. Ja kui siis ka maha ei tule, pole midagi teha. Nüüd aga selgus, et ka tärklis on täiesti adekvaatne puhastusvahend.

Eile alustasin oma aias töömahukat etappi: äraõitsenud iiriste külje alt tokid ära ja liiliatele külje alla. Liiliatel on suured pungad peal, asiaadid on valmis hommepäev õitsemisega  alustama. Orientaalide ja orienpetidega läheb veel pisut kauem, aga ka nemad tõotavad sel aastal korralikku õiepidu. Ja siis peaks veel korra kanakakaga väetama (aga mõõdukas koguses), enne kui kuu lõpus superfosfaadiga peale lendan. Teograanuleid tuleks laotada, sest need raiped on jälle ringi möllama hakanud. Ja lehetäid on hakanud taas välja ilmuma, kuigi kaks nädalat tagasi alles mürgitasin neid. Sedagi üritust tuleks nüüd korrata.

Roosid on õide puhkenud – näiteks seesama igivana põõsasroos Hansa mu suures peenras. Sellel pildil on ka päevitavad koerad.

Viimaseid õisi teeb üks tundmatu iiris, mille paar aastat tagasi sibullilled.com-ist tellisin Beverly Sillsi nime all – aga see ta kindlasti ei ole. On hoopis sihuke:

Kui kellelgi on aimu, mis sort see võiks olla, oleksin tänulik. Õis ei ole väga suur, niisugune keskmine pigem. Fotol on värvid üsna täpsed, aga mis fotol välja ei tule, on alumiste õiekattelehtede heledam serv (kitsas). Habe on tumedam kollane, kuid mitte oranž. Õietüübi järgi arvaksin, et tegemist on 80 – 90. aastate aretisega. Ise tuulasin mööda katalooge ja pakuks välja sellised võimalikud variandid: Love The Sun (Blyth ’83); Cinnamon Sentiment (Davis ’04); Echo Beach ( Blyth ’87); Fall Fiesta (Schreiner ’92); Hum (Blyth ’99); Just Teasing (Van Liere ’04); Sun Beige (Maryotts ’88).

Kollased ja valged lupiinid on pidevalt mu aias esinenud lahjemalt kui lillad, sinised ja roosad, õievarsi on vähem ja puhmad ei laiene eriti. Huvitav, mis värk on? Siiski nad meeldivad mulle ja lähevad selle kollase elupuuga nii kenasti kokku, et nende asemele ma sinna midagi muud ka ei tahaks.

See idapeenra gamma natuke laiemas võtmes ka:

Valgeid pilvekesi moodustab lumi-neitsikummel e tanacetum niveum, lühiealine püsik, kes ennast lausa tülikalt hästi ise külvab ja keda mul kasvab seetõttu aias igal pool. Aga ta on tore, lollikindel ja jõuline: õitseb oma kuu aega jutti, ei taba teda haigused, ei taha kahjurid, elab sama koha peal ca 3 aastat ja siis sureb, olles ennast kapitaalselt mööda aeda laiali külvanud. Näiteks töötoa akna all on teda ka, õitseb praegu koos lõpetava valge murtudsüdame ja pisikese alustava põhja-siniladvaga.

Aga lähivaates on ta niisugune kena lihtne lill (see pilveke siin on 1 taim):

Ja siis teeb mulle rõõmu ka Tellmanni kuslapuu, mis esimest korda õitseb:

Ta ronib vana kollase ploomipuu otsas, mille 2005/06 aasta jube talv ära võttis. Kahju oli küll, sest ploomid olid head, aga mis teha, ellu ta järgmine kevad enam ei ärganud. Nii otsustasin ta ikkagi monumendina säilitada ja sinna otsa ühe Tellmanni ronima panna. Jäneda laadalt õnnestuski taim leida ja nüüd, kolmandal aastal ta siis esimest korda mul õitseb.

Miks sellist monumenti mul vaja läks, hmm…  Tähelepanelik pildivaataja näeb, et naabrite kasvuhoone kohal paremas servas paistab jupp koledat kõrgemat plokkmaja, mis siin pisikeste madalate puumajade vahel on nagu mingi jube võõrkeha. Ma ei tahtnud, et ta minu aeda või magamistoa aknasse paistaks. Nagu pildilt näha, on maskeerimine õnnestunud.