Rumal ema ja taibukas tütar

Ma kirun ennast praegu maapõhja, sest arvake ära, mis mul õnnestus ära unustada sellest hoolimata, et telefoni oli isegi meeldetuletus märgitud! Iloni Imedemaa avamine! Ja telefoni meeldetuletamise ajal istusin ma tagaaias ilma telefonita ja puhastasin kolme kilo rabarberit, mis vee alla seisma läks ja ülehomme mahlaks saab keedetud.

Ma olen ikka tõeline kanapea. Nii kui mingit asja omale suurelt märkmikku üles ei kirjuta, nii on meelest läinud kohe.

Iloni Imedemaa avamise kaotamisest olen ma lausa masenduses. Nüüd, kell kolmveerand kaks päeval on selgelt hilja sinna jõuda. Ja oma näidend jääb mul ka seekord nägemata. Tõsine nuuks. Sihuke mälunõrkus ei ole lihtsalt andestatav. Ja ei ma tea, kas on tegemist vananemise varaste ilmingutega või hakkavad ilmsiks saama hoopis tormilises noorpõlves toime pandud ajurakke hävitavate tegevuste tagajärjed. Või olengi ma sihuke tolalilleke.

Õnneks ei ole minu laps selles suhtes emasse – vähemalt praegu. Vähemalt ma loodan. Hoolimata sellest, et tal õnnestus põhikooli eesti keele lõpueksamil kirjutada oma senise elu halvim kirjand (millega ta üllatas kõiki asjaosalisi, sest “nelja” ei ole ta oma kirjandite eest elus enne saanud, ainult “viisi”, lõpueksam oli ses suhtes pretsedent), läbis ta siiski täie eduga Noarootsi Gümnaasiumi sisseastumiskatsed koos vestlusvooruga ja osutus eile sinna vastuvõetuks. Suurepärane. Aga siiski olen ma kurb ka, sest ma ei arvanud, et mu väike tütar nii ruttu kodust välja lendab. Eks ta hakkab elama ju sealsamas Pürksis õpilaskodus, sest iga päev poolteist tundi bussiga sõita pole tõesti nagu mõtet, kui muidu ka saab. Ja küllap tal on seal lahe ja huvitav ja sobiv keskkond ja omasugused humanitaarid… aga minul ei olegi enam siis väikest last. Ainult mees ja lilled ja koerad. Jääme Otiga kahekesi siia suurde majja, mida renoveerides ja ümber ehitades mõtlesime ikka, et Mari on kodus veel mitu aastat ja kindlasti saame me veel ühe lapse… aga näe. Teist last pole ikka tulnud ja Mari läheb nüüd ka peaaegu ära. Jätab oma kanapeast emme ise endaga toime tulema. Niuts.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Helen said,

    1. juuli 2009 kell 11:41

    Tere! Sattusin just eile lugema Su postitust Wiklandia-teemadel, vaatama Iloni Imedemaa lehte jne. Ja kuigi mul pole lootustki sinna ise minna, mõtlesin miskipärast just täna hommikul, et “ahhaa, täna on 1. juuli, Iloni imedemaa avamine ja see näidend”. :)) Aga tervitused endisele naabrile ja õpetajale!:) Väga imetlusväärne aed on..!

  2. Köögikata said,

    1. juuli 2009 kell 16:24

    Ohhh, see Ilonimaa asi läks kurvalt küll.
    Aga tütrele palju õnne! Küllap harjub emme ka ära. Mul muidugi lihtne rääkida – esimene tütar on juba kaua kodust ära, teine läheb nüüd (veel kaugemale, põhjarannikult Nõosse), aga mul on veel 2 põngerjat paljudeks aastateks koju jäämas. Sealt Noarootsist jaksab vähemasti igal nädalavahetusel koju tulla, meil nii lihtsalt ei lähe. Õnneks on vanaemal Elvas hea sõber, kelle juurde saab ta siis minna. Ja muide, tänapäeval on need msn-id, skyped ja blogid, mis me lapsed meile tegelikult hulga lähemale toovad. 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: