Naabrinaise tark nõu, iirisemõistatus ja kaks toredat taime

Minu laps sõitis täna oma neidudekoori koosseisus laulupeole. Nii et eile toimus siin kibe pakkimine ja sättimine. Nende kooril on ju uhke keskaegne kostüüm ja jalatsitele ka kindlad nõuded… Pakkides tuli välja, et pööratud nahast rongkäigu-kingad olid mustad mis jube ja ühe ninal veel säravroheline muruplekk. Läksin oma targalt naabrinaiselt nõu küsima, millega puhastada pööratud nahka, kui Haapsalu kaubandusvõrgus ei ole sellele mõeldud puhastusainet müüa. Tark naabrinaine tõi tärklisepurgi välja ja siis me nühkisime kahekesi tund aega tärklisega plika kingi. Tegi puhtaks küll: üldiselt piisas kuiva tärklisega harjamisest, aga muruplekk nõudis ka niisutamist. Märja kartulitärklisega saime ka sellest peaaegu jagu. Jälle üks tark eluline nipp teada saadud. Oma lapsepõlvekodust omandasin ma ainult kaks plekkide eemaldamise nippi: esiteks sooja seebiveega, ning kui see ei aita, siis aviobensiiniga. Ja kui siis ka maha ei tule, pole midagi teha. Nüüd aga selgus, et ka tärklis on täiesti adekvaatne puhastusvahend.

Eile alustasin oma aias töömahukat etappi: äraõitsenud iiriste külje alt tokid ära ja liiliatele külje alla. Liiliatel on suured pungad peal, asiaadid on valmis hommepäev õitsemisega  alustama. Orientaalide ja orienpetidega läheb veel pisut kauem, aga ka nemad tõotavad sel aastal korralikku õiepidu. Ja siis peaks veel korra kanakakaga väetama (aga mõõdukas koguses), enne kui kuu lõpus superfosfaadiga peale lendan. Teograanuleid tuleks laotada, sest need raiped on jälle ringi möllama hakanud. Ja lehetäid on hakanud taas välja ilmuma, kuigi kaks nädalat tagasi alles mürgitasin neid. Sedagi üritust tuleks nüüd korrata.

Roosid on õide puhkenud – näiteks seesama igivana põõsasroos Hansa mu suures peenras. Sellel pildil on ka päevitavad koerad.

VI 30. suur peenar koertega

Viimaseid õisi teeb üks tundmatu iiris, mille paar aastat tagasi sibullilled.com-ist tellisin Beverly Sillsi nime all – aga see ta kindlasti ei ole. On hoopis sihuke:

Vi 30. tundmatu iirisKui kellelgi on aimu, mis sort see võiks olla, oleksin tänulik. Õis ei ole väga suur, niisugune keskmine pigem. Fotol on värvid üsna täpsed, aga mis fotol välja ei tule, on alumiste õiekattelehtede heledam serv (kitsas). Habe on tumedam kollane, kuid mitte oranž. Õietüübi järgi arvaksin, et tegemist on 80 – 90. aastate aretisega. Ise tuulasin mööda katalooge ja pakuks välja sellised võimalikud variandid: Love The Sun (Blyth ’83); Cinnamon Sentiment (Davis ’04); Echo Beach ( Blyth ’87); Fall Fiesta (Schreiner ’92); Hum (Blyth ’99); Just Teasing (Van Liere ’04); Sun Beige (Maryotts ’88).

Kollased ja valged lupiinid on pidevalt mu aias esinenud lahjemalt kui lillad, sinised ja roosad, õievarsi on vähem ja puhmad ei laiene eriti. Huvitav, mis värk on? Siiski nad meeldivad mulle ja lähevad selle kollase elupuuga nii kenasti kokku, et nende asemele ma sinna midagi muud ka ei tahaks.

VI 30. grupp idapeenras

See idapeenra gamma natuke laiemas võtmes ka:

VI 30. jupp idapeenartValgeid pilvekesi moodustab lumi-neitsikummel e tanacetum niveum, lühiealine püsik, kes ennast lausa tülikalt hästi ise külvab ja keda mul kasvab seetõttu aias igal pool. Aga ta on tore, lollikindel ja jõuline: õitseb oma kuu aega jutti, ei taba teda haigused, ei taha kahjurid, elab sama koha peal ca 3 aastat ja siis sureb, olles ennast kapitaalselt mööda aeda laiali külvanud. Näiteks töötoa akna all on teda ka, õitseb praegu koos lõpetava valge murtudsüdame ja pisikese alustava põhja-siniladvaga.

VII 3. TTAga lähivaates on ta niisugune kena lihtne lill (see pilveke siin on 1 taim):

VII 3. lumi-neitsikummel

Ja siis teeb mulle rõõmu ka Tellmanni kuslapuu, mis esimest korda õitseb:

VI 30. noor Tellmanni kuslapuuTa ronib vana kollase ploomipuu otsas, mille 2005/06 aasta jube talv ära võttis. Kahju oli küll, sest ploomid olid head, aga mis teha, ellu ta järgmine kevad enam ei ärganud. Nii otsustasin ta ikkagi monumendina säilitada ja sinna otsa ühe Tellmanni ronima panna. Jäneda laadalt õnnestuski taim leida ja nüüd, kolmandal aastal ta siis esimest korda mul õitseb.

Miks sellist monumenti mul vaja läks, hmm…  Tähelepanelik pildivaataja näeb, et naabrite kasvuhoone kohal paremas servas paistab jupp koledat kõrgemat plokkmaja, mis siin pisikeste madalate puumajade vahel on nagu mingi jube võõrkeha. Ma ei tahtnud, et ta minu aeda või magamistoa aknasse paistaks. Nagu pildilt näha, on maskeerimine õnnestunud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: