Dr Bruce Fogle’i raamat “Koerad” juhatab meid chow-chow’de maailma nõndamoodi: “Mõnedele meenutab see tõeliselt iidne tõug, üks esimestest, kes hundist põlvnenud, kaisukaru. Teistele jälle paistab ta lõvina. Mis puutub koera iseloomu, siis targem oleks talle läheneda kui viimasele. Minevikus tarvitati sinisekeelelisi chow-chow tüüpi koeri Hiinas toiduks ning nende kasukatest valmistati rõivaid. Samuti kasutati neid valve- ja veokoertena, ning ühelgi juhul ei olnud sõbralik ega leebe loomus vajalik. Tegemist on põikpäise, iseseisva tõuga, kes kipub agressiivselt näksama ja vajab karmi ja kogenud omanikukätt.”
Ma küll ei tea, milliste chow’dega autor kokku puutunud on. Elli on tõesti kõva karakteriga neiu, aga näksamist ja agressiivsust tema näite põhjal chow’dest küll ei kahtlustaks. Samuti on ta vastupidiselt sellele tõukirjeldusele sõbralik, kuigi võõrastega ei miilusta – on nende suhtes pigem umbusklik. Aga karmi käega poleks tema juures küll midagi teha, tegemist on väga hingelise koeraga. Ta on lihtsalt introvertne. Ta meenutab mulle mind ennast lapsena.
Valveinstinkt avaldus tal küll üsna kohe, kui ta väikese kutsikana meile tuli. Magamiskohad valitakse kõik sellised, et strateegilised liikumisrajad ja läbipääsud kõik kontrolli all. Soovitavalt ukse või värava ees, või magamistoa lävepakul.
Nii käib valvamine:
Siin on neil Intsuga mingi sehvt, aga oma valvepostilt Elli ei lahku sellegipoolest:
Ja siin on näha, et vahepeal on osa mänguasju ka õue jalutama toodud: kollane madu, kaks tupsu, pulk ja kont. Aga Elli lamab neist kõige rohkem värava pool ja kaitseb neid kõiki.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar