“Eesti muinasjuttude kuldraamat”

Eile lõpuks võtsin end kokku ja tõin postimajast ära oma autorieksemplari “Eesti muinasjuttude kuldraamatut”, milles on sees üks minu jutt ka, “Kui jõuluvana hiljaks jäi.”

Selle jutu ja raamatuga seoses oli mul kirjastusega sekeldusi omajagu, kirjutasin neid selles teemas. Vaidlesin nendega, mis vaidlesin – aga nemad ikka leidsid, et honorari tõstmine on neile vastuvõetamatu ja üleüldse on selle raamatu trükkimine kümnes tuhandes eksemplaris peaaegu et heategevusprojekt. Rääkisid siin, et raamatu hind tuleb tellijatele sinna seitsmekümne krooni kanti, et ka vaesemad inimesed seda osta saaksid… Kuidas siis mina, ahne kirjanik, julgen nüüd niimoodi nende ilusa idee ära lörtsida? Kui nad kirjanikule jutu eest raha maksma peavad, see ajab ju raamatu hinna liiga kõrgeks, eks, ja siis jäävad vaeste perede lapsed muinasjuturaamatust puha ilma, ning seda ahne kirjaniku süü läbi.

Mina leidsin, et ma ei taha sugugi vaestel lastel raamatut käest ära võtta, ja saatsin pärast mitmenädalast kemplemist neile viimaks kirja, milles teatasin, et ei ole oma jutu avaldamisega sellistel tingimustel nõus. Jätku see Valliku jutt siis raamatust välja. Noh, tõsi. Mina ka ei osta asju, mis mulle eelarvesse ei mahu. Enamasti. Arusaadav ju. Selge on ka see, et lepingut ei ole vaja sõlmida, kui tingimused ei sobi. Kas üks minu jutt on kuskil raamatus rohkem või vähem, “see ei oma maailmarevolutsiooni kõrval mitte mingit tähtsust”, nagu kunagi lohutas mind ebaõnnestumiste korral ema sõbranna tädi Tiiu, kes Tartu-õpingute aastail oli mulle ja mu vennale omamoodi tugiisikuks.Ja ma ei pea oma juttu maha müüma sellise summa eest, mille eest saab heal juhul osta ühe paari odava otsa saapaid. Saapad kannan ma paari aastaga läbi, aga “Muinasjuttude kuldraamat” teenib erineva järgu “esmatrükkidena” kirjastusele kasumit võib-olla kakskümmend aastat jutti.  Rääkimata sellest, et juttudel iseenesest on igavikuline väärtus ja neid loevad paljude põlvkondade lapsed. Tuhat viissada krooni selle eest tundub mulle mõnitamine.

Siis järgnes paar päeva vaikust, kuni uuesti kirjutama hakati. Ja teatati, et kirjastus on nõus erilise vastutuleku korras kompromissi tegema ja maksma erilise vastutuleku märgiks Vallikule siiski rohkem raha kui see tuhat viissada krooni bruto. Muidugi mitte nii palju, kui ma neilt küsisin. Umbes kolmandiku sellest. Ja mina ei olnud ikka nõus. Selle aja peale olin ma juba nii tüdinud, et mul oli ausalt öeldes tõesti poogen, kas mu jutt saab sellesse raamatusse või ei saa. Igatahes lõpuks leppisime umbes poole minu küsitud summa peale kokku, ja see oli tegelikult minu poolt juba ilmne nõrkuse märk. Minul töötas lõpuks juba see mootot, et “mida iganes, ainult jätke mind ükskord rahule”.  Oleks ma siis seda teadnud, mis nädala aja pärast, ja oleks mul edasi kemplemiseks vähegi jaksu olnud, oleks võinud rahulikult oma jutu avaldamisest keelduda ja keelduda ja keelduda, kuni minu küsitud summa olekski lõpuks käes olnud…

Miks ma nii arvan? Aga sellepärast, et raamat ilmus juba mõni päev pärast lepingu allkirjastamist poelettidele. Mis tähendab seda, et nad olid raamatu valmis teinud ja trükki andnud ilma lepinguid sõlmimata –  seaduse ja kirjanike õiguste räige rikkumine, aga Eestis kahjuks suhteliselt tavapärane. Seda ilmselt seni, kuni ükskord mõni kirjanik vaevub kohtusse kaebama ja luuakse pretsedent.

Ja nagu Kuldraamatu jaehinnast selgub, pole seitsmekümnest kroonist kuskil haisugi. On vist just Vastiku Valliku honorarinõudmine suurendanud raamatu kaanehinda 500 % – irw. Vot, kui see päriselt ka nii oleks, siis ma saaks ju eluasemelaenu korraga tagasi maksta, see polekski nii paha… aga mina, loll, kauplesin ikka “saapapaarides”.  Huvitav, kas lugupeetud tellijad said siis oma raamatu heategevusliku hinnaga kätte?

Ah, mis ma ilgun. Ei jäta see raamat mulle head maitset suhu. Jutuvalik on muidugi hea, kõik ajast aega Eesti laste lemmikud on kenasti sees: “Suur peeter ja Väike Peeter”, “Kullaketrajad” ja “Vaeslapse käsikivi”, kena ports ka kaasaegseid autoreid.  Aga mis mind kohe kõvasti häirib, on see pildiline ebaühtlus. Peaaegu iga jutu on illustreerinud erinev kunstnik, mis kontseptsioonina ei tundugi halb, aga paksus raamatus lehti keerates hakkab häirima. Stiililiselt on see raamat väga kirjuks läinud. Minu arust on ikka palju parem, kui üks raamat on ühe kunstniku illustreeritud-kujundatud. Näiteks nagu minu lapsepõlves “Vendade Grimmide muinasjutud” – väga stiilne raamat, kuigi pildid olid väga koledad. Nii et võib-olla oleks hoopis parem näide Perrault’ muinasjutud või mis iganes teine suurem värvipiltidega muinasjutukogumik.

Kui kirjastuse eesmärgiks oli esindusliku muinasjuttude kogu väljaandmine, siis on nad nii paljusid erinevaid kunstnikke kasutades oma eesmärgilt hälbinud. Kui eesmärgiks oli teha suur raamat võimalikult odavate tootmiskuludega, siis see meetod muidugi õigustab ennast. Saab ju siis raamatus tasuta ära kasutada paljude kunstnike seniilmunud illustratsioone, neile ju kordustrükkide pealt ei maksta, kui kirjastus jääb samaks. Minu jutu juures on igatahes küll täpselt sama Priit Rea pilt, mis jõulujuttude raamatus paar aastat tagasi. Nii et illustraatori honorari pealt selge kokkuhoid. Samamoodi ei tule honorari maksta rohkem kui 50 a tagasi surnud autorite esindajatele, mis tähendab, et kogu Kreutzwald, Kunder, Särgava jt neil ka kuludeta esindatud. Ja kui mina oleksin “ärimiis”, siis loomulikult püüaksin ma maksta ka elusatele autoritele võimalikult vähe. Seda suurem saab olema ju kasum.

Aga ma ei ole “ärimiis”. Minu valikuid juhivad mingid muud mootorid ja seetõttu oleksin ma vist äärmiselt halb ärijuht, mis siis, et teooriat ma nagu isegi jagan.

Nojah. Lisaks veel, et kirjastus võiks ju ühtlasi mulle selle muinasjutu honorari ka ära maksta, lepingu seatud tähtaeg oli juba 30. juunil. Lähen kirjutangi nüüd neile ja küsin oma raha.

2 kommentaari

  1. Köögikata said,

    7. juuli 2009 kell 11:33

    Oh issand, sa näed ja ei mürista!…nagu vanem generatsioon ikka tavatses öelda. Tigedaks teevad need ärihaid. Kultuuriinimeste ja laste seljas sedasi liugu lasta! Tõepoolest oleks aeg, et keegi nad kohtusse kaebaks.

  2. a said,

    12. aug. 2009 kell 02:44

    Eesti muinasjuttude kuldraamat
    007836
    Reet Krusten (koostaja)
    978-9985-71-834-6
    2009 TEA Kirjastus
    1. trükk
    320 lk.
    245×225 mm.
    Neljavärvitrükk
    Kõva köide
    Hind: 399.00 EEK


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: