Külaline aianduslike juurte juurest

Ootan täna külla oma neiupõlve-sõbrannat Evat oma perega. Viimased kümme aastat kohtume me väga harva: kord või paar aastas. Mõneti oleme teineteisest eemale kasvanud: ülikool sai läbi, tema jätkas magistrantuuris ja siis doktorantuuris, mina tulin Haapsallu õpetajaks. Kummalgi pere ja lapsed, temal palju (4), minul vähe. Kummalgi huvid ja harrastused lahknenud. Aga väga armas on näha teda sellegipoolest.

Kunagi käis meil ju Tõeline Elu, siis, kui olime noored ja uljad: emotsioonid, möll ja autostop. On terve rida naljakaid ja armsaid mälupilte, mille üheks tegelaseks Eva. Ja just Eva kodust on alanud mu taimehuvi ning kiindumus iiristesse: tema vanematel oli vist tolle aja (Nõuk. aja lõpu) suuremaid iridaariume Eestis, mitusada sorti. Meeles on Ema Lepiku (nii ma tema ema kutsun) pöörased botaanilised eksperimendid: mis juhtub, kui pookida pirnipuu arooniapõõsasse; või tema hull aretis, tikrisuuruste marjadega mustsõstar Muri, mis kahjuks osutus väga jahukasteõrnaks.

Loomulikult on meil Evaga aias ja arvuti taga palju juttu. Ma pean ju oma aia ja iiristega kekutama, eks.

Üks tore asi on nende külaskäiguga seotud veel: põhjatuba saab ehk korda ja sisustatud. Pärast 2007. aasta suurremonti jäid mitmed kohad majas nn. panemata liistude faasi. ma usun, et suur osa teist, armsad, teab, mis faas see selline on. See võib kesta isegi järgmise remondini: hulk lõpetamata pisiasju, mis otseselt elu ei sega. Näiteks on panemata aknaplekid. Ja aiatoas kapiuksed ette panemata. Ja ülemise korruse vetsu ukse ääreliistud tahavad värvimist. Noh, niisugune nipe-näpe. Muu hulgas ka põhjatuba, mille mõtlesime külalistetoaks. Nüüd lõpuks tuli motivatsioon kallale ja me otsustasime selle Eva pere tulekuks lõpuni korda teha. Ei tea küll, kas tegelikult jõuame, aga progress on iseenesestki tore asi. Eile müttas Ott seal kogu päeva. Seal oli vaja panna mõned liistud ja siseaken ära kiletada (mustriline kile peale kleepida, et trepikäigu katuseaken sinna küll õhtupäikest saadaks (sest põhjapoolsetes tubades pole kunagi valgust liiga palju), aga et samas iga trepist tulija sinna tuppa sisse ei näeks. Sellesama siseakna ääreliistud ja ruusustiku liistud (klaasi peale tulevad veel liimitud kitsad liistud, mis jagavad siseakna ruutudeks – samamoodi on tehtud ülemise korruse vetsu uks). Kui me selle ilu valmis saame, küll siis pildistan ja penen siia üles ka.

Eile ostsime kaltsukast sinna tuppa voodi ja madratsid, ning poole ööni õmblesin sinna kardinaid ja voodikatet. Eks muu mööbliga näe, kuidas täna kujuneb. Loodame huvitavate kaltsukaleidude peale. Taaskasutus meeldib meile mitmeski mõttes: esiteks odavam, teiseks öko, kolmandaks põnev, sest peaaegu alati on vaja midagi natuke ringi teha.

Aed on õnneks praegu kombes; see süsteem, et iga päev vaatan kriitiliselt üle vähemalt mõne meetri peenardest ja rohin ning  närbin sealt kohe väikseimagi vajaduse ilmnemisel, on ennast õigustanud. Aed püsib ilusti korras ilma suurte hoogtöö-etappideta. Ja aed on praegu ilus. Iga hommik viib mind esimese asjana aeda imetlema, et mis täna hommikul seal uut on.

Näitaks siis teilegi! Põõsasroos Hansa on lausa lookas oma õite all: esimest korda pärast 2005/6 talve õitseb ta taas korralikult ja võib öelda, et nüüd on ta täielikult tolle talve kahjustustest taastunud:

VII 3. Hansa juuresKöögist välja astudes avaneb selline pilt kirdenurga peenrale:

VII 3. kirdenurkSealsamas peenras teiselt poolt vaadates üks üks kena grupp oivalise salvei ning halli käokanni sordiga “Angel Blush”.

VII 3. Hall käokann salveiga

Ja piki idapeenart tagaaia poole liikudes kohtame elupuu juures nüüd hoopis niisugust pilti:

VII 3. elupuu juuresKa siin on tegemist salveiga, seekord metssalveiga. Hosta nimi on ‘August Moon’. Erepunased õied kuuluvad Haage tulinelgile ‘Molten Lava’. Ja see kollasekirju lill on… mmm… ei tulegi hetkel eestikeelne nimi meelde, aga see on kolme aasta eest külvatud ülheaastane täidisõieline gaillardia pulchella – täidisõielisus on lännu, aga ta on teinud mulle sellise toreda lihtõielise  püsikupuhma. Üks selline “üheaastane lill” on mulle veel taolise üllatuse valmistanud: kunagi ammu  ostetud Suvipiha roosa muskus-kassinaeris, mille kohta kiri pakil väitis, et on üheaastane ja 80 cm kõrge. Aga tegelikult on juba neli aastat järjest 1.50 kõrgune uhke püsik. Veel ta ei õitse, aga kui ta ükskord alustab, siis ei jäta ma teid sellest vaatepildist ilma.

Noh, vasakul keskpeenras on sõrmkübarate asustus sel aastal hõredavõitu, sest vana Ints valis selle vahepeal oma pissilkäimise kohaks. Ja vasakul servas on krookuste asemele istutatud sametlilled alles lubamatult väikesed. Valged pilvekesed on mõistagi lumi-neitsikummel. Seda jagub ka igale poole!

VII 3. keskpeenar

Keskpeenra teisel, päikesepoolses küljes on vanades pottides madalad päevalilled õide puhkenud:

VII 3. potid

Taas on täielikult metamorfeerunud hämar lõunapeenar. Nüüd on tegijateks loitev tulinelk ja siberi kullerkupp:

VII 3. lõunapeenar

siberi kullerkupp

Nõks edasi õitseb täpiline metsvits ‘Alexander’:

VII 3. metsvits Alexander

Ja läänepeenrasse on lisandunud päris tublisti sinist ja valget, kollane-punane gamma on nüüd pigem toetavas funktsioonis. See pilt on tehtud tegelikult ka teiselt poolt kui seni, roosipeenra poolt. Tahtsin, et peale jääks ka edelanurgas kasvav Tellmanni kuslapuu ja Fargesi elulõng, aga parem panen sellest duetist ikka eraldi pildi ka.

VII 3. läänepeenar

VII 3. tellmann ja fargesi elulõng

Roosipeenras muidugi õitsevad roosid, aga neist ma tahaks kohe eraldi teema teha. Praegu vaid niipalju, et hommikul magamistoast tagatrepile astudes (et kasvuhoonet lahti tegema minna), avaneb sealt roosidele niisugune pilt:

VII 3. roosipeenar trepiltAga selles kastis paremal nurgas kasvavad madalad herned. Vat.

Tagatrepp on muidu paras potipõllunduslik hullumaja. Üritan lasta suvikõrvitsal möööda astmeid alla roomata, kui ta kord roomavasse staadiumisse jõuab. Ja mõned kurgitaimed saab ju paari vana madala redelijupi abil seinale suunata (mul paar sellist mõttetut 1 – 1.30 cm kõrgust puidust redelit vedeleb keldris veel endiste elanike ajast). Kiviktaimlas kasvab uhkesti tillgi. Loomulikult on kogu selle pudrumudru vahel ka lilli: päevakübaraid, kuldlakka, potiroose (mis mulle sünnipäevaks kingiti ja mis ma suurematesse pottidesse ümber istutasin, aga nad ei õitse veel/uuesti), mõni lõvilõug ja paar tageetest, madalat päevalille ning üks madal lillhernes. Aga jah, külvasin nad võrdlemisi hilja.

VII 3. tagatrepil

Oli väga meeldiv teiega aias jalutada, aga nüüd ma pean koristama hakkama. Millegipärast kipuvad suvehooajal tubased eluruumid ikka hooletusse jääma: kogu aeg on aias tegemist. Nii ongi mul majas jube bardakk, aga tahaks ju ometi enne külaliste tulekut ikka natuke nägusamaks seda elu saada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: