Marjulkäigud ja raamatulugemised

Pärast külaliste lahkumist olen nüüd mõne päeva vaikselt niisama tiksunud ja ennast kogunud. Aiatöö piirdub põhiliselt õhtuste kastmistöödega, need ka vaid kasvuhoone, poti- ja kastitaimede ning mu mikroskoopilise köögiviljamaa juures. Sel suvel on siinkandis päris mõistlikus koguses sadanud – ei liiga palju, aga  ka mitte liiga vähe. Aeg-ajalt kuivavõitu, aga mitte nii, et peaks voolikuga aeda leotama. (Lõuna-Eestis kuuldavasti on asjad veidi teisiti, aga ega mina neid kauge lõunamaa asju ka tea.) Umbrohi on mul siin samuti taltunud, st ilmselt ei suuda enam lopsakate püsilillede aluses pimeduses tärgata või siis lihtsalt ei paista sealt alt enam välja. Nojah, seon ja lõigun ja närbin vajadusel ka, aga seda on nii natuke. Ühesõnaga – mul on liiga vähe aias teha. Järjekordne põhjendus sellele, miks mul on vähemalt hektarit vaja. (Küll ma ükskord selle ka leian.)

Õige, täna õhtul tuleb pritsida. Roosid on jälle täiu täis läinud.

Eile käisin emaga marjul. Põhiline eesmärk oli saada metsmaasikaid, sekundaarne eesmärk oli korjata ka mustikaid, ja kõrvaleesmärk oli veel uurida, kas Palivere metsades juba kukeseeni ka on.

Noh, me ei tümpsinud metsas just kaua. Kaks tundi umbes, siis hakkas emme virisema ja koju süüa tegema kippuma. Vaata siis neid emmesid. Ma küll üritasin teda ta pühalt kodukohustuselt kavalasti kõrvale kallutada – ses mõttes, et maja ju täiskasvanud inimesi täis, las teevad ise, aga ta ei võtnud eriti vedu. Oleks ta tol hetkel teadnud seda, mis veerand tunni pärast koju jõudes ilmnes, oleks mu veenmistöö vast tulemusi kandnud. Nimelt meie tagasi jõudes istusid nad seal rõõmsasti lauas ja sõid makarone. Ja meie tulime, hambad ristis, ära päeva parima maasikakoha pealt, jättes sealt 9/10 marjadest korjamata, sest emal oli vaja koju minna süüa tegema, eks ole.

Aga ma viin ta homme sinna metsa tagasi ja siis me korjame edasi. Kaks väikest plastkarpi metsmaasika toormoosi on minu meelest talveks vähe, aga just sellega piirdus minu eilne saak. Metsmaasikate korjamine käib ju kole aeglaselt: isegi kui spetsiaalsele maasikavälule olen sattunud, siis mina suudan tunni jooksul korjata vast pool liitrit või ei sedagi. Vurle värk.

Mustikatega ei olnud Palivere kandis hõisata, või siis olid teised korjajad juba kõik üle käinud. Neid ma lähen otsima vast kuhugi mujale. Ja kukeseentest polnud seal kandis ka haisugi. Üldse ei näinud ma ühtegi seent, mitte ühtegi. Mets oli muidugi üsna kuiv ka.

Metsaretke ajal jõudsin tuhat korda kahetseda, et fotokat kaasa ei võtnud. Need metsavälud on praegu nii imelised. Nägin suuri roosasid põdrakanepivälju männimetsast tehtud raamis. Kanarbik ja nõmm-liivatee, lõikehein ja naistepuna, kollased ja valged karikakrad ja ussikeeled – ma nägin selliseid maastikke viimati lapsena. Hiljem pole nagu enam sattunud. Aga selle tee ääres kohtasime taolisi lagendikke hulganisti.

Õhtul kodus tampisin oma maasikad pudrunuiaga lödiks, segasin suhkruga ja sain sügavkülma panemiseks 2 väiksemat plastkarbitäit toormoosi.

Hoidistamine aga jätkus täna hommikul, kui ema saatis mulle vennaga suure karbitäie aedmaasikaid. Kolm karbitäit ilusamaid läks tervete marjadena sügavkülma, kolm minigrip-kotitäit toormoosi samuti, ja marju jagus ka “päris moosi” keetmiseks: neli purgikest ootavad köögilaual juba jahtunutena sildistamist. Mina purgistan keedumoose võimalikult väikestesse anumatesse, väga head on titetoidupurgikesed ning need umbes 200-grammised väiksemad salatipurgid. Suuremas purgis moosi põhi kipub meil alati külmkappi seisma jääma, kuni hukka läheb, aga väiksed purgid saavad korralikult tühjaks. Sellest ka minu väikese-purgi-eelistus. Nii et kallid lähedased titemammad – kõik ülejäävad Hippi purgid saab mulle tuua. Mul teadupärast on nendega alati kitsas käes, sest endal ju pole enam nii väikest last.

Õhtupoolikul tuli Tuuli oma kaksikutega, küpsetasin maasika-vahukoore-rullbiskviiti, Ott tegi mõnusa pastaroa suitsukana ja värske brokkoli ning suvikõrvitsaga ja… elu on ilus, noh!

Väiksed tagasilöögid muidugi tulevad. Näiteks osutus üleeile hädavajalikuks täiesti eelarveväline pesumasinaost. Minu vana Ignis nimelt läks kärssama, sõna otses mõttes. Hea, et ma polnud veel kodunt jõudnud välja minna, nagu plaanisin, nii et reageerisin haisule ja tõmbasin tulikuuma pesumasina elektrivõrgust välja. Jah. See Ignis teenis meie peret ustavalt 11 aastat, tal oligi õigupoolest juba aeg minna pesumasinate paradiisi. See, muide, oli esimene kodumasin, mille Otiga koos ostsime. Oma kooselu alguses. Nüüd oli selge, et tuleb hankida uus masin. Hankisime. Aga vana pesumasina tühjaks ammutamine oli terve omaette saaga: ikka kopsikuga, sest kesse kärssavat masinat enam käima julgeb panna. Märg poolligunenud pesu ka sees. Huvitav oli. Uus masin viis mu pesupesu lõpuni.

Kogu möllu vahepeal jõuab tegelikult siiski raamatuid ka lugeda, mite sugugi ainult aiaajakirju (mis on minu kodus kuidagi täiesti obligatoorne kirjavara). Eva siin olles ja mõni päev selle järelgi viisin läbi näiteks Sofi Oksase maratoni. “Stalini lehmi” olin tegelikult juba enne lugenud, aga nüüd lugesin maratoni lõpetuseks sellegi üle, ja leidsin, et “Puhastus” on tegelikult tema puhul üsna ootamatu kvalitatiivne hüpe. Kuigi “Stalini lehmad” oli kah hea raamat. Ja “Baby Jane” üsna hea. “Puhastuse” puhul on aga tõesti kohe arusaadav, et Finlandia preemia ja need muud prestiižsed kirjandusauhinnad, mis see raamat pälvis, läksid asja ette ning õigele teosele. “Puhastus” on pööraselt hea. Nii tummine, nii ilus stiil, nii kõvad kujundid, nii hea fabuleerimine… imetlusväärne. Ainult lõpus vist hakkas Sofil sutsu kiire, lõpu suhtes olen ma pisut rahulolematu. Tundub veidi nagu otsitud lahendus, otsitud puänt. Ma ei usu sellist lõppu. Aga noh, loete ise, saate aru, mis ma silmas pean.

1 kommentaar

  1. 26. juuli 2009 kell 07:27

    Aru ma ei või, mis pesumasinaviirus praegu ringi liigub. Mul läks kah see apastraat kuu aega tagasi õhtale, aga et praegu rahadega kitsas, siis mõtlesin, et venitan parandamise/uue ostmisega ja käin vahepeal oma pesu ema juures pesemas. Nüüd kurtis tema ka, et viimane kord pesumasin kahtlaselt kolisenud oli …

    Aga mustikaid on siin Noarootsi pool metsad paksult täis.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: