Ameerika autode missivõistlus

Täna see siis algas, American Beauty Car Show. Ma pean ütlema, et mina ei ole fänn. Minu suhtumine sellesse üritusse on pigem niisugune, et “jälle nad tulevad meie õue peale kaklema”. Õigemini jõmistama. Ma elan ju praktiliselt lossipargi kõrval ja see jätab ellu ikka oma pitseri, kui mitu päeva järjest on peaaegu aia taga mootorite juristamine, vali muusika ja palju inimesi, kellest enamus ei ole kained. Ja koeri tuleb pidada tubasemalt kui muidu, sest värava taga toimuv melu on nende meelest üsna veider ja ilmselt ka ohtlik, sest sellest on vaja lakkamatult ning valjuhäälselt kogu naabruskonnale teada anda.

Homsesse “Lullamillasse” kirjutasin sellest lausa luuletuse. Sellise veidi sapise, nii et see ei ole õigupoolest lasteluuletus.

LAUL AUTOST

KUI TEE ON KÕVA KATTEGA
JA AUTO NELJA RATTAGA,
SIIS KIIRELT KOHALE SA SAAD,
KUI SIHTKOHT  JUST EI OLE SAAR.
JA SEE EI OLE JU VEEL KÕIK!
EI OLE AUTO PUHUL SÕIT
JU AINUS VOORUS, MILLEKS TA
VÕIB MEHE RAHA ÕGIDA!

ON SAMA TÄHTIS TEADMINE,
KUI ÄGE MOOTOR ON TAL SEES.
TEEB VÕIMAS AUTO VÕIMSAKS MEHE
JA TEMAST LAUSA LAIA LEHE,
EESÕIGUS ON TAL IGAL TEEL,
KUI POLE SURMA SAANUD VEEL.
JA ÕIGE AUTO ON KA ILUS,
TA PAISTAB SILMA MAANTEEMELUS,
TAS KEHASTUB JÕUD, AU, GLAMUUR –
KUI JUST EI KOHTA MÕNDA PUUD.

NOH, NÄETE, POLE  VEEL JU KÕIK,
ET AUTO PUHUL OLEKS SÕIT
SEE AINUS VOORUS, MILLEKS TA
VÕIB MEHE RAHA ÕGIDA!

autoTäna, kui autod voorisid Haapsalu poole, loovisin mina siit hoopis minema, muidugi metsa. Maasikale. Naasin õhtul poole kaheksa paiku ja praeguseni puhastasin marju. Tõsi, vahepeal konsulteerisin ka oma targa naabrinaisega ja vahetasin temaga viimaste päevade uudiseid. Osa marju läks tervel kujul sügavkülma, aga osa teen keldrisse purki toormoosiks, mille maitset mäletan lapsepõlvest. Mu vanaema tegi seda, aga harva. Ainult mõnel üksikul aastal. Metsmaasikaid korjata on ju tegelikult üsna tänamatu töö, läheb aeglaselt ja parmud-sääsed samal ajal pistavad. Mina olin täna selleks tarbeks pealaest jalatallani üle  offitatud, aga selle mõju tundub kah umbes kolme tunniga kaduvat, nii et metsasolemise viimases otsas söödi mindki usinasti.

Aga niisiis, mul on nostalgiline mälestus Maailma Parimast Toormoosist. Ja selle retsept on mul olemas. Selle on mu noor vanaema umbes seitsekümmend aastat tagasi kirjutanud koos teiste kummaliste retseptidega üles ühte hallide, kuid kunagi vist siniste kaantega ruudulisse vihikusse. Osa retsepte tindiga, osa pliiatsiga. Vihik on juba väga vana, palju kasutatud, ja selle paberkaaned on sisu küljest lahti ning narmendavad. Ka leheküljed on suuremalt jaolt üksteise küljest lahti tulnud. Ja ruudustik on lehekülgede servade juurest päris maha kulunud. See vihik on kaunis.

Et mu täditütar tundis täna selle retsepti vastu huvi, võib juhtuda, et seda tahaks ka keegi siinsetest blogilugejatest proovida?

Niisiis.

Minu vanaema noorpõlve metsmaasikatoormoos,  vihikupealkirjaga “Maasika toorkeedis”

1 kg metsmaasikaid ( 1 1/2 lr)
1 – 1 1/4 kg suhkrut
1 g salitsiilhapet
vähe piiritust
2 spl kuuma vett

Täiesti värsked puhastatud marjad asetada kaussi ja hakatakse puulusikaga marju purustama aeglaselt ringi liigutades. Marju liigutatakse 1 – 1 1/2 tundi. Esimesel 1/2 t. lisatakse suhkur juurde. Lõpuks võib salitsiilhape, sulatatud piiritusega mis segatud veega, keedise hulka segada. Purgid suletakse kohe mille juures lisatakse pinnale suhkru kord.

(Ma jätsin selle kirjaviisi muutmata, sest see on nii armas).
Mu tark naabrinaine tundis seda retsepti ja ütles, et tema ema tegi ka seda moosi umbes nii, ainult et alkoholi ei kasutanud ja “salitsiilhappe”, mis on tänapäeval tuntud aspiriini nime all, pudistas purkipandud moosile kõige peale. Ta ütleb veel, et tema ema jagas selle liigutamise umbes ööpäeva peale ära. Kauss moosiga seisis köögis kapi peal ja iga kord, kui ta sealt mööda kõndis, jälle segas läbi. See tundub vähe inimlikum kui poolteist tundi järjest sügada, onju. Mina teen ka nii. Juba alustasin.

Mis seda piirituse osa puudutab, siis ma arvan, et kuna rida hiljem tuleb see nagunii veega segada, siis ehk võib võtta ka lihtsalt paar supilusikatäit viina. Ma igatahes proovin.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: