Miks mul üldse blogi jaoks aega ei ole

Viimasel ajal on kohe kuidagi piinlik – nõnda harvaks kipuvad mu blogipostitused jääma. Aga sellega on nii, et kui millestki kirjutada tahan, siis ei ole mul oidu olnud pilte teha, näiteks rahvuslikust koertenäitusest Haapsalus, mis toimus eelmisel laupäeval. Minu Elli seal ei osalenud, sest ma nimelt ei ole suutnud enda jaoks veel selgeks mõelda, kas temaga näitustel esineda oleks lahe või mitte. Mingit muuud ambitsiooni mul selleks ju pole, kutsikaid teha ei plaani ja serte poleks nagu korjata vaja. Aga äkki oleks lihtsalt lahe? Ma ei tea. Eks ma mõtlen veel.

Muidu on päevad möödunud hoidistamise ja raamatulugemise tähe all. Nipet-näpet aiatöid sekka, ei midagi erilist. Lugemise osas sattusin veidrale Frances Mayesi soonele. Ta on üks kirjandusteadlasest Ameerika tädi, loova kirjutamise õppejõud ülikoolis, kes ülimalt köitvalt kirjutab, kuidas nad abikaasaga otsekui hulluse ajel Itaaliasse suvekodu ostsid ja seda renoveerisid, kuidas rajasid sinna aia ja oliiviistanduse ja nii aina edasi. Ohtrasti kohaliku kultuuripärandi sissevaateid, kokanduslikke, maailmakirjanduslikke ja aianduslikke kõrvalepõikeid ning miljööpildikesi. Vahvad raamatud on, haagivad minuga kuidagi hästi. Ei mingit valulemist ja intellektuaalitsemist, kõik on nii loomulik, kõik on nii olemas, nii maalähedane, arenev, kasvav. Esimese raamatu kaanepilt on küll sügav õudus ja annab alust kahtlustada kirjanduse mõttes midagi kõige hullemat, aga õnneks see on ainult kujundaja alamõõduline töö, mis kuidagi raamatu sisu ega stiili ei iseloomusta.

Ning muidu olen moosi, kompotti ja siirupit teinud. Ja sügavkülmutanud, mõistagi. Pluss kõik, mis sellega kaasneb: purkide pesemine, kuumutamine, vahu riisumine jne – kõik see, mis võtab ilmatuma aja, nii et oma aeda nautima olen pääsenud suht üürikesteks hetkedeks. Peamiselt raamatut lugema.

aias lugemas

Põhiliselt on mu aeg möödunud ikkagi köögis moosipottide ja marjakorvide ääres, kust vaade välja on varjutatud otse akna all kasvavate tokkrooside poolt. Noh, eks nad ise külvasid end sinna ja eelmine suvi olid ju nii kenad väikesed taimed. Otsisin neile mõistlikumat kohta, kuhu nad ümber kolida, aga jäin hilja peale ja noh, nüüd nad ongi mul seal, kuhu ise ennast kasvama panid.

köögiaknast

No ja muidugi on ikka asja ka majatrepile, mis kohe köögi kõrval – seal hea end jahutamas käia.

trepilt

Teiselt poolt  tuleb jälle aeg-ajalt koeri ära kutsumas käia, kui nad arvavad, et tänaval toimuv on nende asi ja et võiks nagu haukuda süütute möödajalutajate peale. See valge kõrge asjandus naabermaja küljes on fargesi elulõng. Ma ise panin selle sinna ja naabrid pole õnneks nõudnud selle väljakaevamist. Muidu ma peaksin läbi aasta nende vana peldiku seina vahtima.

värava poole

No ja tagatrepi potitomateid, kurke ja suvikõrvitsaid saab ka igal hommikul kastmas ning uurimas käidud. Eriti kurgid on potis kasvades küll tüki maad kehvemad kui peenras (ema juures peenras, sest endal mul sellist ei ole).

tagatrepilt

Mis veel. Liiliad õitsevad juba tükk aega, aga nemad saavad küll ükspäev eraldi postituse kohe. Sõnulseletamatu ilu eest. Neil, tundub, on hea aasta.

Siinkandis sajab sel suvel täiesti mõistlikult. Ei olegi nädalatepikkusi põuaperioode, vaid iga kolme-nelja päeva tagant tuleb jälle päevake või pool päeva korralikku vihma. Voolik puhkab kuuris rulli peal ja taimed on asjaga rahul. Mina ka. Ja veearve püsib kontrolli all. Lõuna pool kuuldavasti nii tore ei ole, seal pidavat seda va vihma isegi liiast tulema. Siin on aga sellega igati hästi. Täna just vaatasin, et nüüd on nagu saabunud see hetk, kus peaks õhtul aiale vee peale laskma, aga näe – ilmateade lubabki juba jälle vihma. Täitsa õigel ajal taas.




1 kommentaar

  1. Maire said,

    31. juuli 2009 kell 05:58

    Koeraga on näitustel lahe käia küll kui rosette ja karikaid jagatakse:) Mina käisin enda omaga kuni Eesti juunioridetšempioni tiitli kätte saime, siis rohkem ei läinud, sest kolisime mere taha ära ja muutusime maakateks, mistõttu kõik mu ponnistused koera sotsialiseerida ja treenida tegid kiire vähikäigu ja ega ma enam ei julgenudki hästi minna. Viimasel võistlusel juba soovitaski üks Valgevenest pärit kohtunik meil endale händler võtta, kuna ennustas, et varsti ei käivat mu jõud sellest elukast enam üle, aga mu enda huvi koertemaailmas aktiivselt jätkata kadus ära, nii et sellel polnud enam mõtet. Vist on ka mingil määral nii, et ühele sobib võistlemine, teisele mitte. Mulle pole kunagi õigupoolest sobinud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: