Pidune nädalavahetus ja (sea?)gripijuhtum

Nädalavahetus osutus jah pidutsemise suhtes intensiivseks. Enne seda nädala keskel juba käis mõni külaline, nagu oleks meie peres aset leidnud ei tea mis pidulik sündmus. Aga ei olnud mitte. Sünnipäev, mida nädalavahetusel kaks päeva järjest tähistati, oli ka kõigest minu venna oma. See, et reedel tema töökoha-sünnipäevapidu oma hilisemas järgus meie aeda maandus, oli pigem veider juhus kui eelnevalt ettenähtud programm. Laupäeval maal sugulaste ringis tähistamine oli seevastu täiesti plaanipärane.
Aga enne seda, nädala sees juba käis meil Ülla, kes tegi siin mitu väga armsat ja korraliku kvaliteediga fotot. Ma pean ütlema, et nende piltide nägemise järel hakkasin üsna tõsiselt fotoaparaadi väljavahetamise peale mõtlema. Minu seebikarbist midagi nii selget küll välja ei pigista. Aga minu karp on ka igivana, peaaegu 10 aastat, nende kodudigikate väga varane põlvkond ning eilne päev.
Ülla püüdis pildi peale ka meie koerakesed:
OgAAAFPzW_oskX9zD33xOrq4y6hHGl1QbRj0HMZzNdrcELWkcVEajKUbiYr1aqIc5gFh3cct3SW5uSumPLyRbj07ITgAm1T1UFtxBRhWG4BRW3QQdGlN9TBl81-2
Ja siis jäädvustas ta keldris tükikese minu suviste tegemiste tagajärgi:
OgAAANQSe31lok95QoZrukQJ1mXTwBwXu18ak7Mi9tfyh2DwV6nA15GpeJbzNBlhhfm_f1GlNXtPHFKvwpyP7hCyFxMAm1T1UFoUYqXpzMLh7KQkGqqtOapP7_hC
Kelder sai muidugi eile veel täiendust: võtsime veel puu otsa jäänud Krügeri tuviõunad ise alla (sest no kes jaksab iga jumala päev neid sealt puu alt maast korjata, iga hommik on õunapuualune jälle erinevas lagunemisastmes vilju täis) ja viisime keldrisse. Kuu, võib-olla isegi kaks nad seal ikka kastide sees püsivad. Ja siis tulevad taliõunad.
Minu aias on küll üle mitme aasta harukordne õunauputus. Kaks vana puud, aga õunu nagu muda. Neist Krügeritest olen teinud juba moosi ja mehu ja neid kuivatanud, ja rohkem mädanenuid ämbritäite kaupa komposti vedanud (kuigi ma tean, et ei tohi…. aga kuhu ma nad siis panen? Maha matta ei mahu siin kuskile ja Ragn Sellsile ka ei julge nihukest lagunevat-mädanevat biomassi sokutada, äkki teevad trahvi veel.) ja korralikumaid laiali jaganud. Huvitav, kuidas need inimesed oma õunamajandusega hakkama saavad, kellel suured viljapuuaiad on?
Õhtul ilmnes midagi veidrat. Kurk ja neel paistetasid loetud tundidega üles. Silmad ja kondid hakkasid valutama. Ja nüüd on mul seljataga halb öö kurguvalu, külmavärinate ja muu sellise jamaga. Kella viie ajal käisin endale veel meega pärnaõieteed tegemas. No ei lase elada. Aga kust k… ma selle endale külge hankisin? Soojal suveajal?
Mul on meeles mu perearsti noogutus umbes kümne aasta eest. kui ma sagedasti kroonilise bronhiidi käes vaevlesin: “Need on need hilisõhtused jalutuskäigud!”. Nüd võiks selle ümber sõnastada: “Need on need hilisõhtused aiapeod!”
Ei ole hullu. Peeasi, et seagripp ei oleks. Eks ma vaatan. Õnneks pole mul olnud erilist võimalust seda endale hankida Aga kui asi läheb väga hulluks ja käsiteldamatuks, siis eks lähen kolistan perearsti ukse taga. Polegi mitu aastat tal külas käinud.

Advertisements

Kooliaasta alguse lullamilla

VIIEAASTASTE DISKRIMINEERIMINE

„TAHAN KOOLI, TAHAN KOOLI!
LASTEAIAST MA EI HOOLI,
IKKA KOOLI TAHAKS MINNA!
SUURED LAPSED KÄIVAD SINNA!
PIKKUST MUL ON TERVE MEETER,“
RÄÄGIB KODUS MEIE GREETE.
„LASTEAIAS KÄIVAD TITED,
RUMALAD KUI HERNEITTED,
AINULT KOOL TEEB TARGAKS LAPSE!
KOOLI MINNA MUL NÜÜD LASKE!

JUBA PÄRIS HÄDAS ISA
KUULAB VÄIKSE GREETE KISA.
„KOOLI VIIESELT EI MINDA!
LIHTSALT SIND EI LASTA SINNA!
POLITSEI , DIREKTOR, ÕPSID
KÕIK ON OMAVAHEL SÕPSID,
ÜHEL MEELEL SELLES, ET
KÕIGI LASTE KOOLITRETT
ALGAB SEITSMEAASTASELT!
ARU SAADA PÜÜA SEST!“

ÜTLEB GREETE: “NOH, KUI NII,
EUROOPA LIITU KAEBAN SIIS!
LAS SIIS INIMÕIGUSKOHUS
OTSUSTAB, KAS OLEN OHUS,
OTSUSTAB, KAS SIIN MEIL DIS-
KRIMINEERITAKSE, MIS?!
INIMÕIGUSED ON LASTEL!
VIIESELT KA KOOLI LASKE!“
tahab kooli

Tunne ütleb, millal puhkus läbi saab

… ja kas pole tore?

Teist nädalat olen taas tempokalt töös, kirjatöös. Ja paberiajamises mõistagi sellega seonduvalt ka. Lubasin endale nüüd päris pikalt suvist aia- ja muud aega ega läinud oma pooleli kirjutiste ligigi. Osalt põhjuseks see, et ees on ju mitu valmis tehtud, kuid realiseerimata asja, näiteks see “Saladuste” hooaeg, mida Kanal 2 kevadel välja ostmata jättis. Noh, nüüd sügiseks ostis. Mis tähendab, et ma hakkan jälle teenima! Ja ühtlasi teeme nüüd ka uusi osi. Selleks hooajaks küll palju enam pole teha jäänud, aga siiski. Sellenädalane lapsuke on lugu psühhoterroristlikust vanamehest, kes oma poja kooselu igati toreda tüdrukuga ära suudab hävitada. Kolmapäeval saatsin ära. Ja praegu on poolikuna töölaual lugu joodikust ema teismelistest lastest, kes unistavad ajast, mil keegi nende armetust olukorrast ometi aru saab ja nad lastekodusse paneb. Võimaluse avanedes aitavad nad ise sellele kõigiti kaasa ja lõpuks lähebki nii.

Muidugi on veel igasuguseid plaane, mis jõuludeks tahaks valmis jõuda, aga neist on vara rääkida. Joonase “Naba” raamatut ajan ka edasi. Mõte on saada see oktoobri alguseks poelettidele.

Aias on viimasel ajal frustratsioon ja nukrus, sest püüan istutada kuhugi oma kevadisi seemikuid olukorras, kus ei ole neid kuhugi istutada. See teeb kurvaks. Taimed on niigi liiga tihedasti. Hädasti, väga hädasti oleks “abimajandit” tarvis, aga aeg on sant ja rahalisi võimalusi maa soetamiseks lihtsalt ei ole mul sel aastal tekkinud ega teki vist ka enne 2013.aastat, kui tõele näkku vaadata.

Vähemalt daaliad õitsevad nüüd. Kuigi neil ilusatel lilledel on kah kuidagi see sügisnukrus sisse kodeeritud.

Red and White Fubuki

Red Fubuki

Sunshine

Täitsa asjalik iiriseraamat

Näe, millise väikese toreda käsiraamatu ma Krisostomusest ükspäev postiga sain: Sidney Linnegari ja Jennifer Hewitti “Irises”. Nojah, ise ju tellisin. Tegelikult tellisin ühe suure ja kalli ja ilmselt ka põhjalikuma iiristeraamatu veel, aga see pole seni tulnud. Ja siis tellisin ühe raamatu chow-chowdest, arvates, et äkki annab see mulle Elli pidamise kohta mingeid väärtuslikke lisateadmisi, aga tegelikult osutus kogu selles sisaldunud info uudisvääärtus suhteliselt madalaks. Lobedat juttu muidugi oli küll, aga see raamat oleks võinud sisuliselt märksa tõukesksem olla: enamus selle raamatu sisust käib vabalt ka igasuguse teise tõu pidamise kohta. Nii et olen veidi pettunud. Kurioosumina jäi meelde muidugi see koht, kus autor kahtlustab hoopis karusid chowde ürgses esivanemluses, mitte just lausa otsesõnu, aga toon jätab sellise tunde.

Iiriseraamat on aga täitsa tore, kusjuures mulle meeldis iseäranis see, et samavõrd kui kuulsate kõrgete aediiristega (TB), tegeleb see ka kõikvõimalike looduslike liikide ja liikidevaheliste aretistega. Eesti keeles ma pole taolist põhjalikku ülevaadet neist näinudki. Kokkuvõtlikult on iiriste süstematiseerimisest juttu Iluaianduse käsiraamatus, aga sealse artikli maht loomulikult paneb oma piirid ette. See raamat süveneb liikidesse ja rühmadesse märksa jõulisemalt ja konkreetsemalt, täpsete kasvatusjuhisteni välja. Iseasi muidugi, kas meil siin nendega väga palju peale hakata on – meie kliima on Inglismaa omast erinev üksjagu, eriti sisemaal. Mingid suunad aga annab see info siiski ette.

Egas midagi, ootan pikisilmi järgmise iiriseraamatu kohalejõudmist. Asendagu siis need raamatud mulle sel aastal elavaid taimi. Ma pean endale pai tegema, hambad ristis, – ma ei ostnud sel suvel ainsatki iirisejuurikat. Vahepeal läksid küll korra põlved nõrgaks, kui Muhedik orgunnis ühistellimust, aga õnneks jäin hiljaks. Õnneks. Mul ei ole ju aias enam üldse ruumi. Mul ei mahuks ainsatki uut iirist enam kuhugi ära. Vahepeal küll mõtlesin, et teeks omale täiendava peenra kuhugi tuttava aeda, aga… see ei ole hea mõte.

Kunagi, kunagi. Kunagi, kui ma endale maa saan, siis teen ka iirisepõllu. Ausõna.

Läbi aegade üks ägedamaid bluusifestivale

… sai nüüd läbi.

Ma olen väsinud, kuid õnnelik.

Headest leidudest: avastasin ühe toreda bluusitädi, Nina van Horni. Tõsine tegelane, lahe karakter, vägev neegrimutihääl, kuigi daam ise on valge mis valge, väikest kasvu ja ümarakujulisem. Pärast Ott rääkis mulle, et tädi lavaletuleku ajal oli tema kõrval seisev Einar Eiland naljatamisi hüüatanud: “Kes Aidi lavale lasi?” Mina olin see hetk teises platsi otsas, mina ei tea sellest midagi, aga oleks mul kuskilt sihuke hääl võtta, siis kahtlemata oleksin laval olnud. Kahjuks ei ole mul erilist lauluhäält ja kohati on ka  viisipidamisega raskusi. Aga Nina oli võrratu.

Bluusilainest kantud

Haapsalus on praegu teoksil Augustibluusi festival. Seal mina ikka iga aasta pühendunult käin, kui vähegi saan. Huvitav, et masu ei paista selles osas justkui üldse välja – eile, reedel, oli rahvast juba vägagi palju, kuigi alles festivali esimene päev. Umbes kella üheksa paiku laekus kuskilt info, et kaks tuhat piletit juba väravas müüdud pluss eelmüük pluss muud asjapulgad (pressikaardiga ajakirjanikud, esinejad, kutsetega isikud, näiteks mina ja Ott jt). Ja mida öö poole, seda suuremaks rahvahulk kasvas.

Igatahes oli eile väga vahva, ja ma usun, et täna saab ka väga vahva. Ja ma kirjutasin eile isegi vastavast bluusilainest kantud Lullamilla.

KASSI BLUUS

NÄ-UU, NÄ-UU,
MU NÄLG ON NII SUUR
JA KÜLMKAPP ON VÄIKE
JA TOIDUKAUSS VÄIKSEM VEEL.
OH MILLAL KORD PÄIKE
ON OMETI TEEL
KA MEIE KÖÖKI,
ET KASSILE SÖÖKI
JAGUKS NII ROHKELT,
ET KUSTUKS TA OHKED
JA KRÄUN.
SEEPÄRAST NÄUN:
NÄ-UU, NÄ-UU,
KA VÄIKENE ARU
PEAKS SAAMA JU ARU,
ET KASSIL ON KOGU AEG NÄLG!kassi bluus

Liiliatest kokkuvõtlikult

Nüüd on täisõites ka viimased hilisemad orientaalliiliad, nii et paras aeg nende õilsate lillede selleaastasest esinemisest kokkuvõte ja väike ülevaade teha.

Juba kevadel pidi nende talvitumise heaks hindama. Välja ei olnud ükski läinud. Mõningaid talvekahjustusi oli nähtavasti saanud l. longiflorum ‘Snow Queen’, kes maa seest tõusmisega pikalt viivitas, kuid lõpuks ajas nähtavasti tütarsibulatest (ca 10 cm raadiuses vana tüüka ümbert) siiski kasvud välja. kahel tugevamal neist ta hetkel ka õitseb, kuigi õievarred on nõrgemad ja lühemad kui paaril varasemal aastal. Ma tegelikult ei imesta, sest meie kliimas ei ole ta loomuldasa üldse avamaaliilia. Külmakartlikkuse tõttu on ta siinmail ikka kasvuhoonelill – kuigi mina siin loodan Haapsalu pehmele kliimale ja kolm talve on ta mul tõesti peenras mõningase katte all üle elanud, kaks neist väga hästi, kuid see viimane jättis siiski jälje. Pildil on teine õievars tobedal kombel esimese taha varju jäänud, nagu nüüd märkan.

Snow Queen

Aasia liiliad elavad loomulikult alati hästi, kui just äärmuslikest ilmaoludest ei kõnele. Noh, juba kolm aastat pole selleks põhjust olnud.

‘Centerfold’:

Centerfold

‘Dimention’:

Dimension

‘Lollypop’ , kõige varasem liilia minu aias, alustab juba iiriste aegu:

Lollypop

Valge ja viisakas ‘Navona’:

Navona

Lihtsalt külluslik ‘Nove Cento’:

Nove Cento

Väga jõuline ja tugev ‘Salmon Classic’, võiks isegi öelda, et robustne:

Salmon Classic

Täidisõieline ja ere ‘Sphinx’:

Sphinx

Armas ja tugev ‘Toronto’, hea paljuneja, väga vihmakindel, terve ja tubli lill:

Toronto

Üks vana oranž asiaat, kelle nime ma ei tea. Kunagi 2002. aastal Rootsis külas käies kingiti need sibulad.

tundmatu oranz

Pilti ei jõudnud kahjuks teha aasia liiliast, kelle nimi on ‘Luxor’. Eelmine aasta sai liiga hilja need sibulad maha pandud, siis ta ei jõudnud õitsema minna. Sel aastal õitses täitsa tublisti, aga tundus kuidagi nõrgemakasvuline kui enamik teisi asiaate mu aias. Nagu ‘Lollypopi’ puhul, nii ka selle sordi juures nimetaks ära võrdlemisi väikesed õied. Aga kenake on ta ikka. Et natuke aimu saaks, siis siin võib temast mingi ettekujutuse saada.

Orientaalliiliatest ehk idahübriididest tahan kõigepealt ära näidata oma lemmiku, ‘ Marco Polo’, kes on ennast 2006. aasta suvest alates mu aias üsna heast küljest näidanud. Kahjuks ei laienda eriti puhmast, aga see pidi meil avamaa-idaliiliatel tüüpiline olema.

Marco Polo

Pildistamata jäi paraku mu teine sama vana orientaalliilia, ‘Muscadet’.  Tema suured uhked  õied osutusid tugevama vihma ees siiski haprateks ja piisas paarist ägedast valamisest, et need ära läbustada. Eks vaatame järgmine aasta. Pilti temast võite siiski näha siin.

Võimaluse korral püüan orientaalide ostmist ikka vältida, sest eks nad niisugused kapriissed sellid ju on, meie ilmastiku suhtes õrnad, niiskuskartlikud, ei taha paljuneda ja nii edasi, kuid aeg-ajalt ei suuda ma ikka vastu panna. Nii hankisin endale ühe orientaali ka eelmine aasta. See on hiigelsuurte õitega ‘Lovely Girl’, aga samuti üsna vihmatundlik. Selle pildi peal on näha ka, et vihm on talle mõnevõrra liiga teinud.

Lovely Girl

Orientaalidest veidi tugevamad on orienpetid, mis on pealiskaudselt lähenedes öelduna orientaal- ja trompetliiliate hübriidid. Trompetliilialt on pärit nende suurem vastupidavus. Minu aias on neist 2006. aastast olemas näiteks ‘Shocking’:

Shocking

Ja samuti minu lemmik-lemmikliilia sel hooajal oma aias, ‘Boogie Woogie’:

Boogie-Woogie

Ja samuti väiksema õiega orienpet ‘Bright Star’, kes muu hea seas ka paljuneb normaalselt ja kasvab mu aias alates 2004. aastast:

Bright Star

Ja lõpuks üks tõeline hea tuju lill, tangoliilia ‘Halloween’. Tuleb kohe tuju tantsu lüüa, kui teda vaatan. Tangoliiliad on taas mingid liikidevahelised hübriidid: õis suur nagu orientaalidel, aga sitkus ja tugevus nagu aasia liiliatel. Paljuneb ka hästi, nii et igati tubli lill. Mina tahan neid oma aeda veel.

Halloween

Kui ma korra veel orientaalidele mõtlen, siis eelmine august oli õitsemise järel neile ju üsna ebasoodne – üks vihmane lugu alalõpmata. Nemad aga pidid pärast õitsemist tahtma just kuiva ja kuuma puhkeaega. Kui nüüd see august ka niisuguseks kujuneb, siis oleks kahju küll. Äkki teha neile miskist veekindlast pehmest plastist tagurpidi “torbikud” õievarte ümber, nii et mulla sibulate ümbert kuiva hoiaksid ja natuke ka soojendaksid? Talveks muidugi veekindel kate, selle nad ongi alati saanud. See nende paljunematus paneb lihtsalt hambaid kiristama. Neid imelisi suuri lõhnavaid õisi tahaks ju ikka veel ja rohkem.

Juuli lõpu aed

Juulikuu viimasel päeval tegin terve rea aiapilte, millest osa olen juba siia üles pannud, aga osa ootavad veel oma järge. Näiteks liiliapildid tahaks välja panna siis, kui ka orientaalid on oma uhked õied ära näidanud ja pildi peale püütud. Aga teised on nüüd siin.

Põõsasroos ‘Hansa’on ära õitsenud. Teda õitsetavad nüüd hoopis tokkroosid, kes end ise ja vabatahtlikult on sinna roosiväätide vahele istutanud. Akna all alustavad varajased sügisekuulutajad päevakübarad. Vasakus nurgas on rodole selga vajunud aed-käoking (häbi-häbi, laisk aednik, kus sa õigel ajal tokkide ja nööridega olid?) Ja seina najal restil puhkeb ängislill.

31.VII Hansa all

Idapeenra teises pooles möllavad liiliad ja punased aedmaltsad. Lõpuks ometi alustab ka päevalill ‘Teddy Bear’- ma kartsin juba, et ei hakkagi õitsema.Pottides õitseb küll juba ammugi.

31.VII IdP

Näiteks siin. Neis pottides. Nagu näha, on kevadel halastamatult kiilaks pöetud punapaju taas absoluutselt esinduslikus vormis. Temast ühele poole jääb kadakas, mille ostsin ‘Meyeri’nime all, aga ta vist siiski ei ole see. On lihtsalt ilus pehme okkaga kadakas.  ja paremal mõistagi põisenelas ‘Diabolo’.  Seda gruppi läks mul vaja selleks, et väravast tulles pilk kohe hopsti aia lõppu välja ei hüppaks, ja et tagaaed saaks rohkem varjatud ning salajasema iseloomu. Siit ta ongi tagaaia poolt pildistatud. Erkpunased liiliad kuuluvad siia gruppi ka.  Ja kukehari ‘Strawberrys and Cream’. Ja hosta ‘Halycon’. Ja villane nõianõges. Õks jorjen on siin ka, aga ei paista veel silma. Oodake, oodake. Siit pildilt on natuke ka näha, kuidas ängislill kiviktaimlast keldri sissekäigu katusele ronib.

31.VII KeP

Nonii, ja see on kirdenurk. Kõrge roosa lill ongi see väidetav roosa muskus-kassinaeris, 1.70 kõrge.

31.VII KiN

Hämaras lõunapeenras on lõpuks ometi hoo sisse saanud mu vanaema mugulbegooniad, erepunased lihtõielised.

31.VII LõP

Nüüd aga üks tegelane, kes mind veidi murelikuks teeb: peaks olema ramblerroos ‘Momo’ (kes on lugenud sama pealkirjaga lasteraamatut – väga hea raamat on!). Õite järgi otsustades on ka. Aga miks ta ei taha kõrgemaks kasvada? Kolmandat aastat juba elab mu aias, aga ikka allameetrimees. See pole see, mis ma ootasin, kui kõigi tarkade allikate teada peaks ta kasvama kahemeetriseks.

31.VII Momo

Siin väike segane üldvaade suurele akendealusele peenrale. Ärge kuslapuud vaadake, tal on sel aastal eriti ränk jahukaste probleem.

31.VII SP

Ja tagasivaade tagaaia poole.

31.VII trepilt aia poole

Ukse peal on ka kena olla.

31.VII ukse ees

Tagaaiast värava poole. Kaugustes kumendav must tagumik kuulub Hermannile, kes väravas passib.

31.VII värava poole

Augustikuu sünnipäevaüllatused

Meie peres on august sünnipäevade ajajärk. Ma olen täheldanud, et mu sõprade-sugulaste (eriti sõprade) hulgas on augustikuiseid Lõvisid ja Neitsisid üldse tähelepanuväärne hulk. Kõigepealt kohe kummaline tõsiasi, et kõigist mu nooruses “peetud” poiss-sõpradest vähemalt pooled olid Lõvid. Ja mu abikaasa on Lõvi. Ning mis veel kummalisem, tal on täpselt samal päeval sünnipäev kui mu kahel noorpõlve parimal sõbrannal. Veel veidram – minul jälle on sünnipäev samal päeval tema elupõlise parima sõbra Mäksuga, 11. mail nimelt. Väga naljakas, et nii on juhtunud. Muidugi on augustis veel terve rida meie ühiste ja eraldi sõprade sünnipäevi, kui üles lugema hakata, siis umbes vist küll üle päeva.

Lähemalt puudutab meid muidugi kohe meie vana penskar-kassi Intsu sünnipäev, mis kunagise Jaani kiriku koristajatädi andmetel oli 1. või 2. augustil. Siis nimelt tõi üks tundmatu emakass Haapsalus Kooli tänaval Jaani kirikusse altari alla pojad. Üks neist poegadest jäi ellu, sest ma tabasin nimetatud koristajatädi, kes ühtlasi oli tollal mu naaber (selles legendaarses Kollases Majas, mida tolleaegsed sõbrad ilmselt muhelusega, aga naabrid õudustundega meenutavad), teel solgiaugu poole ja võtsin tema käest tugevama, st tervemaks jäänud kassipoja ära. See lugu on mul “Pintsu ja Tutsiku” raamatus mõnevõrra ilusamaks luisatud, seal solgiaugust juttu ei tule, sest tegemist on ju lasteraamatuga. Ja solgiauke ei peeta vähemalt linnamajade juures kah enam ammugi.

Igatahes Intsul oli sünnipäev, kokkuleppeliselt 1. augustil, ning lugupeetav sai seega 13-aastaseks. Ometi oli päev tema jaoks üsna must, nimelt õnnestus tal ühel hetkel pärast lõunat endale jahtuv siirupipott kaela tõmmata. Eks ta tegin too päev usinasti kompotti ja keetsin kogemata märksa rohkem siirupit marjade peale kallamiseks, kui tegelikult tarvis läks. Aga see polnud traagiline ja midagi ei pidanud minema raisku, sest järgmisel päeval olid kavas tikrid ette võtta; mõtlesin, et kasutan selle siirupi siis nende peal ära. Niisiis jahtus mu järelejäänud siirup köögikapi peal. Ja Ints nühkis minu ümber, et jälle süüa saada, ikka jälle, ikka rohkem, iginäljane nagu ta on. Et end paremini nähtavaks ja kuuldavaks teha, üritas hüpata köögikapi tööpinnale – aga vanadusest nõdrukesena kobistas kuidagi mööda ja haaras käpaga potisangast. Ja tuli kolinal koos siirupipotiga kapiveerelt alla köögipõrandale. Kass siirupit täis, poolteist liitrit põrandal laiali, põrand libe kui saadanas, uudishimulikud koerad tormasid ka kohale vaatama, et mis nüüd huvitavat juhtus. Mina siis uisutan selle libeda põranda peal lapiga ringi, püüan takistada siirupist kassi toolide peale või tuppa minemast ja mõistagi üritan koeri eemale hoida, et nad omakorda käppadega siirupi sees ringi ei tuiaks – kleepuv värk teadagi ja mis ma pärast teen, kui nendesamade käppadega korra veel õuest läbi käiakse ja tagasi tuppa tullakse…. näiteks aiauksest? Suvine aeg, ilus ilm, kõik uksed seisavad meil ju pärani!

Koerad olid õnneks mõistlikud ja röökivat mind nähes said ilmselt väga selgeks, et nad ei ole köögis hetkel eriti teretulnud. Siirupine Ints peitis end laua alla ega julgenud liigutadagi. Mina pidin kaks korda peaaegu käpla käima, aga pärast põranda kolmakordset ülepesemist oli elu juba täitsa normaalne ja parkett enam ei naksunud ega hakanud sussitaldade külge. Siis oli saabunud aeg puhastada ära ka kass – hoolimata tema rabelemisest vedasin ma ta kaenlas vannituppa kraani juurde ja pesin ta puhtaks, niipalju kui sain. (Siiski avastasin ma järgmisel hommikul üllatusega, et tema kõht oli mingil moel ikka veel siirupiga kokku jäänud ja karv pulkadeks kuivanud!) Ning kui kogu see saaga läbi oli, vahetasin ka enda riided ära ja istusin Gin long dringi saatel hinge tõmbama.

Jah, ei saa kurta. Loomad teevad elu huvitavaks. Kui muidu võib-olla võiks igavus ära tappa, siis elukad hoolitsevad, et seda mitte ei juhtuks. Vaid paar päeva läks sellest siirupitrallist mööda, kui Ellil jõudis kätte jooksuka tippaeg! Noh, eks seda oli tegelikult oodata, sest jooksukas kestab meil ju juba mõnda nädalat – aga ma ei teadnud täpselt, millal asi hulluks läheb. Sellega on ju nii, et kaks esimest nädalat on kõik kenasti kontrolli all, Hermann, vana isane, tühjast-tähjast ei erutu, käib ainult aeg-ajalt Elli tagapoolt inspekteerimas, et kas on juba valmis. Aga siis kolmandal nädalal millalgi jõuab kätte see aeg, millal “on valmis” ja siis tuleb Hermanni meelest kohe hakata väikesi kutsikaid tegema. Ja siis on elu õudne. Kisa ja mürgel, uste kraapimine, pidev valvelolek, et nad omavahel kokku ei saaks. Hermann muutub sõbralikust onust märatsevaks seksmaniakiks, kes ähkides, ilastades, kiunudes ja klähvides lakkamatult nõuab, et teda ta printsessi juurde lastaks. Printsess käitub selles olukorras kiiduväärselt jahedalt, ta on meil karske neitsi.

Igatahes suutis Elli ajastada oma jooksuka tipu päralejõudmise täpselt Oti sünnipäevale! Mh? Vapustav, eks? Juba eelmisel õhtul oli selge, et nüüd on jama majas, ning hommikul läkski pakkimiseks. Ott otsustas seekord koos Hermanniga kodust ära minna. Puhkama. Nädalaks. Oma sõbra suvekodusse, vanasse maamajja Martna lähedal.

Päeval võtsime siiski vastu mõned külalised ja ma küpsetasin oma kullakesele ikkagi tema lemmiku, pidupäevapiruka – see on tema sünnipäeva kohustuslik osa. Üleüldse teen ma seda küpsetist ainult kaks korda aastas – Oti sünnipäevaks ning jõuludeks. Muul ajal ei viitsi. Sellega on päris parajalt mängimist ja ta on suhteliselt kulukas teha ka. Ikkagi niisugune eriline ja pidulik lugu. Pirukas ise näeb välja nii.

PAPA PIDUPIRUKAS

Keda põhjalikumalt huvitab, siis siin on retsept ka:

PAPA PIDUPIRUKAS

Taigen: 250 g kohupiima; 250 g küpsetusmargariini; 300 g jahu; 2 tl küpsetuspulbrit; määrimiseks muna.

Täidis: 1 sibul; 150 g soolaseeni; 1 spl võid; 200 g suitsusinki; 200 g kodujuustu; 3 muna; 100 g riivjuustu; peent pipart.

Kohupiim ja pehme margariin segatakse omavahel, lisatakse küpsetuspulbriga segatud jahu. Lastakse taignal külmkapis taheneda.

Hakitud sibul ja leotatud seened kuumutatakse võiga läbi. Sink kuubistatakse. Kõik ained (munad toorelt) segatakse. Maitsestatakse.

Taigen jagatakse kaheks, Mõlemad tükid rullitakse küpsetusplaadi suuruselt lahti. Põhjatükk keeratakse ümber taignarulli, tõstakse selle abil küpsetusplaadile. Servad vormitakse veidi kõrgemaks. Peale laotatakse täidis ja kaetakse siis teise taignakihiga. Sellele torgatakse kahvliga sisse õhuaugud, määritakse munaga. Pirukat küpsetatakse 225-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Retsepti järgi saab väiksema ahjuvormitäie pirukat. Suure ahjuplaaditäie (nagu minu pildil) saamiseks tuleb retsepti kogused kahekordistada.

Õhtupoolikul võtsime piruka järelejäänud osa, veel igasugust provianti, mõnevõrra õlut ning grillvorste ja lahkusime ära Mäksu suvekodusse. Jätsime tüdrukud koju – Mari jäi Ellit kantseldama. Nii saigi Oti sünnipäevapidu peetud väga väikese seltskonnaga ja tagasihoidlikul moel, aga ütlemata mõnus oli. Mina tulin täna lõuna paiku tagasi ja jätsin mehed (st mehe, mehe sõbra ja koera) sinna.

See tegelane, kelle pärast taoline avantüür ette võeti, ei ilmutanud aga mingigust kahetsuse märki. Nojah. Ega ma ausalt öeldes oodanudki.

31.VII Elli limpsab keelt

Rõõmus päev ja grupipildid

Eile sadas kogu päeva, õhtul läks küll ilusaks, nii et sain koertega kondamas käia. Täna sadas kogu päeva väikeste vahedega, mis olid parajad petekad, isegi päike tuli neil hetkil välja, ning siis jälle ei tea kust uus sahmakas vihma. Mulle meeldib niisugune ilm. Kuigi märjakssaamise tõenäosus on üsna suur, teeb selline ilm meele iseäranis heaks ja õhu värskeks. Muru kasvab ka mitu sentimeetrit ööpäevas.

Täna käisin turul. Üks tädi tahtis mulle kangesti oma topsiherneid müüa, üheksa krooni tops, topsis sada grammi. Mina röögatasin siira ehmatusega vist üle poole turu. “Üheksakend krooni kilo? Hulluks läinud!” Haarasin oma korvi ja tegin, et tulema sain. Juba järgmine tädi, rääkimata ülejärgmisest ja üle-ülejärgmisest müüs igatahes lahtisi herneid, mille hind oli kilo eest 50 krooni. Ja siis ostsin ma veel terve hunniku kirsse ning kogu õhtupooliku kivitustasin neid, et ilma kivideta kirsikompotti teha. Kompotti, mis ei oleks rikastatud säilivust tagavate bensonaatidega ( E210 – E219), nagu need poe omad on, ja mis sellest tulenevalt ei võimendaks kellegi allergianähte, astmat, peavalusid, migreenihooge ja hüperaktiivsust.

Vahepeal aga kolasime niisama huvi pärast Otiga paaris kaltsukas ja saime neistki üht-teist. Tegelikult otsisin ma küll suuremaid kangareste õmblustööde tarvis, aga nagu kaltsukas ikka juhtub, tirib inimene sealt ära ka kõik muu huvitava ja vahva, mis silma hakkab. Minul näiteks on eriline nõrkus käsitööesemete ja vanaaegsete lauanõude vastu. Nii et tänagi naasime ühe suure ja igati korraliku rüiuvaibaga ning jämedast puuvillasest käsitsi kootud särgiga. Ja Ott leidis oma tööriistade hoiupaiga valgustamiseks absoluutselt töötava teisaldatava halogeenlambi. Vajalikud kangatükid sain muidugi ka. Lootsin veel õhtul nendega õmblusmasina taha jõuda, aga kus. Kui kompotiralli lõpetasin, algas koristamisralli ja siis oligi juba peaaegu öö käes. Laps käis jälle rahulolematu näoga küsimas, miks ma alati öösiti koristan…

Aga maja on nüüd puhas ja mõnus, kompotipurgid ootavad köögilaua peal hommikust keldrisseviimist ja üleüldse on mul kogu päeva olnud erakordselt hea tuju. Praegu rõõmustan ma muuhulgas ka selle üle, et üleeile, enne kui sajud kohale jõudsid, tegin aiast terve hunniku päikselisi fotosid. Nüüd las sajab, saangi rahus neid üles riputada.

See siin on aasia liilia Gironde koos angervaksaga ‘Variegata’.

Gironde angervaksaga

Siin aga on seltskond kirdenurgas: põldjumikas ‘Nostalgie’, tundmatu floks ja hall käokann ‘Angel Blush’. Esimene ja viimane neist on tänuväärselt pika õitseajaga püsililled ja neist on kohe üle kuu aja järjest hea meel. Paremalt ülevalt piilub veel väidetavalt üheaastane väidetavalt 90 cm kõrge muskus-kassinaeris (kiri Suvipiha seemnepakil seda kõike aastal 2005 igatahes väitis – aga lill on väga külmakindel püsik ning tunduvalt kõrgem kui muskus-kassinaeris.)

floks jumika ja käokanniga

Kollase elupuu all teeb ilma ja silma üks teinegi ilmaime, üheaastase täidisõielise mõrsjalille gaillardia pulchella isekülvist tärganud ühekordse õiega püsikust seemik. Kasvab sellisena juba kolmandat aastat ja puhmas läheb aina suuremaks.

gaillardia ja salvei

Ja siin on mu hurmavad punaselehised: kõrge on punane aedmalts, artiplex hortensis Purpureum, keskmine on lursslill Brunette ja madal kenake on Santa-Katariina jänesekapsas, mis kasvab mul esimest aastat (kevadel sibullilled-com-ist tellisin ja mugulad tuleb netist leitud info järgi talveks ikka maast üles võtta ja keldrisse viia.) Sutsukene paistab pildilt ka helelillat floksi ja kamtšatka raudrohtu.

jänesekapsa ja maltsaga

Sellel pildil on vanade taluaedade “talijorjen” ehk lõhislehine päevakübar koos sinise kassisabaga. Talijorjen alles alustab, seepärast on tema esitus veel tagasihoidlik.

kassisaba ja talijorjen

Ja siin on kollane mäsu edelanurgas, proovisin passitada sama värvi, kuid erinevaid õie tüüpe. Kohal viibivad Veitchii kobarpea ‘The Rocket’, ripsmeline metsvits ‘Fire Cracker’, aasia liilia ‘Nove Cento’ja täpiline metsvits ‘Alexander’. Muide, siin valmistas mulle üllatuse veel üks liilia, ‘Grand Cru’, kes täpilise metsvitsa alt on ühe õie välja pistnud – arvasin selle 2006. kevadel kadunute hulka, aga näe, ju siis miski soomus mullas jäi terveks ja ta taastas ennast. Nüüd tuleb ta sealt puhmast ainult kuidagimoodi ilusasti kätte saada.

kollased faktuurid

Siin on mauri kassinaeris koos puishortensiaga.

mauri kassinaeris ja hortensia

Ja siin on aasia liilia ‘Toronto’ koos tokkrooside ja astilbega mu köögiakna all. Astilbe nime ei tea.

Toronto tokkroosi ja astilbega

Ja siin on üks väike nali – vaat kuhu üks võõrasema on ennast külvanud! Ega ma teda välja rohinud ka, kui ta seal kasvama hakkas – elagu siis pealegi mu tooli all kivipraos, kui talle meeldib.

vaat kus võõrasema