Aidi Vallik avalikult

Näe, millise väikese toreda käsiraamatu ma Krisostomusest ükspäev postiga sain: Sidney Linnegari ja Jennifer Hewitti “Irises”. Nojah, ise ju tellisin. Tegelikult tellisin ühe suure ja kalli ja ilmselt ka põhjalikuma iiristeraamatu veel, aga see pole seni tulnud. Ja siis tellisin ühe raamatu chow-chowdest, arvates, et äkki annab see mulle Elli pidamise kohta mingeid väärtuslikke lisateadmisi, aga tegelikult osutus kogu selles sisaldunud info uudisvääärtus suhteliselt madalaks. Lobedat juttu muidugi oli küll, aga see raamat oleks võinud sisuliselt märksa tõukesksem olla: enamus selle raamatu sisust käib vabalt ka igasuguse teise tõu pidamise kohta. Nii et olen veidi pettunud. Kurioosumina jäi meelde muidugi see koht, kus autor kahtlustab hoopis karusid chowde ürgses esivanemluses, mitte just lausa otsesõnu, aga toon jätab sellise tunde.

Iiriseraamat on aga täitsa tore, kusjuures mulle meeldis iseäranis see, et samavõrd kui kuulsate kõrgete aediiristega (TB), tegeleb see ka kõikvõimalike looduslike liikide ja liikidevaheliste aretistega. Eesti keeles ma pole taolist põhjalikku ülevaadet neist näinudki. Kokkuvõtlikult on iiriste süstematiseerimisest juttu Iluaianduse käsiraamatus, aga sealse artikli maht loomulikult paneb oma piirid ette. See raamat süveneb liikidesse ja rühmadesse märksa jõulisemalt ja konkreetsemalt, täpsete kasvatusjuhisteni välja. Iseasi muidugi, kas meil siin nendega väga palju peale hakata on – meie kliima on Inglismaa omast erinev üksjagu, eriti sisemaal. Mingid suunad aga annab see info siiski ette.

Egas midagi, ootan pikisilmi järgmise iiriseraamatu kohalejõudmist. Asendagu siis need raamatud mulle sel aastal elavaid taimi. Ma pean endale pai tegema, hambad ristis, – ma ei ostnud sel suvel ainsatki iirisejuurikat. Vahepeal läksid küll korra põlved nõrgaks, kui Muhedik orgunnis ühistellimust, aga õnneks jäin hiljaks. Õnneks. Mul ei ole ju aias enam üldse ruumi. Mul ei mahuks ainsatki uut iirist enam kuhugi ära. Vahepeal küll mõtlesin, et teeks omale täiendava peenra kuhugi tuttava aeda, aga… see ei ole hea mõte.

Kunagi, kunagi. Kunagi, kui ma endale maa saan, siis teen ka iirisepõllu. Ausõna.

Nüüd on täisõites ka viimased hilisemad orientaalliiliad, nii et paras aeg nende õilsate lillede selleaastasest esinemisest kokkuvõte ja väike ülevaade teha.

Juba kevadel pidi nende talvitumise heaks hindama. Välja ei olnud ükski läinud. Mõningaid talvekahjustusi oli nähtavasti saanud l. longiflorum ‘Snow Queen’, kes maa seest tõusmisega pikalt viivitas, kuid lõpuks ajas nähtavasti tütarsibulatest (ca 10 cm raadiuses vana tüüka ümbert) siiski kasvud välja. kahel tugevamal neist ta hetkel ka õitseb, kuigi õievarred on nõrgemad ja lühemad kui paaril varasemal aastal. Ma tegelikult ei imesta, sest meie kliimas ei ole ta loomuldasa üldse avamaaliilia. Külmakartlikkuse tõttu on ta siinmail ikka kasvuhoonelill – kuigi mina siin loodan Haapsalu pehmele kliimale ja kolm talve on ta mul tõesti peenras mõningase katte all üle elanud, kaks neist väga hästi, kuid see viimane jättis siiski jälje. Pildil on teine õievars tobedal kombel esimese taha varju jäänud, nagu nüüd märkan.

Aasia liiliad elavad loomulikult alati hästi, kui just äärmuslikest ilmaoludest ei kõnele. Noh, juba kolm aastat pole selleks põhjust olnud.

‘Centerfold’:

‘Dimention’:

‘Lollypop’ , kõige varasem liilia minu aias, alustab juba iiriste aegu:

Valge ja viisakas ‘Navona’:

Lihtsalt külluslik ‘Nove Cento’:

Väga jõuline ja tugev ‘Salmon Classic’, võiks isegi öelda, et robustne:

Täidisõieline ja ere ‘Sphinx’:

Armas ja tugev ‘Toronto’, hea paljuneja, väga vihmakindel, terve ja tubli lill:

Üks vana oranž asiaat, kelle nime ma ei tea. Kunagi 2002. aastal Rootsis külas käies kingiti need sibulad.

Pilti ei jõudnud kahjuks teha aasia liiliast, kelle nimi on ‘Luxor’. Eelmine aasta sai liiga hilja need sibulad maha pandud, siis ta ei jõudnud õitsema minna. Sel aastal õitses täitsa tublisti, aga tundus kuidagi nõrgemakasvuline kui enamik teisi asiaate mu aias. Nagu ‘Lollypopi’ puhul, nii ka selle sordi juures nimetaks ära võrdlemisi väikesed õied. Aga kenake on ta ikka. Et natuke aimu saaks, siis siin võib temast mingi ettekujutuse saada.

Orientaalliiliatest ehk idahübriididest tahan kõigepealt ära näidata oma lemmiku, ‘ Marco Polo’, kes on ennast 2006. aasta suvest alates mu aias üsna heast küljest näidanud. Kahjuks ei laienda eriti puhmast, aga see pidi meil avamaa-idaliiliatel tüüpiline olema.

Pildistamata jäi paraku mu teine sama vana orientaalliilia, ‘Muscadet’.  Tema suured uhked  õied osutusid tugevama vihma ees siiski haprateks ja piisas paarist ägedast valamisest, et need ära läbustada. Eks vaatame järgmine aasta. Pilti temast võite siiski näha siin.

Võimaluse korral püüan orientaalide ostmist ikka vältida, sest eks nad niisugused kapriissed sellid ju on, meie ilmastiku suhtes õrnad, niiskuskartlikud, ei taha paljuneda ja nii edasi, kuid aeg-ajalt ei suuda ma ikka vastu panna. Nii hankisin endale ühe orientaali ka eelmine aasta. See on hiigelsuurte õitega ‘Lovely Girl’, aga samuti üsna vihmatundlik. Selle pildi peal on näha ka, et vihm on talle mõnevõrra liiga teinud.

Orientaalidest veidi tugevamad on orienpetid, mis on pealiskaudselt lähenedes öelduna orientaal- ja trompetliiliate hübriidid. Trompetliilialt on pärit nende suurem vastupidavus. Minu aias on neist 2006. aastast olemas näiteks ‘Shocking’:

Ja samuti minu lemmik-lemmikliilia sel hooajal oma aias, ‘Boogie Woogie’:

Ja samuti väiksema õiega orienpet ‘Bright Star’, kes muu hea seas ka paljuneb normaalselt ja kasvab mu aias alates 2004. aastast:

Ja lõpuks üks tõeline hea tuju lill, tangoliilia ‘Halloween’. Tuleb kohe tuju tantsu lüüa, kui teda vaatan. Tangoliiliad on taas mingid liikidevahelised hübriidid: õis suur nagu orientaalidel, aga sitkus ja tugevus nagu aasia liiliatel. Paljuneb ka hästi, nii et igati tubli lill. Mina tahan neid oma aeda veel.

Kui ma korra veel orientaalidele mõtlen, siis eelmine august oli õitsemise järel neile ju üsna ebasoodne – üks vihmane lugu alalõpmata. Nemad aga pidid pärast õitsemist tahtma just kuiva ja kuuma puhkeaega. Kui nüüd see august ka niisuguseks kujuneb, siis oleks kahju küll. Äkki teha neile miskist veekindlast pehmest plastist tagurpidi “torbikud” õievarte ümber, nii et mulla sibulate ümbert kuiva hoiaksid ja natuke ka soojendaksid? Talveks muidugi veekindel kate, selle nad ongi alati saanud. See nende paljunematus paneb lihtsalt hambaid kiristama. Neid imelisi suuri lõhnavaid õisi tahaks ju ikka veel ja rohkem.

Juulikuu viimasel päeval tegin terve rea aiapilte, millest osa olen juba siia üles pannud, aga osa ootavad veel oma järge. Näiteks liiliapildid tahaks välja panna siis, kui ka orientaalid on oma uhked õied ära näidanud ja pildi peale püütud. Aga teised on nüüd siin.

Põõsasroos ‘Hansa’on ära õitsenud. Teda õitsetavad nüüd hoopis tokkroosid, kes end ise ja vabatahtlikult on sinna roosiväätide vahele istutanud. Akna all alustavad varajased sügisekuulutajad päevakübarad. Vasakus nurgas on rodole selga vajunud aed-käoking (häbi-häbi, laisk aednik, kus sa õigel ajal tokkide ja nööridega olid?) Ja seina najal restil puhkeb ängislill.

Idapeenra teises pooles möllavad liiliad ja punased aedmaltsad. Lõpuks ometi alustab ka päevalill ‘Teddy Bear’- ma kartsin juba, et ei hakkagi õitsema.Pottides õitseb küll juba ammugi.

Näiteks siin. Neis pottides. Nagu näha, on kevadel halastamatult kiilaks pöetud punapaju taas absoluutselt esinduslikus vormis. Temast ühele poole jääb kadakas, mille ostsin ‘Meyeri’nime all, aga ta vist siiski ei ole see. On lihtsalt ilus pehme okkaga kadakas.  ja paremal mõistagi põisenelas ‘Diabolo’.  Seda gruppi läks mul vaja selleks, et väravast tulles pilk kohe hopsti aia lõppu välja ei hüppaks, ja et tagaaed saaks rohkem varjatud ning salajasema iseloomu. Siit ta ongi tagaaia poolt pildistatud. Erkpunased liiliad kuuluvad siia gruppi ka.  Ja kukehari ‘Strawberrys and Cream’. Ja hosta ‘Halycon’. Ja villane nõianõges. Õks jorjen on siin ka, aga ei paista veel silma. Oodake, oodake. Siit pildilt on natuke ka näha, kuidas ängislill kiviktaimlast keldri sissekäigu katusele ronib.

Nonii, ja see on kirdenurk. Kõrge roosa lill ongi see väidetav roosa muskus-kassinaeris, 1.70 kõrge.

Hämaras lõunapeenras on lõpuks ometi hoo sisse saanud mu vanaema mugulbegooniad, erepunased lihtõielised.

Nüüd aga üks tegelane, kes mind veidi murelikuks teeb: peaks olema ramblerroos ‘Momo’ (kes on lugenud sama pealkirjaga lasteraamatut – väga hea raamat on!). Õite järgi otsustades on ka. Aga miks ta ei taha kõrgemaks kasvada? Kolmandat aastat juba elab mu aias, aga ikka allameetrimees. See pole see, mis ma ootasin, kui kõigi tarkade allikate teada peaks ta kasvama kahemeetriseks.

Siin väike segane üldvaade suurele akendealusele peenrale. Ärge kuslapuud vaadake, tal on sel aastal eriti ränk jahukaste probleem.

Ja tagasivaade tagaaia poole.

Ukse peal on ka kena olla.

Tagaaiast värava poole. Kaugustes kumendav must tagumik kuulub Hermannile, kes väravas passib.