Meie peres on august sünnipäevade ajajärk. Ma olen täheldanud, et mu sõprade-sugulaste (eriti sõprade) hulgas on augustikuiseid Lõvisid ja Neitsisid üldse tähelepanuväärne hulk. Kõigepealt kohe kummaline tõsiasi, et kõigist mu nooruses “peetud” poiss-sõpradest vähemalt pooled olid Lõvid. Ja mu abikaasa on Lõvi. Ning mis veel kummalisem, tal on täpselt samal päeval sünnipäev kui mu kahel noorpõlve parimal sõbrannal. Veel veidram – minul jälle on sünnipäev samal päeval tema elupõlise parima sõbra Mäksuga, 11. mail nimelt. Väga naljakas, et nii on juhtunud. Muidugi on augustis veel terve rida meie ühiste ja eraldi sõprade sünnipäevi, kui üles lugema hakata, siis umbes vist küll üle päeva.
Lähemalt puudutab meid muidugi kohe meie vana penskar-kassi Intsu sünnipäev, mis kunagise Jaani kiriku koristajatädi andmetel oli 1. või 2. augustil. Siis nimelt tõi üks tundmatu emakass Haapsalus Kooli tänaval Jaani kirikusse altari alla pojad. Üks neist poegadest jäi ellu, sest ma tabasin nimetatud koristajatädi, kes ühtlasi oli tollal mu naaber (selles legendaarses Kollases Majas, mida tolleaegsed sõbrad ilmselt muhelusega, aga naabrid õudustundega meenutavad), teel solgiaugu poole ja võtsin tema käest tugevama, st tervemaks jäänud kassipoja ära. See lugu on mul “Pintsu ja Tutsiku” raamatus mõnevõrra ilusamaks luisatud, seal solgiaugust juttu ei tule, sest tegemist on ju lasteraamatuga. Ja solgiauke ei peeta vähemalt linnamajade juures kah enam ammugi.
Igatahes Intsul oli sünnipäev, kokkuleppeliselt 1. augustil, ning lugupeetav sai seega 13-aastaseks. Ometi oli päev tema jaoks üsna must, nimelt õnnestus tal ühel hetkel pärast lõunat endale jahtuv siirupipott kaela tõmmata. Eks ta tegin too päev usinasti kompotti ja keetsin kogemata märksa rohkem siirupit marjade peale kallamiseks, kui tegelikult tarvis läks. Aga see polnud traagiline ja midagi ei pidanud minema raisku, sest järgmisel päeval olid kavas tikrid ette võtta; mõtlesin, et kasutan selle siirupi siis nende peal ära. Niisiis jahtus mu järelejäänud siirup köögikapi peal. Ja Ints nühkis minu ümber, et jälle süüa saada, ikka jälle, ikka rohkem, iginäljane nagu ta on. Et end paremini nähtavaks ja kuuldavaks teha, üritas hüpata köögikapi tööpinnale – aga vanadusest nõdrukesena kobistas kuidagi mööda ja haaras käpaga potisangast. Ja tuli kolinal koos siirupipotiga kapiveerelt alla köögipõrandale. Kass siirupit täis, poolteist liitrit põrandal laiali, põrand libe kui saadanas, uudishimulikud koerad tormasid ka kohale vaatama, et mis nüüd huvitavat juhtus. Mina siis uisutan selle libeda põranda peal lapiga ringi, püüan takistada siirupist kassi toolide peale või tuppa minemast ja mõistagi üritan koeri eemale hoida, et nad omakorda käppadega siirupi sees ringi ei tuiaks – kleepuv värk teadagi ja mis ma pärast teen, kui nendesamade käppadega korra veel õuest läbi käiakse ja tagasi tuppa tullakse…. näiteks aiauksest? Suvine aeg, ilus ilm, kõik uksed seisavad meil ju pärani!
Koerad olid õnneks mõistlikud ja röökivat mind nähes said ilmselt väga selgeks, et nad ei ole köögis hetkel eriti teretulnud. Siirupine Ints peitis end laua alla ega julgenud liigutadagi. Mina pidin kaks korda peaaegu käpla käima, aga pärast põranda kolmakordset ülepesemist oli elu juba täitsa normaalne ja parkett enam ei naksunud ega hakanud sussitaldade külge. Siis oli saabunud aeg puhastada ära ka kass – hoolimata tema rabelemisest vedasin ma ta kaenlas vannituppa kraani juurde ja pesin ta puhtaks, niipalju kui sain. (Siiski avastasin ma järgmisel hommikul üllatusega, et tema kõht oli mingil moel ikka veel siirupiga kokku jäänud ja karv pulkadeks kuivanud!) Ning kui kogu see saaga läbi oli, vahetasin ka enda riided ära ja istusin Gin long dringi saatel hinge tõmbama.
Jah, ei saa kurta. Loomad teevad elu huvitavaks. Kui muidu võib-olla võiks igavus ära tappa, siis elukad hoolitsevad, et seda mitte ei juhtuks. Vaid paar päeva läks sellest siirupitrallist mööda, kui Ellil jõudis kätte jooksuka tippaeg! Noh, eks seda oli tegelikult oodata, sest jooksukas kestab meil ju juba mõnda nädalat – aga ma ei teadnud täpselt, millal asi hulluks läheb. Sellega on ju nii, et kaks esimest nädalat on kõik kenasti kontrolli all, Hermann, vana isane, tühjast-tähjast ei erutu, käib ainult aeg-ajalt Elli tagapoolt inspekteerimas, et kas on juba valmis. Aga siis kolmandal nädalal millalgi jõuab kätte see aeg, millal “on valmis” ja siis tuleb Hermanni meelest kohe hakata väikesi kutsikaid tegema. Ja siis on elu õudne. Kisa ja mürgel, uste kraapimine, pidev valvelolek, et nad omavahel kokku ei saaks. Hermann muutub sõbralikust onust märatsevaks seksmaniakiks, kes ähkides, ilastades, kiunudes ja klähvides lakkamatult nõuab, et teda ta printsessi juurde lastaks. Printsess käitub selles olukorras kiiduväärselt jahedalt, ta on meil karske neitsi.
Igatahes suutis Elli ajastada oma jooksuka tipu päralejõudmise täpselt Oti sünnipäevale! Mh? Vapustav, eks? Juba eelmisel õhtul oli selge, et nüüd on jama majas, ning hommikul läkski pakkimiseks. Ott otsustas seekord koos Hermanniga kodust ära minna. Puhkama. Nädalaks. Oma sõbra suvekodusse, vanasse maamajja Martna lähedal.
Päeval võtsime siiski vastu mõned külalised ja ma küpsetasin oma kullakesele ikkagi tema lemmiku, pidupäevapiruka – see on tema sünnipäeva kohustuslik osa. Üleüldse teen ma seda küpsetist ainult kaks korda aastas – Oti sünnipäevaks ning jõuludeks. Muul ajal ei viitsi. Sellega on päris parajalt mängimist ja ta on suhteliselt kulukas teha ka. Ikkagi niisugune eriline ja pidulik lugu. Pirukas ise näeb välja nii.
Keda põhjalikumalt huvitab, siis siin on retsept ka:
PAPA PIDUPIRUKAS
Taigen: 250 g kohupiima; 250 g küpsetusmargariini; 300 g jahu; 2 tl küpsetuspulbrit; määrimiseks muna.
Täidis: 1 sibul; 150 g soolaseeni; 1 spl võid; 200 g suitsusinki; 200 g kodujuustu; 3 muna; 100 g riivjuustu; peent pipart.
Kohupiim ja pehme margariin segatakse omavahel, lisatakse küpsetuspulbriga segatud jahu. Lastakse taignal külmkapis taheneda.
Hakitud sibul ja leotatud seened kuumutatakse võiga läbi. Sink kuubistatakse. Kõik ained (munad toorelt) segatakse. Maitsestatakse.
Taigen jagatakse kaheks, Mõlemad tükid rullitakse küpsetusplaadi suuruselt lahti. Põhjatükk keeratakse ümber taignarulli, tõstakse selle abil küpsetusplaadile. Servad vormitakse veidi kõrgemaks. Peale laotatakse täidis ja kaetakse siis teise taignakihiga. Sellele torgatakse kahvliga sisse õhuaugud, määritakse munaga. Pirukat küpsetatakse 225-kraadises ahjus umbes 30 minutit.
Retsepti järgi saab väiksema ahjuvormitäie pirukat. Suure ahjuplaaditäie (nagu minu pildil) saamiseks tuleb retsepti kogused kahekordistada.
Õhtupoolikul võtsime piruka järelejäänud osa, veel igasugust provianti, mõnevõrra õlut ning grillvorste ja lahkusime ära Mäksu suvekodusse. Jätsime tüdrukud koju – Mari jäi Ellit kantseldama. Nii saigi Oti sünnipäevapidu peetud väga väikese seltskonnaga ja tagasihoidlikul moel, aga ütlemata mõnus oli. Mina tulin täna lõuna paiku tagasi ja jätsin mehed (st mehe, mehe sõbra ja koera) sinna.
See tegelane, kelle pärast taoline avantüür ette võeti, ei ilmutanud aga mingigust kahetsuse märki. Nojah. Ega ma ausalt öeldes oodanudki.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar