Liiliatest kokkuvõtlikult

14. aug. 2009 kell 14:52 (Aed)

Nüüd on täisõites ka viimased hilisemad orientaalliiliad, nii et paras aeg nende õilsate lillede selleaastasest esinemisest kokkuvõte ja väike ülevaade teha.

Juba kevadel pidi nende talvitumise heaks hindama. Välja ei olnud ükski läinud. Mõningaid talvekahjustusi oli nähtavasti saanud l. longiflorum ‘Snow Queen’, kes maa seest tõusmisega pikalt viivitas, kuid lõpuks ajas nähtavasti tütarsibulatest (ca 10 cm raadiuses vana tüüka ümbert) siiski kasvud välja. kahel tugevamal neist ta hetkel ka õitseb, kuigi õievarred on nõrgemad ja lühemad kui paaril varasemal aastal. Ma tegelikult ei imesta, sest meie kliimas ei ole ta loomuldasa üldse avamaaliilia. Külmakartlikkuse tõttu on ta siinmail ikka kasvuhoonelill – kuigi mina siin loodan Haapsalu pehmele kliimale ja kolm talve on ta mul tõesti peenras mõningase katte all üle elanud, kaks neist väga hästi, kuid see viimane jättis siiski jälje. Pildil on teine õievars tobedal kombel esimese taha varju jäänud, nagu nüüd märkan.

Aasia liiliad elavad loomulikult alati hästi, kui just äärmuslikest ilmaoludest ei kõnele. Noh, juba kolm aastat pole selleks põhjust olnud.

‘Centerfold’:

‘Dimention’:

‘Lollypop’ , kõige varasem liilia minu aias, alustab juba iiriste aegu:

Valge ja viisakas ‘Navona’:

Lihtsalt külluslik ‘Nove Cento’:

Väga jõuline ja tugev ‘Salmon Classic’, võiks isegi öelda, et robustne:

Täidisõieline ja ere ‘Sphinx’:

Armas ja tugev ‘Toronto’, hea paljuneja, väga vihmakindel, terve ja tubli lill:

Üks vana oranž asiaat, kelle nime ma ei tea. Kunagi 2002. aastal Rootsis külas käies kingiti need sibulad.

Pilti ei jõudnud kahjuks teha aasia liiliast, kelle nimi on ‘Luxor’. Eelmine aasta sai liiga hilja need sibulad maha pandud, siis ta ei jõudnud õitsema minna. Sel aastal õitses täitsa tublisti, aga tundus kuidagi nõrgemakasvuline kui enamik teisi asiaate mu aias. Nagu ‘Lollypopi’ puhul, nii ka selle sordi juures nimetaks ära võrdlemisi väikesed õied. Aga kenake on ta ikka. Et natuke aimu saaks, siis siin võib temast mingi ettekujutuse saada.

Orientaalliiliatest ehk idahübriididest tahan kõigepealt ära näidata oma lemmiku, ‘ Marco Polo’, kes on ennast 2006. aasta suvest alates mu aias üsna heast küljest näidanud. Kahjuks ei laienda eriti puhmast, aga see pidi meil avamaa-idaliiliatel tüüpiline olema.

Pildistamata jäi paraku mu teine sama vana orientaalliilia, ‘Muscadet’.  Tema suured uhked  õied osutusid tugevama vihma ees siiski haprateks ja piisas paarist ägedast valamisest, et need ära läbustada. Eks vaatame järgmine aasta. Pilti temast võite siiski näha siin.

Võimaluse korral püüan orientaalide ostmist ikka vältida, sest eks nad niisugused kapriissed sellid ju on, meie ilmastiku suhtes õrnad, niiskuskartlikud, ei taha paljuneda ja nii edasi, kuid aeg-ajalt ei suuda ma ikka vastu panna. Nii hankisin endale ühe orientaali ka eelmine aasta. See on hiigelsuurte õitega ‘Lovely Girl’, aga samuti üsna vihmatundlik. Selle pildi peal on näha ka, et vihm on talle mõnevõrra liiga teinud.

Orientaalidest veidi tugevamad on orienpetid, mis on pealiskaudselt lähenedes öelduna orientaal- ja trompetliiliate hübriidid. Trompetliilialt on pärit nende suurem vastupidavus. Minu aias on neist 2006. aastast olemas näiteks ‘Shocking’:

Ja samuti minu lemmik-lemmikliilia sel hooajal oma aias, ‘Boogie Woogie’:

Ja samuti väiksema õiega orienpet ‘Bright Star’, kes muu hea seas ka paljuneb normaalselt ja kasvab mu aias alates 2004. aastast:

Ja lõpuks üks tõeline hea tuju lill, tangoliilia ‘Halloween’. Tuleb kohe tuju tantsu lüüa, kui teda vaatan. Tangoliiliad on taas mingid liikidevahelised hübriidid: õis suur nagu orientaalidel, aga sitkus ja tugevus nagu aasia liiliatel. Paljuneb ka hästi, nii et igati tubli lill. Mina tahan neid oma aeda veel.

Kui ma korra veel orientaalidele mõtlen, siis eelmine august oli õitsemise järel neile ju üsna ebasoodne – üks vihmane lugu alalõpmata. Nemad aga pidid pärast õitsemist tahtma just kuiva ja kuuma puhkeaega. Kui nüüd see august ka niisuguseks kujuneb, siis oleks kahju küll. Äkki teha neile miskist veekindlast pehmest plastist tagurpidi “torbikud” õievarte ümber, nii et mulla sibulate ümbert kuiva hoiaksid ja natuke ka soojendaksid? Talveks muidugi veekindel kate, selle nad ongi alati saanud. See nende paljunematus paneb lihtsalt hambaid kiristama. Neid imelisi suuri lõhnavaid õisi tahaks ju ikka veel ja rohkem.