Pealkirjas märgitud tunnet nimelt ma täna tunnen!
Pärast tugevat kaheksakuulist vaevanägemist õnnestus lõpuks eelmiselt raamatupidajalt dokumendid kätte saada! Rääkimata sellest, et nimetatud isik sisuliselt enam alates 2007. aastast tööd ei teinud, ainult suure sundimise ja pideva häirimise peale need kohustuslikud igakuised deklaratsioonid… osaliselt. Olen neist jamadest siin juba kirjutanud, selles teemas.
Edasine kaheksa kuud on läinud iga paari nädala tagant korduva stsenaariumi järgi. See on järgmine.
Helistan. Vastu ei võeta. Tagasi ei helistata. Või võetakse vastu ja vajutatakse kohe kõne kinni. Kui uuesti valin, on telefon välja lülitatud. Ka järgmine päev samamoodi. Ja ülejärgmine päev. Lõpuks umbes kesknädalal võetakse telefon vastu. Lubab, et reedel või laupäeval tuleb Haapsallu ja annab dokumendid üle. Lepime kokku, et helistame, kui ta kohale jõuab. Paar päeva ma ei helista: leppisime ju kokku. Reede õhtul ootan, ta ei anna märku. Üheksa paiku õhtul helistan ise – telefon väljas. Laupäeval on telefon väljas. Pühapäeval on telefon väljas. Esmaspäeval on telefon sees, aga vt stsenaariumit otsast peale. Nädalast nädalasse, kuust kuusse.
On ju, mul on kõva kannatus? Aga see oli katkenud. Ja mul oli valminud otsus, et kui nüüd ka seda jama lõpetada ei õnnestu, siis järgmine käik läheb mul uue nädala algul politseisse majandusasjade inspektori jutule.
Niisiis, traditsiooniliselt võeti telefon, aga ebatraditsiooniliselt lubati tulla pühapäeval Haapsallu. Leppisime, et tuleme kell üheksa õhtul tema koju ja võtame paberid ära. Pühapäeva õhtul enne kodunt väljumist helistasin igaks juhuks ette, et me nüüd siis tuleme. Oih! Aga ta Jäi bussist maha! Ups! Lubas tulla esmaspäeva õhtul, et kella kaheksa ja üheksa vahel saame kokku.
Esmaspäeva õhtul helistan. Jah, ta tuleb küll, aga olevat alles bussis! Selle varasema peale ei jõudnud ja see hilisem jõuab hilja. Noh, päris hilja. Hea küll. Lepime kokku, et teisipäeva hommikul kella 9 ja 10 vahel tuleme tema poole.
Teisipäev, st eile. Kell on umbes veerand kümme hommikul. Palun veel Oti kaasa, et ma ei suuda selle tüübi juuresolekul võib-olla ennast muidu valitseda, äkki lähen inetuks ja hakkan karjuma. Võtame autovõtmed, mina veel helistan ette, et me oleme teel.
Mis te arvate?
Telefon väljas. Ootame tema maja ees, helistame, telefon väljas. Üks trepikojast väljuja jätab välisukse lahti, lähme tema korteriukse taha kella laskma, koputama ja kolkima. Vaikus ja tühjus. Igav liiv ja tühi väli. Ainult pikapeale tulevad kaks naabrit vaatama, mis meil viga on. Nemad pole meie tagaotsitavat näinud ega kuulnud juba pikka aega. Ei, nende teada ta pole koju tulnud. Postkast tal ka pungil täis.
Läksime ootasime autos veel. Ja muudkui helistasime väljalülitatud telefonile. Siis helistasin tüübi emale, kes kuigipalju on asjadega kursis. Lihtsalt, et kas ta teab, kas tüüp üldse Haapsallu tuli. Ja võib-olla saaks tüübi venna telefoninumbri. Tüüp nimelt Tallinnas enam-vähem elab ja töötab oma venna juures. Vend sihuke konkreetne tegelane, kohtutäitur. Et äkki suudab siis vend tüübile mõjuda, kui miski muu maailmas ei mõju.
Tüübi ema helistas vennale ja sai teada, et tüüp ikka Haapsallu olevat tulnud. Siis nuputas natuke ja helistas veel ühele tüübi Haapsalu-sõbrale, et võib-olla peidab vennike end sõbra pool. Ja näe! Oligi! ja päris ehmatanud ja rööpast väljas, et ta asupaik välja tuli.
Meie põrutasime autoga kohe sinna tüübi sõbra ukse taha. Sisse meid ei lastud. Helistamise peale too sõber teatas, et meie tagaotsitav läks välja. Ei, mitte koju. Hoopis kuskile mingit arvutit parandama. Näed siis, kui kärme poiss.
Ära me igatahes veel ei läinud, sest siis tegin mina kõne politseisse ja küsisin, kuidas oleks mõistlik nüüd minu probleemi puhul edasi talitada. Sain teada isiku nime, kes neil seal majandusasjadega tegeleb, ja soovituse tulla avaldust tegema. Nojah, ma juba niigi mõtlesin selle peale.
Umbes samal ajal helistas plika kodunt, et tema on nüüd haige ja internaadikasvataja saatis ta koju Haapsallu ennast ravima. Ühe õpetaja autos oli ta kohale saanud.
Siis me ka rohkem ei oodanud. Lõime käega ja sõitsime minema, lõuna käes, poest läbi ja koju. Poe parklas proovisin veel korra helistada. Ja oh imet, minuga soostuti seekord rääkima! Aga mina ei suutnud enam rääkida, mina karjusin, nii et pool parklat kajas. Andsin talle oma otsusest teada ja avaldasin soovi teda enam mitte kunagi näha. (Muide, kodus ta enda sõnutsi ei olnud. Tahtis määrata kokkusaamise pärast lõunat. Aga minul ei olnud vähimatki alust arvata, et ta pärastlõunal jälle mitte telefoni välja ei lülita.)
Läksin koju, tohterdasin plikat (viirus, viirus!), siis helistas üks kena inimene meie tänavalt ja kutsus mind kaasa seenele. Noh, koledale päevale ilus teine pool vähemasti.
Hiljem helistas mulle metsa minu eksraamatupidaja ema ja ütles, et tüüp oli lõpuks nõus dokumendimapid tema kätte andma. Ja õhtune kõne andis teada, et kaustad on lõpuks käes. Täna hommikul tuli tõi need mulle ise ära. Ma pole veel julgenud täpsemalt neid uuridagi: et mis seal on ja mida pole. Pärast aastat 2006 on küll üks puder ja kapsad ainult esmapilgul, paberid süstematiseerimata ja lahtiselt jne. Vaene Heli saab kõvasti vaeva näha, et see kõik korda teha. Ja mis see kahe aasta dokumentide menetlus mulle täiendavalt maksma võib minna, selle peale ma parem praegu ei mõtle.
Vott saaga!
Aga seentest? Noh, ei oska kiita. Suure korvi sain täis, aga väga palju erinevaid. Natuke seda ja natuke teist. Noh, umbes nii, et kaks puravikku ja kümmekond soomustindikut ja paarkümmend üht ja paarkümmend teist riisikat jne. Üldiselt kehv pilt. Männi- ja kuuseriisikaid ma ei leidnudki. Aga võib-olla sattusime lihtsalt mitte eriti heade kohtade peale.
Puhastasin ja sorteerisin neid öösel kella kaheni, praegu on nad ooterežiimil, kuni ma nende saatuse välja mõtlen. Ilmselt panen erinevad kupatamist vajavad riisikad koos hapnema või soola… polegi veel otsustanud.
Aidi Vallik avalikult 