Töötu moosivaras

TÖÖTU MOOSIVARAS

MOOSIVARAS, VAESEKENE,
ILMA TÖÖTA JÄI.
EGA KEEGI TÄNAPÄEVAL
MARJUL ENAM KÄI!
EGA TÄNAPÄEVAL MOOSI
VANAEMAD KEEDA.
TÄNAPÄEVAL MOOS ON POES
JA TURVA VARGA REEDAB.

MOOSIVARAS LAIA ILMA
ÕNNE LEIDMA LAHKUS:
ÄKKI KUSKIL KADUNUD
VEEL POLE MOOS JA LAHKUS?
ÄKKI ILMANURGAS KAUGES
MÕNI PEREEMA
IKKAGI VEEL MOOSI KEEDAB
JA ON PAKS JA KENA,
AINULT RÕÕMUSTAB, KUI MAIAS
SÖÖJA KARGAB LIGI?
ÄKKI TAL ON NURGAKENE
MOOSIVARGALEGI?
moosivaras

Moosi ma küll viimasel ajal ei ole enam teinud, aga mahla küll. Korjasin oma Zilga pealt marjad ära ja sain kuhjaga suure korvi täie. Läks mahlaks.
Oleks rohkem viinapuid kui see üks, siis võiks ka veiniteo peale mõelda. Oleks-poleks. Tädi ja rattad jms.
Tegelikult ma ootan praegu Otti, kes töö juures Heiki kolliraamatu viimast pilti lõpetab. Ja siis me sõidame Tartusse. Ees ootab tervist kahjustav õhtu perekond Vilepiga.
See kulub tegelikult päris ära, sest kohalike omavalitsuste selle valitsemisaja lõppu võiks ju ka kuidagi tähistada: eile pidasime oma koosseisu viimase volikogu istungi. Huvitav: mida lähemal valimistele, seda suurema mahu istungite päevakorrast hõlmavad igasugu arupärimised. Kõik volikogude liikmed justkui ärkavad nõiaunest ja muudkui hakkavad aru pärima. See tendents algab umbes pool aastat enne valimisi ja siis muudkui kerib hoogu. Aru päritakse igasuguste asjade kohta: asutuste nõukogude töö ja tasustamine, tänavate hooldus, pooleliolevad ehitusprojektid… Uut infot väga vähe: kõik ammu ja mitmel korral üleseletatud ja läbiräägitud asjad. Aga aru pärida võib ju ikka, eks. Eile võtsid arupärimised ja aruandmised üle tunni aja, ja kui asi sisuliste otsustamisteni jõudis, siis olin vähemalt mina sellest pikast seletamisest juba kaunis väsinud. Õnneks polnud kultuurikomisjonil eelnõusid ja mina pulti minema seekord ei pidanud.

Advertisements

29. ja 30. septembril Narvas

Aidi Vallik esineb lugejatele Narvas:

29. septembril kell 14.00 Narva Keskraamatukogus täiskasvanutele:
jututeemaks muinasjuttude mõju laste arengule ning psüühikale; eakohase (ette)lugemisvara valimine.

30.septembril kell 10.00 Pähklimäe Gümnasiumis koolinoortele:
noorteromaanid „Kuidas elad, Ann?“, „Mis teha, Ann?“ ja „Mis sinuga juhtus, Ann?“, nende lugude sünd ja levik.

Võsapetsi järel teine?

Et kas “Võsapetsi” järel vaadatavuselt teine telesaade olla, nagu mulle eile kirjutati, on hea või halb? Muhhahhaa. Lõbus tunne on see igatahes ning ehk tõotab ka edasist tööd ja teenistust. Kui muidugi kevadel jälle telekanal ei leia, et uut hooaega pole mõtet osta, kui kordused lähevad kah kõva reitinguga. Nii et see on kahe otsaga asi.
Pärast kevadist “äkkpidurdust” ja pooleaastast vaheaega on küll nüüd nende stenaariumide osas uus tuhin sees ja muudkui teeks jälle. Toimetaja juba kurtis, et ta ei jaksa nii kiiresti materjali (kirju) sõeluda ja mulle ette anda, kui ma tahaksin 🙂 Aga ma ei julge tempot ka maha võtta, sest mine sa tea, kas teinekord ikka läheb edasi sama hoogsalt. Ei ole see kirjutamine ju mutrikeeramine, et piisava tahtejõu korral keeran homme ja ülehomme täpselt samamoodi kui täna. See on ikka iga kord isemoodi, ja vahel ei olegi üldse: on perioode, kus kirjutan ja kustutan ja kirjutan ja kustutan, päev otsa saab nagu tööd tehtud, aga õhtuks ikka midagi valmis ei ole, vot niisugune masendav seis. Siis ongi nii, et kui parasjagu tuleb, siis ei julge järele jätta ja uhaks muudkui sama hooga edasi.
Tegelikult, miks ma täna üldse postitama hakkasin – mul ajus ketras ennast edasi see emotsionaalselt raskete lugude teema. Noh, need lood, millest ma kuidagi välja ei saa. Üks selline hullus oli mul umbes kahe nädala eest käsil, ja praegugi pole see mind päriselt lahti lasknud, kuigi stsenaarium ise ammu valmis. See peaks praegu režissööride käes töös olema, võib-olla filmitakse juba.
Lugu ise põhines kirjal, mille saatis keegi pensionieas naine. Oli lugu kunagi 60-ndatel tema kodukülas juhtunust. Noh, maakoht, vanad ema ja isa nelja juba täiskasvanud lapsega. Ema suri ära, maeti maha. Varsti läks isa järele – nagu sageli pikaaegsete abielupaaridega juhtub, et teine ilma teiseta enam kaua ei ela. Ühesõnaga, isa suri ka ära. Maakoht, surnut pesti ja valmistati matusteks ette ikka kodus… ja siis selle käigus tuli välja, et isa oli füüsiliste näitajate poolest hoopis naisterahvas. Nagu kadunud emagi.
Mismoodi oli sel inimesel terve pika elu oma saladust hoida ja varjata? Päris õudne mõelda.
Iseenesest oleks selle inimese lugu lausa terve täispika filmi aines. “Saladuste” formaati silma pidades tuli seda näidata natuke teisest rakursist. Aga kuidagi läbiraputav oli seda kokku kirjutada ikkagi.

“Saladused” hoiavad taas mind põnevil…

… sest nüüd näen oma kevadiste tööde tulemust.
Tiimi režissöörid on puhas kuld, täpsemalt selles formaadis puhas kuld, laiemalt ja nende muid töid ma ju ei tea ega saa otsustada. Aga see, mida nad “Saladustes” minu materjaliga teinud on, ületab mu ootusi jätkuvalt.
Eile vaatasin ära ka loo, millega kevadel tükk aega vaeva nägin,sest see oli emotsionaalselt ja ka karakterite kohapealt nii raske. Mõne looga, millesse töö käigus väga sisse elan, on jah nii, et nad panevad mulle endale korraliku emotsionaalse litaka kirja ja neist on pärast raske välja tulla. Unenäod, kinnismõtted, närvisüsteemi viskab mitmeks päevaks hästi labiilseks… Siis läheb tükk aega, enne kui ma jälle inimeseks saan. Seda enam ju tahaks, et asjal oleks tulemus, et mu närvide kulutamine oleks ikka asja eest, eks. “Saladuste” puhul ongi alati olnud, ja ma olen ülejäänud tiimile hästi tänulik selle eest.
Selle konkreetse loo kirjutamisesest tegelikult on juba juttu olnud ka ühes mu veebruarikuises blogipostituses.
Ja üllatuslikult ning erandlikult on ta oma täispikkuses ka netis täiesti olemas ja vaadatav.

Väike saunalullamilla

SAUNALAULUKE

OI KURJA, OI KURJA!
LEIL HÜPPAS TURJA
JA NÄPISTAS VARBAST,
ET JOOKSE VÕI NARVA!

OI, PALAV, OI, PALAV!
KUID SINA OLE KAVAL:
SEST PALJU JAHEMAL
SA OLEKS LAVA ALL.
leil

Kirjake minevikust

Kallile katule! Lugemiseks, meeldejätmiseks, teada võtmiseks.
Talongid:
A005 1 pudel alkoholi (jaanuar)
A006 1 kg suhkrut (I kvartal)
A007 1 kg jahu (I kvartal)
A008 1 pakk makarone (I kvartal)
A009 1 kg tangaineid
A010 5 pakki suitsu (jaanuar)
A011 5 toosi tikku (jaanuar)
A012 1 pesuese (I poolaasta)
A013 2 paari sukkpükse või sokke (I kvartal)
Kirjuta pliiatsiga talongile taha, mida saab, lõika välja ja pane rahakotti, siis on sul alati kaasas ja kui peale juhtud, saad osta.
Kui aega saan, astun läbi kas täna või homme. Panen sulle ühe kena riivi, saad porknasalatit teha. Kui raha otsas on, siis astu läbi, ma ehk saan aidata.
Kalli-kalli. Sinu memm.
P.S. Kahju, et polnud punast pliiatsit, oleksin punase raami ka numbritele ümber tõmmanud.
Sa mõtle vaid, mis nad teevad – algul näljutavad ja siis toovad punased, st mustad baretid püssidega kallale! Ma kohe ei tea, kuhu see meie poiss peita. Ega sul pole juhuslikult nurgakest vennakese jaoks juhul, kui taga ajama hakatakse. Ta lubas juba labidaga seenele minema hakata.
Vene poes oli must-valgeid telekaid, ei tea, kas meitele müüakse või on ainult valgete inimeste jaoks. Mis sa arvad? Muidu kena oleks vaadata küll ja memme rahakotis on ka juhuslikult selline raha olemas. Kui liigud ringi, uuri asja, eks ole! Anna teada ka.

Leidsin selle kirja keldrit koristades oma vana kolu hulgast. Armas. Ja nüüd nii täiesti uskumatu. See aeg oleks olnud nagu mingis teises elus. Aga ei – kõigest umbes 20 aastat tagasi.

Joonas Sildre “Maailma naba” läks trükikotta

Nonii, nüüd on aeg vahepeal jälle rahulikult sisse ja välja hingata, enne kui algab põhjalikum reklaamitegemine, asjaajamine hulgimüüjatega ning esitluse ettevalmistus.
Joona kiituseks ma ütlen, et jube hea on asja ajada, kui inimene ise on vastutustundlik, täpne ja koostöine. Niisuguseid inimesi on tegelikult päris vähe. Aitäh, Joonas!
Aga raamat tuleb tal selline:
Maailma naba KAAS

Ning et sisust veidike aimu anda, olgu ka kaks lehekülge siin vähendatud mõõtudes vaatamiseks:
TEKSTiga_koos_1+.ai
TEKSTiga_koos_1+.ai

“Luust ja lihast” raamatut saab aga pihku võtta alles 5. oktoobril.

Raamatukoguhoidjatest ja raamatutest

See lullamilla on pühendatud kõigile raamatukoguhoidjatele, ning kirjutatud põhjusel, et järgmisel kolmapäeval on Haapsalus Eesti lasteraamatukoguhoidjate kokkutulek. Mind ja Otti on sinna esinema palutud ning avaldatud soovi, et räägiksime just “Lehm Ludmilla lastekast”, mida koos juba kümme aastat Lääne Elusse teeme. See on laupäevane lastelisa, luuletus ja pilt. Kümne aasta peale on täitsa huvitav endalgi vaadata, kuidas see arenenud ja muutunud on.

RAAMAT JA RAAMATUKOGUHOIDJA

RAAMATU KODU ON RAAMATUKOGUS.
SEAL ON TA ÕNNELIK, SEAL ON TA KODUS,
RIIULIS MÕNUSALT TEISTEGA KOOS,
OOTAB, KAS HOMNE PÄEV REISI EHK TOOB!
(RAAMAT SAAB PREEMIAKS PUHKUSEREISI,
SIIS KUI TA HUVITAB PALJUSID TEISI.)
RAAMATUKOGUS ON RAAMATUL HOIDJA,
KES ALATI TEAB, KUST RAAMATUT LEIDA:
KAS SEE ON RIIULIS TEISTEGA KOOS,
KELLEGI KÄES, KES LUGEMISHOOS,
REISILE PÄÄSENUD VÕÕRASSE KOJU…
IGA VIIMSEGI RAAMATUPOJU
KOHTA TEAB RAAMATUKOGUS TA HOIDJA,
KUST TEDA LEIDA JA KUIS TEDA HOIDA.
KUI RAAMATUL JALAD, NÄE, OLEKSID ANTUD,
TA SIIS NAGU KUTSIKAS KÄIKS HOIDJA KANNUL.

raamat

Peaaegu nagu uue ajastu algus

Pealkirjas märgitud tunnet nimelt ma täna tunnen!
Pärast tugevat kaheksakuulist vaevanägemist õnnestus lõpuks eelmiselt raamatupidajalt dokumendid kätte saada! Rääkimata sellest, et nimetatud isik sisuliselt enam alates 2007. aastast tööd ei teinud, ainult suure sundimise ja pideva häirimise peale need kohustuslikud igakuised deklaratsioonid… osaliselt. Olen neist jamadest siin juba kirjutanud, selles teemas.
Edasine kaheksa kuud on läinud iga paari nädala tagant korduva stsenaariumi järgi. See on järgmine.
Helistan. Vastu ei võeta. Tagasi ei helistata. Või võetakse vastu ja vajutatakse kohe kõne kinni. Kui uuesti valin, on telefon välja lülitatud. Ka järgmine päev samamoodi. Ja ülejärgmine päev. Lõpuks umbes kesknädalal võetakse telefon vastu. Lubab, et reedel või laupäeval tuleb Haapsallu ja annab dokumendid üle. Lepime kokku, et helistame, kui ta kohale jõuab. Paar päeva ma ei helista: leppisime ju kokku. Reede õhtul ootan, ta ei anna märku. Üheksa paiku õhtul helistan ise – telefon väljas. Laupäeval on telefon väljas. Pühapäeval on telefon väljas. Esmaspäeval on telefon sees, aga vt stsenaariumit otsast peale. Nädalast nädalasse, kuust kuusse.
On ju, mul on kõva kannatus? Aga see oli katkenud. Ja mul oli valminud otsus, et kui nüüd ka seda jama lõpetada ei õnnestu, siis järgmine käik läheb mul uue nädala algul politseisse majandusasjade inspektori jutule.
Niisiis, traditsiooniliselt võeti telefon, aga ebatraditsiooniliselt lubati tulla pühapäeval Haapsallu. Leppisime, et tuleme kell üheksa õhtul tema koju ja võtame paberid ära. Pühapäeva õhtul enne kodunt väljumist helistasin igaks juhuks ette, et me nüüd siis tuleme. Oih! Aga ta Jäi bussist maha! Ups! Lubas tulla esmaspäeva õhtul, et kella kaheksa ja üheksa vahel saame kokku.
Esmaspäeva õhtul helistan. Jah, ta tuleb küll, aga olevat alles bussis! Selle varasema peale ei jõudnud ja see hilisem jõuab hilja. Noh, päris hilja. Hea küll. Lepime kokku, et teisipäeva hommikul kella 9 ja 10 vahel tuleme tema poole.
Teisipäev, st eile. Kell on umbes veerand kümme hommikul. Palun veel Oti kaasa, et ma ei suuda selle tüübi juuresolekul võib-olla ennast muidu valitseda, äkki lähen inetuks ja hakkan karjuma. Võtame autovõtmed, mina veel helistan ette, et me oleme teel.
Mis te arvate?
Telefon väljas. Ootame tema maja ees, helistame, telefon väljas. Üks trepikojast väljuja jätab välisukse lahti, lähme tema korteriukse taha kella laskma, koputama ja kolkima. Vaikus ja tühjus. Igav liiv ja tühi väli. Ainult pikapeale tulevad kaks naabrit vaatama, mis meil viga on. Nemad pole meie tagaotsitavat näinud ega kuulnud juba pikka aega. Ei, nende teada ta pole koju tulnud. Postkast tal ka pungil täis.
Läksime ootasime autos veel. Ja muudkui helistasime väljalülitatud telefonile. Siis helistasin tüübi emale, kes kuigipalju on asjadega kursis. Lihtsalt, et kas ta teab, kas tüüp üldse Haapsallu tuli. Ja võib-olla saaks tüübi venna telefoninumbri. Tüüp nimelt Tallinnas enam-vähem elab ja töötab oma venna juures. Vend sihuke konkreetne tegelane, kohtutäitur. Et äkki suudab siis vend tüübile mõjuda, kui miski muu maailmas ei mõju.
Tüübi ema helistas vennale ja sai teada, et tüüp ikka Haapsallu olevat tulnud. Siis nuputas natuke ja helistas veel ühele tüübi Haapsalu-sõbrale, et võib-olla peidab vennike end sõbra pool. Ja näe! Oligi! ja päris ehmatanud ja rööpast väljas, et ta asupaik välja tuli.
Meie põrutasime autoga kohe sinna tüübi sõbra ukse taha. Sisse meid ei lastud. Helistamise peale too sõber teatas, et meie tagaotsitav läks välja. Ei, mitte koju. Hoopis kuskile mingit arvutit parandama. Näed siis, kui kärme poiss.
Ära me igatahes veel ei läinud, sest siis tegin mina kõne politseisse ja küsisin, kuidas oleks mõistlik nüüd minu probleemi puhul edasi talitada. Sain teada isiku nime, kes neil seal majandusasjadega tegeleb, ja soovituse tulla avaldust tegema. Nojah, ma juba niigi mõtlesin selle peale.
Umbes samal ajal helistas plika kodunt, et tema on nüüd haige ja internaadikasvataja saatis ta koju Haapsallu ennast ravima. Ühe õpetaja autos oli ta kohale saanud.
Siis me ka rohkem ei oodanud. Lõime käega ja sõitsime minema, lõuna käes, poest läbi ja koju. Poe parklas proovisin veel korra helistada. Ja oh imet, minuga soostuti seekord rääkima! Aga mina ei suutnud enam rääkida, mina karjusin, nii et pool parklat kajas. Andsin talle oma otsusest teada ja avaldasin soovi teda enam mitte kunagi näha. (Muide, kodus ta enda sõnutsi ei olnud. Tahtis määrata kokkusaamise pärast lõunat. Aga minul ei olnud vähimatki alust arvata, et ta pärastlõunal jälle mitte telefoni välja ei lülita.)
Läksin koju, tohterdasin plikat (viirus, viirus!), siis helistas üks kena inimene meie tänavalt ja kutsus mind kaasa seenele. Noh, koledale päevale ilus teine pool vähemasti.
Hiljem helistas mulle metsa minu eksraamatupidaja ema ja ütles, et tüüp oli lõpuks nõus dokumendimapid tema kätte andma. Ja õhtune kõne andis teada, et kaustad on lõpuks käes. Täna hommikul tuli tõi need mulle ise ära. Ma pole veel julgenud täpsemalt neid uuridagi: et mis seal on ja mida pole. Pärast aastat 2006 on küll üks puder ja kapsad ainult esmapilgul, paberid süstematiseerimata ja lahtiselt jne. Vaene Heli saab kõvasti vaeva näha, et see kõik korda teha. Ja mis see kahe aasta dokumentide menetlus mulle täiendavalt maksma võib minna, selle peale ma parem praegu ei mõtle.
Vott saaga!
Aga seentest? Noh, ei oska kiita. Suure korvi sain täis, aga väga palju erinevaid. Natuke seda ja natuke teist. Noh, umbes nii, et kaks puravikku ja kümmekond soomustindikut ja paarkümmend üht ja paarkümmend teist riisikat jne. Üldiselt kehv pilt. Männi- ja kuuseriisikaid ma ei leidnudki. Aga võib-olla sattusime lihtsalt mitte eriti heade kohtade peale.
Puhastasin ja sorteerisin neid öösel kella kaheni, praegu on nad ooterežiimil, kuni ma nende saatuse välja mõtlen. Ilmselt panen erinevad kupatamist vajavad riisikad koos hapnema või soola… polegi veel otsustanud.

Lullamilla herilaste elust

HERILASTE EMA

HERILASTE EMA
POLE ÜLDSE KENA,
KUIGI TAL ON TRIIBULINE KLEIT.
PESAS RINGI KONDAB,
TEGELIKULT ON TA
IGAVENE ÕEL JA KURI EIT!

TERVE PERE TEDA
SUVI OTSA ORJAB,
IGA LAPS TEEB TALLE RÄNKA TÖÖD.
EMA NAHKA PANEB,
KÕIK MIS TEINE KORJAB,
AINULT MUNEB PESAS PÄEVAL JA KA ÖÖL.

JA KUI SUVE LÕPUS
TULEB TALLE MEELDE,
ET ON EES JU TALV, MIS KÜLM JA KARM,
SIIS TA OMA LAPSED
SAADAB PESAST TEELE:
OTSIGU UUS KODU KÕIK SEE PARV!

KÕIK JU LÄHEKS ÕELAKS
JA SIIS TEISI NÕELAKS,
KUI NEID KÜLMA-NÄLGA JÄETUD ON.
KAS SEE POLE KOLE?
LAUSA VEAB, ET POLE
MEIE EMAD, NAGU HERILASTEL ON.
herilaste ema

« Older entries