Peaaegu nagu uue ajastu algus

Pealkirjas märgitud tunnet nimelt ma täna tunnen!
Pärast tugevat kaheksakuulist vaevanägemist õnnestus lõpuks eelmiselt raamatupidajalt dokumendid kätte saada! Rääkimata sellest, et nimetatud isik sisuliselt enam alates 2007. aastast tööd ei teinud, ainult suure sundimise ja pideva häirimise peale need kohustuslikud igakuised deklaratsioonid… osaliselt. Olen neist jamadest siin juba kirjutanud, selles teemas.
Edasine kaheksa kuud on läinud iga paari nädala tagant korduva stsenaariumi järgi. See on järgmine.
Helistan. Vastu ei võeta. Tagasi ei helistata. Või võetakse vastu ja vajutatakse kohe kõne kinni. Kui uuesti valin, on telefon välja lülitatud. Ka järgmine päev samamoodi. Ja ülejärgmine päev. Lõpuks umbes kesknädalal võetakse telefon vastu. Lubab, et reedel või laupäeval tuleb Haapsallu ja annab dokumendid üle. Lepime kokku, et helistame, kui ta kohale jõuab. Paar päeva ma ei helista: leppisime ju kokku. Reede õhtul ootan, ta ei anna märku. Üheksa paiku õhtul helistan ise – telefon väljas. Laupäeval on telefon väljas. Pühapäeval on telefon väljas. Esmaspäeval on telefon sees, aga vt stsenaariumit otsast peale. Nädalast nädalasse, kuust kuusse.
On ju, mul on kõva kannatus? Aga see oli katkenud. Ja mul oli valminud otsus, et kui nüüd ka seda jama lõpetada ei õnnestu, siis järgmine käik läheb mul uue nädala algul politseisse majandusasjade inspektori jutule.
Niisiis, traditsiooniliselt võeti telefon, aga ebatraditsiooniliselt lubati tulla pühapäeval Haapsallu. Leppisime, et tuleme kell üheksa õhtul tema koju ja võtame paberid ära. Pühapäeva õhtul enne kodunt väljumist helistasin igaks juhuks ette, et me nüüd siis tuleme. Oih! Aga ta Jäi bussist maha! Ups! Lubas tulla esmaspäeva õhtul, et kella kaheksa ja üheksa vahel saame kokku.
Esmaspäeva õhtul helistan. Jah, ta tuleb küll, aga olevat alles bussis! Selle varasema peale ei jõudnud ja see hilisem jõuab hilja. Noh, päris hilja. Hea küll. Lepime kokku, et teisipäeva hommikul kella 9 ja 10 vahel tuleme tema poole.
Teisipäev, st eile. Kell on umbes veerand kümme hommikul. Palun veel Oti kaasa, et ma ei suuda selle tüübi juuresolekul võib-olla ennast muidu valitseda, äkki lähen inetuks ja hakkan karjuma. Võtame autovõtmed, mina veel helistan ette, et me oleme teel.
Mis te arvate?
Telefon väljas. Ootame tema maja ees, helistame, telefon väljas. Üks trepikojast väljuja jätab välisukse lahti, lähme tema korteriukse taha kella laskma, koputama ja kolkima. Vaikus ja tühjus. Igav liiv ja tühi väli. Ainult pikapeale tulevad kaks naabrit vaatama, mis meil viga on. Nemad pole meie tagaotsitavat näinud ega kuulnud juba pikka aega. Ei, nende teada ta pole koju tulnud. Postkast tal ka pungil täis.
Läksime ootasime autos veel. Ja muudkui helistasime väljalülitatud telefonile. Siis helistasin tüübi emale, kes kuigipalju on asjadega kursis. Lihtsalt, et kas ta teab, kas tüüp üldse Haapsallu tuli. Ja võib-olla saaks tüübi venna telefoninumbri. Tüüp nimelt Tallinnas enam-vähem elab ja töötab oma venna juures. Vend sihuke konkreetne tegelane, kohtutäitur. Et äkki suudab siis vend tüübile mõjuda, kui miski muu maailmas ei mõju.
Tüübi ema helistas vennale ja sai teada, et tüüp ikka Haapsallu olevat tulnud. Siis nuputas natuke ja helistas veel ühele tüübi Haapsalu-sõbrale, et võib-olla peidab vennike end sõbra pool. Ja näe! Oligi! ja päris ehmatanud ja rööpast väljas, et ta asupaik välja tuli.
Meie põrutasime autoga kohe sinna tüübi sõbra ukse taha. Sisse meid ei lastud. Helistamise peale too sõber teatas, et meie tagaotsitav läks välja. Ei, mitte koju. Hoopis kuskile mingit arvutit parandama. Näed siis, kui kärme poiss.
Ära me igatahes veel ei läinud, sest siis tegin mina kõne politseisse ja küsisin, kuidas oleks mõistlik nüüd minu probleemi puhul edasi talitada. Sain teada isiku nime, kes neil seal majandusasjadega tegeleb, ja soovituse tulla avaldust tegema. Nojah, ma juba niigi mõtlesin selle peale.
Umbes samal ajal helistas plika kodunt, et tema on nüüd haige ja internaadikasvataja saatis ta koju Haapsallu ennast ravima. Ühe õpetaja autos oli ta kohale saanud.
Siis me ka rohkem ei oodanud. Lõime käega ja sõitsime minema, lõuna käes, poest läbi ja koju. Poe parklas proovisin veel korra helistada. Ja oh imet, minuga soostuti seekord rääkima! Aga mina ei suutnud enam rääkida, mina karjusin, nii et pool parklat kajas. Andsin talle oma otsusest teada ja avaldasin soovi teda enam mitte kunagi näha. (Muide, kodus ta enda sõnutsi ei olnud. Tahtis määrata kokkusaamise pärast lõunat. Aga minul ei olnud vähimatki alust arvata, et ta pärastlõunal jälle mitte telefoni välja ei lülita.)
Läksin koju, tohterdasin plikat (viirus, viirus!), siis helistas üks kena inimene meie tänavalt ja kutsus mind kaasa seenele. Noh, koledale päevale ilus teine pool vähemasti.
Hiljem helistas mulle metsa minu eksraamatupidaja ema ja ütles, et tüüp oli lõpuks nõus dokumendimapid tema kätte andma. Ja õhtune kõne andis teada, et kaustad on lõpuks käes. Täna hommikul tuli tõi need mulle ise ära. Ma pole veel julgenud täpsemalt neid uuridagi: et mis seal on ja mida pole. Pärast aastat 2006 on küll üks puder ja kapsad ainult esmapilgul, paberid süstematiseerimata ja lahtiselt jne. Vaene Heli saab kõvasti vaeva näha, et see kõik korda teha. Ja mis see kahe aasta dokumentide menetlus mulle täiendavalt maksma võib minna, selle peale ma parem praegu ei mõtle.
Vott saaga!
Aga seentest? Noh, ei oska kiita. Suure korvi sain täis, aga väga palju erinevaid. Natuke seda ja natuke teist. Noh, umbes nii, et kaks puravikku ja kümmekond soomustindikut ja paarkümmend üht ja paarkümmend teist riisikat jne. Üldiselt kehv pilt. Männi- ja kuuseriisikaid ma ei leidnudki. Aga võib-olla sattusime lihtsalt mitte eriti heade kohtade peale.
Puhastasin ja sorteerisin neid öösel kella kaheni, praegu on nad ooterežiimil, kuni ma nende saatuse välja mõtlen. Ilmselt panen erinevad kupatamist vajavad riisikad koos hapnema või soola… polegi veel otsustanud.

Advertisements

8 kommentaari

  1. Maire said,

    9. sept. 2009 kell 10:01

    Uskumatu lugu! Sellise saaga lõpuks hakkaks ka kõige rahulikum inimene lõpuks karjuma. Õudus, et on selliseid inimesi, kes vastutuse eest ära jooksevad ja ei suuda end sundida isegi kohustusekoormast vabanema, st siis asju üle andma:(

  2. YksikHunt said,

    9. sept. 2009 kell 10:17

    Täiesti mõttettu käitumine. Jääb selgusetuks mida ta sellise käitumisega saavutada tahtis.
    Siinkohal muidugi vabandan – eelmist lugu pole veel lugenud, kuid ma tõesti ei suuda sellisele käitumisele mõistetavat põhjust leida.
    Raamatupidajast sõltub ju firma käekäik. Hea raamatupidaja suudab ka firmajuhi mõned halvad otsused ära siluda, tema peaks ju olema firmajuhi “parem käsi” kui nii võib väljendada.
    See oli ikka väga kummaline käitumine.

  3. Köögikata said,

    9. sept. 2009 kell 15:17

    Uskumatu lugu tõesti. Ja Sul ikka jagus seda kannatust…ma oleks juba ammmmmmmmmmu ilmselt karjunud ja politseisse läinud. Loodetavasti saad nüüd ikka paberid korda ja ilma eriti hullude väljaminekuteta.
    Seeni saan mina ka niimoodi paarikaupa ja marineerin siis purgikesehaaval sisse, enamasti segi nii kupatatud riisikad kui kuusekad ja puravikud, et ikka pisemgi purk täis saada…aga ükspäev panin sihukesed suurekskasvanud männikad hoopiski tomatisegusalati sisse, täitsa mõnus sai. 🙂

  4. aidivallik said,

    9. sept. 2009 kell 17:32

    Ise see mees põhjendanud oma emale seda nii, et tal on lihtsalt väga pikk depressioon… mis on iseenesest ka võimalik… Ainult et kui see kestab tal niimoodi juba kolmandat aastat, siis mina küsiks, miks ta pagan oma rohtusid siis ei võta. Täitmata kohustustel muide on ka omadus depressiooni tekitada või süvendada.
    Eh-ei. Mina arvan, et põhjus oli häbis. Tal oli minu meelest häbi näidata, et ta kaks aastat tegelikult tööd teinud ei olnud: paberid, arved, tšekid, kõik samade kilede vahel, nagu mina tema kätte need viisin. Maksuameti deklaratsioone tegi arvatavasti vaid kontoväljavõtte põhjal, ja isegi neid juhuslikult ning pärast pidevat meeldetuletamist – aga kõik muu on täiesti tegemata. Häbi, et see tuleb välja, oli nähtavasti suurem kui häbi mulle kogu aeg valetada ja eest ära joosta. Võib arvata, et ta tahtis need asjad ikka enne korda teha: tahtis, aga ei viitsinud kuidagi ega olnud ka motivatsiooni ja siis muudkui venitas ja venitas. Ja lootis lolli lootust, et ma ikka äkki ei vihasta ta peale.
    Noh, see on muidugi minu seletus tema käitumisele. Inimene on keeruline asi, nii et ega mina ka tegelikult ei tea, mis tema peas toimus. Mina lihtsalt oletan.
    Veab, et mu praegune raamatupidaja on nõus selle kahe aasta saastas selgust looma ja tagantjärgi asjad õigeks ajama.

  5. loll90 said,

    10. sept. 2009 kell 05:05

    Selline käitumine tekitab ALATI ettevõttele kahju. Ma soovitan mitte liiga roosasid prille ette võtta ja kindlasti vestelda politsei majandusinspektoriga. On väga tõenäoline, et Teid petnud inimene (antud juhul siis palka võttis, aga oma töö jättis tegemata, sest see, mis ta justkui tegi, pole rmtp seaduse järgi tööna yldse aktsepteeritav) on samalaadselt petnud teisigi inimesi, ning isegi kui Te oma ettevõttele tekitatud kahju eriti tagasi ei saa, siis vähemalt hoiate ära selle isiku edasised pettused.
    Tervitab inimene, kes on juba aru saanud, et ligimesearmastus tekitab osades kaaskodanikes karistamatusetunnet:/

  6. aidivallik said,

    10. sept. 2009 kell 08:03

    Jah, soovitus on jumala õige. Ratsionaalselt võttes muidugi ma peaksin asja politseisse andma, sest kaks aastat on talle palka makstud sisuliselt mitte millegi eest ja tema süü läbi saime 2008. aasta algul maksuametilt ka trahvi kaela. Pluss see raha, mis nüüd läheb praegusele raamatupidajale nende dokumentide tagantjärele menetlemise eest. Kui tegemist oleks mulle võõra inimesega, siis ma ilmselt lähekski politseisse, ka praegu.
    Asjad on siiski natuke VEEL keerulisemad.
    Selle mehe ema, kes juba ka jutus sees figureerib, on mu elus mänginud väga olulist rolli pikka aega. Ta on kahekordse kõrgharidusega jurist-ökonomist. Kunagi 90-ndate algul, kui olin titega omapead jäänud tudengist-töötu-üksikema, aitas ta mind ellujäämisel väga oluliselt. Nii materiaalselt kui psühholoogiliselt. Ja kahe tuhandendate algupoole oli ta peaaegu ainus inimene, kes toetas mind minu kavatsuse juures koolist töölt ära tulla ning ainult kirjutamisele pühenduda. Tema on ainus inimene, kes on veennud mind minu annetesse uskuma ja julgustanud elama oma elu ande järgi. Muu ümbruskond on ikka kogu aeg olnud seisukohal, et kirjutada ju võib, aga mingi mõistlik töö peab inimesel ikka põhiline olema… (Viga on siin ainult selles, et siis ei suuda tegelikult pühenduda ei ühele ega teisele.) Tema on töötanud peaaegu kõigi mu lepingutega ja ära hoidnud väga mitu minu jaoks ebasoodsat tehingut. Ta õpetas mind majandusasju korraldama. Ta on mind aastate jooksul arvukalt nõustanud nii juriidilistes kui majandusasjades. Tema tegi valmis kõik meie MTÜ alusdokumendid. Ja ta ei ole minult selle kõige eest kunagi senti raha vastu võtnud. See, et ma praegu viiendat aastat olengi vabakutseline kirjanik ja sellega end ära majandan, on mu enda kõrval just selle naise aastatepikkuse töö tulemus.
    Ma ei tea, miks ta on mitukümmend aastat oma elust minuga jahmerdanud, minu heaks oma aega ja raha kulutanud. Me ei ole isegi sugulased. Ometi on ta mu elus kuidagi teise ema positsioonil.
    Ja ma tegelikult ei rääkinud talle probleemidest tema pojaga väga pikka aega. Kuigipalju küll, aga ma ei tahtnud teda väga sellega häirida, pealegi nad isegi mitte eriti ei suhtle omavahel. Sellele naisele on tema poja sihuke käitumine täiesti vastuvõetamatu ja poeg hoiab temast ise eemale – 2007. aastast, pärast seda kui ta “lolliks läks” ja oma tööasjad ripakile jättis. Ema muidugi võtab seda kõike väga südamesse ja iga järjekordne info poja tegematajätmiste vmt kohta on talle paras hoop. Süda on tal ka haige.
    Sellepärast polegi ma tahtnud seda asja väga teravaks ajada. Et säästa seda naist. Kui ma hakkaksin sellelt mehelt midagi sisse nõudma, siis kardetavasti see raha tuleks ikka tema perekonnalt, mitte temalt endalt.

  7. Maire said,

    10. sept. 2009 kell 09:34

    Traagiline lugu tegelikult. Tundub, et selle naise poeg on tõesti haige ja maadleb mingite psüühiliste probleemidega. Viimase selgituse valguses on väga mõistetav, et asja politseisse ei anna. Mina ka ei annaks. Järjekordne tõestus sellele, et elu pole kunagi vaid must ja valge.

  8. loll90 said,

    16. sept. 2009 kell 05:28

    Ok, arusaadav. Kuna neid asjaolusid, st inimsuhteid, meie kallimat vara, ei saa eirata, siis jääb järele VESTLEMINE politseiametnikuga ning… noh, isiklik mõjutamine, mille viise ning tagajärgi saate olemasolevatel eeldustel ise tuletada…
    Ning seenele! Ja teinekord leiab metsast väga dekoratiivseid taimi, seega pisike labidas kaasa!
    Ja hästiõlitatud sulge soovin ka!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: