Võsapetsi järel teine?

Et kas “Võsapetsi” järel vaadatavuselt teine telesaade olla, nagu mulle eile kirjutati, on hea või halb? Muhhahhaa. Lõbus tunne on see igatahes ning ehk tõotab ka edasist tööd ja teenistust. Kui muidugi kevadel jälle telekanal ei leia, et uut hooaega pole mõtet osta, kui kordused lähevad kah kõva reitinguga. Nii et see on kahe otsaga asi.
Pärast kevadist “äkkpidurdust” ja pooleaastast vaheaega on küll nüüd nende stenaariumide osas uus tuhin sees ja muudkui teeks jälle. Toimetaja juba kurtis, et ta ei jaksa nii kiiresti materjali (kirju) sõeluda ja mulle ette anda, kui ma tahaksin 🙂 Aga ma ei julge tempot ka maha võtta, sest mine sa tea, kas teinekord ikka läheb edasi sama hoogsalt. Ei ole see kirjutamine ju mutrikeeramine, et piisava tahtejõu korral keeran homme ja ülehomme täpselt samamoodi kui täna. See on ikka iga kord isemoodi, ja vahel ei olegi üldse: on perioode, kus kirjutan ja kustutan ja kirjutan ja kustutan, päev otsa saab nagu tööd tehtud, aga õhtuks ikka midagi valmis ei ole, vot niisugune masendav seis. Siis ongi nii, et kui parasjagu tuleb, siis ei julge järele jätta ja uhaks muudkui sama hooga edasi.
Tegelikult, miks ma täna üldse postitama hakkasin – mul ajus ketras ennast edasi see emotsionaalselt raskete lugude teema. Noh, need lood, millest ma kuidagi välja ei saa. Üks selline hullus oli mul umbes kahe nädala eest käsil, ja praegugi pole see mind päriselt lahti lasknud, kuigi stsenaarium ise ammu valmis. See peaks praegu režissööride käes töös olema, võib-olla filmitakse juba.
Lugu ise põhines kirjal, mille saatis keegi pensionieas naine. Oli lugu kunagi 60-ndatel tema kodukülas juhtunust. Noh, maakoht, vanad ema ja isa nelja juba täiskasvanud lapsega. Ema suri ära, maeti maha. Varsti läks isa järele – nagu sageli pikaaegsete abielupaaridega juhtub, et teine ilma teiseta enam kaua ei ela. Ühesõnaga, isa suri ka ära. Maakoht, surnut pesti ja valmistati matusteks ette ikka kodus… ja siis selle käigus tuli välja, et isa oli füüsiliste näitajate poolest hoopis naisterahvas. Nagu kadunud emagi.
Mismoodi oli sel inimesel terve pika elu oma saladust hoida ja varjata? Päris õudne mõelda.
Iseenesest oleks selle inimese lugu lausa terve täispika filmi aines. “Saladuste” formaati silma pidades tuli seda näidata natuke teisest rakursist. Aga kuidagi läbiraputav oli seda kokku kirjutada ikkagi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: