Nüüd ma siis tean, mis tunne on

… kui lapsed on kodunt välja saadetud.
Eile õhtul oli juba imelik. Mis mõttes pole vaja ülevalt plikat sööma hüüda? Oota-oota, kas plika enne tuttuminekut vannituppa pesema ei tulegi või? Kuule, kui sa poodi lähed, võta vorsti ka, meil muidu natuke kapis on, aga kolmele ei jätku… Ei, ärme pane munaroa sisse seeni, plikale ei meeldi. Kraadiklaas on köögi kolakapist kadunud, ju vist plika käes, ma lähen küsin ta käest selle tagasi. Näe, plika on terve hunniku riideid pesukorvi toonud, huvitav, kas tal on kohe homme neid vaja ja peaks need veel täna õhtul masinasse pessu panema?
Ja järgmisel sekundil äratundmine: jessas, aga teda polegi ju kodus.
Ja fantoomkuulmine. Mõni hetk kuulen justkui täitsa selgesti tema trampimist ülakorrusel ja samme trepil. Siis meenub: teda polegi kodus, mida ma sealt kuulda saan? Ja siis ei kuulegi enam midagi.
Veider, et kui laps on olnud vanaema juures või ekskursioonil või mujal korraks ära käimas, siis midagi sellist pole olnud. Siis oli nagu kogu aeg meeles, et teda pole kodus, siis polnud selliseid kuulmisi ega meenumisi. Praegune tunne on hoopis midagi muud.
Isegi praegu jooksis väike mõte peast läbi, et enne ta koolist tulekut peaks ühe kirjatöö püüdma ikkagi mustal kujul valmis jõudma, muidu pärast pole enam keskendumine nii kerge.
Aga ta ei tule ju täna koolist koju. Tuleb alles reedel.
Niisugused mõtted ja uiud siis siin. Aga hirmu mul õnneks ei ole. Ma tean, et ta saab seal hakkama. Ja kool tundus täitsa tore, internaat ka. Sõbrannaga ja vana klassiõega, kellega nad koos sinna läksid, said ka samasse klassi ja samasse internaadituppa – hästi tähtis asi mu meelest. Saavad teineteisele toeks olla ja koos on ka kergem kohaneda. Internaat muidugi ei ole kuigi heas korras. Aga pole mitte ka nii õudne kui 90-ndate algul need Päntri ja Pälli ühikad. Veidi remontimata ehk, ja sisustus on niru, plikade peale on kappe vähe jne. Aga selles asjas annab üht-teist ka koduste vahenditega ette võtta. Vähemalt kardinad neile akna ette saab ise valmis õmmelda. Ja võib-olla kuskilt kaltsukast ka üks kapp juurde ning vaip maha leida. Või midagi sellist. Aga loomulikult ma pean enne tüdrukutega aru pidama. Võimalik, et lagedad aknad-põrandad sobituvad nende üldise maailmanägemuse juurde ja on imago väljendamise oluline osa ning sellisel juhul ei tohiks torkida.

Hämmastavad eluvormid mu kurgus ja mujal

Jah, mul on kurgus teist päeva tegemist mingite eluvormide eneseavaldusega. Ja see on valus ning tüütu. Pea sisse on need eluvormid valanud mulle tonni tsementi ning panevad ka maailma kahtlaselt kõikuma. Aga mul ei ole tehniliselt võttes praegu üldse aega mingite kurgu-eluvormidega jahmerdada, sest ka elu muud ilmingud nõuavad tähelepanu ja pühendumist!
Näiteks üleeile kolisid tänavaäärsesse väiksesse majja sisse uued üürnikud. Eile suutis sinna kolinud tütarlaps väravast koerad välja lasta. Kogemata mõistagi. Hermann, ülbik, pani ees minema, väike Elli mõtles hetke ja põrutas siis sõbrale järele. Mina, Ott ja minu tark naabrinaine, kes juhtus sel ajal oma aias olema ja seda pulli nägema, ajasime siis kolmekesi neid mööda tänavat taga. Elli, va jabur, arvas, et see on mingi tore mäng… Mõtle, kui lahe – saab ilma rihmata kimada mööda Koidula tänavat, nagu jalad võtavad, ah? Aeg-ajalt veel heitis pilke minu poole, endal nägu naerul: “Emme, nii lahe, tule mängime!” Et ma karjusin talle; “Siia! Siia!” siis see siiski tekitas temas teatud ebakindlust, nii et pärast umbes 60 meetrit lidumist jäi ta seisma ja mõtlema, et midagi pole vist ikka nii, nagu tema arvas. Hermann oli selle ajaga kaugemale jõudnud – nii et ma tõeliselt hindan, et pärast mõningast sisimas arupidamist ja siia-sinna vaatamist otsustas Elli tagasi minu juurde joosta, nagu jalad võtsid. Kaks sekundit pärast seda nägin tänava lõpust juba ka musta täppi enda poole kihutamas ja suuremaks kasvamas – Hermann tuli täie jooksuga. Oeh.
Kogu aktsioon kestis mingi paar minutit, aga milline hirm! Et äkki tuleb mõni hullu juhiga auto kiiremini, kui piirangud lubavad…
Igatahes tundub, et Hermanni vana raadiopiire tuleb taas üle… mm.. kolme aasta tagasi sisse lülitada (kui see ainult veel korras on) ja Ellile lisarihm hankida. Ma küll lootsin, et saab ilma hakkama, aga kui väravad enam kinni seista ei taha, siis on see vist paratamatus.
Aiast ei ole ma vist ka enam tükk aega rääkinud, eks sealsed eluvormid on saavutanud oma varasügisese küpsuse ja külluse. Mida sügise poole, seda robustsemaks ja ülekasvanumaks tundub ju muutuvat kogu loodus, enne kui hõrenev värviline lehestik jälle pildi peenekoelisemaks muudab. Alguseks siiski midagi filigraanset.
Põldjumika õis:
põldjumika õis
Tuul on läänepoolse peenra kõrged taimed tõelisse pusasse paisanud:
läänepeenras
Punased aedmaltsad koos madalate päevalilledega:
maltsad ja päevalilled
Taliõunapuu on nii vilju täis, et oksad ripuvad raskuse all madalale alla aedheleeniumile selga… Pilt nagu džunglis:
õunapuu all
Aga see on üks vahva kukehari, “Strawberrys and Cream”:
Strawberrys and Cream
Isteplatsi juurest üle tagaaia:
tagaaed
Tagaaiast tulles:
tee
Mul on hea meel, et ma neid isekülvi-tokkroose köögiakna alt välja ei kaevanud:
tokkroos
Viinamarjad hakkavad valmima:
viinamarjad valmivad

Aga muidu on täna see päev, kus me lähme oma last Noarootsi Gümnaasiumisse viima ja sealsesse õpilaskodusse sisse kolima. Nii et ega ma rohkem saagi siin istuda ja kirjutada, pean kohe püsti tõusma ja jooksma hakkama. vat.

Newer entries »