Aidi Vallik avalikult

Viimsis käidud, loengud peetud, nähtud jälle palju armastusväärseid inimesi. Kuulajaskonnaks seekord väga valdavas enamuses täiesti täiskasvanud inimesed: raamatukoguhoidjad, eesti keele ja kirjanduse õpetajad, lasteaiaõpetajad. Noh muidugi – lastel ju koolivaheaeg, vaba elu ja väljasõidud, ja pealegi ega nad ilma organiseerimata kirjandusüritustele ju ei tulegi, v.a üksikud.
Teise loengu juures andis see asjaolu mulle päris haruldase võimaluse rääkida oma raamatutest täiskasvanutele, hoopis teises kontekstis, teisest vaatenurgast. Lastele-noortele räägin ju ikka teisiti, mingite teiste rõhuasetustega ning arvestades kuulajate vanust.
Mis seekord veel üllatas: väga palju tehti märkmeid, kaustikutes kirjutati terveid lehekülgi täis, nagu oleksin läbi viinud mingit koolitust. Ja kui ma nüüd asja üle järele mõtlesin, siis avastasingi, et sisuliselt ju ongi see puhas koolituse teema, nii õpetajatele kui raamatukogutöötajatele: et kuidas lapsi lugema suunata, mida selle juures arvestada jne. Siis muidugi liikus mõte veel edasi: miks mitte kokku koguda, süstematiseerida ja veel kord põhjalikult läbi töötada kogu see laste- ja tekstipsühholoogiaalane materjal, mida olen omale arvutisse kokku kogunud ja mitmel puhul ettekannetes või muudes kirjutistes kasutanud. Nii et sisuliselt mul on juba olemas 5-6 temaatilise loengu materjal, mis võiks lastega töötavaid inimesi huvitada ja neile vajalik olla. Näiteks päris mahukas juba kokkukirjutatud käsitlus laste andekusest kui hariduslikust erivajadusest. Või samasugune pikk artikkel puudega lapse kasvatamisest ja õpetamisest. Või sama teema käitumishäirete ja psüühiliste häiretega lapse kohtlemisest-õpetamisest. Või koduse lugemaõppimise viisidest ja tehnikatest jne. Neid teemasid on päris mitu, mille kohta ma näiteks neli või viis aastat tagasi haridusministeeriumi tellimusel artikleid kirjutasin, et haridusministeerium saaks neid netti lapsevanematele lugemiseks riputada. Aga need on praeguseks hetkeks juba muidugi pealetulevate uute asjade poolt välja vahetatud, haridusministergi pole sama, ning minu suur töö tolmub kuskil unustuse raamatukogu tühjas koridoris, kuigi võiks mingeid gruppe vägagi huvitada. Miks mitte neid kunagisi artikleid uuesti läbitöötatuna ka oma kodukale artiklite alla üles panna, eks ole.
Niisugune mõlgutus siis tänases päevas. Kui pärast uut aastat muu tööga vähe hõlpu saab, siis võtan ilmselt selle asja ette.

Aidi Vallik Viimsi raamatukogus:

27. oktoobril esinen ma Viimsi raamatukogus.
* Kell 12.00 ettekanne täiskasvanutele teemal “Muinasjuttude mõju lapse arengule ja psüühikale. Lapsele eakohase kirjanduse valimine.”
* Kell 13.30 esinemine lastele, noortele ja nende õpetajatele ning vanematele. Jututeemaks Aidi Valliku laste- ja noorteraamatud.
Üritused on kuulajaile tasuta ja toimuvad raamatukogu konverentsiruumis.

Mulle päris meeldib see “Search Engines Terms” blogi statistikaosast. Naljakas on vaadata, milliste märksõnaotsingutega inimesed siia sattunud on. Umbes kolmandiku otsingutest moodustavad aiandusega seotud sõnad ning taimenimed. Teine kolmandik on teismeliste ja noortega seotud otsingud. Ja kolmas osa seisneb minu enda nimega moodustatud ühendites: aidi vallik; aidi vallik jutud jne.
Viimasel ajal olen mingil x põhjusel peaaegu iga päev statsist leidnud, et otsitakse taga “aidi vallik luulet”. Huvitav, sest lastekatega võrreldes on mu “täiskasvanute luuletused” viimased 10 aastat täiesti tagaplaanil olnud. Viimane kogu ilmus raamatuna 2001. aastal ära, mõni aasta tagasi püüdsin jälle asja üles võtta, et pilti täiendada (panin vahepealsetest tekstidest kogu kokku 2006), aga ei võtnud see lugu vedu. Kulka ei andnud raha ja ise üksinda päris ka ei raatsinud täiesti mittemüüvasse projekti raha sisse taguda. No paraku on nii, eestikeelne luule müüb väga nõrgalt, kui ei ole tegemist just saurustega ja/või nende valikkogudega, mis jällegi on päris edukad, eriti enne pühi. Ikka ostetakse nii elavate kui surnud klassikute tüsedaid valikkogusid, sest see on klassika. Noore luulega on aga hoopis teine lugu.
Noh jah. Igatahes nende otsingute peale leidsin, et peaks oma kodukat täiendama.
(Koduleht on nagunii kogu aeg poolik mul, on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Seda hullem, et ma ise ei oska seal kuidagi tegutseda, tekste vahetada või midagi – kogu aeg mõtlen, et peaks 3-4 tundi koos Heikiga arvuti taga istuma, las õpetab mulle asja selgeks, aga kui Heikiga kokku saame, siis on alati tunne, et nende tundide kulutamine hoopis teistele tegevustele on palju mõttekam ning pealegi lõbusam. Ja nii kogu see koduka-kupatus vindub.)
Igatahes, igatahes. Need, kes otsivad taga aidi vallik luulet, saavad selle nüüd kätte, kui leiavad mu kodukalt Aidi Valliku osast peatüki “Raamatud” ja “vaatavad lähemalt” või “loevad tekste” (nagu nende all kirjas on). Siis peaksid avanema pdf-failid, millel võrdlemisi suur hulk luuletusi vastavatest luulekogudest. (“Ärge pange tähele”; “Videvikus lepatriinulend”; “Mina ja Käthe Kollwitz” ning “Ristsõna”).
Teine koht, mille kaudu luuletustele ligi saab, on samuti Aidi Valliku osast peatükk “Mina teistest”, alajaotus “Ilukirjanduslikku”.. Seal on otsepääs minu vähe hilisemate luuletuste juurde, alates “Käthe Kollwitzist” 1998. aastal ja lõpetades selle eelpool mainitud ilmumata luulekoguga (“Jaapani maja”).

Üleeile tahtis Postimees mult jälle ütelusi saada. Üks vene kooli õpetaja oli 7. klassi tunnis töösse andnud ilukirjandusliku teksti katkendid, mis lastega ka koju jõudsid ja mõne lapsevanema ära ehmatasid. Ksenja Repsoni poolt mulle saadetud olukorrakirjeldust ma siia blogisse ei pane, pole ilus, kuid küsiti jah, mis mina arvan nende tekstide kasutamise sobivuse kohta.
Lugu, nagu ta täna lõpuks avalikkuse ette tuli, on siin.
Aga enda seisukoha täpsustamise huvides riputan siia blogisse ka enda poolt Postimehele saadetud kommentaari selle algupärasel, kärpimata kujul:

Tere!

Aidi Vallik

Aga lapsevanemaid šokeerinud peatükifragment on ise selline (kopeerin käsikirjast):

Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss väriseb pööningutrepi all. Kõik ta lihased surisevad ja suus on imelik magus maitse, aga see pole hea, vaid justkui oksele ajaks. Nii nõrk on olla, keha on äkki nagu mingi kallerdis.
Ta tõmbab end hästi kerra, aga üksikud tõmblused käivad jalgades veel sellegipoolest. Silme eest must, oli ta kiiresti toast välja roomanud, teda oli jalgadest tahetud tagasi tõmmata, aga poiss oli ikkagi end kuidagi lahti rebinud, sõgeda ning pimedana end seina najal püsti haalanud ja ummisjalu mööda treppi üles välja põgenenud. Edasi, ükskõik kuhu, ruttu, ainult ruttu, mis siis, et must virvendav udu silme ees midagi näha ei lasknud ja jalataldades nagu tuhat nõela surises.
Suurtel poistel oli täna lõbustuspark. Tule siia ja võta mõlema käega voodiotstest kinni, käskisid nad teda, nagu veel viit-kuut väiksemat poissi, kes polnud õigel ajal taibanud jalust ära kaduda. Ei taha? Ah sina ei taha? Küll sulle näidatakse, kuidas tahad! Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss kukkus kõvasti peaga vastu uksepiita. Kas nüüd tahad? Ikka veel mitte? Poiss kukkus kramplikult õhku ahmides ja kätega kõhust haarates põrandale, püüdes abitult oma kondiseid peenikesi jalgu kägarasse tõmmata.
Lõpuks ta pidi tahtma.
Kahe metallvoodi jalgade ümber olid pandud traadid. Ka stepsliaukudes olid traadid. Suured poisid naersid. Võta-võta kinni, sitapea, kuradi kusikõrvik! Ühe käega ühest voodiotsast, teisega teisest. Mis see on, mis see on, mis nad tahavad, miks, kindlasti teeb see haiget, sest muidu nad ei tahaks, et ma kinni võtaksin, karjub keegi poisi peas kõva häälega. Tatt ja pisarad segunevad ta näol, aga juba virutatakse talle jälle jalaga selga, nii et ta paiskub ettepoole, voodite poole, ja siis juba parem võttagi kohe neist otstest kinni, et mitte enam…
Poiss haliseb vaikselt enda ette ja kiigutab end kägaras edasi-tagasi. Ta ei tea praegugi, mis see oli, aga kui miski on õudne, siis see – kas õudne on parem kui valus? Kodust mäletab ta, et stepsliaukude eest hoiatati teda alalõpmata, et ta neisse midagi sisse ei topiks. Ja ta oli sõna kuulanud. Kuidagi oli elekter seina seest vooditesse viidud. Mis saab õhtul? Kuhu ta magama heidab?
Siis heliseb kell. Nad peavad sööma minema. Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss upitab end tolmusest nurgast püsti, ikka veel on nii nõrk olla, ikka veel käib pea ringi. Aga lesima jääda ei saa, sest juba tuleb keegi trepist üles, küsib, mis ta siin teeb. Ei midagi. Jah, juba ta läheb oma peenikeste tudisevate jalgadega.
Istusin, vastab ta õhtusel rivistusel, kui kurja häälega küsitakse, mis ta seal pööningul tegi. Miks? Ta ei tea. Tahtis omaette olla. Poisi kõrvad on suured, peast eemal ja tulipunased. Suured poisid vaatavad teda irvitades. Nad teavad, et kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss ei räägi lõbustuspargist midagi. Sest pärast kukuks ta nii hullusti, et seda annaks veel kaua põdeda.
Kes pani pööningu põlema? Kasvataja, kuri ja tugev keskealine naine, röögib tema ja kõikide teistegi peale. Keegi ei tunnista üles. Aga kooli kõige väiksemat poissi nähti enne õhtusööki seal! Kes siis veel võis seda teha? Kas pole asi ilmselge? Mis sa tegid seal pööningul? Rühm seisab, kõik kakskümmend poissi pikkuse järjekorras. Keegi ei tea midagi.
Kasvataja lööb teda hüppenööriga, palju kordi ja väga kõvasti, vihaga. Väike poiss soovib, et see ta parem kohe ära tapaks, aga suur rohmakas naine lööb, kuni väsib. Kõik seisavad ja vaatavad pealt. Seisab ja vaatab ka pööningu süütaja.
Tema kintsudel kõrvetavad punased vorbid, kui ta magama minnes dressipüksid jalast võtab. Natuke aega seisab väga väike suurte kõrvadega poiss voodi kõrval ja väriseb. Tal on külm ja hirm. Ülejäänud üheksast voodist kostab naeru ja pilkamist. Võta aga voodist kinni, sitaratas! Kui palav hakkab, lehvita kõrvu! Nii kui sa magama jääd, paneme traadid seina! Hirnumine.
Ettevaatlikult puudutab ta lamedat patja. Midagi ei juhtu. Ei juhtu ka siis, kui ta kogu julgust kokku võttes ruttu teki üles tõstab ja asemele poeb. Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss tõmbab teki üle kõrvade ja paneb pea padja alla. Nii ei kuule ega näe ta midagi.
Aga hirm kisub isegi padja all tema lõualuu viltu ja kägrutab keha pisikeseks kössitõmbunud tombuks. Millal nad tulevad?