Kirjanike tuur oli eile järjega Haapsalus

Viimastel aastatel on Kirjanike Liidus juurdunud tore traditsioon: ringsõidud mööda Eesti raamatukogusid. Koostatakse hulk ekipaaže, igaühes neli-viis kirjanikku, iga grupp saab tavaliselt neli esinemist erinevates raamatukogudes. Eelmine aasta olin ka ise ühes sellises kambas, koos Katrin Reimuse, Heiki Vilepi, Ilmar Trulli ja Jaanus Vaiksooga moodustasime n.ö lastekirjanduse löögirusika. Sel aastal aga läks nii pahasti, et pidin ringreisist loobuma: selgus, et meie grupp pidi teele minema täpselt samal päeval, kui minul oli juba Viimsi esinemine kokku lepitud. Nii pidingi Kirjanike Liidule hoopistükkis ära ütlema. Hirmus kahju muidugi, aga kokkulepe Viimsiga oli lihtsalt varem paigas ega andnud ennast enam kõigutada, kuigi pärisin ka sellise võimaluse järele.
Selle eest käisin eile õhtul hoopis oma Haapsallu sattunud kolleege kuulamas-vaatamas. Hiiu- ja Läänemaal tuurlesid sel aastal Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Jan Kaus ja Birk Rohelend, vägagi kuulatavad-vaadatavad inimesed kõik. Huvitav oli. Ikka on huvitav vaadata kolleegide esinemisi, sellest võib alati midagi õppida, kõrva taha panna, järeldusi teha. Pealegi polnudki ma neist kedagi enam kaua aega näinud… hakkasin mõtlema, kui kaua ma Kirjanike Liidu majja pole enam jalga saanud? Üle aasta kindlasti, võib-olla kaks. Tallinnas on on kogu aeg igasugust muud asjaajamist ja graafik täis, nii et kui otsest tarvidust ei ole, ega siis niisama lobisema satu jah.
Mulle meeldib hirmsasti, kui Jan ette loeb. Väga hästi loeb, väga atraktiivselt, nauditavalt. Nagu oleks temas näitleja kaduma läinud. Aga kuni jan esineb, seni ju tegelikult pole midagi kaduma läinud. Kohal viibis ka Paljasmaa, kel igasuguste esinemiste ja ettelugemiste peale on väga tundlik kõrv, ja tema ka kiitis. Vean kihla, et ta juba mõttes mõlgutas, kuhu lavastusse niisuguse ressursi võiks kohe ära paigutada 🙂
Kuid see selleks. Ettelugemistest olenemata on nagunii väga vajalik, et sellised kirjanike esinemised toimuksid. Kes viitsivad end neile üritustele kohale vedada, saavad kindlasti elamuse pluss mõtteainet pluss veidi avarama pilgu kirjanduse kui nähtuse peale üldse. Sellised esinemised annavad lihtsalt raamatulugejale aimu ka sellest, kuidas vaatlevad kirjandust kirjanikud ise, ja kui erinev on kirjanduse hindamine kummagi grupi poolt, millistest kriteeriumidest lähtuv, mis eesmärgiga. Ja kui tähtis on rahvusriigi jaoks rahvuskeelne kultuur, mille säilimise ja arengu eestvedaja on rahvuskeelne kirjandus, sest just kirjandusel baseerub ka kõik muu – haridus, teater, kino, vähemalt vokaalmuusika…
Ja samas saab üsna selgelt aduda seda, miks kirjanduse hindamisel on tarbetu takerduda 20. sajandi esimese poole normidesse, nagu hästi suur osa eesti inimestest oma koolihariduse sunnil teeb. Meie kirjandusharidus on siiani ju olnud väga klassikakeskne. Lapsed peavad pähe õppima Koidulat, Liivi, Anna Haavat, Ennot, võib-olla ka mõnd 60-ndate klassikut…. ja siis hindavadki nende alusel ka seda luulet, millega ülejäänud elu kokku puutuvad. Sellepärast leiavadki, et ETV “Luuletuse” saates ei loeta mingeid normaalseid luuletusi, vaid mingit jama. Aga see pole nende viga. See on hariduslik puudujääk. Kui pool sellest aurust, mis klassikute õppimiseks kulub, kasutada kaasaegse luule lugemiseks, õppimiseks, selle üle arutlemiseks, siis oleks ka tänapäevane kirjandusteadlikkus palju parem.
Sest teate, meil on ju väga hea kirjandus. Meil on palju häid ja väga häid kirjanikke. Ja on tõsiselt nukker, kui kooliharidus jätab meid ilma oskusest kaasaegses kirjanduses orienteeruda, jätab ilma oskusest kirjanduse muutumisest ja arenemisest aru saada.
Kirjanike tuurid aitavad siin natuke. Vähemalt loovad mingi kontakti elusa kirjanduse ja eesti rahva vahel. Ja see on väga hea.
Ürituse lõpus muidugi ei saanud Aidi Vallik ka teisiti, kui pidi püünele ronima – tahtsin oma kingituse kallitele kolleegidele üle anda. Eesti Kirjanike Liidu mitteametliku Haapsalu rakukese poolt… mille ainus liige olen mina, ja seda ka mitteametlikult (Paju Juss oli ka, aga Paju Juss on surnud; Puhmi Mati pole pullivend ja Mihkel Mutt on geograafiliselt ebastabiilne).
Kirjandustuur I
Ja siin me Janiga embame südamliselt:
Kirjandustuur II

Advertisements

Esinen Kärdla lastele ja Tartus esitlen “Maailma naba”

Veel kaks teadet lähiajal toimuvast:

3. novembril, teisipäeval kell 16.00 kohtun Haapsalu lasteraamatukogus Kärdla Ühisgümnaasiumi õpilastega. Jututeemaks minu noorteromaanid “Kuidas elad, Ann?”, “Mis teha, Ann?” ja “Mis sinuga juhtus, Ann?”

7. novembril esitlen Tartus koos Joonas Sildrega tema lastekoomiksit “Maailma naba”:
kuulutus+.ai

Situatsioon on tavapärane: sügisel ikka jookse, nii et nahk märg. Mida jõulude poole, seda hullemaks. Muul töörindel kehtib sama, ikka on vaja kõik asjad jõuluks valmis teha, nagu oleks hoopis viimnepäev tulekul. Ka “Saladuste” osas: Tuuli teatas, et kolm või neli valmiskirjutatud osa lükkub teemade osalise kattuvuse tõttu hoopis kevadesse ja nüüd on vaja hästi-hästi-hästi kiiresti nende asemele uued osad kirjutada. Hõissa, ma ütlen. Hõissa.

Eile külastasin vabakuulajana ka IRL juhatuse koosolekut. Tahtsin vähe targemaks saada: et mis seisukohal on juhtunu (peksasaamine valimistel) “kõrgemad instantsid”. Tühjagi. Kaks Olulist Isikut (kes n.ö taevast ülevalt uudistega peaksid laskuma) ei tulnudki sinna. Mis see siis on, kas üleüldine motivatsiooni langus erakonnas?

Viimsist uute ideedega vanade asjade kohta

Viimsis käidud, loengud peetud, nähtud jälle palju armastusväärseid inimesi. Kuulajaskonnaks seekord väga valdavas enamuses täiesti täiskasvanud inimesed: raamatukoguhoidjad, eesti keele ja kirjanduse õpetajad, lasteaiaõpetajad. Noh muidugi – lastel ju koolivaheaeg, vaba elu ja väljasõidud, ja pealegi ega nad ilma organiseerimata kirjandusüritustele ju ei tulegi, v.a üksikud.
Teise loengu juures andis see asjaolu mulle päris haruldase võimaluse rääkida oma raamatutest täiskasvanutele, hoopis teises kontekstis, teisest vaatenurgast. Lastele-noortele räägin ju ikka teisiti, mingite teiste rõhuasetustega ning arvestades kuulajate vanust.
Mis seekord veel üllatas: väga palju tehti märkmeid, kaustikutes kirjutati terveid lehekülgi täis, nagu oleksin läbi viinud mingit koolitust. Ja kui ma nüüd asja üle järele mõtlesin, siis avastasingi, et sisuliselt ju ongi see puhas koolituse teema, nii õpetajatele kui raamatukogutöötajatele: et kuidas lapsi lugema suunata, mida selle juures arvestada jne. Siis muidugi liikus mõte veel edasi: miks mitte kokku koguda, süstematiseerida ja veel kord põhjalikult läbi töötada kogu see laste- ja tekstipsühholoogiaalane materjal, mida olen omale arvutisse kokku kogunud ja mitmel puhul ettekannetes või muudes kirjutistes kasutanud. Nii et sisuliselt mul on juba olemas 5-6 temaatilise loengu materjal, mis võiks lastega töötavaid inimesi huvitada ja neile vajalik olla. Näiteks päris mahukas juba kokkukirjutatud käsitlus laste andekusest kui hariduslikust erivajadusest. Või samasugune pikk artikkel puudega lapse kasvatamisest ja õpetamisest. Või sama teema käitumishäirete ja psüühiliste häiretega lapse kohtlemisest-õpetamisest. Või koduse lugemaõppimise viisidest ja tehnikatest jne. Neid teemasid on päris mitu, mille kohta ma näiteks neli või viis aastat tagasi haridusministeeriumi tellimusel artikleid kirjutasin, et haridusministeerium saaks neid netti lapsevanematele lugemiseks riputada. Aga need on praeguseks hetkeks juba muidugi pealetulevate uute asjade poolt välja vahetatud, haridusministergi pole sama, ning minu suur töö tolmub kuskil unustuse raamatukogu tühjas koridoris, kuigi võiks mingeid gruppe vägagi huvitada. Miks mitte neid kunagisi artikleid uuesti läbitöötatuna ka oma kodukale artiklite alla üles panna, eks ole.
Niisugune mõlgutus siis tänases päevas. Kui pärast uut aastat muu tööga vähe hõlpu saab, siis võtan ilmselt selle asja ette.

Esinen Viimsis järgmisel teisipäeval

Aidi Vallik Viimsi raamatukogus:

27. oktoobril esinen ma Viimsi raamatukogus.
* Kell 12.00 ettekanne täiskasvanutele teemal “Muinasjuttude mõju lapse arengule ja psüühikale. Lapsele eakohase kirjanduse valimine.”
* Kell 13.30 esinemine lastele, noortele ja nende õpetajatele ning vanematele. Jututeemaks Aidi Valliku laste- ja noorteraamatud.
Üritused on kuulajaile tasuta ja toimuvad raamatukogu konverentsiruumis.

Reform alustab Haapsalus huvitavalt

No ongi ilmselt Reformi ja Keski koalitsioon paigas ning Sukles linnapea.
Ma pean ütlema, et olen siiski hämmastunud nende tingimuste üle. Volikogu esimees ja kõik (st nüüd mõlemad) abilinnapeakohad keskile? Hämmastav. Ma ei saa päris hästi aru, kuidas Reform sai sellega nõus olla, sest niisugustes tingimustes linnajuhtimine on… ma ei tea. Ei saa aru. Õigemini, saan aru omamoodi, ja see ei tundu kuigi ilus.
Kas ainus oluline asi oligi nende jaoks linnapeakoht ja kõik ülejäänu ei omanudki tähtsust? Sest ma ei suuda mõista, kuidas senise nelja erineva valdkonna abilinnapea tööga nüüd ainult kaks meest suudavad toime tulla. Seda abilinnapeade tööd näinuna… no iga koht oli vajalik ja oma valdkonnas spetsiifiline. Kui vennad Kristuses (Andreas Rahuvarm ja see Peeter Vikman, keda ma ei tunne, aga ta olevat muidu kristlik demokraat) sellega toime tulevad, siis au neile tõepoolest. Võtan mütsi maha ja kindad käest. Pluss see üldine olukord, kus linnapea kogu lähim meeskond on teisest erakonnast, omavahel ollakse seotud vaid koalitsioonileppega. See on erimeelsuste korral väga, väga libe jää, ja Kesk saab oma mängude mängimiseks sisuliselt kõik kaardid, mis vähegi saada võib.
Huvitav, kas kaks abilinnapeakohta oli vaja kokku tõmmata just selleks? Või ka selleks, et volikogu esimehele (Keski Karilaiule) saaks eelarvet lõhki ajamata vormistada palgalise töökoha? Seni ju seda polnud, volikogu esimees sai mõõdukat hüvitist, aga mitte normaalset kuupalka. Niipalju, kui mina sellest tean. Kas nüüd siis tuleb ametlik töökoht ära?
Küsimusi keerleb peas üldse palju.
Igatahes selles ei kahtle ma vähimalgi määral, et Paralepa rannaalad hakkavad taas jõudsalt arenema. Reformi valimisprogrammis on 4 väga otseselt just Paralepaga ja umbes 5 kaudselt sellega ühendatud lubadust. Siinkohal ma ei ole sada protsenti kindel, kas rahva huvi Paralepa rannaalade arendamise vastu ikka on nii suur, kui Reformierakonnal, eriti Suklesel endal (et Fra Mare ju seal), aga kui neid valiti, ju siis nii on. Minust, vanast skeptikust, on küllap ülekohtune siin arvata, et võib-olla põhimõttelised Reformi valijad ei lugenudki seda programmi.
Ja küllap ongi kujunenud olukorras hoopis olulisem järele vaadata, mida Kesk siin Haapsalus täpsemalt lubas.
Nagu juba ütlesin, keerlebki mu peas praegu palju küsimusi. Enamikule neist vastab aeg. Kui vastab. Aga huvitav on see kõik igatahes.

Otsing “aidi vallik luule”

Mulle päris meeldib see “Search Engines Terms” blogi statistikaosast. Naljakas on vaadata, milliste märksõnaotsingutega inimesed siia sattunud on. Umbes kolmandiku otsingutest moodustavad aiandusega seotud sõnad ning taimenimed. Teine kolmandik on teismeliste ja noortega seotud otsingud. Ja kolmas osa seisneb minu enda nimega moodustatud ühendites: aidi vallik; aidi vallik jutud jne.
Viimasel ajal olen mingil x põhjusel peaaegu iga päev statsist leidnud, et otsitakse taga “aidi vallik luulet”. Huvitav, sest lastekatega võrreldes on mu “täiskasvanute luuletused” viimased 10 aastat täiesti tagaplaanil olnud. Viimane kogu ilmus raamatuna 2001. aastal ära, mõni aasta tagasi püüdsin jälle asja üles võtta, et pilti täiendada (panin vahepealsetest tekstidest kogu kokku 2006), aga ei võtnud see lugu vedu. Kulka ei andnud raha ja ise üksinda päris ka ei raatsinud täiesti mittemüüvasse projekti raha sisse taguda. No paraku on nii, eestikeelne luule müüb väga nõrgalt, kui ei ole tegemist just saurustega ja/või nende valikkogudega, mis jällegi on päris edukad, eriti enne pühi. Ikka ostetakse nii elavate kui surnud klassikute tüsedaid valikkogusid, sest see on klassika. Noore luulega on aga hoopis teine lugu.
Noh jah. Igatahes nende otsingute peale leidsin, et peaks oma kodukat täiendama.
(Koduleht on nagunii kogu aeg poolik mul, on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Seda hullem, et ma ise ei oska seal kuidagi tegutseda, tekste vahetada või midagi – kogu aeg mõtlen, et peaks 3-4 tundi koos Heikiga arvuti taga istuma, las õpetab mulle asja selgeks, aga kui Heikiga kokku saame, siis on alati tunne, et nende tundide kulutamine hoopis teistele tegevustele on palju mõttekam ning pealegi lõbusam. Ja nii kogu see koduka-kupatus vindub.)
Igatahes, igatahes. Need, kes otsivad taga aidi vallik luulet, saavad selle nüüd kätte, kui leiavad mu kodukalt Aidi Valliku osast peatüki “Raamatud” ja “vaatavad lähemalt” või “loevad tekste” (nagu nende all kirjas on). Siis peaksid avanema pdf-failid, millel võrdlemisi suur hulk luuletusi vastavatest luulekogudest. (“Ärge pange tähele”; “Videvikus lepatriinulend”; “Mina ja Käthe Kollwitz” ning “Ristsõna”).
Teine koht, mille kaudu luuletustele ligi saab, on samuti Aidi Valliku osast peatükk “Mina teistest”, alajaotus “Ilukirjanduslikku”.. Seal on otsepääs minu vähe hilisemate luuletuste juurde, alates “Käthe Kollwitzist” 1998. aastal ja lõpetades selle eelpool mainitud ilmumata luulekoguga (“Jaapani maja”).

Pole siin hõisata midagi, ei ühelt ega teiselt poolt

Nii et Haapsalu linna valimistulemused siis.
Nagu näha võib, ei pääsenud ma uude volikogusse. Olen IRL nimekirjas häälte arvu järgi kümnes.
Muidugi selgub palju asju pärast Helistamiste Ööd, st täna-homme-lähipäevadel – kui pannakse paika, kes kellega käib, st kes kellega koalitsiooni teeb. Ka võitnud Reform (174 häält rohkem kui IRL-l) oma 8 mandaadiga ei saa üksi koalitsiooni moodustada, volkogu häälteenamust on vaja.
Ja alles neist kõnelustest selgub, kas linna hakkab valitsema Reform + Kesk/IRl (+ sotsid) või IRL + Kesk (+ sotsid), seega alles neist kõnelustest selgub ka see, kas linnapeaks saab Sukles või Ingrid Danilov. Nii et praegu midagi konkreetselt välja hõisata on väga vara.
Mulle meenub valimistejärgne esmaspäev aastal 2005, kui võitnud Reformi mõningad esindajad olevat käinud linnavalitsuses ülbitsemas ja oma tulevasi kabinette üle vaatamas… aga koalitsiooni tegid IRL ja Kesk. Ja mulle meenub Paberihuntide Öö aastal 2002, kui Res Publica Reformi võimult lükkas; pärast valimistulemuste selgumist põlesid tuled linnavalitsuse kabinettides peaaegu hommikuni (mida ma ise nägin) ja paberihundid olid mõne hoonesviibinu jutu järgi umbes sama kaua kibedat vatti saanud. Seda viimast ei oska ma isiklikult ei kinnitada ega ümber lükata, aga sel lool on minu meelest vähemalt teatud folkloorset väärtust.

Nojah, aga mina ei ole volikogus enam nii ehk naa. Natuke nukker – tahtsin ju veel asju teha ja volikogust jookseb läbi palju vajalikku infot. Aga samas vabaneb minu jaoks terve hulk aega, mis on tore. Ja ennast tundes – küll ma selle aja ruttu omal ära organiseerida suudan.
Hmhh… kui te seda lingitud veebikülge vaatate, ja IRL tulemuste nimekirja, siis sealgi on võimalikud veel teatud nihkumised. Et kui ( veel kord: kui) IRL teeb koalitsiooni, siis Ingrid läheb nimekirjast ära linnapeaks, ja volikokku tuleb tema asemel Andrei. Ja kui Toivo Hein jääb jätkuvalt aselinnapeaks (ei ole minu meelest eriti tõenäoline, aga mingi võimalus on olemas), siis on volikogus sees ka Mihkel Mutt. Mina oleks volikogus alles siis, kui veel keegi kolmas minust eespool loobuks, aga ma ei näe selleks ühtegi põhjust. Nii et võin vabanenud ajaga arvestada.

Valimistest kah, kui juba kuulutamiseks läks

Mul endal on küll juba valimas käidud, nagu veel veidi rohkem kui 100 000 inimesel üle Eesti. Ja selles suhtes olen ma ilmselt selle blogisissekandega selgelt hilinenud. Aga et tegelikult on päris valimiste päev ikkagi veel ees ja et ausalt öeldes tunnen ma väikest süümepiina sellepärast, et ei ole oma kandidatuuri promomise pärast eriti võimelnud (et mismoodi jätan oma muud asjad kõik tegemata ja pühendun mitmeks nädalaks valimisreklaamile?), siis üht-teist võiks veel viimasel minutil üles panna. (Ohh, miks ma ei suuda teha asju ilusti natukesehaaval järjest ja süsteemselt, miks ma olen sihuke viimase-minuti-suure-arapi-vend?)
Tegelikult kirjutasin juba umbes kuu aega tagasi selle loo valmis, mille nüüd siia riputan. Olin parajasti metsas seenel, kui Andres Ammas helistas ja ütles, et ma peaksin mingi loo ikka ka kirjutama, sellest, miks ma üldse kandideerin. Õhtul siis võtsingi selle käsile, ja kahjuks avastasin, et ma pole sugugi võimeline 1000 tähemärgi sisse ära mahtuma. Ma ei ole ju karjääripoliitik, ma nagu ei oska hästi enda jaoks mitmetahulist ja mahukat infot ühe konkreetse mulli sisse puhuda. Nii läksidki igasugustesse voldikutesse ja ajalehte sellest ainult tükikesed.

Ma kandideerin jälle kohaliku omavalitsuse valimistel, nüüd juba kolmandat korda, just nagu oleks see mingi hirmus lõbus asi. Kuid ma pean tunnistama: teen seda kohuse- ja vastutustundest. Haapsalu on minu linn, minu kultuur, minu kodu, minu inimesed. Töötada Haapsalu volikogu koosseisus ning juhtida selle kultuurikomisjoni tähendab minu jaoks, et saan oma teadmised lastest, noortest, haridusest, kultuurist, kultuurielu toimimisest rakendada oma linna hüvanguks. Kui mina olen just see, kel neis valdkondades on keskmisest väheke suurem pädevus, ja kui ma tunnen, et minust on ebaaus piirduda ainult maksumaksja rolliga – sest kellele rohkem antud, see peab ka ise rohkem andma, eks ole, – siis on loomulik, et võtan endale linna hüvanguks lisatööd. See on mu kodanikukohus. Mul on, mida linnale anda, ja ma annan. Sest Haapsalu on minu kodu. Ma elan siin. Kõik, mis toimub Haapsalus, puudutab mind kohe ja otseselt.
Lapsed, noored, kultuur… Mul on nii hea meel, et viimased seitse aastat on Haapsalul olnud niisugune linnavalitsus, kes mõistab niisuguste „pehmete väärtuste“ tähtsust kogu kohalikus olmes ja linna arengus. Ma olen südamest rahul, et nende aastatega on remonditud meie lasteaiad, rajatud mitu tänapäevast väga tasemel mänguväljakut, spordirajatisi, lastekeskus vanalinnas, et on tõusnud ellu Iloni Imedemaa, ja et lõpuks ometi pärast mitmeteistkümneaastast ootamist sai meie lasteraamatukogu end sisse seada täielikult renoveeritud hoones. Ma olen nii rõõmus, et nende aastate jooksul on professionaalseks arenenud suur osa meie linna haljastust, mis enne oli juhuslik ja selline…. asjaarmastajalik. Mulle meeldib, et ennast on täielikult õigustanud piiskopilinnuse halduskorra muutmine – sest selle tulemusena on linnus muutunud kauniks, valgustatud, korrastatud vaba aja veetmise kohaks. Oh, ja siis need lugematud muudatused pisiasjades, mida pole mõtetki loetlema hakata – kõik need väikesed asjad, mis teevad elu elamisväärseks ja lasevad meil tunda, et meist hoolitakse: ranitsatoetused ja kõik muu. On nii hea tunne vaadata tagasi ja tunda, et oled natukene olnud osaline selle kõige sündimise juures.
Ja ometi on veel nii palju asju, mis teha. Ma juba unistan Haapsalu rannaalade projekti valmimisest: ümber linna ringina ulatuv pikk-pikk promenaad kauni professionaalse haljastusega, uuendatud pargid, samuti noorte muusikaharrastajate proovi- ja stuudioruumid, mis kõik. Ja siis on mul veel üks salaunistus, mis vähemalt praegu on veel ainult idee ilma seda toetava detailplaneeringu või millegi muuta – kunagi, kunagi peaks Haapsalus olema ka omaette raamatukogumaja. nagu on Kuressaares, Rakveres, Pärnus, isegi Jõhvis… ainult meil veel ei ole.
Jah, mul on siin veel palju teha. Palun valige mind tagasi.

Partei valimisküljel näeb kandidaati nr 201 siin, kui ülevalt ribast klikkida “Kes on meiega”.

Teema lõpetuseks: kahe nädala eest kirjutasin Vilepi tüdrukutest inspireerituna üle lullamilla, mida varem korra ka mainisin. Ott aga hakkas selle illustreerimisel natuke tõrkuma ja ja ütles, et valimiste-eelsel ajal jääb mulje, nagu teeksin sellega endale valimispropagandat. Einoh, illustreeris ta ju lõpuks ikka ja lastelisas ilmus see siiski tookord ära, aga… Valimisreklaam, ja miks ka mitte?
ajakiri
PRINTSESSIAJAKIRI
Liisule ja Madlile

AJAKIRJA TEGID PLIKAD,
TEGID SEDA PÄRIS PIKALT,
MITU ÕHTUT NAHISTASID,
PABERIGA SAHISTASID,
KULUTASID LIIMIPULKA,
VÄRVIVILDIKATE HULKA,
KUNI AJAKIRI VALMIS
JUTUS, PILTIDES JA SALMIS.
PEALEGI SEE AJAKIRI
POLNUD MINGI SIGRIMIGRI.
HOOPIS ERILINE, SEST
KÕNELES PRINTSESSIDEST!

OKASROOSIKESEST JUTTU
OLI PILTIDEGA KOOS,
SEST TA OLI LIISU LEMMIK!
KUID KA MADLI OLI HOOS:
KOMMIPRINTSESS KIRJUS KLEIDIS
MEELDIS TALLE ROHKEM VEIDI.
AGA AJAKIRJAS SEAL
ÜHE LEHEKÜLJE PEAL
OLI SEL PRINTSESSIBALLIL
VEEL ÜKS PEATÜKK: AIDI VALLIK,
PILTIDE JA KÕIGE MUUGA,
PRILLIDE JA NAERUL SUUGA.

Minu kärpimata kommentaar koleda loo juurde

Üleeile tahtis Postimees mult jälle ütelusi saada. Üks vene kooli õpetaja oli 7. klassi tunnis töösse andnud ilukirjandusliku teksti katkendid, mis lastega ka koju jõudsid ja mõne lapsevanema ära ehmatasid. Ksenja Repsoni poolt mulle saadetud olukorrakirjeldust ma siia blogisse ei pane, pole ilus, kuid küsiti jah, mis mina arvan nende tekstide kasutamise sobivuse kohta.
Lugu, nagu ta täna lõpuks avalikkuse ette tuli, on siin.
Aga enda seisukoha täpsustamise huvides riputan siia blogisse ka enda poolt Postimehele saadetud kommentaari selle algupärasel, kärpimata kujul:

Tere!

Tegemist on minu raamatu “Mis teha, Ann?” 8. peatüki ühe sidusa osaga, mitte eraldi kohtadest väljavõetud lõikudega. Valitud osa kujutab süsteemset vägivalda lapstegelase kallal ja näitab ohvri reaktsiooni sellele. Situatsioon ise on kuuldud ühe 1980. aastatel lastekodus kasvanud inimese intervjueerimise käigus (sellesama raamatu tarbeks), samast allikast on pärit ka valdav osa raamatu selle liini sündmustikku (Anni isa Antsu lapsepõlvemälestused). Kahtlemata on romaani selle liini sündmustik ränk ja jõhker, kuid pidasin seda raamatu ideelisest küljest vajalikuks. Oli vaja näidata, milliseks võivad ümbritsevate täiskasvanute pealiskaudsuse ja ükskõiksuse tulemusena muutuda suure poisteseltskonna grupiprotsessid, omavahelised suhted ja kuidas see võib mõjutada nende poiste psüühikat ja ellusuhtumist, üldisi hoiakuid ning väärtushinnanguid. Loomulikult on see tulemus traumaatiline, nii päriselus kui raamatus.
Jutuks oleva õpetaja tegevust ma kommenteerida ei oska, sest pole tuttav klassis kujunenud olukorraga ja õpetaja kõigi argumentidega. Väga võimalik, et kiusamise üle arutlemisel võivad need raamatulõigud tõesti veidike abiks olla, näidates vägivalda ohvri seisukohalt, kujutades tema üleelamisi – sest nii noored inimesed tihtilugu iseseisvalt ei mõista endapoolse kiusamise tegelikku mõju ja olemust.
Kirjandusõppe kohapealt jälle tean, et mu Anni-raamatuid käsitletakse põhikooli vanema astme kirjandustundides väga paljudes koolides. Sellest aspektist ei saa ma näha selle õpetaja tegevuses midagi erakordset. Valitud lõigud tõlkeülesandena pole ilmselt kõige kergem materjal, aga taas, klassi taset tundmata ei saa selle üle otsustada. Pealegi on vene koolidel selle raamatu käsitlemisel abiks minu teada ka lisamaterjalid: spetsiaalselt vene koolidele tehtud tööraamat ja helisalvestised (kuuldemäng).
Nii et nüüd ma ei teagi, kuivõrd teid aidata sain?

Tervitustega,

Aidi Vallik

Aga lapsevanemaid šokeerinud peatükifragment on ise selline (kopeerin käsikirjast):

Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss väriseb pööningutrepi all. Kõik ta lihased surisevad ja suus on imelik magus maitse, aga see pole hea, vaid justkui oksele ajaks. Nii nõrk on olla, keha on äkki nagu mingi kallerdis.
Ta tõmbab end hästi kerra, aga üksikud tõmblused käivad jalgades veel sellegipoolest. Silme eest must, oli ta kiiresti toast välja roomanud, teda oli jalgadest tahetud tagasi tõmmata, aga poiss oli ikkagi end kuidagi lahti rebinud, sõgeda ning pimedana end seina najal püsti haalanud ja ummisjalu mööda treppi üles välja põgenenud. Edasi, ükskõik kuhu, ruttu, ainult ruttu, mis siis, et must virvendav udu silme ees midagi näha ei lasknud ja jalataldades nagu tuhat nõela surises.
Suurtel poistel oli täna lõbustuspark. Tule siia ja võta mõlema käega voodiotstest kinni, käskisid nad teda, nagu veel viit-kuut väiksemat poissi, kes polnud õigel ajal taibanud jalust ära kaduda. Ei taha? Ah sina ei taha? Küll sulle näidatakse, kuidas tahad! Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss kukkus kõvasti peaga vastu uksepiita. Kas nüüd tahad? Ikka veel mitte? Poiss kukkus kramplikult õhku ahmides ja kätega kõhust haarates põrandale, püüdes abitult oma kondiseid peenikesi jalgu kägarasse tõmmata.
Lõpuks ta pidi tahtma.
Kahe metallvoodi jalgade ümber olid pandud traadid. Ka stepsliaukudes olid traadid. Suured poisid naersid. Võta-võta kinni, sitapea, kuradi kusikõrvik! Ühe käega ühest voodiotsast, teisega teisest. Mis see on, mis see on, mis nad tahavad, miks, kindlasti teeb see haiget, sest muidu nad ei tahaks, et ma kinni võtaksin, karjub keegi poisi peas kõva häälega. Tatt ja pisarad segunevad ta näol, aga juba virutatakse talle jälle jalaga selga, nii et ta paiskub ettepoole, voodite poole, ja siis juba parem võttagi kohe neist otstest kinni, et mitte enam…
Poiss haliseb vaikselt enda ette ja kiigutab end kägaras edasi-tagasi. Ta ei tea praegugi, mis see oli, aga kui miski on õudne, siis see – kas õudne on parem kui valus? Kodust mäletab ta, et stepsliaukude eest hoiatati teda alalõpmata, et ta neisse midagi sisse ei topiks. Ja ta oli sõna kuulanud. Kuidagi oli elekter seina seest vooditesse viidud. Mis saab õhtul? Kuhu ta magama heidab?
Siis heliseb kell. Nad peavad sööma minema. Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss upitab end tolmusest nurgast püsti, ikka veel on nii nõrk olla, ikka veel käib pea ringi. Aga lesima jääda ei saa, sest juba tuleb keegi trepist üles, küsib, mis ta siin teeb. Ei midagi. Jah, juba ta läheb oma peenikeste tudisevate jalgadega.
Istusin, vastab ta õhtusel rivistusel, kui kurja häälega küsitakse, mis ta seal pööningul tegi. Miks? Ta ei tea. Tahtis omaette olla. Poisi kõrvad on suured, peast eemal ja tulipunased. Suured poisid vaatavad teda irvitades. Nad teavad, et kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss ei räägi lõbustuspargist midagi. Sest pärast kukuks ta nii hullusti, et seda annaks veel kaua põdeda.
Kes pani pööningu põlema? Kasvataja, kuri ja tugev keskealine naine, röögib tema ja kõikide teistegi peale. Keegi ei tunnista üles. Aga kooli kõige väiksemat poissi nähti enne õhtusööki seal! Kes siis veel võis seda teha? Kas pole asi ilmselge? Mis sa tegid seal pööningul? Rühm seisab, kõik kakskümmend poissi pikkuse järjekorras. Keegi ei tea midagi.
Kasvataja lööb teda hüppenööriga, palju kordi ja väga kõvasti, vihaga. Väike poiss soovib, et see ta parem kohe ära tapaks, aga suur rohmakas naine lööb, kuni väsib. Kõik seisavad ja vaatavad pealt. Seisab ja vaatab ka pööningu süütaja.
Tema kintsudel kõrvetavad punased vorbid, kui ta magama minnes dressipüksid jalast võtab. Natuke aega seisab väga väike suurte kõrvadega poiss voodi kõrval ja väriseb. Tal on külm ja hirm. Ülejäänud üheksast voodist kostab naeru ja pilkamist. Võta aga voodist kinni, sitaratas! Kui palav hakkab, lehvita kõrvu! Nii kui sa magama jääd, paneme traadid seina! Hirnumine.
Ettevaatlikult puudutab ta lamedat patja. Midagi ei juhtu. Ei juhtu ka siis, kui ta kogu julgust kokku võttes ruttu teki üles tõstab ja asemele poeb. Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss tõmbab teki üle kõrvade ja paneb pea padja alla. Nii ei kuule ega näe ta midagi.
Aga hirm kisub isegi padja all tema lõualuu viltu ja kägrutab keha pisikeseks kössitõmbunud tombuks. Millal nad tulevad?

Otsitakse eesti keele õpetajat, äkki teate mõnd?

Vestlesin eelmisel nädalal Noarootsi gümnaasiumi direktrissi Laine Belovasiga, kes väga mures – nende gümnaasium jääb novembri lõpus ilma ühest emakeeleõpetajast, kes dekreeti läheb! Probleem on selle võrra veel teravam, et tegemist on piirkonnata humanitaargümnaasiumiga – lapsi käib seal üle terve Eesti. Minul on sellega isiklikku puudet niipalju, et mu enda tütargi on nende õnnetute kümnendike seas, kes õpetajata jääb. Muidugi tundub kõigile kohapealseile kõige lihtsam lahendus see, et ma ise koha täidan – kuid kahjuks ei ole täismahuga õpetajatöö jaoks mu elus enam ruumi, liiga paljude muude kohustustega olen ennast sidunud, igasuguste lepingute ja väikeettevõtja arvukate asjaõiendustega, nii et ei kujuta küll kuidagi ette, kuidas saaksin. (Jaa-jaa, olen paha 😦 ) Natuke süüdi tunnen end oma keeldumise pärast ka. Seepärast lubasin kooli õpetaja otsinguil vähemasti aidata.

Äkki saaksite levitada seda infot keele- ja kirjandusinimeste seas, või teate ise otseselt kedagi oskajat inimest, kes oleks asjast huvitatud? Jutt käib esialgu poolteisest aastast, 24 h nädalakoormusega gümnaasiumiosas. Klassid on suhteliselt väikesed, kummaski kümnendas näiteks veidi üle 20 õpilase. Kool on tore, meeldiva vaimse vabaduse atmosfääriga. Nagu olen aru saanud seal töötavate tuttavate õpetajate jutust, võimaldatatakse õpetajale üsna suurt ametialast vabadust ja iseotsustamist – kuid tahetakse tulemusi, jah. Et on teeninduspiirkonnata kool ja kümnenda katsetele tullakse üle Eesti (sel aastal on neil kümnendates ainult kaks Läänemaa last, kellest üks on minu oma), siis õpilaskontingent on muidugi ka tugevapoolsem. Sain aru, et ka palga osas suudavad nad teatud piirides vastutulelikud ja paindlikud olla. Kool annab õpetaja käsutusse ka korteri sealsamas lähedal.
Gümnaasiumi õpetajaskond on huvitav ja internatsionaalne: neil on see kurss, et võõrkeeli õpetavad ikka vastava rahvuse esindajad ise. Mina küll ei tea, mis valemiga on meelitatud Pürksisse õpetajaks prantslane, britt ja rootslane, aga seal nemad on, elavad kooli korterites ja annavad tunde. Nii et tundub põnev, ja kui ma poleks ennast mitte käsist ja jalust mujale ära sidunud, siis meeldiks mulle endalegi see koht vastu võtta. Aga noh, aga noh. Ei saa, kohe mitte ei saa. Sellepärast otsingi abi ja infot! Äkki keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tahaks Noarootsi Gümnaasiumis kätt proovida?

Koolil on koduleht ka.

« Older entries