Intervjuu Postimehes ning Joonas Sildre “Maailma naba” poodides

Helistati mulle reedel Postimehest ja paluti reale küsimustele vastata. Ilusti küsiti, et kas eelistan vastata kirjalikult, meilitsi, või telefoni kaudu nüüdsama kohe. Seekord juhtus, et eelistasin intervjueeritud saada telefoni teel, sest sebimist oli tuhande muugi asjaga ja kõik mu kirjalikud vastamised kipuvad alati kole pikaks ning aeganõudvaks kätte. Noh, tulemus sai selline, nagu vist mõni juba esmaspäeval lehest luges.
Eks ta ole. Teatud jõujoonte ümberasetamine on üldiselt ajakirjandusele omane. Kuigi ma pean ikkagi mainima, et minu jaoks on vahe sees väljenditel “suur osa saadetud kirjadest räägib vägivallast ning tütarlaste ja naiste väärkohtlemisest” (mida ma tegelikult kasutasin) ja “enamik saladusi räägib vägistamistest” (mida ma kindlasti ei kasutanud). Nii et võid küll olla ajakirjanikega suhtlemisel üsna kogenud, aga väljaöeldud sõnumi erinevate interpretatsioonide eest pole sa siiski kunagi kaitstud. Aga mis siis ikka. Oleks võinud ka palju hullemini minna.

Rõõmusõnum: Joonas Sildre “Maailma naba” on trükikojast väljas ja vähemalt osalt ka poodides! Müügiorgunn on kah suures osas seljataga. Osaliselt veel katmata töölõigud on reklaam ja esitluse ettevalmistamine. Esitlus, muide, toimub 7. novembril kell 12.00 Tartu kirjanike majas Vanemuise tänaval. Kui Joonas plakati valmis saab, panen ka selle ilupildina blogisse üles.

“Saladustesse” on valminud hale lugu väga noorte inimeste kodumängimisest, millesse õnneks või õnnetuseks sekkub kuri saatus ja… Ott muidugi seisab siin kõrval, loeb üle mu õla ja tema arust ei ole vaja öelda, mis lõpuks välja tuleb, muidu on nagu selles anekdoodis, kus mees tahab osta põnevat raamatut ja siis müüja müübki talle ühe ning kõige lõpuks ütleb: “Jah, see on tõesti väga põnev raamat! Alles viimasel leheküljel selgub, et õige mõrvar on tegelikult aednik.”
Uus töö mu laual aga pakub väljakutset teemal, mis arvatavasti mõneski perekonnas kergemal või raskemal kujul esile on kerkinud, vara jagamine nimelt. Ja oleks siis vara, mida jagada. Isegi suhteliselt lähedases ümbruses olen kuulnud veel aastaid hiljem kadedaid heietusi teemal, kuidas see või teine õde/vend kadunud mamma sektsioonkapi pihta pani või kuidas abielulahutajad kohtus ka tualettpaberirulle omavahel jagavad. Ma ei ole sellele süsteemile küll kunagi pihta saanud, miks niisugused asjad inimestele probleem on, aga tuleb välja, et on. Eks ma püüan mõistma õppida. “Saladuste” juures töötamine kasvatab tolerantsi küll tohutul määral.

Advertisements

3 kommentaari

  1. kaarnake said,

    8. okt. 2009 kell 18:20

    Ega ajakirjanik väga puuse ei paanuski – sisuliselt ongi väärkohtlemise ilusa nime all erineva jõhkrusastmega või meelitamisega alanud vägistamised, mida ohver enda säästmiseks hiljem ilustada pyyab. Ning lapseeast välja kasvanud noore naise jaoks on enda kellelegi kasutada andmine muude suhtlemisvõimaluste-oskuste puudumisel inimliku läheduse aseaine. Polegi nii haruldane, ka minu neiupõlv oli just selline, nagu mu eakaaslastel. Vaevalt, et see praegugi teistmoodi on – vanematel omad asjad, lastel omad. Minu arvates on see tõsine probleem, aga kas nn meelelahutuslik meedia sellele ka lahendusi pakub, kahtlen. Pigem pyytakse magusvalusat tähelepanu, sisuliselt tegelemata probleemiga, et lapsed jäetakse liiga varakult omapead, ilma igasuguse toe ning vanemapoolse huvita.

  2. ylle said,

    8. okt. 2009 kell 19:45

    Meie 10-aastane poeg luges “Maailma naba” läbi ja ütles “tahaks veel!” 😀

  3. aidivallik said,

    9. okt. 2009 kell 09:16

    Mitte ainult meelelahutuslik, vaid igasugune muugi meedia ei saa probleeme lahendada. Meedia saab ainult näidata, rääkida, tähelepanu juhtida, mõtlema panna, loota, et sellega kuidagi natukenegi muudetakse mingit mõtteviisi või suhtumist, sotsiaalset mentaliteeti, et sellega tekib mingi avalikkuse surve ning et struktuurid, kelle võimuses on neid probleeme lahendama asuda, võtavad jalad tagumiku alt välja ja asuvadki seda tegema – kuid see ongi kõik. Samas polegi seda nii vähe, kui arvestada, et igasuguse probleemi lahendamine algab probleemi teadvustamisest, sõnastamisest, selle näitamisest, ning et inimene on emotsionaalne olend, siis on probleemi teadvustamine loomulikult emotsioonidest sõltuv.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: