Vestlesin eelmisel nädalal Noarootsi gümnaasiumi direktrissi Laine Belovasiga, kes väga mures – nende gümnaasium jääb novembri lõpus ilma ühest emakeeleõpetajast, kes dekreeti läheb! Probleem on selle võrra veel teravam, et tegemist on piirkonnata humanitaargümnaasiumiga – lapsi käib seal üle terve Eesti. Minul on sellega isiklikku puudet niipalju, et mu enda tütargi on nende õnnetute kümnendike seas, kes õpetajata jääb. Muidugi tundub kõigile kohapealseile kõige lihtsam lahendus see, et ma ise koha täidan – kuid kahjuks ei ole täismahuga õpetajatöö jaoks mu elus enam ruumi, liiga paljude muude kohustustega olen ennast sidunud, igasuguste lepingute ja väikeettevõtja arvukate asjaõiendustega, nii et ei kujuta küll kuidagi ette, kuidas saaksin. (Jaa-jaa, olen paha 😦 ) Natuke süüdi tunnen end oma keeldumise pärast ka. Seepärast lubasin kooli õpetaja otsinguil vähemasti aidata.
Äkki saaksite levitada seda infot keele- ja kirjandusinimeste seas, või teate ise otseselt kedagi oskajat inimest, kes oleks asjast huvitatud? Jutt käib esialgu poolteisest aastast, 24 h nädalakoormusega gümnaasiumiosas. Klassid on suhteliselt väikesed, kummaski kümnendas näiteks veidi üle 20 õpilase. Kool on tore, meeldiva vaimse vabaduse atmosfääriga. Nagu olen aru saanud seal töötavate tuttavate õpetajate jutust, võimaldatatakse õpetajale üsna suurt ametialast vabadust ja iseotsustamist – kuid tahetakse tulemusi, jah. Et on teeninduspiirkonnata kool ja kümnenda katsetele tullakse üle Eesti (sel aastal on neil kümnendates ainult kaks Läänemaa last, kellest üks on minu oma), siis õpilaskontingent on muidugi ka tugevapoolsem. Sain aru, et ka palga osas suudavad nad teatud piirides vastutulelikud ja paindlikud olla. Kool annab õpetaja käsutusse ka korteri sealsamas lähedal.
Gümnaasiumi õpetajaskond on huvitav ja internatsionaalne: neil on see kurss, et võõrkeeli õpetavad ikka vastava rahvuse esindajad ise. Mina küll ei tea, mis valemiga on meelitatud Pürksisse õpetajaks prantslane, britt ja rootslane, aga seal nemad on, elavad kooli korterites ja annavad tunde. Nii et tundub põnev, ja kui ma poleks ennast mitte käsist ja jalust mujale ära sidunud, siis meeldiks mulle endalegi see koht vastu võtta. Aga noh, aga noh. Ei saa, kohe mitte ei saa. Sellepärast otsingi abi ja infot! Äkki keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tahaks Noarootsi Gümnaasiumis kätt proovida?
Koolil on koduleht ka.
Aidi Vallik avalikult 
osaline said,
12. okt. 2009 kell 16:57
Oi, kas see üheteistkümnendikke ka puudutab? Meie põnn ka seal.
PS
Nädalavahetusel oli Koerus luuletusi lugemas mitu noort ja andekat noarootslast 😀
alar said,
14. okt. 2009 kell 08:12
üheteistkümnendikke see ei puududta
Maire said,
13. okt. 2009 kell 06:15
Pole küll asjassepuutuv, aga mind on Noarootsi kooli puhul väga häirinud see, et õpetatakse soome-rootsi dialekti või õigupoolest jääb see lihtsalt külge seal. Vähemalt mõned aastad tagasi olid kõik sellest koolist tulnud vaid selle dialekti rääkijad. Vaatasin praegu, et üks välismaalasest õpetaja neil praegugi soome nimega. Ja kui nad siis Rootsi lähevad, siis arvatakse nad soomlasteks ja väänavad keelt mis kole. Iseenesest ju vahet pole, dialekte on Rootsis palju, aga kui on keeleõpe, siis võiks ikka riigirootsikeelt õpetada. Või on see asi tänaseks muutunud?
J. Sahlgren said,
14. okt. 2009 kell 16:17
Noarootsi Gümnaasiumis töötava õpetajana loodan ka mina, et näiteks keegi seda lehekülge külastav huvituks tööle tulemisest NGsse. Võõrkeelte ja Põhjamaade kultuuri kallakuga humanitaargümnaasiumina on siin ka emakeele ja kirjanduse õpetusel väga tähtis roll. Võimalused on ka rahvusvahelistes projektides osalemiseks. Koostööpartnereid on meil erinevate projektide raames näiteks nii Soomes (kaks Soome rootsi õppeasutust), Rootsis, Islandil kui tulevikus ilmselt ka Saksamaal.
Samas ei saa ma jätta kommenteerimata Maire kirjutist, kuna mina olen nüüd see soome eesnimega õpetaja, keda tema oma kommentaaris mainib. Ma proovin ka väga seda mitte võtta südamesse, kui ta kirjutab, et meie õpilased, järelikult siis ka mina, minu ema ja minu teised soomerootslastest esivanemad “vääname keelt, mis kole”. Ütlen kohe, et see mitte südamesse võtmine minult nii hästi ei õnnestu.
Noarootsi Gümnaasiumis õpetatakse siis rootsi keelt. Kuna minu enda hääldus on Soomerootsi standardkeelele omane, siis puuduvad ka õpilased selle hääldamisviisiga kõige rohkem kokku. See on ka eesti õpilaste jaoks kergem omandada. Soomerootsi standardkeel jälle on rootsirootsi (riigirootsi) standardkeele täiesti aktsepteeritud variant. Rootsi keel jaguneb omakord kuueks suuremaks murdegrupiks. Kuuenda grupi moodustavad nii Soomes kui ka Eestis (siis vanasti ka siin Noarootsis) räägitud rootsi keele murded. Neid murdeid koolis siiski ei õpeteta.
Rootsi keele vanad murded mõjutavad siiski üha veel ka standardkeele hääldamist erinevatest kohtadest pärit kõnelejate kõnepruugis: on kuulda, kas standardkeele rääkija on pärit Lõuna-Rootsist, Stockholmist, Põhja-Rootsi rannikualadelt või hoopiski Soomest. Kas siis Eestis rootsi keelt õppinud inimese kõne tuleks kõlada rohkem näiteks Lõuna- või Põhja-Rootsi kõnepruugi moodi, kuigi ta nendest piirkondadest ka ei tule?
Tahaksin küsida Maire käest ka seda, kas temal on ka eelistusi selles osas, milliste inglise keele variantide õpetamisega meil tuleks tegeleda. Kas Ameerika või Suurbritannia oma? Ja milliste piirkondade täpsemalt? Kuidas on lood Austraalias või Uus-Meremaal räägitud keelega? Äkki siiski India oma, või Maltal või veel kusagil mujal räägitav keel? Prantsuse keelt õpetatakse meil ka. Milliseid piirkondasid tuleks prantsuse keele puhul eelistada?
Kas ühe keele mingi variant on väärtuslikum kui teine? Kas ühe keelevariandi rääkijad on väärtuslikumad inimesed, kui teise keelevariandi kõnelejad?
Vahet „rootsirootsi“ ja soomerootsi vahel võiks siis võrrelda inglise keele erinevate variantide vahel näiteks Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Tegu on inglise keelega, kuigi esineb ka väikseid erinevusi hääldamises, sõnavaras aga vahel ka grammatikas ja õigekirjas. (Erinevusi grammatikas ja õigekirjas „rootsirootsi“ ja soomerootsi standardkeelte vahel siiski ei esine.) Erinevusi hääldamise ja kõnemeloodia puhul esineb inglise keelt kõnelevates maades teatavasti ka nende sees: inglise keel näiteks Inglismaa või USA eri kohtades ja erinevate kõnelejate räägituna ei pruugi üldse kõlada ühtlaselt. Sellisel juhul on oluline erinevustele vaatamata proovida teha end teisele võimalikult hästi arusaadavaks ja proovida ise vastavalt aru saada teisest. – See üldprintsiip kehtib minu meelest nii inglise, rootsi kui ka teiste keelte ja nende erinevate variantide kõnelejate omavahelise suhtlemise puhul.
J. Sahlgren said,
14. okt. 2009 kell 21:12
Lõpetuseks:
Ma ise räägin eesti keelt, kuigi kindlasti on ka kuulda, et see ei ole minu emakeel. Suudan siiski töötada Eestis õpetajana ja arvan, et saan Eesti ühiskonnas oma keeleoskusega täiesti hakkama. Kas see ei ole keeleoskuse juures põhiline?
PS
Huvitaval kombel on muide soomerootsi standardkeel näiteks paljude taanlaste jaoks tavaliselt kõnes arusaadavam rootsi keele variant kui riigirootsi oma.
Maire said,
15. okt. 2009 kell 07:08
Vabandust kui tundeid riivasin.
Ma tooksin oma jutu pointi selgitamiseks pigem sellise võrdluse – kui välismaal õpetatakse eesti keelt, siis tavaliselt ei õpetata seda võrokeste murdes. Eks dialektidega on ikka nii, et seal, kus elad või rohkem suhtled, see ka külge jääb ja minu arvates on isegi tore, et Rootsis dialekte nii palju, aktsendiga rääkija saab end selle tõttu turvalisemalt tunda, sest nii suhtutakse tugevasse aktsenti ka tolerantsemalt.
Mis keele väänamisse puutub, siis oli see väljend pigem kirjanduslik liialdus selle kohta, kuidas mulle kui eestlasele selline hääldus kostub:) Rootslased näiteks väidavad sageli, et eesti keel on laulev kui samas tundub mulle, et hoopis rootsi keel on laulev. Soomerootsi keel ei tundu mulle kui eestlasele laulev ja eristub Rootsi dialektidest minu jaoks nii nagu ma kirjeldasin – minu isiklikule kõrvale. Aga see ei olnud tõesti minu poolt ühe keele halvustamisena mõeldud, nii väiklane ma ometigi ei ole.
Oop said,
15. okt. 2009 kell 07:14
Yht mu tuttavat tuntakse ta “kolmekordsete” poolest: alguses partsatab midagi välja, siis ajab vabandamisega asja veel hullemaks ning lõpuks läheb ähmi täis ja ytleb midagi päris sobimatut.
Soomerootsi keele halvemust võru keelt murdeks nimetades välja vabandada… nujaa, säherduseks delikaatsuseks peab ikka annet olema. 🙂
Maire said,
15. okt. 2009 kell 08:27
Ei ole vaja ühe lihtsa eesti inimese arvamust nii tõsiselt võtta:) Ega minu tundmused mingi asja suhtes ju midagi kellelegi halvemaks ei muuda. Kui Aidi arvab, et mu kommentaar oli kohatu, siis ta võib selle ära kustutada.
aidivallik said,
15. okt. 2009 kell 08:30
Ma armastan erisusi – nii keeltes kui arvamustes. Erisused on emotsionaalsed, kõnekad, armsad, ja nad loovad omapära ning arengu. Areng ükskõik mis eluvaldkonnas ei toimu mitte standardite kaudu.
Ja arvamuste osas, kas pole tegelikult tore, et neid nii palju on? Ainult püüdkem üksteisele mitte liiga teha, mitte solvata, eriti kui pahandust sünnitab võib-olla ainult üks ebaõnnestunud eneseväljendus.
Rootsi keele dialektidest selle keele mitteoskajana ei tea ma eriti midagi, sellepärast ei tahtnud ka selle mõttevahetuse alguses sõna võtta. Kuid oma last Noarootsi saates olin ma kuulnud küll, et õpetajaks on soomerootslane. Noh, ja siis, mõtlesin, Tove Jansson oli ka soomerootslane, muumitrollide kodukeel oli kah soomerootsi, nagu Sehkendajagi ütles. See mõte tundus pigem armas. (Erisused on emotsionaalsed, nagu eespool juba ütlesin!) Ja standarditest suhteliselt mittehoolijana see soomerootsi õppimise mõte sobis mulle hästi.
Kui selle otsustuse emotsionaalsest küljest veel rääkida, siis meeldis mulle veel mõte, et mu laps hakkab õppima oma vaarvanaema keelt sellele võimalikult lähedasel kujul, st dialektina. Minu isapoolse vanaema ema oli Noarootsist, eestirootslane, kes Vabadussõja ajal neiuna sealt välja kolis, läks mujale taluteenijaks. Kahjuks suri ta enne minu sündimist ning ma ei tea isegi, kust külast ta täpsemalt pärit oli.
aidivallik said,
15. okt. 2009 kell 08:42
Muide, põigates korraks veel võru murde juurde – eks ka võrokesed ju keelduvad seda lihtsalt murdeks tunnistamast, see ju nende armas “võro kiil”.
Aga on ka võru murde kaudu eesti keelt õpitud. Noor eestivene luuletaja Igor Kotjuh õppinudki eesti keele ära kõigepealt võru murdena (kohapeal inimestega suheldes, sest perekond oli tal täisvenekeelne ja poiss käis ise ka vene koolis). Alles hiljem sai teada, et on olemas veel üks eesti keel. Ise ta leiab, et see on tema eneseväljendusei võimalusi ainult avardanud. Ja muidugi on tal õigus.
(Ma kahjuks ei mäleta, kas ta kirjutas sellest kuskil või rääkis mõnel esinemisel, mida olen kuulnud).
Maire said,
15. okt. 2009 kell 08:53
Ma unustasin vastamata küsimusele inglise keele kohta. Ma ei ole ingliskeelses keskkonnas elanud ega pikemalt viibinud, seepärast mul ei ole sellele küsimusele vastust. Rootsi keel on mulle igapäevane suhtluskeel, seepärast ka minu tundmused erinevate dialektide suhtes. Aga Aidil on õigus, et erisused on emotsionaalsed ja see, millest kirjutan, see on tõesti just tunnete tasandil.
Sehkendaja said,
13. okt. 2009 kell 06:49
Soomerootsi keele ehk tõesti saavad külge, aga minu kogemused näitavad, et mitte nii kõrgel tasemel, et ei suudaks sellest lahti saada. Ja soomerootsi dialekt on muidugi mitu korda armsam kui riigirootsi standardkeel (stockholmska või uppländska) :))) Soomerootsi keeles räägivad ju muumid!
Aga õpetajate otsimise osas – katsun Tartu eesti keele õpetajate magistrantidele selle info kohe täna edastada!
Oop said,
13. okt. 2009 kell 07:29
Ennelõunast. Katsusin helistada ka, aga es õnnestu. Kas ma tohiks seda blogipostitust Ekspressjob.ee uudises (st EEs & Delfis) tsiteerida? Olen ise kah NG lapsevanem.
Oop said,
13. okt. 2009 kell 09:08
Aitäh loa eest, lugu on siin: http://www.ekspressjob.ee/est/uudised/viimased/1309-kuninglik-gymnaasium-otsib-eesti-keele-opetajat
Oop said,
14. okt. 2009 kell 20:47
Yhest kyljest: jah, tavaliselt (ideaalis?) õpetataksegi võõramaalastele ikka mingit poolabstraktset standardkeelt, nt BBC English või eesti kirjakeel. (No mis keel see viimane on, keegi pole seda ju kunagi kõnelnud ega kõnele naljalt nyydki. Ma ise suuresti pruugin ja siis heidetakse mulle ette, et räägin nagu Obama, grammatiliselt korrektsete täislausetega = arusaamatult. Snoobinärakas.)
Teisalt ei meeldi mulle selle õpetuskombe varjus hiiliv keelte jagamine päris- ja köögikeelteks mitte kopika eest. Alles oli eesti keel ise köögi- ja kodukeel (kummardades saksat, mida napp tuhat aastat varem ei kõnelnud ykski haritud inime) ning juba ahvime suuri järele (kes ise nii paavstlikud polegi). Pähh ja pöhh, ytles admiral Õllekõht.
Yks sõber kiitis, et jube hea on kõnelda inglist iiri aktsendiga. BBC või Queen’s Englishiga jääb eestlane varem või hiljem vahele, aga aus aktsent ei tekita kunagi kysimusi. Veidraks idaeurooplaseks kah ei peeta.