Nii et Haapsalu linna valimistulemused siis.
Nagu näha võib, ei pääsenud ma uude volikogusse. Olen IRL nimekirjas häälte arvu järgi kümnes.
Muidugi selgub palju asju pärast Helistamiste Ööd, st täna-homme-lähipäevadel – kui pannakse paika, kes kellega käib, st kes kellega koalitsiooni teeb. Ka võitnud Reform (174 häält rohkem kui IRL-l) oma 8 mandaadiga ei saa üksi koalitsiooni moodustada, volkogu häälteenamust on vaja.
Ja alles neist kõnelustest selgub, kas linna hakkab valitsema Reform + Kesk/IRl (+ sotsid) või IRL + Kesk (+ sotsid), seega alles neist kõnelustest selgub ka see, kas linnapeaks saab Sukles või Ingrid Danilov. Nii et praegu midagi konkreetselt välja hõisata on väga vara.
Mulle meenub valimistejärgne esmaspäev aastal 2005, kui võitnud Reformi mõningad esindajad olevat käinud linnavalitsuses ülbitsemas ja oma tulevasi kabinette üle vaatamas… aga koalitsiooni tegid IRL ja Kesk. Ja mulle meenub Paberihuntide Öö aastal 2002, kui Res Publica Reformi võimult lükkas; pärast valimistulemuste selgumist põlesid tuled linnavalitsuse kabinettides peaaegu hommikuni (mida ma ise nägin) ja paberihundid olid mõne hoonesviibinu jutu järgi umbes sama kaua kibedat vatti saanud. Seda viimast ei oska ma isiklikult ei kinnitada ega ümber lükata, aga sel lool on minu meelest vähemalt teatud folkloorset väärtust.
Nojah, aga mina ei ole volikogus enam nii ehk naa. Natuke nukker – tahtsin ju veel asju teha ja volikogust jookseb läbi palju vajalikku infot. Aga samas vabaneb minu jaoks terve hulk aega, mis on tore. Ja ennast tundes – küll ma selle aja ruttu omal ära organiseerida suudan.
Hmhh… kui te seda lingitud veebikülge vaatate, ja IRL tulemuste nimekirja, siis sealgi on võimalikud veel teatud nihkumised. Et kui ( veel kord: kui) IRL teeb koalitsiooni, siis Ingrid läheb nimekirjast ära linnapeaks, ja volikokku tuleb tema asemel Andrei. Ja kui Toivo Hein jääb jätkuvalt aselinnapeaks (ei ole minu meelest eriti tõenäoline, aga mingi võimalus on olemas), siis on volikogus sees ka Mihkel Mutt. Mina oleks volikogus alles siis, kui veel keegi kolmas minust eespool loobuks, aga ma ei näe selleks ühtegi põhjust. Nii et võin vabanenud ajaga arvestada.
Aidi Vallik avalikult 
Köögikata said,
19. okt. 2009 kell 14:57
Kahju! Aga jah, teisest küljest on see vaba aeg ju ka väga suur väärtus. 🙂 Saame ehk varsti mõne uue raamatugi lugeda (ma olen laste kõrvalt õhinaga kõik Anni raamatud läbi lugenud, nii et ööd magamata ;)).
Meie vallas ei saanud ka minu kandidaat sisse, 7 häält jäi puudu :(. Tegelikult ei saanud lausa ühtegi meie poolsaare kandidaati sisse, sest neid oli ka üle mõistuse liiga palju – 9 – napi mõnesaja elaniku kohta.
Aga sellest ma ikkagi aru ei saa, mismoodi need juba lugematuid kordi valla elu kallal sussvusserdanud ja käkke keeranud inimesed jätkuvalt suurimaid hääleprotsente koguvad. :S
aidivallik said,
19. okt. 2009 kell 21:06
Vaata, mina olen kah selle viimase asja üle palju mõelnud ja välja pole mõelnud. Parim, mis pakkuda oskan, on psühholoogiline järjekindlus: inimene raiub oma, olenemata sellest, mida faktid talle räägivad. Vaata, kuidas Keskerakond näiteks seab kõik ilmsiks tulnud korruptsioonikahtlased seigad hoobilt sellesse valgusse, et neile tehakse liiga. Ja nende valijaskond usub, sest tahab uskuda.
Eriti väikestes kohtades (vallad, väikelinnad) on valija otsustuse taga tihti ainult tillukene minevikumotiiv, mis juba kas tekitab eluaegse lojaalsuse või eluaegse tõrke. Näiteks on keegi lihtne inimene sattunud Suklese ja teiste mudaärimeestega kogemata ühte seltskonda napsi võtma, Sukles on nalja visanud ja võib-olla ringi välja teinud, või siis sellele “tavalisele inimesele” sõbralikult anekdoodi rääkinud või midagi sellist. Ja see inimene loomulikult valibki teda hiljem eluaeg, sest ühtpidi on ta uhke, et “tunneb Suklest”, ja Sukles oli tema jaoks kena inimene. Ükski muu argument siin enam ei loe, ära üldse arva, kogu negatiivne info tõrjutakse lihtsalt oma teadvusest mööda, sest meedia loobib pori ja opositsioon laimab – inimene on sisimas selles veendunud, see pole lihtsalt poos. Seega nagu ei saagi teda süüdistada muus kui rumaluses või naiivsuses, kuid et need kaks ei ole enda teha, ei saagi seda lihtsat inimest milleski süüdistada. Tema sisemine veendumus on niisugune ja kogu lugu.
Selle loo Suklese asemel võib olla ükskõik milline kangema järgu poliitik või ärimees, nimi pole siinkohal tähtis.
Nii tunduvad asjalood mulle. Muidu ei oska kuidagi ära seletada seda, miks valimistel nii sageli eelistatakse eetilistele, pühendunud ja põhjalikele inimestele hoopis kloune, sulisid või matse.