Kirjanike tuur oli eile järjega Haapsalus

30. okt. 2009 kell 09:06 (Muiduelu, Töised asjad)

Viimastel aastatel on Kirjanike Liidus juurdunud tore traditsioon: ringsõidud mööda Eesti raamatukogusid. Koostatakse hulk ekipaaže, igaühes neli-viis kirjanikku, iga grupp saab tavaliselt neli esinemist erinevates raamatukogudes. Eelmine aasta olin ka ise ühes sellises kambas, koos Katrin Reimuse, Heiki Vilepi, Ilmar Trulli ja Jaanus Vaiksooga moodustasime n.ö lastekirjanduse löögirusika. Sel aastal aga läks nii pahasti, et pidin ringreisist loobuma: selgus, et meie grupp pidi teele minema täpselt samal päeval, kui minul oli juba Viimsi esinemine kokku lepitud. Nii pidingi Kirjanike Liidule hoopistükkis ära ütlema. Hirmus kahju muidugi, aga kokkulepe Viimsiga oli lihtsalt varem paigas ega andnud ennast enam kõigutada, kuigi pärisin ka sellise võimaluse järele.
Selle eest käisin eile õhtul hoopis oma Haapsallu sattunud kolleege kuulamas-vaatamas. Hiiu- ja Läänemaal tuurlesid sel aastal Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Jan Kaus ja Birk Rohelend, vägagi kuulatavad-vaadatavad inimesed kõik. Huvitav oli. Ikka on huvitav vaadata kolleegide esinemisi, sellest võib alati midagi õppida, kõrva taha panna, järeldusi teha. Pealegi polnudki ma neist kedagi enam kaua aega näinud… hakkasin mõtlema, kui kaua ma Kirjanike Liidu majja pole enam jalga saanud? Üle aasta kindlasti, võib-olla kaks. Tallinnas on on kogu aeg igasugust muud asjaajamist ja graafik täis, nii et kui otsest tarvidust ei ole, ega siis niisama lobisema satu jah.
Mulle meeldib hirmsasti, kui Jan ette loeb. Väga hästi loeb, väga atraktiivselt, nauditavalt. Nagu oleks temas näitleja kaduma läinud. Aga kuni jan esineb, seni ju tegelikult pole midagi kaduma läinud. Kohal viibis ka Paljasmaa, kel igasuguste esinemiste ja ettelugemiste peale on väga tundlik kõrv, ja tema ka kiitis. Vean kihla, et ta juba mõttes mõlgutas, kuhu lavastusse niisuguse ressursi võiks kohe ära paigutada 🙂
Kuid see selleks. Ettelugemistest olenemata on nagunii väga vajalik, et sellised kirjanike esinemised toimuksid. Kes viitsivad end neile üritustele kohale vedada, saavad kindlasti elamuse pluss mõtteainet pluss veidi avarama pilgu kirjanduse kui nähtuse peale üldse. Sellised esinemised annavad lihtsalt raamatulugejale aimu ka sellest, kuidas vaatlevad kirjandust kirjanikud ise, ja kui erinev on kirjanduse hindamine kummagi grupi poolt, millistest kriteeriumidest lähtuv, mis eesmärgiga. Ja kui tähtis on rahvusriigi jaoks rahvuskeelne kultuur, mille säilimise ja arengu eestvedaja on rahvuskeelne kirjandus, sest just kirjandusel baseerub ka kõik muu – haridus, teater, kino, vähemalt vokaalmuusika…
Ja samas saab üsna selgelt aduda seda, miks kirjanduse hindamisel on tarbetu takerduda 20. sajandi esimese poole normidesse, nagu hästi suur osa eesti inimestest oma koolihariduse sunnil teeb. Meie kirjandusharidus on siiani ju olnud väga klassikakeskne. Lapsed peavad pähe õppima Koidulat, Liivi, Anna Haavat, Ennot, võib-olla ka mõnd 60-ndate klassikut…. ja siis hindavadki nende alusel ka seda luulet, millega ülejäänud elu kokku puutuvad. Sellepärast leiavadki, et ETV “Luuletuse” saates ei loeta mingeid normaalseid luuletusi, vaid mingit jama. Aga see pole nende viga. See on hariduslik puudujääk. Kui pool sellest aurust, mis klassikute õppimiseks kulub, kasutada kaasaegse luule lugemiseks, õppimiseks, selle üle arutlemiseks, siis oleks ka tänapäevane kirjandusteadlikkus palju parem.
Sest teate, meil on ju väga hea kirjandus. Meil on palju häid ja väga häid kirjanikke. Ja on tõsiselt nukker, kui kooliharidus jätab meid ilma oskusest kaasaegses kirjanduses orienteeruda, jätab ilma oskusest kirjanduse muutumisest ja arenemisest aru saada.
Kirjanike tuurid aitavad siin natuke. Vähemalt loovad mingi kontakti elusa kirjanduse ja eesti rahva vahel. Ja see on väga hea.
Ürituse lõpus muidugi ei saanud Aidi Vallik ka teisiti, kui pidi püünele ronima – tahtsin oma kingituse kallitele kolleegidele üle anda. Eesti Kirjanike Liidu mitteametliku Haapsalu rakukese poolt… mille ainus liige olen mina, ja seda ka mitteametlikult (Paju Juss oli ka, aga Paju Juss on surnud; Puhmi Mati pole pullivend ja Mihkel Mutt on geograafiliselt ebastabiilne).

Ja siin me Janiga embame südamliselt: