Lubage tutvustada: “Maailma naba!”

Täiesti uus ja täiesti müügis!
kaas tilluke
MTÜ Lugu-Loo on värskelt välja andnud andeka eesti kunstniku Joonas Sildre esimese autorikoomiksiraamatu. “Maailma naba” on pärast Olimar Kallase suuri töid 1980. aastatel nüüd taas üks eestimaine kunstiliselt kvaliteetne lastekoomiksiraamat. See räägib tüdrukust, kes üksi koju jäädes leiab koduaiast maad kaevandava teadlase. Too väidab, et just seal asub maailma naba, millel on omadus kõike ja kõiki enda poole tõmmata. Nii ongi, ja läheb lahti janditamine, kuhu kaasatakse veidrad naabrid ja muud väikeasula elanikud.
Koomiksiraamatu autori Joonas Sildre koomikseid on ilmunud nii Eesti ajakirjanduses kui ka välismaistes koomiksikogumikes. Eesti koomiksi viljelejatest on ta välismaal üks tuntumaid. Peale koomiksite joonistamise on Joonas illustreerinud ka väga erinevas laadis lasteraamatuid, nii et tema loominguline CV on pikk ja huvitav. Eesti koomiksiasjatundjad on tema autoriraamatu ilmumist juba pikki aastaid huviga oodanud.
Selle raamatu kohta rohkem infot leiab veel MTÜ Lugu-Loo kodulehelt (klikkida pealkirja alt “vaata lähemalt”.

Raamat on A4 formaadis, kõvade kaantega, tugeval kvaliteetsel paberil, täisvärviline, trükitähtedes ja 36 lk pikk.

Joonas Sildre kohta täiendavat informatsiooni saab tema kodulehelt.

Raamatut esitleme Tartu Kirjanduse Majas 7. novembril kell 12.00 toimuval Lastehommiku üritusel. Raamatut osta saab ilmselt juba igast suuremast raamatuletist, kuid juhin tähelepanu esitlushinnale, millega MTÜ Lugu-Loo seda praegu otse müüb.

Intervjuu Postimehes ning Joonas Sildre “Maailma naba” poodides

Helistati mulle reedel Postimehest ja paluti reale küsimustele vastata. Ilusti küsiti, et kas eelistan vastata kirjalikult, meilitsi, või telefoni kaudu nüüdsama kohe. Seekord juhtus, et eelistasin intervjueeritud saada telefoni teel, sest sebimist oli tuhande muugi asjaga ja kõik mu kirjalikud vastamised kipuvad alati kole pikaks ning aeganõudvaks kätte. Noh, tulemus sai selline, nagu vist mõni juba esmaspäeval lehest luges.
Eks ta ole. Teatud jõujoonte ümberasetamine on üldiselt ajakirjandusele omane. Kuigi ma pean ikkagi mainima, et minu jaoks on vahe sees väljenditel “suur osa saadetud kirjadest räägib vägivallast ning tütarlaste ja naiste väärkohtlemisest” (mida ma tegelikult kasutasin) ja “enamik saladusi räägib vägistamistest” (mida ma kindlasti ei kasutanud). Nii et võid küll olla ajakirjanikega suhtlemisel üsna kogenud, aga väljaöeldud sõnumi erinevate interpretatsioonide eest pole sa siiski kunagi kaitstud. Aga mis siis ikka. Oleks võinud ka palju hullemini minna.

Rõõmusõnum: Joonas Sildre “Maailma naba” on trükikojast väljas ja vähemalt osalt ka poodides! Müügiorgunn on kah suures osas seljataga. Osaliselt veel katmata töölõigud on reklaam ja esitluse ettevalmistamine. Esitlus, muide, toimub 7. novembril kell 12.00 Tartu kirjanike majas Vanemuise tänaval. Kui Joonas plakati valmis saab, panen ka selle ilupildina blogisse üles.

“Saladustesse” on valminud hale lugu väga noorte inimeste kodumängimisest, millesse õnneks või õnnetuseks sekkub kuri saatus ja… Ott muidugi seisab siin kõrval, loeb üle mu õla ja tema arust ei ole vaja öelda, mis lõpuks välja tuleb, muidu on nagu selles anekdoodis, kus mees tahab osta põnevat raamatut ja siis müüja müübki talle ühe ning kõige lõpuks ütleb: “Jah, see on tõesti väga põnev raamat! Alles viimasel leheküljel selgub, et õige mõrvar on tegelikult aednik.”
Uus töö mu laual aga pakub väljakutset teemal, mis arvatavasti mõneski perekonnas kergemal või raskemal kujul esile on kerkinud, vara jagamine nimelt. Ja oleks siis vara, mida jagada. Isegi suhteliselt lähedases ümbruses olen kuulnud veel aastaid hiljem kadedaid heietusi teemal, kuidas see või teine õde/vend kadunud mamma sektsioonkapi pihta pani või kuidas abielulahutajad kohtus ka tualettpaberirulle omavahel jagavad. Ma ei ole sellele süsteemile küll kunagi pihta saanud, miks niisugused asjad inimestele probleem on, aga tuleb välja, et on. Eks ma püüan mõistma õppida. “Saladuste” juures töötamine kasvatab tolerantsi küll tohutul määral.

Tartu, Narva, Haapsalu – koertest ja inimestest

Nüüd on see viimane nädal läinud küll niisuguse kiiruga, et pole aega olnud öelda ei oh ega ah, ainult uha järjest.
Eelmisel nädalavahetusel Tartus käidud, Otil “Kapiukse kollide” kolmas osa Heikile üle antud, meeldivalt aega veedetud. Muidugi, jah – vaene Ott ei saanud eriti lõõgastuda midagi, sest kohapeal selgus veel ühe pildi tegemise vajadus, kaas pluss ülejäänud kujundus. Nii et Ott istus paraku enamuse ajast arvuti taga nii laupäeva õhtul poole ööni kui ka järgmise päeva hilise pärastlõunani. Tagasisõiduga läks siis juba kaunis kiireks, sest pidime oma plika maalt peale korjama ja temaga koos Haapsallu jõudma parajasti Noarootsi koolibussi väljumise ajaks. Ning selle kõige tõttu ei jõudnudki me külla ei Joonasele-Elinale, ega ka mitte Evale-Jannole… Aga see üks koht, kuhu ma siiski jõudsin, nimelt Inga juurde, laadis mind küll positiivsusega täis.
Inga käest, tema kennelist ostsin oma Elli. Aga see ei olnud tegelikult nii lihtne, et tema müüs ja mina ostsin ja kõik. Tegelikult võib öelda, et selle ostmisloo ja Elli kasvamise käigus peetud pikkade telefonijuttude ning nelja kohtumise käigus oleme me peaaegu nagu kohe sõbraks saanud. Vähemalt tunne on selline, nagu oleks inimest eluaeg tundnud.
Niisiis, jõudsime Tartusse eelmise laupäeva õhtul veidi enne kuut, Ott jäi laua taha joonistama, mina lasin Heikil end viia Inga poole – plaaniga üheksaks tagasi olla, et siis, kui Otil töö tehtud, võib-olla jõuaks veel Sildrete poole. Aga nii see muidugi ei läinud. Inga pool oli väga armas olla ja koerad olid ka nii suurepärased, eriti see tema noor isane Nelson, kes on tõeline musiloom…. ja pealegi oli seal veel üks kutsikas ka. Chowkutsikad teadupärast on täiesti sõltuvusttekitavad tegelased. Mitte muidugi ainult koerad, vaid kogu see perekond on sõltuvusttekitavalt armsa olemisega. Igatahes tagasi Tartusse jõudsin ma alles poole üheteistkümne paiku ning siis oli juba selgelt hilja minna veel Joonast ja Elinat kummitama, rääkimata sellest, et kokteilid olid juba valmis segatud ja tundunuks lausa kohatu Vilepite poolt jalga lasta.
Vilepite plikad on vahvad. Tegid printsessiajakirja. Mina olin ka seal sees. Printsess tädi Aidi. Mõelda vaid. Mina kirjutasin kodus seepeale plikadele luuletuse vastu, aga jäägu see järgmisse postitusse (Oti poolt selle juurde joonistatud pilt on tema mälupulga peal ja mälupulk pole kodus).
Esmaspäeval olin veel täiesti selle väikese reisi muljete võimuses ega suutnud õieti midagi mõistlikku teha. Kirjutasin sutike parasjagu töös olevat “Saladuste” lugu edasi, aga keskendumine oli raske ja lõpuks jäigi kogu see asi suhteliselt sinnapaika. Koostasin veel mingeid dokumente ja paar teksti oma valimisvoldiku tarbeks… (Mõelda vaid, mul on seekord nii pastakad kui voldik. Ma olen kohe hämmingus. Eks siis näis, kas ma nende pastakate ja voldikute tõttu seekord rohkem hääli ka saan kui varasemal kahel korral, mil mul nimetatud vidinaid ei olnud. Ah jaa, 2005. aasta valimiste ajal olid mul plekist ümmargused pudeliavajad.)
Teisipäeva hommikul sõitsime Narva. Kena sõit oli, kuigi talumatult pikk. Ja esinemised Narvas olid täitsa OK. Kartsin tegelikult hullemat, sest mõlemad esinemised olid venelestele. Aga ei oska nad eesti keelt midagi nii kehvasti, aru saavad hästi. Ning noored ka räägivad päris korralikult – arvestades nende igapäevast keelekeskkonda. Muidugi oli neil kohtumistel tegemist haritud inimeste ja gümnasistidega, ilmselt ei saa selle põhjal eriti üldistada – aga kui lähtuda sellest, et intelligents on vedav jõud, siis tendents vähemalt tundub positiivne.
Ühesõnaga, kõik oligi kogu aeg kuidagi himus positiivne, isegi hotelli voodi oli tõeline tase ja mugavam veel kui kodus mu enda oma – mida juhtub kohutavalt harva. Tavaliselt ei juhtugi. Üleüldse, võõrad voodid ei vääri elu. Aga seekord oli siis niipidi.
Muidugi ei võinud see positiivsus kaua kesta, sest kolmapäeval pärast teist esinemist tagasi kodu poole sõitma hakates leidsime end keset tundmatut ja vaenulikku kliimat. Lörts ja rahe, vihm ja rahe, lörts ja vihm jne Meil suvekummid ja vahtraleht, eks ole, pluss huvitav Peterburi maantee, ühest käänakust teise ja ühest orust järgmisse. Liiklusvoo kiirus oli umbes 70 km/h, kuid isegi see tundus mulle neis tingimustes liiga palju, ja tee ääres kraavis oli mõni mees juba oma autoga hädas ka. Närvesööv. Mõtlesin kogu aeg, et tahaks ikka oma koeri veel kord näha. Aga Rakverest alates õnneks enam nii kole ei olnud, ja mida lääne poole, seda parem sai.
Koerad olid meie sõidu ajal mu targa naabrinaise juures hoiul, saatsid meile isegi teisipäeva õhtul e-kirja koos mitme fotoga, millest siinkohal lisan vaid ühe:
Kallid vanemad! Saadame mõned pildid meist puhkehetkel! Ärge muretsege,meil kõik OK! Hommikupoole jooksime õues ja nüüd puhkame! Palavate tervitustega ja mitu matsuvat ning tatist musu teile! Hr.Herman ja prl.Elli PS.Vahetasin Üllega voodid ära! Alati teie Herman.
ema pildid 214

Oh jahh. Koerte kohapealt üks huvitav fakt: Hermann oli väga rahutuks ja ärevaks muutunud kolmapäeval umbes-täpselt samal kellaajal, millal meie Narvast kodu poole sõitma hakkasime. Kohe alanud üks himrus ootamine pihta. Selle hetkeni muidu olnud üsna rahulik ja kena. Huvitav, kust koerad seda tajuvad?
Mis sel nädalal siis veel? “Saladuste” osa kirjutasin lõpuni. Vilepite plikad said luuletuse. Taliõunad said puu otsast alla keldrisse, loodame, et seekord õigel ajal – igatahes seemned olid ainult pooliti pruunid, nagu nad säilitusõunte puhul peaksidki olema. Sain ühe kukkuva ladvaõunaga toreda muhu pähe. Hankisime natuke küttepuid. Juhuslikult õnnestus raamatute vastu vahetada viisteist liitrit õunamahla. Kümme liitrit umbes läheks veel vaja, siis oleks talv OK. Isa sattus neljapäeval haiglasse ja läks ka kiiresti operatsioonile. Ei midagi eriti hullu, aga muidugi on enesetunne kehv ja muidugi tahaks, et kogu aeg vaatamas käidaks. Nii et olen ka sellel rindel tegutsenud. Ja eile käisime Henkide pool külas, mis oli ka väga tore. Ott magab siiamaani, hambad laiali – vist vihmauni, sest ilm pole tõesti suurem asi. Lausa noor torm, teate.
Vat selline nädal oli. Üsna tempokas, ma ütleks. Väike süümekas hakkas sees kruttima, et nii kaua blogisse kirjutanud ei ole, aga praegu seda kõike kirja pannes saan ma aru küll, miks mul aega pole olnud.

Newer entries »