Nüüd on mu silmad seda näinud!

Käisime laupäeva õhtul Otiga külas. Ühe pensioniealise paari juures. See naisterahvas on lepingutega seotud õiendustel, majandusasjades ja MTÜ alustamisel olnud mulle praktiliselt teise emal eest, eks me ikka suhtleme ja eks me oleme varemgi seal külas käinud. Aga seekord kujunes õhtu äärmiselt isevärki ajalootunniks. No ikka tõsiselt huvitav oli.
Meil oli kaasas ühest KLOTSI kontserdist tehtud video plaadi peal, ja kui natuke aega olime seda seal vaadanud, hakkas majaperemees kibelema ning ilmus välja oma kunagise kitarriga. Õigemini basskitarriga. See oli tal ise valmis tehtud aastal 1966. Tõsiselt kohe. Vineerist ja. Välja saetud ja. Helipeadega ja puha. Helipeadeks telefonimikrofonid. Keeli peal enam ei olnud, aga ta rääkis, kuidas vahepeal, kui kidrakeeli kohe üldse ei olnud võimalik kuskilt saada, olid nad bändipoistega koolimaja vana klaverit rüüstanud. Aga klaverikeeltega olnud väga paha mängida. Jäigad, noh.
See mees ütles, et ta oli kitarre tol ajal teinud kokku nii seitse tükki: ikka teistele ka, sest tema oskas. Huvitav, kas need ülejäänud 6 on üleüldse alles kuskil? Nii palju raputatakse ju elu jooksul üleliigseks osutuvat “ballasti” maha, ma ise olen elus iga kolimisega kuhjade kaupa asju maha jätnud, laiali jaganud või prügimäele saatnud. Aga on mõned asjad, mis koos inimesega kolivad, kas või kümme korda, kui vaja. Nagu see mees on oma kitarri üle neljakümne aasta endaga hoidnud, kuigi ei mängi enam ammu, juba seitsmekümnendate algusest enam mitte.
Oi, kui ilus pill see oli! Tõesti, imeilus. Veidi krobeline ja konarlik, mustaks lakitud, jube kena. Kruvipead olid läbi lakikihi ainult lähedalt näha. Kael oli eriti pikk ja elegantne.
Ma olin mõistagi kuulnud neid lugusid, kuidas kitarre ise tehti ja “aasta siis oli 65”, aga siiani ei olnud oma silmaga ühtegi sellist näinud. Ma olin kohe vapustatud. Ma pean tunnistama, et kujutasin ette midagi hoopis teistsugust, rohmakamat või rohkem noh, “isetegevuslikumat” muljet. Aga ei. See oli tõeliselt kaunis pill.
Loomulikult näidati meile ka fotosid, mis tollest enne minu sündimist tegutsenud bändist oli tehtud.
Ma armastan vanu fotosid. Neis on alati mingi isevärki meeleolu sees, mingi hõng, mingi tükike kadunud aega on neis alles jäänud. Ja kohad, asjad ja inimesed sellel kujul, millised nad kunagi olid. Ning siis märkad, et see kõik on ju nende kohtade, asjade ja inimeste sees mingil moel praegugi alles, ajaladestuse all olemas. Maailm tundub siis jälle kuidagi rikkam.
Aga see kitarr, jah. Selline kitarr.
Mul on tuline kahju, et mul fotokat kaasas ei olnud.

Advertisements

Auto tahab talvesaapaid!

AUTO TAHAB TALVESAAPAID

LUMI SAJAB, AUTO TASA,
TASA VEEREB VURINAGA,
SAMAL AJAL JUTTU AJAB
MEHEGA, KES ROOLI TAGA:

„KUI LÄHEB KÜLMAKS, PIMEDAKS
JA LUMISEKS JA LIBEDAKS,
SIIS KAPPI KAOVAD SANDALETID,
TOSSUD, NAHAST KINGAD NETID.
JA ET KÜLM EI OLEKS, VAATA,
JALGA SAAVAD TALVESAAPAD.

ON JU NII? NO MIS SA PASSID,
MINU TALVESAAPAD TASSI
KA NÜÜD KOHE KUURIST VÄLJA,
MUIDU POLE TEE PEAL NALJA.
KUIDAS SÕITA, VARBAD KÜLMAD,
LIUG SEE LIBE, TALVEILMAD…
AUTO EI JÄÄ TALVEUNNE!
TAHAN OMA TALVEKUMME!“

Kalender

 

Aidi Vallik ja/või tema kaastöölised oma füüsilises olekus rahva ees:

Märts 2019

14. märts – Aidi Vallik esinemas Ambla-Aravete Koolis

 

Detsember 2018

3. detsember 11.00 – Aidi Vallik ja Urmas Nemvalts Elistvere loomapargis esitlemas loomaluuletuste kogu “Kust said?”

6. detsember Aidi Vallik esinemas Tallinna Järveotsa Gümnaasiumis

…. . detsember (täpne kuupäev selgitamisel) Aidi Vallik esinemas TÜ Narva Kolledži kirjandusklubis

 

November 2018

15. novembril kell 11.00  Aidi Vallik Karlova Põhikoolis kõnelemas raamatutest “Kuidas elad, Ann?” ja “Mis teha, Ann?”

21. novembril kell 11.00 Aidi Vallik Tallinnas Kalamaja Põhikoolis

28. novembril Aidi Vallik esinemas kell 11.00 Saaremaal Kärla koolis

ja kell 13.00 Valjala koolis

 

Kiire veidra päeva õhtul

Nii. “Pintsu ja Tutsiku II raamat” on trükikojas. Kaanele tuli punane kiri. Tänasesse jäi veel kolmas ja väga kiire korrektuur, kaane mõõtmete õigeks ajamine (sest need muutusid millimeetreid veel viimasel hetkel), viimased vaidlused, viimased paanilised telefonikõned, viimased ohked, ja tööpäeva lõpuks oli viimane kui jupp raamatust serveris.
Siis tuli Paljasmaa läbi, ajasime jälle põhiliselt teatrijuttu ja esitlusejuttu ka – ta tahaks veel aasta lõpus meie raamatuesitlust teha! Haapsalu esitlust, mõistagi, Tallinnasse orgunniga ei jaksa küll praegu tegeleda, see las jääb jaanuarikuusse. Haapsalus tuleb aga esitlus 20. detsembril kell 15.00 kultuurikeskuse rõdusaalis. Kaasatud on ka meie Hermann, kelle kasvatuses, malbuses ja viisakuses võib ka lapsi tuubil täis saalis 100% kindel olla (oi, see oli praegu enesekindel – aga ma ei kujuta enam küll ette ühtegi situatsiooni, milles meie leebe südamlik vanamees inimeste vastu võiks agressiivsust üles näidata; kõike on elu ta ette veeretanud ja ta hambad pole kunagi ega ühelgi juhul inimese külge käinud).
Probleemid Elliga on ka taas lahenemise teel. Oleme nüüd ka paar päeva jälle pingutanud ja tütarlapsel on maailm taas paika hakanud minema. Täna käitus ta lausa kiiduväärselt, sest läbi lossipargi väravate jalutades lasi ta väravaid läbides mind omaalgatuslikult (ilma rihmakorrektsioonita) ja aupaklikult ette ning suhtus vastujalutavatesse koertesse väärikalt ja ükskõikselt, lõdva rihmaga kõrval. Ja siis me kohtasime minu kindlustajaprouat oma springerspanjeliga jalutamas – see koer oli tore ja sõbralik, ainult arakene. Proovisime neil tutvuda lasta, aga spanjel kartis ja siis ma käskisin Ellil igaks juhuks kiiresti istuda. Ning ma olin tegelikult täiesti üllatunud, et juba täiesti mängulootuses ja õhevil Elli tõesti sõnapealt pepu kõnniteele mu jala kõrvale maha potsas, ainult tegi paar väga haledat niutsu: et ta ikka päriselt ka tahaks hirmsasti selle toreda karvase koeraga natuke joosta ja mürada! Aga ta kuuletus oma istumisega täiesti laitmatult ja sekundipealt nagu saksa lambakoer, mitte ei vahtinud chow kombel kõigepealt nördinult märga teekatet ja siis mulle otsa ega teinud niisugust ving-ving nägu, nagu “sa ei mõtle ju ometi tõsiselt, et ma nüüd peangi oma väikese ilusa pepu selle vastiku märja asja peale panema?, ja siis poole minuti pärast võib-olla istub ka.
Nii et jah, ta üllatas mind päris tõsiselt ning loomulikult avaldasin ma talle seepeale tunnustust ning paar minutit hiljem lasin tal preemiaks põlvini suurde sügavasse veelompi ronida ja seal ringi solberdada (ta ikka arvab, et on jõehobu, seda juba väikesest kutsikast peale).
Aga õhtul käisin ma veel IRL Läänemaa piirkonna üldkogul ja sain piirkonna juhatusse valitud. Seekord sai päris suur juhatus, maakonna peale 13 inimest. Printsiibil, et kõik vallad oleksid esindatud ja et seekordne juhatus koosneks tõesti aktiivsetest liikmetest. Nii et tahet letargiast üles ärgata näen ma küll, aga eks näis, kuidas edasi minema hakkab. Muide, üldkogul olime Kaiga ainsad kaks naist meeste hulga sees, mille üle ka kohapeal nalja viskamata ei jäetud ja mille kohta ma siis tagasihoidlikult küsisin, et kas see on probleem nende arust. Ei olnud. Nii et kõik oli hästi, tekkisid elavad arutelud, tuli välja mitu head ideed – noh, konstruktiivne koosolek ühesõnaga. Võtsin ka ühtepuhku sõna, enda arust mitte liiga palju, kuid no ikka vist üsna palju jah. No ei saa oma mõtteid enda teada hoida, ei tea, mis asi see on.
Ah jaa, ja Ott, va tubli, alustas mu (loodetavasti) kevadel ilmuva lasteluulekogu illustreerimist!!! Sellest ma parem ei räägigi, et ta eriti kiiretel päevadel on toidupoe- ja söögitegemise-tandri enda hooleks võtnud… kui näeb, et täna must ikka asja ei saa, sest töötan nagu segane või torman “poliitikat tegema”. Mis ma küll temata teeksin?
Mis siis ikka, natuke selle veidra päeva lõpetuseks veidrat Amandat ka.

“Pintsu ja Tutsiku” trükikotta minemise eelõhtul

… ei suuda me kuidagi ära otsustada, kas kaane kiri peaks tulema punane või kollane. Kujundaja ja kujundaja naine arvavad, et kollane. Mina arvan, et punane, ja Ott arvab, et punane, sest mina arvan, et punane, aga muidu ta arvab, et kujunduslikus mõttes on kollane parem, sest kujundaja ju arvab, et kollane on parem. Vot nii. Kui keegi sellest lausest aru sai, siis on ta asjast õigesti aru saanud.
Kaks korrektuuri on küljenduse pealt loetud ja muidugi tuleb ikka ja veel apsakaid välja.
Lisaks selgus, et ma pean hakkama Scanpixilt välja ostma ühte fotot, mis autori ja Tutsiku kohta tagakaanele platseerub ja mis mul muidu endal on arvutis täitsa olemas, aga kahjuks, tuleb välja, pole minu oma. Sest on ajakirja fotograafi tehtud ja seega ka mitte fotograafi, vaid Scanpixi oma, sest fotograafile ei kuku selle pildi kasutamise pealt sentigi. Taevas neist autoriõigustest aru saab.
Ja homme pärastlõunaks peavad trükifailid trükikojas olema. On kah, ma olen selles päris veendunud. Me oleme siin ju tublid.
Numminumminumminummi.
Aga ma lõpetan nüüd selle jahmerdamise ära, sest mul on juba pea sellest kõigest täiesti paks, ja lähen Elliga jalutama.
Õhtul tuleb Ülla ja mul mõlgub meeles ka üks koogiküpsetamismõte.

Elli puha käest ära

Ilmekas näide sellest, mis juhtub, kui vahepeal mõni päev koeraga korralikult ei tegele, ongi mul nüüd kodus olemas. Elli on nende vahepealsete kiirete päevade jooksul täitsa pööraseks läinud. Sõna enam ei kuula ja arvab, et võibki teha, mis ise tahab.
Reede õhtul juba vaatasin, et asi läheb hukka – ei tulnud käsu peale naabri pere külalise juurest ära. Samalaadne tsirkus jätkus laupäeval ja täna hommikul ka, tüdruk mängis kurti ja tahtis ise otsustada, kas tulla või mitte, kas käsu peale lamada või mitte, kas paigal oodata või mitte. Ja selliseks käitumise muutumiseks läks vaja ainult nelja-viite päeva, mil ei olnud aega temaga eriti tegeleda! See tähendab, et polnud aega välja jalutama minna, harjutada, mängida…. sest ei olnud ju õieti aega ka magada, süüa või rahulikult vetsuski käia. Kes mu paari viimast postitust luges, see teab, miks.
Et sellise koeraga tegelematuse peale teatav tagasilöök tuleb, seda ma muidugi teadsin. Aga et päris kohe nii loetud päevadega, see üllatas. Elli oleks kohe nagu trotsi täis läinud punn.
Tänasest oleme siis seega pedagoogilisel erirežiimil. Väljas jalutame nüüd mõnda aega ainult kahekesi, kuulekusharjutusi tuleb korrata, korrata ja korrata, karjasuhteid reguleerivad signaalid põhja keerata. Ja jälle märksa rohkem mängima hakata.
Täna õhtupoolikuse jalutuskäigu ajal hakkas õnneks juba nagu jälle looma. Tuli ikka meelde talle lõpuks, kummas rihma otsas otsustaja käib. Ja käsklused isegi meenusid. Ülekeev energia sai kah mõnevõrra välja elatud.
Järgmine nädal tõotab nüüd küll päevakavva teatavat leevendust, nii et peaks Elliga tegelemiseks aega jaguma. Ma usun, et paar päeva veel ja saame võimumängudega taas pikemaks ajaks ühele poole. Ta, sunnik, ongi sihuke dominantne emane. Jalga tõstab ja märgistab iga posti nagu ülbe isane. Hermanni positsiooni on ta igatahes juba vahepeal hõivanud, vanamees laseb tal oma nina eest ka toidukausi tühjaks süüa, kui me ei valvaks. Nende omavaheline tants käib juba Elli pilli järgi. Ja see on juhtunud millalgi sel sügisel, kuidagi märkamatult. Eks muidugi tüdruk nüüd mõtles, et on saabunud aeg ka emmega jõudu proovida. No proovi, Ellikene, proovi pealegi! Emmele väljakutsed meeldivad, sest tema on ka dominantne emane.
Läksingi vahepeal liiga mugavaks.

Paljudest erinevatest asjadest, sh Amandast

Nii. Kulkale taotlus koos, eelarve koos, luulekogu koos, kõik saadetud. Üks “Saladuste” stsena sai ka vahepeal viie või kuue stseeni osas ümber kirjutatud, vastavalt režissööri soovidele. Joonasel on tänaõhtuse seisuga lõpuks “Pintsu ja Tutsiku” II osa pildid ja tekst kõik käes, andku aga nüüd küljendusega minna, et esmapäeva õhtul korrektuuri saaksin lugema hakata. Eile õhtul peale kümmet koju laekudes pidin küll peaegu infarkti saama, kui Ott ütles, et ftp-serveriga oli kogu päeva mingi jama ja ta ei saanud Joonasele neid materjale üles laadida… pealegi olevat tal ikkagi kahele peatükile veel pildid tegemata! Siis mul oli küll tunne, et ma lihtsalt lähen hulluks. Kogu see kupatus pidi ju küljendaja käes olema juba kolmapäeval!
Kiireks tal läheb, päris selge, sest lõpuks tuli välja, et erinevas suuruses pilte ning vinjette on seal ligemale poolteistsada. Ja kui Joonas selle Heraklese tööga toime tuleb, siis kolmapäeval on Pintsud-Tutsikud trükikojas ning detsembri keskel poodides. Ma hoian pöialt, et jõuaks.
Paaril viimasel päeval olen intensiivselt panustanud ka parteitegevusse, vedasin eile meie Haapsalu “rakukese” koosolekut, modereerisin analüüsi, miks meil valimistel ja koalitsiooni moodustamisel seekord läks, nagu läks. Loomulikult valmistasin analüüsi baasi ette, põhjalik ikka, nagu ma olen. Ja et homme paar meie naist siirdub IRL naiskogule Tallinna, kus üle-eestilises kontekstis umbes samasisuline arutelu toimub, siis oli muidugi vaja kogu eilne materjal korralikult ära vormistada, et nad saaksid homme selle kaasa võtta ja oma sõnavõttudes sellele toetuda. Nii et minu hommik algas kulka taotlusele lõpliku lihvi andmise ning ärasaatmisega, jätkus eilse ürituse materjali dokumenteerimisega, kõigele muule lisaks tuli vahepeal hirmsa kiiruga kirjutada valmis lullamilla homsesse lehte, taotleda “Pintsu ja Tutsiku II raamatule” ISBN-i number, teha rida telefonikõnesid homse Taeblasse mineku suhtes (oleme homme oma MTÜ raamatutega Taebla kadrilaadal)… ja veidi enne kahte tuldi mulle järele, et viia mind Noarootsi gümnaasiumi nõukogu koosolekule, mis kestis miski poole viieni või sedamoodi.
Nii et aeda ma jälle ei jõudnud. Homme ka kindlasti ei jõua. Aga tulbid on maas ja puhastamata on ainsatena veel läänepeenar ja roosipeenar. Roosidega on veel suts aega muidugi, neid pole siinkandis enne jõule erilist mõtet katta.
Ja vaesed koerad on ka juba mitu päeva järjest jalutamata, peavad aias tolknemisega piirduma. Oh, kole lugu. Aga pühapäeval viin nad metsa.
Muidu pole hullu, aga hilja õhtuti hakkab suurest väsimusest hale meel peale tulema. Vahin Amandaga You Tube’is tõtt ja mõtlen, et sellel naisterahval on ka kindlasti oma lapsepõlvega mingi kana kitkuda.
Aga ma vist ei ole Amanda Palmerist teile kirjutanudki. See on mu sellesügisene kiiks, mis algas õigupoolest juba kevadel. Üks artist, kes veidral kombel on nii minu kui mu tütre palava sümpaatia pälvinud. Näitleja ja muusik. Ise teeb oma lugudele sõnu ja muusikat, kõike. Suurepärane. Peale muu on ta mõnuga dramaatiline ja tal tundub olevat selline kiiksuga huumorimeel, mis mulle väga sobib. Ja nagu juba ütlesin, tal on vist mingi teema mingi lapsepõlvetraumaga.
See video on näiteks esimene lugu tema tsüklist (on ka sellenimeline album ja raamat) “Who killed Amanda Palmer”.

Mina, kana, lehm ja kratt

Nõnda, lasteluulekogu käsikiri on koos, ainult sisukord veel sisse toksida. Ja hiljem muidugi üle käia ja toimetada kogu see ilu, aga sellega on aega, selle peale praegu veel mõtlema ei pea. Kogu pealkirjaks sai “Mina, kana, lehm ja kratt” ühe luuletuse järgi.Kogus on neli temaatilist tsüklit: “Putukas kõrvas” (laste tegemistest ja mängimisest, kodused asjad jmt), “Kui kana läheb üle tee” (jaburad ja mittejaburad loomaluuletused), “Purakas murakas” (igasugu värssjutukesed ja lugulaulud), “Pikad pühad” (tähtpäevade ja aastaaegade ja muu sellisega seotud luuletused).
Ott võtab selle kogu illustreerimise oma talviseks tööks, nii et ilmuda võiks see ehk aprillis. Taotlus kulkale läheb nädala lõpus posti või internetti, kui nende netiblanketid seekord Macis täidetavad on (mõnikord ei ole olnud). Seda muidugi siis, kui trükikoda mulle hinnapakkumise ikka õigeks ajaks ära saadab. “Maailma naba” aruande tegin igatahes juba valmis, on koos raamatuksemplariga turvaümbrikku pakitud ja postimajja viimise ootel.

Aga “Pintsu ja Tutsiku” II raamatu trükitellimus on kinnitatud ja enam pole põgeneda kuhugi, nüüd lihtsalt läheb nii, nagu läheb. Joonas ootab täna Oti illustratsioone, tekst on tal nädalajagu juba käes ja lehekülgede arvu peale ilmselt kuidagi ka laiali lükatud. Ott on oma tušijoonistusi nüüd mitu päeva käsitsi värvipliiatsitega värvinud ja kirunud, et pidi ta ka sellise nostalgilise tehnika valima, jube palju võtab aega. Et digitaalselt läheb kõik ikka palju kiiremini. Küllap on harjumatu ka arvutiekraani asemel paberit ja kätt jälgida – digilaua peale digipliiatsiga joonistades on ju silmad üleval ekraanil ja käsi tegutseb allpool, mujal.

Eile aeda ei jõudnudki. Nüüd toksin selle sisukorra sisse ja kirjutan taotluse jaoks projektikirjelduse valmis ning siis kappan aeda ka, kui veel valgust jagub.

Sügistööd on lõpuks ka minu aias alanud

Ei nüüd ole teha enam midagi. Talv ukse ees ja eelmise aasta eksperimenti jõulu eel mahapandud lillesibulatega ma igaks juhuks enam korrata ei tahaks. Mis siis, et eelmine aasta kõik hästi läks.
Ahastus hakkas juba peale tulema. Iga jumala päev mõtlesin, et teen töö ära ja siis kohe aeda. Aga alati jõudis enne pimedaks minna, kui mina kirjutuslaua taga omadega valmis sain. Nüüd mõtlesin, et prooviks sel nädalal hoopis nii, et päeval valges müttan aias ja kui pimedaks läheb, siis teen tööd. Töö-tööd, ma mõtlen.
Praeguse seisuga olen ligemale pool oma lillebordüüridest ära puhastada suutnud. No ikka pealsed maha lõigata ja komposti vedada ja muu seesugune. Tahtsin täna jõuda ka ühe puhastatud jupi peale mõned tulbisibulad maha surkida, aga juba oli nii hämar, et enam ei näinud õieti midagi, jäigi sinnapaika. Eks homme jätkan. Ilmateate arvates peaks mul selleks umbes pärastlõunani ka aega olema – sajupilved alustavad lõuna paiku saartelt.
Kuivade lehtedega on sel aastal probleem. Kogu aeg on sadanud. Lehti on lossipargis küll, aga kõik märjad. Pidasin juba plaani paar prügikotitäit ikkagi koju vedada ja tühja vanni sisse kuivama kallata – kui mõned korrad neid segamas käia, siis soojas vannitoas peaksid nad juba ühe päevaga ära kuivama. Aga Ott leidis, et loll mõte ja et tema ei luba mul vanni puulehtedega täita. Okei, ma siis ei tee nii. Külalistetoa põrandal on ka ruumi. 🙂
Kuivi lehti läheb mul iiriste peale vaja. Suured vahtra- ja veel parem, kui tammelehed kuhjas neile peale panna. Tekib kena katusekivide efekt, risoomid jäävad ilusti kuivaks ja sooja. Olen mitu aastat neid niiviisi katnud, küll valikuliselt, sest ei viitsi kunagi nende lehtedega nii palju jännata, et kõikide sortide peale jaguks. Ja täitsa selge vahe on sees: sellise katte all talvitunud risoomid on kevadel märksa kobedamas olukorras kui ilma katteta juurikad. Et seal lehekuhjakeste all jääb pind üsna kenasti kuivaks ja soojaks, mõtlesin, et prooviks selllist lehekatet ka orientaalliiliatele panna, vaataks õige.
Aga muidu klapitan lasteluulekogu kokku. See on lõbus töö, tõstan tekste ja itsitan ise. Enam ju ei mäleta, mida kõike on kokku kirjutada saanud, nüüd vaatan ja naeran. Näiteks see väike tsükkel:

METSLOOMASALMID

KARU

KARU METSAS, SUUR JA PRUUN,
KUID TAL PEAL KÄIB VEIDER TUUR.
KARU INIMESTE VETSU
KIPUB VÄGA, TEAD JU, EKS JU.
KUI LÄED KEMPSU, UKSE SULED,
TEGEMA PEAD PÄRIS RUTTU,
MUIDU ÄKKI KARU TULEB
JA EI HEIDA MITTE TUTTU.

ORAV

ORAV ELAB OKSA PEAL,
TAL ON PESA, POJAD SEAL,
TAL ON ÜHES PÕSES PÄHKEL,
TEISES AGA MÄNNIKÄBI,
VAHEL AGA, OLGE LAHKED,
NÄRIB MÕNEL PÜKSID LÄBI.

REBANE

REBASEL ON METSAS URG,
URGU POJAD TOOB TAL KURG,
VAHEL KÜLAS KÄIVAD TAKSID,
VAHEL ÜKSI, VAHEL KAKSI,
SEST ET REBANE ON ILUS,
PAISTAB SILMA METSA VILUS.

HUNT

HUNDID, HUNDID SUURES KARJAS
EI SÖÖ ROHTU, METSAMARJA,
SÖÖVAD TEISI ELUS LOOMI!
ÖÖSEL SIRUTAVAD KOONI
TAEVASSE, KUS PAISTAB KUU,
ULUVAD, ET „UU JA UU,
OH ME VAESED SINDRINAHAD,
ME EI TAHA OLLA PAHAD!“

Väike tüdruk mõtleb suurest tüdrukust

See siis see eile tehtud lullamilla tänases Lääne Elus:

SUUR TÜDRUK

SUUREL TÜDRUKUL
ON PUNANE SUU,
KÕRGED KONTSAD
JA KITSAS PLUUS.
SUUR TÜDRUK
KÄIB OMAPEAD PEOL,
EMA TALLE
PATSE EI PUNU,
TEMA KINGAPAELU
EI SEO.
SUUREL TÜDRUKUL
NUKUD ON UNUND.

JAH, NUKKUDEST KAHJU
ON MUL AINSANA JUST.
KUI MÕTLEN ENDAST
JA SUUREST TÜDRUKUST.
AGA KUI KAALUL
ON KONTSAD
JA PUNANE SUU,
PIDUDEL KÄIMINE,
POISS-SÕBRAD,
LIIBUV PLUUS –
SIIS NII VÄHE TÄHTIS
ON NUKUD JA MUU.

Suuur

« Older entries