Sügistööd on lõpuks ka minu aias alanud

Ei nüüd ole teha enam midagi. Talv ukse ees ja eelmise aasta eksperimenti jõulu eel mahapandud lillesibulatega ma igaks juhuks enam korrata ei tahaks. Mis siis, et eelmine aasta kõik hästi läks.
Ahastus hakkas juba peale tulema. Iga jumala päev mõtlesin, et teen töö ära ja siis kohe aeda. Aga alati jõudis enne pimedaks minna, kui mina kirjutuslaua taga omadega valmis sain. Nüüd mõtlesin, et prooviks sel nädalal hoopis nii, et päeval valges müttan aias ja kui pimedaks läheb, siis teen tööd. Töö-tööd, ma mõtlen.
Praeguse seisuga olen ligemale pool oma lillebordüüridest ära puhastada suutnud. No ikka pealsed maha lõigata ja komposti vedada ja muu seesugune. Tahtsin täna jõuda ka ühe puhastatud jupi peale mõned tulbisibulad maha surkida, aga juba oli nii hämar, et enam ei näinud õieti midagi, jäigi sinnapaika. Eks homme jätkan. Ilmateate arvates peaks mul selleks umbes pärastlõunani ka aega olema – sajupilved alustavad lõuna paiku saartelt.
Kuivade lehtedega on sel aastal probleem. Kogu aeg on sadanud. Lehti on lossipargis küll, aga kõik märjad. Pidasin juba plaani paar prügikotitäit ikkagi koju vedada ja tühja vanni sisse kuivama kallata – kui mõned korrad neid segamas käia, siis soojas vannitoas peaksid nad juba ühe päevaga ära kuivama. Aga Ott leidis, et loll mõte ja et tema ei luba mul vanni puulehtedega täita. Okei, ma siis ei tee nii. Külalistetoa põrandal on ka ruumi. 🙂
Kuivi lehti läheb mul iiriste peale vaja. Suured vahtra- ja veel parem, kui tammelehed kuhjas neile peale panna. Tekib kena katusekivide efekt, risoomid jäävad ilusti kuivaks ja sooja. Olen mitu aastat neid niiviisi katnud, küll valikuliselt, sest ei viitsi kunagi nende lehtedega nii palju jännata, et kõikide sortide peale jaguks. Ja täitsa selge vahe on sees: sellise katte all talvitunud risoomid on kevadel märksa kobedamas olukorras kui ilma katteta juurikad. Et seal lehekuhjakeste all jääb pind üsna kenasti kuivaks ja soojaks, mõtlesin, et prooviks selllist lehekatet ka orientaalliiliatele panna, vaataks õige.
Aga muidu klapitan lasteluulekogu kokku. See on lõbus töö, tõstan tekste ja itsitan ise. Enam ju ei mäleta, mida kõike on kokku kirjutada saanud, nüüd vaatan ja naeran. Näiteks see väike tsükkel:

METSLOOMASALMID

KARU

KARU METSAS, SUUR JA PRUUN,
KUID TAL PEAL KÄIB VEIDER TUUR.
KARU INIMESTE VETSU
KIPUB VÄGA, TEAD JU, EKS JU.
KUI LÄED KEMPSU, UKSE SULED,
TEGEMA PEAD PÄRIS RUTTU,
MUIDU ÄKKI KARU TULEB
JA EI HEIDA MITTE TUTTU.

ORAV

ORAV ELAB OKSA PEAL,
TAL ON PESA, POJAD SEAL,
TAL ON ÜHES PÕSES PÄHKEL,
TEISES AGA MÄNNIKÄBI,
VAHEL AGA, OLGE LAHKED,
NÄRIB MÕNEL PÜKSID LÄBI.

REBANE

REBASEL ON METSAS URG,
URGU POJAD TOOB TAL KURG,
VAHEL KÜLAS KÄIVAD TAKSID,
VAHEL ÜKSI, VAHEL KAKSI,
SEST ET REBANE ON ILUS,
PAISTAB SILMA METSA VILUS.

HUNT

HUNDID, HUNDID SUURES KARJAS
EI SÖÖ ROHTU, METSAMARJA,
SÖÖVAD TEISI ELUS LOOMI!
ÖÖSEL SIRUTAVAD KOONI
TAEVASSE, KUS PAISTAB KUU,
ULUVAD, ET „UU JA UU,
OH ME VAESED SINDRINAHAD,
ME EI TAHA OLLA PAHAD!“

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: