Paljudest erinevatest asjadest, sh Amandast

Nii. Kulkale taotlus koos, eelarve koos, luulekogu koos, kõik saadetud. Üks “Saladuste” stsena sai ka vahepeal viie või kuue stseeni osas ümber kirjutatud, vastavalt režissööri soovidele. Joonasel on tänaõhtuse seisuga lõpuks “Pintsu ja Tutsiku” II osa pildid ja tekst kõik käes, andku aga nüüd küljendusega minna, et esmapäeva õhtul korrektuuri saaksin lugema hakata. Eile õhtul peale kümmet koju laekudes pidin küll peaegu infarkti saama, kui Ott ütles, et ftp-serveriga oli kogu päeva mingi jama ja ta ei saanud Joonasele neid materjale üles laadida… pealegi olevat tal ikkagi kahele peatükile veel pildid tegemata! Siis mul oli küll tunne, et ma lihtsalt lähen hulluks. Kogu see kupatus pidi ju küljendaja käes olema juba kolmapäeval!
Kiireks tal läheb, päris selge, sest lõpuks tuli välja, et erinevas suuruses pilte ning vinjette on seal ligemale poolteistsada. Ja kui Joonas selle Heraklese tööga toime tuleb, siis kolmapäeval on Pintsud-Tutsikud trükikojas ning detsembri keskel poodides. Ma hoian pöialt, et jõuaks.
Paaril viimasel päeval olen intensiivselt panustanud ka parteitegevusse, vedasin eile meie Haapsalu “rakukese” koosolekut, modereerisin analüüsi, miks meil valimistel ja koalitsiooni moodustamisel seekord läks, nagu läks. Loomulikult valmistasin analüüsi baasi ette, põhjalik ikka, nagu ma olen. Ja et homme paar meie naist siirdub IRL naiskogule Tallinna, kus üle-eestilises kontekstis umbes samasisuline arutelu toimub, siis oli muidugi vaja kogu eilne materjal korralikult ära vormistada, et nad saaksid homme selle kaasa võtta ja oma sõnavõttudes sellele toetuda. Nii et minu hommik algas kulka taotlusele lõpliku lihvi andmise ning ärasaatmisega, jätkus eilse ürituse materjali dokumenteerimisega, kõigele muule lisaks tuli vahepeal hirmsa kiiruga kirjutada valmis lullamilla homsesse lehte, taotleda “Pintsu ja Tutsiku II raamatule” ISBN-i number, teha rida telefonikõnesid homse Taeblasse mineku suhtes (oleme homme oma MTÜ raamatutega Taebla kadrilaadal)… ja veidi enne kahte tuldi mulle järele, et viia mind Noarootsi gümnaasiumi nõukogu koosolekule, mis kestis miski poole viieni või sedamoodi.
Nii et aeda ma jälle ei jõudnud. Homme ka kindlasti ei jõua. Aga tulbid on maas ja puhastamata on ainsatena veel läänepeenar ja roosipeenar. Roosidega on veel suts aega muidugi, neid pole siinkandis enne jõule erilist mõtet katta.
Ja vaesed koerad on ka juba mitu päeva järjest jalutamata, peavad aias tolknemisega piirduma. Oh, kole lugu. Aga pühapäeval viin nad metsa.
Muidu pole hullu, aga hilja õhtuti hakkab suurest väsimusest hale meel peale tulema. Vahin Amandaga You Tube’is tõtt ja mõtlen, et sellel naisterahval on ka kindlasti oma lapsepõlvega mingi kana kitkuda.
Aga ma vist ei ole Amanda Palmerist teile kirjutanudki. See on mu sellesügisene kiiks, mis algas õigupoolest juba kevadel. Üks artist, kes veidral kombel on nii minu kui mu tütre palava sümpaatia pälvinud. Näitleja ja muusik. Ise teeb oma lugudele sõnu ja muusikat, kõike. Suurepärane. Peale muu on ta mõnuga dramaatiline ja tal tundub olevat selline kiiksuga huumorimeel, mis mulle väga sobib. Ja nagu juba ütlesin, tal on vist mingi teema mingi lapsepõlvetraumaga.
See video on näiteks esimene lugu tema tsüklist (on ka sellenimeline album ja raamat) “Who killed Amanda Palmer”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: