Elli puha käest ära

Ilmekas näide sellest, mis juhtub, kui vahepeal mõni päev koeraga korralikult ei tegele, ongi mul nüüd kodus olemas. Elli on nende vahepealsete kiirete päevade jooksul täitsa pööraseks läinud. Sõna enam ei kuula ja arvab, et võibki teha, mis ise tahab.
Reede õhtul juba vaatasin, et asi läheb hukka – ei tulnud käsu peale naabri pere külalise juurest ära. Samalaadne tsirkus jätkus laupäeval ja täna hommikul ka, tüdruk mängis kurti ja tahtis ise otsustada, kas tulla või mitte, kas käsu peale lamada või mitte, kas paigal oodata või mitte. Ja selliseks käitumise muutumiseks läks vaja ainult nelja-viite päeva, mil ei olnud aega temaga eriti tegeleda! See tähendab, et polnud aega välja jalutama minna, harjutada, mängida…. sest ei olnud ju õieti aega ka magada, süüa või rahulikult vetsuski käia. Kes mu paari viimast postitust luges, see teab, miks.
Et sellise koeraga tegelematuse peale teatav tagasilöök tuleb, seda ma muidugi teadsin. Aga et päris kohe nii loetud päevadega, see üllatas. Elli oleks kohe nagu trotsi täis läinud punn.
Tänasest oleme siis seega pedagoogilisel erirežiimil. Väljas jalutame nüüd mõnda aega ainult kahekesi, kuulekusharjutusi tuleb korrata, korrata ja korrata, karjasuhteid reguleerivad signaalid põhja keerata. Ja jälle märksa rohkem mängima hakata.
Täna õhtupoolikuse jalutuskäigu ajal hakkas õnneks juba nagu jälle looma. Tuli ikka meelde talle lõpuks, kummas rihma otsas otsustaja käib. Ja käsklused isegi meenusid. Ülekeev energia sai kah mõnevõrra välja elatud.
Järgmine nädal tõotab nüüd küll päevakavva teatavat leevendust, nii et peaks Elliga tegelemiseks aega jaguma. Ma usun, et paar päeva veel ja saame võimumängudega taas pikemaks ajaks ühele poole. Ta, sunnik, ongi sihuke dominantne emane. Jalga tõstab ja märgistab iga posti nagu ülbe isane. Hermanni positsiooni on ta igatahes juba vahepeal hõivanud, vanamees laseb tal oma nina eest ka toidukausi tühjaks süüa, kui me ei valvaks. Nende omavaheline tants käib juba Elli pilli järgi. Ja see on juhtunud millalgi sel sügisel, kuidagi märkamatult. Eks muidugi tüdruk nüüd mõtles, et on saabunud aeg ka emmega jõudu proovida. No proovi, Ellikene, proovi pealegi! Emmele väljakutsed meeldivad, sest tema on ka dominantne emane.
Läksingi vahepeal liiga mugavaks.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Daam koerakesega said,

    23. nov. 2009 kell 09:59

    Südantsoojendav lugeda, et mõnel veel sihuke pöörane emane kodus on. Meie Mona ka kangust täis ja hetkel kõik täpselt samad probleemid nagu sulgi, ainult et meil lisandub veel see, et tibi haugub jälle nagu hull. Ja mina, naiivitar, arvasin, et kui korra on asjad selgeks ja karjasuhted paika saanud, siis nii see jääbki. Varasemate koertega ongi see nii olnud, aga ilmselt mulle sattusid lihtsalt illikukud poisid. Meie imenunnu plika tundub aga olevat hoopis teisest puust. Täna igatahes hakkasin käsklusi treenima jälle nagu (läbitud) kutsikakooli tundides – rihma otsas. No mida sa hing teed, kui käskluse täitmise asemel blondiin lihtsalt selja keerab ja minema jalutab.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: