Nüüd on mu silmad seda näinud!

30. nov. 2009 kell 14:02 (Uncategorized)

Käisime laupäeva õhtul Otiga külas. Ühe pensioniealise paari juures. See naisterahvas on lepingutega seotud õiendustel, majandusasjades ja MTÜ alustamisel olnud mulle praktiliselt teise emal eest, eks me ikka suhtleme ja eks me oleme varemgi seal külas käinud. Aga seekord kujunes õhtu äärmiselt isevärki ajalootunniks. No ikka tõsiselt huvitav oli.
Meil oli kaasas ühest KLOTSI kontserdist tehtud video plaadi peal, ja kui natuke aega olime seda seal vaadanud, hakkas majaperemees kibelema ning ilmus välja oma kunagise kitarriga. Õigemini basskitarriga. See oli tal ise valmis tehtud aastal 1966. Tõsiselt kohe. Vineerist ja. Välja saetud ja. Helipeadega ja puha. Helipeadeks telefonimikrofonid. Keeli peal enam ei olnud, aga ta rääkis, kuidas vahepeal, kui kidrakeeli kohe üldse ei olnud võimalik kuskilt saada, olid nad bändipoistega koolimaja vana klaverit rüüstanud. Aga klaverikeeltega olnud väga paha mängida. Jäigad, noh.
See mees ütles, et ta oli kitarre tol ajal teinud kokku nii seitse tükki: ikka teistele ka, sest tema oskas. Huvitav, kas need ülejäänud 6 on üleüldse alles kuskil? Nii palju raputatakse ju elu jooksul üleliigseks osutuvat “ballasti” maha, ma ise olen elus iga kolimisega kuhjade kaupa asju maha jätnud, laiali jaganud või prügimäele saatnud. Aga on mõned asjad, mis koos inimesega kolivad, kas või kümme korda, kui vaja. Nagu see mees on oma kitarri üle neljakümne aasta endaga hoidnud, kuigi ei mängi enam ammu, juba seitsmekümnendate algusest enam mitte.
Oi, kui ilus pill see oli! Tõesti, imeilus. Veidi krobeline ja konarlik, mustaks lakitud, jube kena. Kruvipead olid läbi lakikihi ainult lähedalt näha. Kael oli eriti pikk ja elegantne.
Ma olin mõistagi kuulnud neid lugusid, kuidas kitarre ise tehti ja “aasta siis oli 65”, aga siiani ei olnud oma silmaga ühtegi sellist näinud. Ma olin kohe vapustatud. Ma pean tunnistama, et kujutasin ette midagi hoopis teistsugust, rohmakamat või rohkem noh, “isetegevuslikumat” muljet. Aga ei. See oli tõeliselt kaunis pill.
Loomulikult näidati meile ka fotosid, mis tollest enne minu sündimist tegutsenud bändist oli tehtud.
Ma armastan vanu fotosid. Neis on alati mingi isevärki meeleolu sees, mingi hõng, mingi tükike kadunud aega on neis alles jäänud. Ja kohad, asjad ja inimesed sellel kujul, millised nad kunagi olid. Ning siis märkad, et see kõik on ju nende kohtade, asjade ja inimeste sees mingil moel praegugi alles, ajaladestuse all olemas. Maailm tundub siis jälle kuidagi rikkam.
Aga see kitarr, jah. Selline kitarr.
Mul on tuline kahju, et mul fotokat kaasas ei olnud.