Vedru hakkab maha käima

… aga kuidagi ei saa masinavärki välja lülitada. Muudkui murran, aga tööd ei vähene, ühtelugu juurde tuleb teisi. Täna juba on tunne, et ei saa ega taha, “jõud lõpeb, ei jaksa enam,” nagu rääkis hämmastava mõistlikkuse ja taiplikkusega Jutulind. Üht ilusat ütelust kuulsin paari aasta eest: “Peab ikka oskama enne seisma jääda, kui iseendale tagantpoolt otsa jooksed.” Ma tunnen, et praegu ongi see hetk, kus peaks seisma jääma ja natukese mõtlema, puhkama ja mängima, aga no tont võtku, mismoodi ma saan. Kui mul on täna õhtuks lubatud Tuulile veel terve “Saladuste” lugu, “Lääne Ellu” homne lullamilla kella neljaks, järgmiseks kolmapäevaks lasteluulekogu käsikiri kokku panna (sest 20. nov on kultuurkapitali avalduste tähtaeg ja nad tahavad taotluse juurde ka käsikirja), samuti teha valmis selle kirjastamise eelarve ja projektikirjeldus (sest kulka tahab ka neid näha). Ja enne neid asju veel tuleb valmis kirjutada ja kulkale ära saata Joonase “Maailma naba” aruanne, sest puuduv aruandlus eelmise projekti kohta on uue projekti toetamise otsustamise juures oluline miinus.
Paljasmaa Promenaadi-värgist ma parem ei räägigi. Lihtsalt pole ikka veel jõudnud. Isegi muuseumisse mitte. Hale.
Aga mis on rõõmustav ning tore – täna hommikupoolikul tuli mu rahakott Tartu Kirjanduse majast välja! Nädal hiljem. Milles oli asi – vat seal on need osadest kokkukäivad pikad nurgadiivanid suitsuruumis. Rahakott oli mingi valemiga sattunud kahe istmeploki vahelisse prakku ja vajunud peaaegu põrandani välja, nii me seda otsides ei leidnudki, kuigi need istmetevahelised praod said käega kõik läbi katsutud nii sügavalt, kui sõrmed ulatusid.
Täna hakkasid nad seal mingeid pilte üles panema ja seoses sellega lahutati diivanid algosakesteks ning nihutati mujale, nii tolksaski mu “pihtapandud” rahakott sealt välja. Koos juhiloa, natukese raha ja armsate inimeste fotodega. Mul on hea meel.

Möll Tartus. Möll Haapsalus

Väsimus, oi, väsimus on. Nädalavahetuse Tartu-üritused on selja taga, reedeõhtune kontsert Kirjanduse Maja krüptis ja Joonas Sildre “Maailma naba” esitlemine järgmisel päeval, vähe und, palju elu ja inimesi, oeh.
Ott poistega (unzimbel KLOTS) andis suurepärase kontserdi. Tore oli. Oleks olnud veel toredam, kui mu rahakotti koos juhilubadega poleks sealt tuuri pandud. Kaotuse suurim osa ongi juhiload, muidu isegi ei kurdaks väga. Ma ei kanna suuri summasid sularaha kaasas, ja mingit sisu omavad pangakaardid käivad kah teises kohas. Lihtsalt kuidagi näotu on, seda enam et väidetavalt pole Tartu Kirjanduse majas kunagi varastatud. Noh, nüüd siis varastatakse, halvad ajad… ja olnud ju ka Lydia Koidula väidetavalt kleptomaan. Mis siis ikka. Lihtsalt väike õpetus, et halbadel aegadel tuleb taas harjuda rohkem oma asjade eest hoolt kandma, mitte jätma jopet ja käekotti kuhugi toolile omapead, olgu või hetkeks.
Igatahes plaanitud kella-üheni-olemise asemel läks pidu umbes kolmeni, mille järel oli vaja suure seltskonnaga Vibude juurde minna, nii et lõpuks magama sain, arvan, et umbes viie ajal. Ja järgmisel hilishommikul taas platsi, uut üritust ette valmistama.
Igatahes esitlusel oli rahvast päris rohkelt, oli lapsi, ajakirjanikke… mida veel tahta? Paremat tervist võib-olla, ja pikemat ööund enne seda. Aga ma pidasin vastu ja poole kolme paiku päeval oli kõik õnnelikult läbi.
Pikad autosõidud selliste ilmadega pole muidugi eriti meeldivad. Reede õhtul minnes kulges enamus teed pimeduses, tuisus ja lörtsi ning laga täis teedel, tulles olid teed vähemalt puhtad, aga see-eest udu oli võimas.
Eile oli see päev, kus ma püüdsin ennast välja puhata. Ennelõunal tatsas Paljasmaa meile, aitas mul hommikukohvi juua, arutasime mitut plaani ja niisama lobisesime. Teatrist põhiliselt.
Ja siis püsis päev otsa täielik häire üleval, sest Superstaari-Arno tahab kohe kiiresti ja odavalt maha müüa oma mikserpult-võimendit, millega KLOTS tegelikult mängib ja proove teeb (ilma Arnota), pluss kasutab seda veel üks projekt (seni Arnoga, aga pärast totaalset tülitsemist eelmisel nädalal ilma temata), milles Ott kaasategev. Teine võim oli muidu enne ka, aga see läks hiljuti nii kapitaalselt pee-punkti, et väga kahtlane on, kas sellest üldse asja saab. Tehnika on kallis. Alternatiiv oli pool aastat vähemalt koguda raha uue võimu jaoks, aga millega sa kogud, kui esinemas käia ega proove teha ei saa, sest võimu ei ole. Jama majas, noh.
Nii et õhtul oli meie köögis veel tootmisnõupidamine, KLOTSI poisid arutasid asja ja lõpuks said kamba peale rahad kokku ka. Mis tähendab, et MTÜ on neile nüüd võlgu, ja kui me tahame detsembris “Pintsu ja Tutsiku” II osa trükikotta toimetada, läheb jube vastikult keeruliseks see asi. Aga mis tähendab ühtlasi, et vähemalt saab muusikat edasi teha ja mängimas käia ja harjutada. Ja esineda ja teenida muidugi ka. Kui saab.
Päris hilja õhtul istusime veel minu targa naabrinaise juures. Vaatasime kõigepealt tema pesukuivatit, mille luuk oli katki läinud, keeldus sulgumast ning algul lootsime, et Ott suudab selle oma jõul kuidagi korda saada, aga ei, ning siis vaatasime “Suvitajaid” ja “Noort pensionäri”. Niisugune õhtu oli meil.
Täna on juba uued tööd ja asjad. Lootsin natuke sisimas, et äkki pärast Tartu üritusi tõmbab tempo tagasi ja vahepeal saab hingata ka, aga mõistagi ei. Juba helistas Tuuli, et kohe ruttu jälle kaht uut lugu vaja, mõlemat sel nädalal juba, Paljasmaa ootab oma Promenaadi-etüüde, mille tarvis esmalt tuleb mul muueumisse ürikuid lappama minna, eelmise kuu müügiarved tuleb jälle ära vormistada… sihuke elu. Sihuke elu.

Jaburust hallidesse päevadesse

Laupäevane “Lehm Ludmilla lastekas”:

PURAKAS MURAKAS

PURAKA MURAKA
MÄTTA PEALT LEIDSIN.
NÄLKJA TA KÜLJE PEALT
PÕÕSASSE HEITSIN,
KOJU TA VEDASIN
VAEVAGA SUUREGA,
SEAL AGA KOHTUSIN
KENTSAKA MUREGA.

PURAKAS MURAKAS
PURKI EI MAHU!
VIIKS TA VÕI TAGASI,
SAAKS JUBA RAHU!
SUUREM KUI KÕRVITS,
MU LAUA PEAL LAIAB,
KUHU ON KADUNUD
NÜÜD SIIS KÕIK MAIAD?

VÕTSIN SIIS LUSIKA,
HAKKASIN SÖÖMA.
PEA PIDIN KOORIMA
VÖÖLT OMA VÖÖ MA.
JA KUI SAI OTSA
MU PURAKAS MURAKAS,
OLI MUST ENDAST SIIS
SAANUD ÜKS JURAKAS.
JURAKAS PURAKAS MURAKAS.

purakas murakas

Newer entries »