Aidi Vallik avalikult

Lamajat ei lööda jah, ja sellepärast ma olen paar päeva üsna sügavalt mõelnud, kas niisugust blogipostitust üldse siia teha. Sest ma kindlasti ei ole Kaur Hansoni suhtes objektiivne. Umbes viis aastat tagasi jahmatasid ja solvasid tema ning ta mõttekaaslaste “kooliuuenduslikud” teooriad mind suhteliselt rängalt. Kindlasti väga paljud ei mäletagi enam toda aega, kui kõigi Eesti kooli vigade parandamise põhilise meetodina nähti õpetajaskonna tasalülitamist ning võimalikult ulatuslikule kontrollile allutamist. Sellist meediasõda Eesti õpetajate vastu pole ilmselt ka ajaloos olnud ei varem ega tule ka hiljem. Keegi pedagoogika- või meediatudeng võiks selle vististi lausa eraldi uurimustööks võtta, kui palju negatiivseid meediatabamusi sai tol ajal Eesti kool nädalas, kuus, aastas.
See oli mõistagi ka aeg, kus mina väga palju haridusteemalisi arvamuslugusid kirjutasin, et vähegi oponeerida taolistele (eriti praktiku seisukohalt) võhiklikele seisukohtadele ning meetoditele, millele kavatseti üles ehitada siis see uus edumeelne hariduskorraldus. Kui keegi viitsib sorida, siis enamus neist minu artiklitest on leitavad mu kodukal: Aidi Vallik – Mina teistest – Arvamuslood.
Seda negatiivset kooli vastu suunatud kampaaniat vedasid Kaur Hanson ja mõned teised noored lõvid, ning nende seisukohti jagas ka haridusminister ise. Koolis õpetajana töötada oli sel ajal väga vastik, sest kui ajakirjandus järjekindlalt rahvast töötleb, et õpetajad on tühmid, konservatiivsed ja vaimselt vägivaldsed logardid, siis see tõesti kujundab avalikku arvamust, teate. Ja kujundab ka pedagoogide enesetunnet ning töömotivatsiooni, ning mitte positiivses suunas. Kujundab õpetajate ja lapsevanemate omavahelist suhtlemist. Kujundab lapsevanemate suhtumist õpetajatesse. Kujundab gümnaasiumiealiste noorte suhtumist kooli ja õpetajatesse.
Sellises olukorras, kus koolitöö toimus nagu koolimaja seintest kaugele väljapoole ulatuval lahingutandril ja kus õpetaja pidi lakkamatult, iga minut kõigile tõestama, et ta ei ole logard, vaimne vägivallatseja, põhjatult rumal inimene, ei suutnud mina küll kuigi kaua enam kellelegi midagi tõestada. Ma tahtsin rahulikult oma tööd teha, mitte tõestamisega tegeleda. Need lõputud pikad ankeedid, isikliku töö analüüsid, õppetöö periooditulemust aruanded ja muu sihuke sodipodi, mis andis juhtkonnale ning ministeeriumi kontrollidele kinnitust, et õpetaja ikka äkki tõesti oma tööd teeb, võtsid lõpuks tööajast väga suure osa, nii suure, et selle jama kõrvalt ei jõudnud enam õpilaste jaoks asju teha. Põneva metoodikaga vaheldusrikkaid tunde ette valmistada näiteks. Huvitavaid lisamaterjale otsida ja töödelda. Ja nii edasi.
Selles koolis, kus mina töötasin, võib-olla ka avaldusid nende noorte lõvide kooliuuenduse mõjud teravamalt kui mõnes teises koolis, sest meie juhtkond juhindus väga varmalt igast uuest määrusest, mis sealt kõrgemalt poolt tuli, igast seal väljaöeldud seisukohast. Ükskõik, mis juhtus, süüdi oli alati õpetaja. Töötada selles õhkkonnas miski 5000 krooni eest kuus (aastal 2004) 56 – 62 tegelikku töötundi nädalas (tegin tol ajal ka sellist statistikat – miski ankeedi jaoks oli vaja kahe nädala jooksul üles märkida kõik tööga seotud asjatoimetused ajaliselt. Kuid arvesse läks ikka alati see õpside tavapärane 35 h üldtööaega)? Nii kui õpilased kui ühe teguri omas vaimus sellest küsimusest välja jätsin, oli sellele olemas väga mõistuspärane vastus.
Minul oli võimalik valida, ja nii ma siis lahkusingi koolist.
Aga nüüd ma kaldusin tegelikult jälle asjast mõnevõrra kõrvale. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et mõtlesin tollel kampaaniaajal jälle mõnd hariduspoliitilist peakurssi esindavat ajakirjanduslikku tükki lugedes väga sageli selle peale, mis ometi on pannud neid noori mehi kooli nii väga vihkama. Et mis nendega ometi nende kooliajal juhtus. Milliste hirmsate õpetajate käe alla nemad omei sattusid. Nende seisukohtade ja suhtumiste tagant kajas kogu aeg läbi mingi jube koolitrauma. Või kasvatuslik trauma. Mingi tohutu kala nende lapsepõlves, mida nad nüüd laiendasid kogu Eesti koolile, arvates selle üldiseks.
Ega noh, Eesti koolil ongi pikka aega probleem olnud, seda olen ise ka kogu aeg väitnud. Aga see probleem ei ole lahendatav õpsidevastase ristisõjaga. Praegu Tõnis Lukas on oma tegevusega selle probleemi juurtele palju-palju lähemal, palju õigemal kursil selle lahendamise osas. Ja palju tasakaalukamal kursil, kuigi näiliselt radikaalsemal kui see eelmine haridusuuenduslaste kamp. Rõhutan: näiliselt. Sest tegeleb probleemi paljude põhjuste, mitte ühe teguriga. Aga see on juba teise loo teema.
Eriti Hanson, aga mõni teinegi veel, tundusid oma väljaütlemistes ja tegutsemises järgivat hoopis teistsugust, vast ehk viieteistaastaste poiste probleemilahendamise mustrit. See mulje jäi mulle tollal. See kõik oli kuidagi nii-nii ebaküps, mitte-täiskasvanulik. Ja kui ma eile või üleeile lugesin Postimehest Mart Laisa mõttemõlgutusi, tulid need viie aasta tagused mõtted mulle taas meelde. Tuli tuttav ette.
Seda minu isiklikku, vaid ajakirjanduses avaldatud sõnavõttude põhjal kujunenud muljet vormis lõplikult minu ainus kokkupuude Kaur Hansoniga tema füüsilises isikus. Viibisin ühel piirkondlikul valimistega seotud kampaaniakoolitusel, mida ta läbi viis. Väga täpselt tolle koolituse asjaolusid ei mäleta, aga vist oli see suunatud tollasele naiskogule, igatahes kohalviibijate väga valdav enamus olid nooremas keskeas naised, minuvanused veidi-üle-kolmekümnesed igatahes olid ürituse noorimate hulgas. Hanson hilines päris korralikult, meil tuli oodata, mina vaatasin seda auditooriumi koosseisu ja mõtlesin väikse õela huviga, et täitsa põnev – et kuidas Hanson käitub, kui satub silmitsi oma viha ja hirmuga: terve toatäie n.ö tänapäevase eesti õpetaja arhetüübiga ( palju keskealisi kõrgharidusega naisterahvaid). Ja ootasin sama suure huviga, et kas Kaur Hanson, kes väsimatult jahvatab sellest, kuidas õpetajad ei oska laste/noortega respekteerivalt suhelda, oma ainet huvitavalt esitada, oma tunde mitmekesistada, oskab siis ehk ise seda kõike, mille puudumises ta õpetajaid süüdistab.
Aga tulemus oli selles mõttes igav, et vaid kinnitas minu senist arvamust sellest inimesest. Kaur Hansoni esinemine seltskonnas, millest üle poole moodustasid temast palju vanemad daamid, oli kasvatamatu ja küündimatu. Õpetada või koolitust läbi viia see inimene kindlasti ei osanud, kuigi tundis asja, millest rääkis, ja tundis arvatavasti hästi. Rääkis monotoonselt ja üksluiselt, kiirustades, luges slaidide pealt maha, ei mingeid huvitavaid detaile või kõrvalepõikeid, ei mingeid emotsioone peale ilmse vastumeelsuse oma auditooriumi vastu. Ta ei tutvustanud ennast alguses, ei vabandanud pooletunnist hilinemist, ei loonud auditooriumiga silmsidet, ei naeratanud kordagi, ei liikunud ega suhelnud kuulajaskonnaga, kõneles kogu aeg istudes. Istus lodevalt seljatoele naaldudes poollamaskil, käed rinnal, ja vahtis kas oma saapaid või seinale lastud slaide. Vahepeal paar korda käratas paari kuulaja peale, kes omavahel sosinal midagi arutasid. Kõik. Viisakusetu, mühaklik esinemine. Ta oli nagu viieteistaastane koolipoiss õppenõukogu ees, hoiak ja suhtumine, kõik.
Mida see minu jaoks muutis?
Selle inimese esinemist vaadates ma mõistsin, et temataoliste haridusuuendajatega pole mul mõtetki taotleda mingit dialoogi. Seda ei teki. Sest selliseid eristab päris-viieteistaastasest nende vägagi teadvustatud võimupositsioon. Sarnaselt teismelisele on selliste inimeste maailmapilt väga must-valge. Nad ei olegi huvitatud ühestki arvamusest, seisukohast või analüüsist, mis ei kinnita nende juba eelnevalt välja kujunenud seisukohti – aga need seisukohad on kujunenud sellisteks mingitel väga isiklikel, piiratud, kuid sügava jälje jätnud põhjustel. On lihtsalt kurb, kui sellistest inimestest ühel hetkel saavad põhilised otsustajad.
Nüüd siis see lahvatanud pedofiiliaskandaal. Ma ei olnud Kaur Hansonist kõigil eelpool loetletud põhjustel kuigi heal arvamusel, aga siiski see jahmatas mind. Sellist tegurit ma küll ei oodanud. Kuigi see tegelikult kinnitas minu oletust taoliste inimeste traumaatilisuse kohta. Ja tegelikult see natuke seletab Kaur Hansoni (küllap talle endalegi teadvustamata) vastuseisu ning rünnakuid õpetajate suhtes. Kui selle teemaga seotud kommentaare lugesin, jäi meelde üks tähelepanek, mille kohaselt Hanson jt küllap sellepärast üritanudki õpetajaid tasalülitada, et kaotada võimalus õpetaja-õpilase usaldusliku ja sõbraliku suhte tekkimiseks. Et vähendada õpetaja volitusi õpilase kaitsmisel, tema eluga kursis olemisel. No ma arvan, et see on ka paranoia, see on juba teine äärmus. Suurtes mastaapides kindlasti ei olnud niisuguse vandenõuga tegemist. Tähendab, mu terve mõistus keeldub seda uskumast. Usun siis, kui selle kooliuuenduse teisedki koordineerijad sama süüdistusega kohtu alla lähevad, aga sellele tundub jabur mõeldagi. See liigitub juba valdkonda “Jüri Lina ja vabamüürlaste vandenõu”.
Mina praegu mõtlen pigem seda, et Kaur Hanson osava kampaaniameistrina (mida ta kahtlemata on) evis hariduspoliitika manu pääsedes külluslikult vahendeid oma kunagisest (oletuslikust) lapsepõlvetraumast mõjutatud seisukohtade levitamiseks, populariseerimiseks, avaliku arvamuse kujundamiseks. Kaur Hansoni isiklikust traagikast sai mitu aastat kestev nuhtlus kogu eesti koolile. See, mis tema kohta nüüd ilmneb, on võigas ja kohutav, aga peaks minu arust meid kõige rohkem mõtlema panema selle üle, kuidas edaspidi õppida ära tundma inimesi, kes otsustajarollis juhinduvad mingitest oma alateadvusse surutud traumadest, kiiksudest, kättemaksuihast või muust sellisest.

Märkus: muutsin 9 h hiljem seda postitust esialgsega võrreldes veidi viisakamaks. Vaatasin, et olin kohati üsna lahmima hakanud ja asjasse nattiripidi tirinud ka selliseid isikuid, kes kindlasti pole taolises kontekstis mainimist ära teeninud – ning olin sellega enesele märkamatult omaenda põhimõtetega vastuollu läinud. Järelpilk oma kirjutisele pärast teatud ajavahet on väga vajalik, olen seda ennegi märganud.