Olen sellest aastast tõesti juba väsinud

Küll on hea, et otsa saab.
Detsembris sai vist ennast sodiks rahmeldatud, ma pole siiamaani õieti toibunud. Muudkui magaks ja magaks, 10 – 11 tundi öösel ja siis veel paar tundi keset päeva kah. Seda, et ma vabatahtlikult õhtul kella üheteistkümneks magama kobin, pole vist aastaid juhtunud. Ja veider, et see väsimus ei taha kuidagi üle minna.
Tegelikult peaksin praegu veel tööd tegema, ma lubasin aasta lõpuks veel kolm Saladuste lugu valmis kirjutada, aga pole jaksanud. Pea on nagu pada. Selsamal põhjusel pole ma nii röögatult kaua ka siia midagi kirjutanud… kuigi tegelikult saatis mu jõulukuiseid ettevõtmisi ikkagi ju edu ja kirjutada nagu oleks olnud küll. Aga sel pühadeaegsel nädalal ei teinud ma ei telekat ega arvutit lahtigi mitte, kuplaminemise tunne tuli peale ekraani meenumisestki. Viimased paar päeva olen ettevaatlikult käinud nii veerandtunniks ikka kirjakasti ja mõnd foorumit vaatamas… ja eile vaatasin telekast “Doktor House–i” kah. Ja suutsin pärast seda isegi natukeseks sõpradega välja minna. Nii et ikka liigub paremuse poole. Aga uue aasta esimeseks nädalaks panin perearstile igaks juhuks numbri kinni, midagi peab selle närvinõrkuse ja kommunikatsioonitõrkega vist ikka ette võtma.
Mis veel.
Ma tänan kõiki toredaid inimesi, kellega elu mul sel aastal kohtuda lasi. Ja ma tänan oma sõpru, kes pole kõigi oma tööde ja laste ja askelduste keskel meid Otiga siin unustanud mitte ja kes kogunesid ka sel aastal kord meie söögituppa teise püha õhtusöögile. Siinkohal tervitused ja head soovid kõigile neile, kes kunagi varem minu majapidamises sellest traditsioonist on osa saanud, kuid kellega elu nüüdseks lahku on viinud! Sel aastal nimelt toimus Teise Püha Õhtusöök 20. korda. See tähendab, 20 aastat järjest on jõulu teisel pühal mu sõbrad minu juurde kogunenud. Koosseisud on mõistagi vaheldunud ja muutunud ja sel aastal polnud kahjuks kohal kedagi, kes oli aastal 1989 mu Vee tänava korteris. Aga inimesi aastast 1990 juba oli, Tints ja Tom nimelt.
Kui ma nende aastate peale mõtlen, siis tuleb küll sihuke igivana tunne peale… Nujah, küllap seletab see ka seda mu viimase aja imelikuvõitu tervisehäiret, mida postituse alguses juba kirjeldasin.
Aga olgu. Vanadusnõtrusest tudisedes soovin ma head vana aasta lõppu ja ilusat uut kõigile.
Et kuulu järgi olevat selle aasta “Jõulutunneli” saade olnud pühendatud perevägivalla all kannatajate aitamisele, ja et Margus Saar on kena inimene ning see teema oli tal minu arust väga õige mõte, siis olgu ka selle blogi uusaastatervitus kantud vastavatest mõjudest:

Advertisements

Paar jõulusalmi kah

Temaatiliselt siis, instruktsioonid peatselt saabuva punakuuelise isanda kohtlemiseks:

HÄDAS JÕULUVANA

JÕULUVANA JOOKSEB ÜMBER MAJA.
TAL ON VÄGA SISSE SAADA VAJA,
SEST ET TOAS ON PIDULAUD JA SOE,
PAKANE KUID VANA PÕUE POEB,
KÕHT ON JÕULUVANAL KAH JU TÄITSA TÜHI,
PEA SA MUUDKUI SAANIS SÕITES PÜHI!
AGA KEEGI HALB ON UKSE LUKKU PANNUD!
EGA SELLISTELE VANA KINKE KAASAS KANDNUD!
NII ET SINA VAATA JÕULUÕHTUL ETTE –
ÄRA JÕULUVANA JÄTA KÜLMA KÄTTE!

MIDA JÕULUVANALE VEEL EI TOHI TEHA

HABEMEST EI TOHI SAKUTADA JÕULUVANA,
MUIDU EI SAA KINKI, AINULT UUT JA VANA.
NÄPPU TOPPIDA EI TOHI JÕULUVANA NINNA,
ÄRA KA EI TOHI PEITA TEMA KINNAST –
KUI SA JUST EI TAHA KINGIKS VITSAKIMPU.
MUIDU OLED AGA TÕESTI
OMADEGA KIMPUS.

Esitlen “Pintsu ja Tutsiku II raamatut” Haapsalus

Ma luban, ausõna, et ma saan selleks ajaks terveks – isegi varem, sest laupäeval on vaja ju Raplasse minna. Ja maja on ikkagi tarvis jõulupühadeks ära koristada, ja piparkooke on tarvis teha, ja muid häid asju ka. Pühad tulevad ju!

“Pints ja Tutsik, teine raamat” on valmis!

Trükikojast helistati täna, st kuupäeva järgi küll eile, ja teatati rõõmusõnumit. “Pintsu ja Tutsiku” II raamat on nüüdsest maailmas olemas. Täna õhtupoolikul on see ilmselt ka hulgimüüjatele laiali veetud, nii et juba lähipäevil peaks Apollo ja Rahva Raamatu poodidest osta saama, nagu ka meie enda kodulehelt, kui Heiki nüüd selle info homme ikka üles paneb ja kui me ikka jaksame Tallinna sõita oma laoeksemplare ära tooma.

Annotatsioon ka:
„Pints ja Tutsik, teine raamat“
Aidi Vallik

„Pintsu ja Tutsiku“ teine raamat jätkab pajatusi Maikellukeste perekonna elust koos suure koera Tutsiku ja kass Pintsuga. Saame lugeda Tutsiku varastamiskombest, suurest armastusest väikeste loomakeste vastu ja kogemata tehtud naljadest, kuid ka Pintsu korstnapühkimisest, kaklusklubist ja operatsioonil käimisest.
Iseseisvaks lugemiseks kõige sobivam on see 8 – 12-aastastele lastele, kuid ette lugeda võib seda ka nooremaile. Samuti leiavad siit äratundmisrõõmu ja mõnusat ajaviidet kindlasti ka täiskasvanud lemmikloomasõbrad.
ISBN 978-9985-9774-4-6 (kogu teos)
ISBN 978-9985-9774-5-3 (2. raamat)
Väljaandja: MTÜ Lugu-Loo
Autor: Aidi Vallik
Illustreerinud: Ott Vallik
Illustratsioonid: värvilised pliiatsijoonistused, ca ½ mahust
Formaat: 15 X 21 cm
120 lk

Selle postituse viimase, üldistava sõna jätan Amandale. Võib-olla sellepärast, et tibakese haiguse tõttu pole mul kuigi hea olla. Ja sellepärast ka, et pärast iga oma uue lasteraamatu ilmumist on niisugune veider tunne.

Päevad nakkuskolletes

… on oma tulemuse andnud. Oleme Otiga mõlemad põdurad. Otseselt võib-olla haiged isegi mitte, aga mingi viirusega pihta saanud küll. Palavikku pole, aga nohune ja kurguvalune on, pea uimane ja silmad valutavad. Kui üleeile suutsin veel lava peal luuletusi lugeda, siis täna hommikul ei tahtnud enam üldse mingit häält teha. Päeva laadal pidasin aga vastu.
Homse Vigalasse mineku otsustasime ära jätta. Hulluks ka ei saa minna ja nüüd peaks ennast paar päeva rahulikult kodus ravima, mitte mööda ilma ringi tolmutama.
Tähtede seis ilmselt soosib järgmisel nädalal kodus haige olemist: ka meie plika oskas laupäeval peaga vastu asfalti kukkuda. Kohe hullusti. Aitäh sellele naisterahvale, kes ta sealt tänavalt üles korjas ja traumapunkti sõidutas, kuid kuskil oma nime ei ütelnud, nii et ma isiklikult tänama ei saagi minna!
Situatsioon iseenesest oli hullumeelne: laupäevane ennelõunane aeg, laat paksult rahvast täis ja meie raamatute ümber käis tõsine tunglemine. Müüsin ja signeerisin, nii et nahk seljas sõna otseses mõttes märg, kogu aeg said mingid raamatud otsa, Ott jooksis auto vahet ja tassis neid juurde (müüsime eile Haapsalus 96 raamatut, mis on meil absoluutne laadarekord!) – ja siis helistas plika traumast. Et nüüd on nii.
Mina olin laua juures kinni nagu pulk augus, kogu aeg inimesed. Ott siis kimas autoga haiglasse plika juurde, et mis värk. Siis oli mingi tund aega segast aega, kus polnud selge, mis saab – plika taheti haiglasse jälgimisele jätta (peapõrutuse kahtlus), aga lõpuks sai Ott ta ikka koju viia. Ja õhtupoolikul, kui rahvast vähemaks jäi, sain mina ka otseallikast juhtunu kohta reportaaži kuulda.
Nüüd on plika järgmise nädala kodus rahulikus olekus, puhastame, plaasterdame, seome ja määrime tema arvukaid pindmisi haavu näos, käes ja põlves. Nii et ta kukkus ikka korralikult ja hoo pealt. Aga “soolikad ei paista” ja “pulmadeks paraneb ära”, nagu vanarahvas ütleb. Kahjuks on muidugi olemas võimalus, et ta saab minult ja papalt viiruse juurde… aga pole midagi teha.
Iseenesest, kui tervis korras, on väga lahe laatadel käia ja inimestega suhelda. Kui palju huvitavaid tüpaaže. Kui põnev on inimesi jälgida ja kuulata.
Üks minu üsna ammune idee on küll nende laadalkäimiste käigus oma realiseerimiseks kinnitust leidnud. Ma rääkisin natuke sellest juba Elina Sildrega ka, keda tahan selle projekti kunstnikuks. Aga asjast endast ma igaks juhuks veel suure suuga ladrata ei taha. Igatahes see intrigeerib mind ennast täitsa kõvasti ning ma usun. et uuest aastast hakkangi sellega pihta. Asja sisuks on sellised… mmm… teistmoodi väikelasteraamatud. Sellised kaheaastaste raamatud. Mitte mingid “Minu kannid” või “Koduloomad” või muud taolist, vaid… aga ma ei räägi praegu. Kuigi jubedalt tahaks.

Ajakirjandus reageerib “Maailma nabale” – hea märk!

Päevalehes on “Maailma naba” esitluse kohta päris kena looke.

See, mis pärast Tartu-esitlust Postimehes kirjutati, jäi mul millegipärast tookord linkimata, aga teen siis seda nüüd. Võib-olla ongi hea võrrelda.

Võib-olla oleks asjakohane panna siia üles ka ETV lastesaade “Saame kokku Tomi juures”, milles Joonas oma koomiksit näitamas käis. Avastasin rõõmuga, et see on neil lastesaadete arhiivis täiesti olemas ja tagantjärele vaadatav.

Ja Krista Kumberg kirjutas sellest huvitava arvustuse ka. Nii et minu meelest on värki küll, olen täiesti rahul. Lasteraamatu kohta ikka kajastusi kõvasti. Tänud märkamast, armsad ajakirjanikud!

Sest mis ma olen nüüd raamatuid müümas käies tähele pannud – suured inimesed pelgavad koomiksit. Tehakse raamat korraks lahti ja kui nähakse, et koomiks, siis edasi ei lehitsetagi, vaid huvi kaob kohe ja pannakse kaas kinni. Hakatakse lehitsema ikka raamatut, milles on seotud tekst, no ikka n.ö päris raamat.
Laste puhul jälle sellist eristamist ei paista. Nojah, lastele koomiksid muidugi meeldivad. Ja selgita siis neile suurtele, et hulk lapsi on koomiksite abil isegi lugema õppinud. Ja et kvaliteetselt tehtud koomiks, millel pädeb nii sisu kui graafika, on kah last arendav asi, isegi väga.
Võib-olla need otsatud odavad mikid-muumid-muu on meie inimeste arvamuse koomiksi väärtusest ära rikkunud? Et milleks osta nüüd niisugust suures formaadis kõvakaanelist kallist asja, kui mikid ja muumid saab putkast kolmekümne krooniga kätte? Aga vahe on siin täpselt sama suur kui mõne a’la “Printsess Barbie” raamatu (mille autoriks on suur nimetu kollektiiv suurkompanii tootmisliinil) ja ühe korraliku ühe-loo-muinasjuturaamatu vahel (millel on nimeliselt taga konkreetne autor ja konkreetne kunstnik, kes ühtlasi seega vastutavad selle raamatu sisulise ja kunstilise kvaliteedi eest oma hea nimega). See vahe ongi vist eelkõige tähenduslik ja väärtustepõhine… aga siiski.

Täna on mul küll puhkepäev

Pärast seda läinud töist nädalat ja nädalavahetust ning esmaspäevagi teen nüüd tõesti väikse vahe sisse ega liiguta täna tööasjades sõrmeotsagi mitte. Kirjutada küll oleks, isegi mitu asja, mis enne jõule peavad valmis saama, aga kui ma vahepeal natukestki ei puhka, siis ei pruugi ma ikkagi neid asju valmis saada. Järgmist nädalavahetust mul ju ka ei tule, üritused nii laupäeval kui pühapäeval.
Ei, nüüd ma tõesti vedelen natuke.
Eilne Tallinna-esitlus läks kenasti, enne seda Paides ka enam-vähem plaanipäraselt. Nii et võib rahul olla. Peale selle oli võimalus jälle üle väga hulga aja Türil sõber Jaanil külas olla, tema pool me Otiga ööbisime. Jaan kostitas meid jumalike ahjukartulite ja Kenneth Branaghi “Võluflöödiga” – mida ma enne näinud ei olnudki ja mis on jaburaim ning naljakaim “Võluflööt” üldse, mida oskaks endale ette kujutada. Tegevus on pandud toimuma I maailmasõja aegsetes kaevikutes. Igatahes selle filmi tegijad on kõvasti lõbutsenud. Tunnen kohe tungivat vajadust endalegi see film hankida.
You Tube’is on treiler ka täitsa olemas:

Siis veel algusest tükike, kus Tamino peaaegu ära gaasitatud saab, kuid Öökuninganna teenijannad päästavad ta ära.

Sebimine, siiberdamine… aga süvenemine?

Eile oli jälle niisugune rahutuvõitu päev. Palju sai tehtud. Lasteaed Terake Tartus, millele umbes poolteise aasta eest Otiga tunnusmuinasjutu välja mõtlesime ning tegelased-maskotid graafiliselt välja kujundasime, tahaks sellesama jutukese-maskottide põhjal valmistada väikese promo- või suveniirraamatukese, niisuguse ühe-jutu-raamatu, mida saaks külalistele jagada, auhinnaks anda vmt. Nüüd nad näeksid meelsasti, et meie Otiga neile niisuguse asja valmis teeksime. Miks ka mitte, loogiline ju ka, et meie teeme. Ma olengi siin nüüd uurinud ja pärinud ja arvutanud, ning eile sain neile ka korraliku plaani ja hinnapakkumise kokku panna. Eks näis, kas läheb asjaks, tore oleks, kui läheks. Vahva on oma jutuga edasi töötada.
Miia-Milla-Manda muuseumi jaoks on lastenäidend ka juba kuju võtmas. Mul oleks selle tarvis küll nüüd vaja ühte tervet rahulikku päeva, mil ma saan selle lõplikult valmis teha. Süveneda korraks veel päris põhjalikult, nii et midagi muud vahele ei jookseks ega segaks.
Eile pidin poole päeva ajal veel lippama linnavalitsusse tuleval suvel saabuva kuurorti juubeliga seotud nõupidamisele. Olen seal töörühmas, ja asjaga seotud ka nende Promenaadi etüüdide kirjutamise kaudu. Haapsalu kuurortil tuleb nimelt 185. sünnipäev, mille ajaks saavad ühtlasi valmis Promenaadi ja Aafrika ranna ümberehitused, loodetavasti ka kuursaali remont, kuigi viimase osas olevat kõhklused ja kahtlused siiski õhus. Et kuursaal omadega viletsas seisus on, selgus paraku liiga hilja – siis kui ülejäänud Promenaadi osas projektid valmis kirjutatud ja rahad juba ära küsitud olid. Eelduse järgi ei pidanud kuursaal üldse remonti minema, sest alles umbes kümne aasta eest seal kõva remonti ju tehti, millalgi 1995 – 2000. Eelmisel suvel aga hakkas põrand läbi vajuma. Võeti siis ühe koha pealt lahti, et näha, mis seal toimub. Tuli välja, et põranda all on puhas ehituskonstruktsiooniline porno ja kuusekorgitsa kolooniad, rääkimata kinnimüüritud tuulutusaukudest kõrges vundamendis ja põranda alla jäetud lammutusprahi hunnikutest… mõistagi kõik see on meretaseme kõikumise käigus üks suurepärane mädalabor. Selles mõttes on tegelikult päris õiglane, et sama linnavalitsus, kes kümne aasta eest seal taolise remondi tegi, nüüd ise selle üle peab tegema. Aga see selleks. Ma lihtsalt loodan südamest, et sellega kuurorti juubeliks ühele poole saadakse.
Eile õhtul käisime Otiga veel Oru koolis esinemas. Ma polnudki päris hulk aega algklassilaste ees olnud, 1. -5. klass, umbes nelikümmend last. Näitasime pilte ja lugesime salme ja rääkisime elust ning asjadest. Loomadest muidugi ka, seal oli umbes pool seltskonnast tõsised “Pintsu ja Tutsiku” fännid. Muudkui küsisid kogu aeg, julged ja toredad lapsed.
Lõpuks veel kutsun teid kõik esmaspäevaks Tallinnasse Lastekirjanduse Keskusse Joonas Sildre ja tema “Maailma nabaga” lähemalt tutvuma:

Lamajat küll ei lööda, aga arutleda tahaks

Lamajat ei lööda jah, ja sellepärast ma olen paar päeva üsna sügavalt mõelnud, kas niisugust blogipostitust üldse siia teha. Sest ma kindlasti ei ole Kaur Hansoni suhtes objektiivne. Umbes viis aastat tagasi jahmatasid ja solvasid tema ning ta mõttekaaslaste “kooliuuenduslikud” teooriad mind suhteliselt rängalt. Kindlasti väga paljud ei mäletagi enam toda aega, kui kõigi Eesti kooli vigade parandamise põhilise meetodina nähti õpetajaskonna tasalülitamist ning võimalikult ulatuslikule kontrollile allutamist. Sellist meediasõda Eesti õpetajate vastu pole ilmselt ka ajaloos olnud ei varem ega tule ka hiljem. Keegi pedagoogika- või meediatudeng võiks selle vististi lausa eraldi uurimustööks võtta, kui palju negatiivseid meediatabamusi sai tol ajal Eesti kool nädalas, kuus, aastas.
See oli mõistagi ka aeg, kus mina väga palju haridusteemalisi arvamuslugusid kirjutasin, et vähegi oponeerida taolistele (eriti praktiku seisukohalt) võhiklikele seisukohtadele ning meetoditele, millele kavatseti üles ehitada siis see uus edumeelne hariduskorraldus. Kui keegi viitsib sorida, siis enamus neist minu artiklitest on leitavad mu kodukal: Aidi Vallik – Mina teistest – Arvamuslood.
Seda negatiivset kooli vastu suunatud kampaaniat vedasid Kaur Hanson ja mõned teised noored lõvid, ning nende seisukohti jagas ka haridusminister ise. Koolis õpetajana töötada oli sel ajal väga vastik, sest kui ajakirjandus järjekindlalt rahvast töötleb, et õpetajad on tühmid, konservatiivsed ja vaimselt vägivaldsed logardid, siis see tõesti kujundab avalikku arvamust, teate. Ja kujundab ka pedagoogide enesetunnet ning töömotivatsiooni, ning mitte positiivses suunas. Kujundab õpetajate ja lapsevanemate omavahelist suhtlemist. Kujundab lapsevanemate suhtumist õpetajatesse. Kujundab gümnaasiumiealiste noorte suhtumist kooli ja õpetajatesse.
Sellises olukorras, kus koolitöö toimus nagu koolimaja seintest kaugele väljapoole ulatuval lahingutandril ja kus õpetaja pidi lakkamatult, iga minut kõigile tõestama, et ta ei ole logard, vaimne vägivallatseja, põhjatult rumal inimene, ei suutnud mina küll kuigi kaua enam kellelegi midagi tõestada. Ma tahtsin rahulikult oma tööd teha, mitte tõestamisega tegeleda. Need lõputud pikad ankeedid, isikliku töö analüüsid, õppetöö periooditulemust aruanded ja muu sihuke sodipodi, mis andis juhtkonnale ning ministeeriumi kontrollidele kinnitust, et õpetaja ikka äkki tõesti oma tööd teeb, võtsid lõpuks tööajast väga suure osa, nii suure, et selle jama kõrvalt ei jõudnud enam õpilaste jaoks asju teha. Põneva metoodikaga vaheldusrikkaid tunde ette valmistada näiteks. Huvitavaid lisamaterjale otsida ja töödelda. Ja nii edasi.
Selles koolis, kus mina töötasin, võib-olla ka avaldusid nende noorte lõvide kooliuuenduse mõjud teravamalt kui mõnes teises koolis, sest meie juhtkond juhindus väga varmalt igast uuest määrusest, mis sealt kõrgemalt poolt tuli, igast seal väljaöeldud seisukohast. Ükskõik, mis juhtus, süüdi oli alati õpetaja. Töötada selles õhkkonnas miski 5000 krooni eest kuus (aastal 2004) 56 – 62 tegelikku töötundi nädalas (tegin tol ajal ka sellist statistikat – miski ankeedi jaoks oli vaja kahe nädala jooksul üles märkida kõik tööga seotud asjatoimetused ajaliselt. Kuid arvesse läks ikka alati see õpside tavapärane 35 h üldtööaega)? Nii kui õpilased kui ühe teguri omas vaimus sellest küsimusest välja jätsin, oli sellele olemas väga mõistuspärane vastus.
Minul oli võimalik valida, ja nii ma siis lahkusingi koolist.
Aga nüüd ma kaldusin tegelikult jälle asjast mõnevõrra kõrvale. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et mõtlesin tollel kampaaniaajal jälle mõnd hariduspoliitilist peakurssi esindavat ajakirjanduslikku tükki lugedes väga sageli selle peale, mis ometi on pannud neid noori mehi kooli nii väga vihkama. Et mis nendega ometi nende kooliajal juhtus. Milliste hirmsate õpetajate käe alla nemad omei sattusid. Nende seisukohtade ja suhtumiste tagant kajas kogu aeg läbi mingi jube koolitrauma. Või kasvatuslik trauma. Mingi tohutu kala nende lapsepõlves, mida nad nüüd laiendasid kogu Eesti koolile, arvates selle üldiseks.
Ega noh, Eesti koolil ongi pikka aega probleem olnud, seda olen ise ka kogu aeg väitnud. Aga see probleem ei ole lahendatav õpsidevastase ristisõjaga. Praegu Tõnis Lukas on oma tegevusega selle probleemi juurtele palju-palju lähemal, palju õigemal kursil selle lahendamise osas. Ja palju tasakaalukamal kursil, kuigi näiliselt radikaalsemal kui see eelmine haridusuuenduslaste kamp. Rõhutan: näiliselt. Sest tegeleb probleemi paljude põhjuste, mitte ühe teguriga. Aga see on juba teise loo teema.
Eriti Hanson, aga mõni teinegi veel, tundusid oma väljaütlemistes ja tegutsemises järgivat hoopis teistsugust, vast ehk viieteistaastaste poiste probleemilahendamise mustrit. See mulje jäi mulle tollal. See kõik oli kuidagi nii-nii ebaküps, mitte-täiskasvanulik. Ja kui ma eile või üleeile lugesin Postimehest Mart Laisa mõttemõlgutusi, tulid need viie aasta tagused mõtted mulle taas meelde. Tuli tuttav ette.
Seda minu isiklikku, vaid ajakirjanduses avaldatud sõnavõttude põhjal kujunenud muljet vormis lõplikult minu ainus kokkupuude Kaur Hansoniga tema füüsilises isikus. Viibisin ühel piirkondlikul valimistega seotud kampaaniakoolitusel, mida ta läbi viis. Väga täpselt tolle koolituse asjaolusid ei mäleta, aga vist oli see suunatud tollasele naiskogule, igatahes kohalviibijate väga valdav enamus olid nooremas keskeas naised, minuvanused veidi-üle-kolmekümnesed igatahes olid ürituse noorimate hulgas. Hanson hilines päris korralikult, meil tuli oodata, mina vaatasin seda auditooriumi koosseisu ja mõtlesin väikse õela huviga, et täitsa põnev – et kuidas Hanson käitub, kui satub silmitsi oma viha ja hirmuga: terve toatäie n.ö tänapäevase eesti õpetaja arhetüübiga ( palju keskealisi kõrgharidusega naisterahvaid). Ja ootasin sama suure huviga, et kas Kaur Hanson, kes väsimatult jahvatab sellest, kuidas õpetajad ei oska laste/noortega respekteerivalt suhelda, oma ainet huvitavalt esitada, oma tunde mitmekesistada, oskab siis ehk ise seda kõike, mille puudumises ta õpetajaid süüdistab.
Aga tulemus oli selles mõttes igav, et vaid kinnitas minu senist arvamust sellest inimesest. Kaur Hansoni esinemine seltskonnas, millest üle poole moodustasid temast palju vanemad daamid, oli kasvatamatu ja küündimatu. Õpetada või koolitust läbi viia see inimene kindlasti ei osanud, kuigi tundis asja, millest rääkis, ja tundis arvatavasti hästi. Rääkis monotoonselt ja üksluiselt, kiirustades, luges slaidide pealt maha, ei mingeid huvitavaid detaile või kõrvalepõikeid, ei mingeid emotsioone peale ilmse vastumeelsuse oma auditooriumi vastu. Ta ei tutvustanud ennast alguses, ei vabandanud pooletunnist hilinemist, ei loonud auditooriumiga silmsidet, ei naeratanud kordagi, ei liikunud ega suhelnud kuulajaskonnaga, kõneles kogu aeg istudes. Istus lodevalt seljatoele naaldudes poollamaskil, käed rinnal, ja vahtis kas oma saapaid või seinale lastud slaide. Vahepeal paar korda käratas paari kuulaja peale, kes omavahel sosinal midagi arutasid. Kõik. Viisakusetu, mühaklik esinemine. Ta oli nagu viieteistaastane koolipoiss õppenõukogu ees, hoiak ja suhtumine, kõik.
Mida see minu jaoks muutis?
Selle inimese esinemist vaadates ma mõistsin, et temataoliste haridusuuendajatega pole mul mõtetki taotleda mingit dialoogi. Seda ei teki. Sest selliseid eristab päris-viieteistaastasest nende vägagi teadvustatud võimupositsioon. Sarnaselt teismelisele on selliste inimeste maailmapilt väga must-valge. Nad ei olegi huvitatud ühestki arvamusest, seisukohast või analüüsist, mis ei kinnita nende juba eelnevalt välja kujunenud seisukohti – aga need seisukohad on kujunenud sellisteks mingitel väga isiklikel, piiratud, kuid sügava jälje jätnud põhjustel. On lihtsalt kurb, kui sellistest inimestest ühel hetkel saavad põhilised otsustajad.
Nüüd siis see lahvatanud pedofiiliaskandaal. Ma ei olnud Kaur Hansonist kõigil eelpool loetletud põhjustel kuigi heal arvamusel, aga siiski see jahmatas mind. Sellist tegurit ma küll ei oodanud. Kuigi see tegelikult kinnitas minu oletust taoliste inimeste traumaatilisuse kohta. Ja tegelikult see natuke seletab Kaur Hansoni (küllap talle endalegi teadvustamata) vastuseisu ning rünnakuid õpetajate suhtes. Kui selle teemaga seotud kommentaare lugesin, jäi meelde üks tähelepanek, mille kohaselt Hanson jt küllap sellepärast üritanudki õpetajaid tasalülitada, et kaotada võimalus õpetaja-õpilase usaldusliku ja sõbraliku suhte tekkimiseks. Et vähendada õpetaja volitusi õpilase kaitsmisel, tema eluga kursis olemisel. No ma arvan, et see on ka paranoia, see on juba teine äärmus. Suurtes mastaapides kindlasti ei olnud niisuguse vandenõuga tegemist. Tähendab, mu terve mõistus keeldub seda uskumast. Usun siis, kui selle kooliuuenduse teisedki koordineerijad sama süüdistusega kohtu alla lähevad, aga sellele tundub jabur mõeldagi. See liigitub juba valdkonda “Jüri Lina ja vabamüürlaste vandenõu”.
Mina praegu mõtlen pigem seda, et Kaur Hanson osava kampaaniameistrina (mida ta kahtlemata on) evis hariduspoliitika manu pääsedes külluslikult vahendeid oma kunagisest (oletuslikust) lapsepõlvetraumast mõjutatud seisukohtade levitamiseks, populariseerimiseks, avaliku arvamuse kujundamiseks. Kaur Hansoni isiklikust traagikast sai mitu aastat kestev nuhtlus kogu eesti koolile. See, mis tema kohta nüüd ilmneb, on võigas ja kohutav, aga peaks minu arust meid kõige rohkem mõtlema panema selle üle, kuidas edaspidi õppida ära tundma inimesi, kes otsustajarollis juhinduvad mingitest oma alateadvusse surutud traumadest, kiiksudest, kättemaksuihast või muust sellisest.

Märkus: muutsin 9 h hiljem seda postitust esialgsega võrreldes veidi viisakamaks. Vaatasin, et olin kohati üsna lahmima hakanud ja asjasse nattiripidi tirinud ka selliseid isikuid, kes kindlasti pole taolises kontekstis mainimist ära teeninud – ning olin sellega enesele märkamatult omaenda põhimõtetega vastuollu läinud. Järelpilk oma kirjutisele pärast teatud ajavahet on väga vajalik, olen seda ennegi märganud.