Lamajat küll ei lööda, aga arutleda tahaks

Lamajat ei lööda jah, ja sellepärast ma olen paar päeva üsna sügavalt mõelnud, kas niisugust blogipostitust üldse siia teha. Sest ma kindlasti ei ole Kaur Hansoni suhtes objektiivne. Umbes viis aastat tagasi jahmatasid ja solvasid tema ning ta mõttekaaslaste “kooliuuenduslikud” teooriad mind suhteliselt rängalt. Kindlasti väga paljud ei mäletagi enam toda aega, kui kõigi Eesti kooli vigade parandamise põhilise meetodina nähti õpetajaskonna tasalülitamist ning võimalikult ulatuslikule kontrollile allutamist. Sellist meediasõda Eesti õpetajate vastu pole ilmselt ka ajaloos olnud ei varem ega tule ka hiljem. Keegi pedagoogika- või meediatudeng võiks selle vististi lausa eraldi uurimustööks võtta, kui palju negatiivseid meediatabamusi sai tol ajal Eesti kool nädalas, kuus, aastas.
See oli mõistagi ka aeg, kus mina väga palju haridusteemalisi arvamuslugusid kirjutasin, et vähegi oponeerida taolistele (eriti praktiku seisukohalt) võhiklikele seisukohtadele ning meetoditele, millele kavatseti üles ehitada siis see uus edumeelne hariduskorraldus. Kui keegi viitsib sorida, siis enamus neist minu artiklitest on leitavad mu kodukal: Aidi Vallik – Mina teistest – Arvamuslood.
Seda negatiivset kooli vastu suunatud kampaaniat vedasid Kaur Hanson ja mõned teised noored lõvid, ning nende seisukohti jagas ka haridusminister ise. Koolis õpetajana töötada oli sel ajal väga vastik, sest kui ajakirjandus järjekindlalt rahvast töötleb, et õpetajad on tühmid, konservatiivsed ja vaimselt vägivaldsed logardid, siis see tõesti kujundab avalikku arvamust, teate. Ja kujundab ka pedagoogide enesetunnet ning töömotivatsiooni, ning mitte positiivses suunas. Kujundab õpetajate ja lapsevanemate omavahelist suhtlemist. Kujundab lapsevanemate suhtumist õpetajatesse. Kujundab gümnaasiumiealiste noorte suhtumist kooli ja õpetajatesse.
Sellises olukorras, kus koolitöö toimus nagu koolimaja seintest kaugele väljapoole ulatuval lahingutandril ja kus õpetaja pidi lakkamatult, iga minut kõigile tõestama, et ta ei ole logard, vaimne vägivallatseja, põhjatult rumal inimene, ei suutnud mina küll kuigi kaua enam kellelegi midagi tõestada. Ma tahtsin rahulikult oma tööd teha, mitte tõestamisega tegeleda. Need lõputud pikad ankeedid, isikliku töö analüüsid, õppetöö periooditulemust aruanded ja muu sihuke sodipodi, mis andis juhtkonnale ning ministeeriumi kontrollidele kinnitust, et õpetaja ikka äkki tõesti oma tööd teeb, võtsid lõpuks tööajast väga suure osa, nii suure, et selle jama kõrvalt ei jõudnud enam õpilaste jaoks asju teha. Põneva metoodikaga vaheldusrikkaid tunde ette valmistada näiteks. Huvitavaid lisamaterjale otsida ja töödelda. Ja nii edasi.
Selles koolis, kus mina töötasin, võib-olla ka avaldusid nende noorte lõvide kooliuuenduse mõjud teravamalt kui mõnes teises koolis, sest meie juhtkond juhindus väga varmalt igast uuest määrusest, mis sealt kõrgemalt poolt tuli, igast seal väljaöeldud seisukohast. Ükskõik, mis juhtus, süüdi oli alati õpetaja. Töötada selles õhkkonnas miski 5000 krooni eest kuus (aastal 2004) 56 – 62 tegelikku töötundi nädalas (tegin tol ajal ka sellist statistikat – miski ankeedi jaoks oli vaja kahe nädala jooksul üles märkida kõik tööga seotud asjatoimetused ajaliselt. Kuid arvesse läks ikka alati see õpside tavapärane 35 h üldtööaega)? Nii kui õpilased kui ühe teguri omas vaimus sellest küsimusest välja jätsin, oli sellele olemas väga mõistuspärane vastus.
Minul oli võimalik valida, ja nii ma siis lahkusingi koolist.
Aga nüüd ma kaldusin tegelikult jälle asjast mõnevõrra kõrvale. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et mõtlesin tollel kampaaniaajal jälle mõnd hariduspoliitilist peakurssi esindavat ajakirjanduslikku tükki lugedes väga sageli selle peale, mis ometi on pannud neid noori mehi kooli nii väga vihkama. Et mis nendega ometi nende kooliajal juhtus. Milliste hirmsate õpetajate käe alla nemad omei sattusid. Nende seisukohtade ja suhtumiste tagant kajas kogu aeg läbi mingi jube koolitrauma. Või kasvatuslik trauma. Mingi tohutu kala nende lapsepõlves, mida nad nüüd laiendasid kogu Eesti koolile, arvates selle üldiseks.
Ega noh, Eesti koolil ongi pikka aega probleem olnud, seda olen ise ka kogu aeg väitnud. Aga see probleem ei ole lahendatav õpsidevastase ristisõjaga. Praegu Tõnis Lukas on oma tegevusega selle probleemi juurtele palju-palju lähemal, palju õigemal kursil selle lahendamise osas. Ja palju tasakaalukamal kursil, kuigi näiliselt radikaalsemal kui see eelmine haridusuuenduslaste kamp. Rõhutan: näiliselt. Sest tegeleb probleemi paljude põhjuste, mitte ühe teguriga. Aga see on juba teise loo teema.
Eriti Hanson, aga mõni teinegi veel, tundusid oma väljaütlemistes ja tegutsemises järgivat hoopis teistsugust, vast ehk viieteistaastaste poiste probleemilahendamise mustrit. See mulje jäi mulle tollal. See kõik oli kuidagi nii-nii ebaküps, mitte-täiskasvanulik. Ja kui ma eile või üleeile lugesin Postimehest Mart Laisa mõttemõlgutusi, tulid need viie aasta tagused mõtted mulle taas meelde. Tuli tuttav ette.
Seda minu isiklikku, vaid ajakirjanduses avaldatud sõnavõttude põhjal kujunenud muljet vormis lõplikult minu ainus kokkupuude Kaur Hansoniga tema füüsilises isikus. Viibisin ühel piirkondlikul valimistega seotud kampaaniakoolitusel, mida ta läbi viis. Väga täpselt tolle koolituse asjaolusid ei mäleta, aga vist oli see suunatud tollasele naiskogule, igatahes kohalviibijate väga valdav enamus olid nooremas keskeas naised, minuvanused veidi-üle-kolmekümnesed igatahes olid ürituse noorimate hulgas. Hanson hilines päris korralikult, meil tuli oodata, mina vaatasin seda auditooriumi koosseisu ja mõtlesin väikse õela huviga, et täitsa põnev – et kuidas Hanson käitub, kui satub silmitsi oma viha ja hirmuga: terve toatäie n.ö tänapäevase eesti õpetaja arhetüübiga ( palju keskealisi kõrgharidusega naisterahvaid). Ja ootasin sama suure huviga, et kas Kaur Hanson, kes väsimatult jahvatab sellest, kuidas õpetajad ei oska laste/noortega respekteerivalt suhelda, oma ainet huvitavalt esitada, oma tunde mitmekesistada, oskab siis ehk ise seda kõike, mille puudumises ta õpetajaid süüdistab.
Aga tulemus oli selles mõttes igav, et vaid kinnitas minu senist arvamust sellest inimesest. Kaur Hansoni esinemine seltskonnas, millest üle poole moodustasid temast palju vanemad daamid, oli kasvatamatu ja küündimatu. Õpetada või koolitust läbi viia see inimene kindlasti ei osanud, kuigi tundis asja, millest rääkis, ja tundis arvatavasti hästi. Rääkis monotoonselt ja üksluiselt, kiirustades, luges slaidide pealt maha, ei mingeid huvitavaid detaile või kõrvalepõikeid, ei mingeid emotsioone peale ilmse vastumeelsuse oma auditooriumi vastu. Ta ei tutvustanud ennast alguses, ei vabandanud pooletunnist hilinemist, ei loonud auditooriumiga silmsidet, ei naeratanud kordagi, ei liikunud ega suhelnud kuulajaskonnaga, kõneles kogu aeg istudes. Istus lodevalt seljatoele naaldudes poollamaskil, käed rinnal, ja vahtis kas oma saapaid või seinale lastud slaide. Vahepeal paar korda käratas paari kuulaja peale, kes omavahel sosinal midagi arutasid. Kõik. Viisakusetu, mühaklik esinemine. Ta oli nagu viieteistaastane koolipoiss õppenõukogu ees, hoiak ja suhtumine, kõik.
Mida see minu jaoks muutis?
Selle inimese esinemist vaadates ma mõistsin, et temataoliste haridusuuendajatega pole mul mõtetki taotleda mingit dialoogi. Seda ei teki. Sest selliseid eristab päris-viieteistaastasest nende vägagi teadvustatud võimupositsioon. Sarnaselt teismelisele on selliste inimeste maailmapilt väga must-valge. Nad ei olegi huvitatud ühestki arvamusest, seisukohast või analüüsist, mis ei kinnita nende juba eelnevalt välja kujunenud seisukohti – aga need seisukohad on kujunenud sellisteks mingitel väga isiklikel, piiratud, kuid sügava jälje jätnud põhjustel. On lihtsalt kurb, kui sellistest inimestest ühel hetkel saavad põhilised otsustajad.
Nüüd siis see lahvatanud pedofiiliaskandaal. Ma ei olnud Kaur Hansonist kõigil eelpool loetletud põhjustel kuigi heal arvamusel, aga siiski see jahmatas mind. Sellist tegurit ma küll ei oodanud. Kuigi see tegelikult kinnitas minu oletust taoliste inimeste traumaatilisuse kohta. Ja tegelikult see natuke seletab Kaur Hansoni (küllap talle endalegi teadvustamata) vastuseisu ning rünnakuid õpetajate suhtes. Kui selle teemaga seotud kommentaare lugesin, jäi meelde üks tähelepanek, mille kohaselt Hanson jt küllap sellepärast üritanudki õpetajaid tasalülitada, et kaotada võimalus õpetaja-õpilase usaldusliku ja sõbraliku suhte tekkimiseks. Et vähendada õpetaja volitusi õpilase kaitsmisel, tema eluga kursis olemisel. No ma arvan, et see on ka paranoia, see on juba teine äärmus. Suurtes mastaapides kindlasti ei olnud niisuguse vandenõuga tegemist. Tähendab, mu terve mõistus keeldub seda uskumast. Usun siis, kui selle kooliuuenduse teisedki koordineerijad sama süüdistusega kohtu alla lähevad, aga sellele tundub jabur mõeldagi. See liigitub juba valdkonda “Jüri Lina ja vabamüürlaste vandenõu”.
Mina praegu mõtlen pigem seda, et Kaur Hanson osava kampaaniameistrina (mida ta kahtlemata on) evis hariduspoliitika manu pääsedes külluslikult vahendeid oma kunagisest (oletuslikust) lapsepõlvetraumast mõjutatud seisukohtade levitamiseks, populariseerimiseks, avaliku arvamuse kujundamiseks. Kaur Hansoni isiklikust traagikast sai mitu aastat kestev nuhtlus kogu eesti koolile. See, mis tema kohta nüüd ilmneb, on võigas ja kohutav, aga peaks minu arust meid kõige rohkem mõtlema panema selle üle, kuidas edaspidi õppida ära tundma inimesi, kes otsustajarollis juhinduvad mingitest oma alateadvusse surutud traumadest, kiiksudest, kättemaksuihast või muust sellisest.

Märkus: muutsin 9 h hiljem seda postitust esialgsega võrreldes veidi viisakamaks. Vaatasin, et olin kohati üsna lahmima hakanud ja asjasse nattiripidi tirinud ka selliseid isikuid, kes kindlasti pole taolises kontekstis mainimist ära teeninud – ning olin sellega enesele märkamatult omaenda põhimõtetega vastuollu läinud. Järelpilk oma kirjutisele pärast teatud ajavahet on väga vajalik, olen seda ennegi märganud.

Advertisements

5 kommentaari

  1. Boris said,

    2. dets. 2009 kell 18:25

    See, mis tema kohta nüüd ilmneb, on võigas ja kohutav, aga peaks minu arust meid kõige rohkem mõtlema panema selle üle, kuidas edaspidi õppida ära tundma inimesi, kes otsustajarollis juhinduvad mingitest oma alateadvusse surutud traumadest, kiiksudest, kättemaksuihast või muust sellisest.

    ——-
    Ilmneb tõsiasi, et need, kes noore mehe psüühika ära rikkusid, olid ikkagi needsamad õpsid, keda nüüd tulihingeliselt kaitsed. Sinusugused õilishinged ja superpedagoogid ju lahkuvad koolist, alles jääb kirju seltskond, kelle seas on ka tarku missioonitundega inimesi, ent tänapäeva elu jälgides tundub küll, et pedofiilia ja muu ebanormaalsus pigem kasvab kui kahaneb, nõnda et muutusi on ikka vaja küll.

    • aidivallik said,

      2. dets. 2009 kell 22:29

      Näed nüüd isegi, millest ma kirjutasin – ilma irooniata, võib-olla täpsemini kui teised.
      “Ilmneb tõsiasi, et need, kes noore mehe psüühika ära rikkusid, olid ikkagi needsamad õpsid, keda nüüd tulihingeliselt kaitsed.”
      Vaata, igaühel, ka minul on kooliteel tulnud kokku puutuda väga erinevate õpetajatega. Ma pean ütlema, et mu endagi konfliktid paari kindla õpetajaga on viinud mind lausa närvivapustuseni. Oli 20 aasta eest, ja on praegugi õpetajaid, kes oleksid kahjutumad mõnes muus ametis. Ma olen kindlasti seisukohal, et julmad või rumalad või suurte isiksusehäiretega või empaatiavõimetud inimesed ei tohiks töötada lastega.
      Samas mäletan oma kooliajast samamoodi paari väga säravat õpetajat, kes äratasid minus siirast vaimustust, kelle juhendamisel õppimine oli huvitav ja vahva.
      Ülejäänud mitukümmend õpetajaisiksust mu elus andsid oma panuse ja lahkusid mu elust muid olulisi jälgi endast maha jätmata.
      See, kui me paari erakordselt halva kogemuse baasil üldistame seda halba omaseks kõigile õpetajatele ja tahame selle eest karistada või vastutama panna kõiki, ei ole minu meelest mõistlik ega õiglane.
      Samas ei saa me unustada, et on olemas juba kooliajaks väljakujunenud psüühiliste või isiksusehäiretega lapsi. Nende protsent on isegi üllatavalt suur. Ka on lastepsühholoogia enamasti seisukohal, et taolised häired kujunevad siiski pigem meditsiinilistel põhjustel või kodust tulenevalt. Kooli viga on see, et seni puuduvad mehhanismid ja metoodika niisuguste laste rehabiliteerimiseks, õigeks kohtlemiseks-kasvatamiseks-õpetamiseks. Seda peetakse rohkem defektoloogia või psühhoterapeutika valdkonda kuuluvaks. Aga tõsi on, et koolis käib palju lapsi, kes vajaksid taolist erikohtlemist järjepidevalt. Ja meie koolides ei ole varem olnud ning on nüüdki vähe selleks pädevaid inimesi. Tavapedagoogiline ettevalmistus sellist pädevust ei anna ja tarviliku sügavusega seda ilmselt ka andma ei hakka, sest see teeks õpetajahariduse riigi jaoks ilmselt liiga kulukaks ja pikaks. Nii et kuigi oleks väga hea, kui niisugune ettevalmistus oleks, on see meie päevil siiski veel ulme.
      Küll oleks ilmselt võimalik koolikorralduslikul tasemel sätestada siin mingi pedagoogiline-psühhoteraapiline koostöö, samuti järjepidev kooli ja lapsevanemate koostöö, mis võiks taolisi lapsi aidata. Probleem on, et seni pole seda mingilgi kujul olnud, ja see on jätnud probleemidega lapse üsna üksi, veelgi enam, mõistetamatuks suurele osale õpetajatest, kes vastava ettevalmistuse puudumise tõttu püüavad olukorraga toime tulla igaüks oma oskuste kohaselt… mis sellises keerulises olukorras on rohkem või vähem piiratud. Päris selge, et selles olukorras kõige suuremaks kaotajaks jääb laps. Ma tõesti väga kahtlen, et reaõpetajaid survestades siin midagi positiivsuse poole muutuda võiks, kui põhimõttelise hariduskorraldusliku külje pealt midagi ei muutu.

  2. ritsik said,

    2. dets. 2009 kell 19:07

    Hansoniga ma pole kohtunud aga Maimets oli mu õppejõud ja väga hea, pühendunud ja oma ainet huvitavalt serveeriv õppejõud. Ei paistnud küll välja, et tal oleks mingite koolitraumade all kannatanud 🙂 Ma ei huvitunud tollal koolireformidest, mida ta peale ministritoolile istumist ette võttis, sest siis polnud mul veel lapsi…
    Sellesse suhtun küll kriitikameelega, mida Lukas praegu teeb ja loeksin heameelega Sinu arvamust, kuidas ta eesti kooli probleemide lahendamise juurte lähedale jõuab.
    Hansonist veel seda, et taolisi alateadvuse või mille iganes traumade ja hälvetega inimesi on kaugelt rohkem, kui me oskame ette kujutada ja paraku on neid ka otsustavatel kohtadel küll ja veel…

  3. iibis said,

    2. dets. 2009 kell 22:05

    Ilmselt ei olnudki selline hariduspoliitika mitte klassi ees seisva õpetaja ning klassitäie õpilaste jaoks, vaid pigemini mingi vanakreekaliku ideaali nii isiklik kui avalik elluviimine. Olen seda ennegi täheldanud, et inimesed, kes räägivad metoodika mitmekasistamisest ja tänapäevastamisest ja õppetööst korraga mitmel erineva kvaliteediga tasandil, on ise nõrgad esinejad. (Just sellised slaidide lappajad, kes põhikoolis klassi ees hätta jääksid.)

    Aga ega ära tunda polegi võimalik. Pagas on kõigil inimestel ühes ja selle väljundid pole üheselt tõlgendatavad. Ka mulle mõjus Mart Laisa jutt kuidagi selline… noh, pigem selline ülemõtleva teismelise kui elukogemusega mehe oma. Millest näiteks tema juhindub ja mis on tema avaliku sõnavõtu mõte, on ju samuti selgusetu.

  4. aidivallik said,

    2. dets. 2009 kell 23:19

    Maimetsaga ma kohtunud pole, olen vaid järge pidanud tema tolleaegsete kooliteemaliste kirjutiste ja avalike seisukohavõttude osas. Nii et konkreetselt tema isiksuse võimalikku tausta ma parema meelega kõneaineks jah ei võtaks.
    Lukase reformi kohta võib-olla jah paar sõna, mis mulle seal olulised tunduvad.
    Ma päris viimaseid parandusettepanekuid sellele eelnõule ei ole lugenud, kuid senise lugemise põhjal meeldib mulle väga, et uues PGS-s sätestatakse üsna ilusti ära probleemsete lastega tegelemise n.ö protseduurireeglistik. See tähendab, et lõpuks ometi kaob ära see isetegevus ja iga õpetaja omaette nuputamine, kuidas 1) toime tulla õpi-, käitumis-, isiksus- või psüühiliste häiretega lastega; 2) kuidas neid lapsi olemasolevate võimaluste piires aidata; 3) kuidas kaitsta õpikliimat ja teisi lapsi juhul, kui ühe lapse probleemid häirivad tõsiselt kogu kollektiivi tööd ja sisekliimat (nt tõsised koolikiusamise juhtumid või väga lärmakas, agressiivne, impulsiivne laps klassis vmt) Selle seadusega näidatakse üsna konkreetselt ära erinevate tasandite kohustused, õigused, volituste piirid ja sammud taoliste probleemidega tegelemisel. Kool ja õpetaja saavad lõpuks ometi mingid selged reeglid, kuidas toimida.
    Mulle meeldib, et selle seadusega luuakse koostöö võimalus pedagoogika, psühhoteraapia ja meditsiini vahel. See võib aidata väga paljusid probleemidega lapsi.
    Mulle meeldib see, et seaduse tasemel kohustatakse lapsevanemat oma lapse probleemide korral kooliga koostööd tegema ja näidatakse ära, millist rada mööda see koostöö peaks toimuma, millised on osapoolte kohustused ja õigused selles protsessis. Mõistagi on kogu aeg olemas olnud vanemad, kellele poleks niisugust seadusega kohustamist üldse vaja, kes on motiveeritud niigi – aga uskumatu, kui paljud vanemad samas keelduvad üldse nägemast, kui nende lapsel on probleem, ja kui paljud vanemad leiavad, et lapse kasvatamine on ainult kooli asi.
    Mulle meeldib, et uued eesti keele ja kirjanduse ainekavad on vähemalt põhikooli osas üles ehitatud üsna uutele alustele, mis tähendavad vähem kuivi teooriateadmisi, rohkem praktilisi oskusi, analüüsi- ja tõlgendamisoskusi, loovust ja iseseisvat mõtlemist. Teiste ainekavade kohta ma parem ei ütle, sest ei oska neid varasematega võrrelda. Üldine tendents olevat siiski samalaadne.
    Mulle meeldib, et lõpuks ometi algab ka meie gümnaasiumides üleminek harupõhisele õppele, mis võimaldab noorel panustada eelkõige oma tugevamate valdkondade arendamisse, võimaldab valikkursusi, valikaineid, ja võimaldab teisejärguliseks jätta valdkonnad, milleks tal ei ole eeldusi ja millega oma tuleviku sidumine tema puhul on vähetõenäoline. Noore inimese individuaalse isiksusliku ja haridusliku arengu kohapealt on see tohutu samm edasi.
    Ja mulle meeldib ka see, et gümnaasiumist saab ehk jälle kord akadeemiliseks kõrghariduseks ette valmistav haridusasutus, mida ta tegelikult seaduse järgi on kogu aeg olema pidanudki, aga reaalis on olnud seda vaid eliitkoolide näitel.
    Niipalju siis praegu, rohkem ei tule esimese hooga meelde.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: