Ajalooline tõde 1990. a teisest pühast

Mis juhtus.
1) Sain selle tänase töö siis nüüd umbes kolmveerand tunni eest valmis (see lühifilmi stsena)
2) Segasin ajusurma tundega endale ühe kokteili ja siirdusin riiulisse üht vidinat otsima.
2) Leidsin hoopis üles oma pardaka aastatest 1990 – 1998.
Pardakast ei selgu tõde 1989. aasta teise püha õhtusöögi kohta. Nimelt sellepärast ma teda lappama hakkasin, et see teema oli hiljuti ju jutuks. See pardakas algab 1990. aasta suvel. Teise püha õhtusöögi asjus selgus, et 1990. aastal kandis üritus nime “Festival Trollitalv” ja see kestis kolm päeva, st 25. – 27. detsember. Festivali kajastused avab niisugune sissekanne ühe tolleaegse väga armsa sõbra poolt:
Tähelepanu, tähelepanu! 25. dets, jõulu I pühal Atslas on just algamas suur talvine festival “Trollitalv ’90”. Kohal on ATS, Liisi, Rosinante, Klink, Pank, kaks dešifreerimatut inimest ja muidugi allakirjutanu, s.o … ja peale selle minu “äraolev” poeg. Häbi! Mind pole elu sees nii palju labase käitumisega šokeeritud. Minu poolt kõik.”
(Selgituseks: me olime oma seltskonnaga enam-vähem kõik tol ajal kaasatud veidrasse suguvõsa-mängu, milles kõik olid kellegi lapsed, vanaisad, täditütred ja jumal teab kes. Minu mäletamist mööda oli Merca mu üks vanaema. Liisi oli õde. Meil olid terved skeemid selle kohta. Kahjuks pole minu käsutuses enam ühtegi alles. )
Edasiste erinevate inimeste sissekannetest selgub, et kindlasti olid kohal veel Raica, see Tom, kellega Liisi siis käis, Lilli, Ulla, Ruth, Eva, Jan, Ummi, Klink… kaks dešifreerimatut inimest olid tõenäoliselt agropunkarid (agropunkareid ühendas mingi põllumajandusliku kallakuga kutsekool), kelle nimesid ma ei mäleta, aga nad on kuskil vanade fotode peal olemas. Ja Tintsust ega Tomist ei ole tookord ühtegi jälge… nii et võib-olla nad olidki hoopis tol päris esimesel, 1989. aasta üritusel?
27. detsembri õhtupoolikul võetakse ühe külalise poolt üritus kokku nõnda.
“Praeguse seisuga ei oskagi öelda, kas “Trollitalv ’90” tuleks lugeda läbikukkunud ürituseks või mitte, sest ei toimunud peaaegu ühtegi kavas olnud üritustest (suur tuli jms). Samas oli mõneski mõttes päris tore. Minna oleks võinud veel palju hullemini.”
Ja hetk hiljem on Eva dokumenteerinud juba Deep Purple’i saatel toimuvad koristustööd.
Vahepeal on dokumenteeritud esinemised punase plastmasspasunaga ja ära märgitud täiendava õlle saabumised.Siis seda veeti ikka umbes kastikaupa, nii et äramärkimisest saan ma aru.
Nii et jah, niisugune asi oli 20 aasta tagusel peol.
Mina nägin siis välja selline:

ja minu selleaegset enesetunnet kirjeldab vististi taas Amanda, kuigi 20 aastat hiljem.

Loomulikult, kallid tolleaegsed, ma tervitan teid kõiki armastusega, kus te ka poleks. Ja tahan vabandada oma kursusejuhendaja ja noh, kõigi täiskasvanute ees, kes püüdsid teha kõik, et mind aidata, aga see polnud määratud õnnestuma. (Vähemalt mitte nii ruttu. Alles umbes 28. eluaastast alates suudan ma end stabiilse täiskasvanud inimesena tunda.) Ma tunnen end siiani sellepärast natuke süüdi.

Advertisements

Kohe aasta algul hoog sisse

Niipalju siis mu mõttest, et aasta algul puhkan nädala või isegi kaks, enne kui seda Promenaadi näidendite sarjaga edasi lähen. Et puhkan ja koon omale baretti ja võib-olla teen veel midagi ilusat ning mängulist. Säh sulle nüüd aga puhkamist ja mängimist, juba olen endalegi ootamatult hoogsalt töös lühifilmi stsenaariumiga, mida Tuuli tahaks produtseerida ja Ergo Kuld oleks siis režissöör. Kirjad lendavad edasi-tagasi ja eks ma nende vahel üritan muudkui edasi kirjutada. Mis põhiline, jälle üks asi, mis peaaegu et põleb, nii kiire on. Täna ööseks võiks nagu esmane versiooni lausa valmis olla. Aga ma arvan, et saab ka.
Kusjuures, ma saingi aasta lõpuks need kolm “Saladuste” stsenaariumit valmis. Ise ka ei uskunud. Ühesõnaga, kogu see asi on ilmselt nagu nõudepesu: mida kauem edasi lükkad, seda hirmsam see kõik tundub (ja eriti ekstreemsel juhtumil hakkab haisemagi). Tuleb lihtsalt ilma midagi mõtlemata ning mingisuguseid emotsioone ligi laskmata pihta hakata… siis tuleb sisseelamine, hoog ja kõik see muu, ja siis on ühtäkki asi valmis. Ja mingid baretid ei tule enam meeldegi.
Aastavahetusel olime sõprade pool Sadama 5-s. Täitsa armas oli. Ja vist hakkame vanaks jääma me kõik – laud oli täiesti erakorralisel moel lookas, kohas, kus muidu tavapäraselt viimase juustutükikese peale duellile minnakse või loosi tõmmatakse või midagi sihukest. Seekord otsustas Kristel ORGANISEERIDA, ja organiseerimise tulemusena laekus toitu nii tohutult, et tõenäoliselt toitub kogu Sadama 5 sõbralik kollektiiv sellest siiamaani (kui nad maja põletamise ja kustutamise kõrvalt muidugi mahti saavad).
Meil plika jäi sama erakorraliselt üksinda koertega koju, sest tema sõbrad, nagu välja tuli, olid kõik aastavahetuse ajaks Haapsalust nii laiali lennanud, kui vähegi andis. Nii ta siis vahtis kodus telekat ja rõdult ilutulestikku. (Me muidugi kutsusime teda Sadama viide kaasa, aga ta keeldus järsult ja mitu korda järjest, sest tahab jah üks kuueteistaastane koos majatäie keskealiste pässidega pidus olla). Kui ma paar minutit pärast südaööd talle helistasin, et head uut aastat soovida ja küsisin, mis koerad teevad (sest eks ma olin veidi mures küll koerte vaimse tervise pärast, kui ümberringi kõva paugutamine lahti läheb), siis vastus oli konkreetne: “Koerad magavad”. Nagu oleksid kutsikast saadik polügooni ääres elanud. Iseenesest võib sellist ükskõiksust seletada elamisega lossipargi kõrval… eriti suviti lõpeb iga suurem pidu või kontsert seal ilutulestikuga. Nii et nad on vist harjunud jah.