Kohe aasta algul hoog sisse

Niipalju siis mu mõttest, et aasta algul puhkan nädala või isegi kaks, enne kui seda Promenaadi näidendite sarjaga edasi lähen. Et puhkan ja koon omale baretti ja võib-olla teen veel midagi ilusat ning mängulist. Säh sulle nüüd aga puhkamist ja mängimist, juba olen endalegi ootamatult hoogsalt töös lühifilmi stsenaariumiga, mida Tuuli tahaks produtseerida ja Ergo Kuld oleks siis režissöör. Kirjad lendavad edasi-tagasi ja eks ma nende vahel üritan muudkui edasi kirjutada. Mis põhiline, jälle üks asi, mis peaaegu et põleb, nii kiire on. Täna ööseks võiks nagu esmane versiooni lausa valmis olla. Aga ma arvan, et saab ka.
Kusjuures, ma saingi aasta lõpuks need kolm “Saladuste” stsenaariumit valmis. Ise ka ei uskunud. Ühesõnaga, kogu see asi on ilmselt nagu nõudepesu: mida kauem edasi lükkad, seda hirmsam see kõik tundub (ja eriti ekstreemsel juhtumil hakkab haisemagi). Tuleb lihtsalt ilma midagi mõtlemata ning mingisuguseid emotsioone ligi laskmata pihta hakata… siis tuleb sisseelamine, hoog ja kõik see muu, ja siis on ühtäkki asi valmis. Ja mingid baretid ei tule enam meeldegi.
Aastavahetusel olime sõprade pool Sadama 5-s. Täitsa armas oli. Ja vist hakkame vanaks jääma me kõik – laud oli täiesti erakorralisel moel lookas, kohas, kus muidu tavapäraselt viimase juustutükikese peale duellile minnakse või loosi tõmmatakse või midagi sihukest. Seekord otsustas Kristel ORGANISEERIDA, ja organiseerimise tulemusena laekus toitu nii tohutult, et tõenäoliselt toitub kogu Sadama 5 sõbralik kollektiiv sellest siiamaani (kui nad maja põletamise ja kustutamise kõrvalt muidugi mahti saavad).
Meil plika jäi sama erakorraliselt üksinda koertega koju, sest tema sõbrad, nagu välja tuli, olid kõik aastavahetuse ajaks Haapsalust nii laiali lennanud, kui vähegi andis. Nii ta siis vahtis kodus telekat ja rõdult ilutulestikku. (Me muidugi kutsusime teda Sadama viide kaasa, aga ta keeldus järsult ja mitu korda järjest, sest tahab jah üks kuueteistaastane koos majatäie keskealiste pässidega pidus olla). Kui ma paar minutit pärast südaööd talle helistasin, et head uut aastat soovida ja küsisin, mis koerad teevad (sest eks ma olin veidi mures küll koerte vaimse tervise pärast, kui ümberringi kõva paugutamine lahti läheb), siis vastus oli konkreetne: “Koerad magavad”. Nagu oleksid kutsikast saadik polügooni ääres elanud. Iseenesest võib sellist ükskõiksust seletada elamisega lossipargi kõrval… eriti suviti lõpeb iga suurem pidu või kontsert seal ilutulestikuga. Nii et nad on vist harjunud jah.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: