Vilepi juubel, väikelasteraamat ja puudeliste hooldajatoetus

Tere esmaspäeva! Tartust olen tagasi, nädalavahetus oli päris väsitav, aga vahva oli ka kogu aeg. Raamatuesitlus oli selline tagasihoidlik ja mõnus, õhtune/öine Vilepi juubelipidu oli aga tõeline tulevärk. No ikka tõsine pidu. Lauad lookas ja jooki voolas ojadena, tantsu lõhuti hommikuni ja möll käis. Päris lõpuni me Otiga küll seda kõike kaasa ei suutnud teha, väsimus vedas meid ikka enne hommikut juba Heiki poole koti peale nurru lööma.
Eile õhtul jõudsime koju, kütsime, saatsime plika koos kodinatega Noarootsi kooli (uus veerand hakkas ju pihta), ja peaaegu siis kohe varisesin minagi. Nii kella poole kümne paiku õhtul. Ei mäletagi, millal ma viimati nii vara magama läksin. Lootus oli hinges, et magan oma väsimuse välja ja ärkan hommikul tegusa ja virgana.
Aga kus. Kell üks öösel olid silmad lahti ja mõte peas. Mõte, reo, ajas üles. Ja siis muudkui mõtlesin oma mõtet edasi ja magama enam ei jäänud. Read formeerusid ajus ja pildikesed juba jooksid silmade ees. Lõpuks andsin alla, kobisin voodist üles ja läksin kirjutasin arvutis mõtte üles. Terve väikelasteraamatu teksti. Igavese hooga. Tuli, nii et kohises.
Nüüd saabki ühe sellise 2-3-aastaste raamatu. Hästi lihtsatest asjadest.
Lugu kirja pandud, tuli uuesti ka uni peale. Ainult et hommik oli juba käes.
Nüüd on keskpäev, sest vahepeal ma ikka magasin ka. Ja kõik see, mis ma täna kindlasti poidin tegema, on veel tegemata. Aga väikelasteraamatu tekst, jah, on valmis. Plaanivälisena. Lihtsalt unes tuli mõte, ja see, raibe, ei lasknud edasi magada.
Saa siis niimoodi rütmi sisse. Võimatu.
Aga ma ei olegi nii rahuolematu. Mul on hoopis hea meel, et see lugu sai kirja. Ainult hirm on, kuidas ma nüüd nende tänaste muude asjadega jõuan.
Ah jaa. Invaliidide hooldajatoetus kaotatigi reedel ära. Opositsioon sõdis küll kõvasti, aga häälteenamus on häälteenamus. Meil on ju demokraatia.
Lääne Elu tegi sellest ootamatult pika loo. Ja juhtkirja ka. Põhiloo kommentaarid on enamuses tegelikult sellised nukrakstegevad. Noh, ma loodan, et kommenteerijatest ja praeguse linnavõimu pooldajatest keegi ise kunagi töövõimet ei kaota, kedagi armsat invaliidistunud sugulast/sõpra täismahus ja ainult oma jõududega hooldama ei pea… Küllap see muudaks nende vaatenurka oluliselt, aga see selleks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: