Volbriilm ja volbritöö

30. apr. 2010 kell 02:41 (Töised asjad, Uncategorized)

19 kraadi sooja, kerge pilvealune, ainult nõrk tuul – kui oleksin kümme aastat noorem, siis oleks see suurepärane sissejuhatus põnevale ning sisukale volbriõhtule. Täna aga on lihtsalt muidu mõnus. Ma ei lähe isegi Ehte kohvikusse ehk Klubi 8-sse Klotsi kuulama – mitte sellepärast, et ma ei tahaks üldse minna, vaid sellepärast, et klubiomanikud mingi veidra uiu ajel tegid seal tänase õhtu piletiga ürituseks. Meestele 300, naistele 250 krooni, mille sisse jääb nii kontsert kui tasuta joogid… no 250 krooni eest mul alles annaks juua. Ja oma meest trummide taga saan ma näha muidu ka. Nii et jah, mina täna passin. Võib-olla õhutan muru, kui sadama ei hakka.

Nädal oli meil ja mujal aga selline:

Mina jõudsin lõpule, õigemini peaaegu lõpule oma muuseumiprojektiga. Kolmapäeval tuulasin põhjalikult ringi Läänemaa muuseumis, sh fondiriiulitel, ja sa taevas, kus on ikka huvitav! Muuseumid on ikka põhjatult põnevad kohad. Eriti meeldib mulle, kui mind veel ringi giiditakse ja asjade kohta juttu räägitakse või kui saab küsida. Ja kui lastakse näpuga katsuda.
Harutasin laiali 20. sajandi alguskümnendist pärit naistepesu ja olin täiesti lummatud. See oli vist jah veel see aeg, kus pesu oli paras luksus. Aluspükste pikad sääred kokku krousitud ja rišeljöötiikanditega kaunistatud… Korsetid ja pihikud, igal pool ikka käsitsitikandid peal, lumivalged, pehme linane ja puuvillane. Ja siis need muud riided ka, kübarad ja värgid. Iga asjaga on vaeva nähtud, iga asja taga on kellegi mõte ja nõelapisted. Võib endale lausa ette kujutada, kuidas Singeri masinaga neid nöörvolle ja kinnisi volte igale poole õmmeldi, see võttis tunde ja päevi. Imeline. See masstoodangueelne maailm on minu jaoks ikka absoluutselt lummav.
No ja siis õhtu otsa püüdsin mõtteid koguda ning järgmisel päeval kirjutasingi. Nüüd on mõlemal muuseumil oma lood olemas, isegi lintilugemisaeg Tallinnas kindlaks määratud, seda lähen tegema maikuus.
Et laupäevast lehte ei tule (kevadpüha), siis oli vaja ka lullamilla valmis teha juba neljapäevase lehe jaoks. Et parasjagu oli just üleval teema, kuidas kuuest Eesti kaalukaima lastekirjandusauhinna Nukitsa nominendist tervelt kolm on haapsallased (mina, Ott ja Ivar Soopan kah), siis tuli paratamatult ka lullamilla selliste kolkapatriootlike mõjutustega:

LUGUDE LINN

MIS ON LAHTI HAAPSALUS,
KUS SADA TUHAT PELESTUST
MÖLLAB RINGI JÜRIKUUL?
SOMBID, NÕIAD, KÕIK SEE MUU
MUISTNE MUINASJUTURAHVAS
TULEB NÄITAB NÜÜD, KUI VAHVA
ELU ON NEIL VANAS LINNAS,
KUS ON VANAD JUTUD HINNAS.

KUS ON EES, SEAL TULEB JUURDE!
LINNA JUTUPÜTTI SUURDE
LAEKUB LUGUSID JA LAULE
TÄNAPÄEVAST, AJAST KAUGEST,
JA SIIN NENDE JÕUD EI RAUGE,
ELU ON NEIL VANAS LINNAS,
KUS ON LOOD JA LAULUD HINNAS.

Igatahes. Promenaadi näitemängu stsenaariumid on valmis. Muuseumide projektid on kah n.ö valmis. Järg on valmis kirjutada Netiemme lugu samanimelisele portaalile, et nad saaksid seda eksponeerida ja selle baasil välja anda lastele värvi- ning juturaamatu (tellisid mult sihukese asja, Otilt pildid kah). Täna hommikul töötasin loo sisu juba välja, kavastasin ära ja igatahes mina juba tean, millest ning kuidas see jutt tuleb. See pole pikk, ning kui asi juba iseenesest on välja mõeldud, siis üleskirjutamine läheb kiiresti – loodan juba õhtuks selle jutu paberile saada.

1 kommentaar

Mu viimane nädal ajaks teilgi pea ringi käima

27. apr. 2010 kell 01:07 (Asjatamised, Töised asjad, Uncategorized)

Teate, niisugune rabelemine on jälle juhtunud, et pole aega olnud blogi lõhnagi nuusutada. Aga ma püüan nüüd ülevaate anda.

Niisiis, Lääne Elu neljapäevanumbris ilmus kuri lugejakiri lume alt välja sulanud koerareostuse kohta. Et igasugune ekskremenditeema on populaarne meie noorsoo hulgas ja viimasel ajal ka lastekirjanduses, siis ei saa minagi kehvem poiss olla.

KAKA JA TALV

NÜÜD ON SILMAD SEDA NÄINUD,
KUS ON KOERAD VÄLJAS KÄINUD
TALVEL LUMISEL JA KANGEL,
TEINUD HÄDAD LUMEHANGE,
KÜKITANUD TUHAT KORDA
NING ET NENDE JÄRELT KORDA
POLE LOONUD PEREMEES –
HUNNIK TAGA, HUNNIK EES.
KÕIK ON VÄGA HÄSTI NÄHA,
NINA PÜÜAB KINNI LEHA.
TALVEL OLI PEITEPILT:
KAKA LUMES
TALVEUNES,
NÄHA POLE,
ET ON KOLE,
PANE KASVÕI JUURDE SILT!

Reedel alustasin tööd muuseumiprojektidega: no antakse neile kuskilt raha puhtalt selleks, et mõnehuvitava eksponaadi kohta lasta mõnel kirjanikul pisike kena jutuke või tutvustav tekst kirjutada ja “linti” lugeda. Siis muuseumikülastajad saavad muuseumis selleeseme juures seistes kuulata, mida kirjanikul asja kohta öelda on. Mind ahvatleb eriti võimalus kirjutada vabavärsiline luuletus raudteemuuseumis nähtud raudteevahi saapa kohta, mis on vähemalt nr 60 suur, tehtud 2 cm paksust vildist, julge 5 cm puutalla peal ning uhkesti nahkrihmade ja nahast ninaosaga ära ehitud. Võrratu saabas. Selle kõrval tunned end nagu Gulliver seal hiiglaste riigis, mille nime ma ära olen unustanud. Ja siis oli seal jumalik rongi esimese klassi pesukapp, kraaniga ja puha, veepütt peegli taha sisse ehitatud ja puha, marmor, puit ja metall… mmmmmm. Ma ei suuda kuidagi otsustada, kummast ma kirjutada tahan.
Reedesse mahus veel arstilkäik plikaga, tema sünnipärane diagnoos on taas ennast ilmutanud, aga hoopis ootamatust suunast. Aga me saame sellestki jagu. Kindlasti saame.

Laupäevane päev pühendus täielikult IRL naiskogule Tallinnas, mis oli igati kasulik ja huvitav ettevõtmine, kuid sisaldas ka jahmatusi. Nimelt aitasin koostada pöördumist-pressiteadet võlakaitseseaduse hädavajalikkuse kohta. Kui kogu koosseisule siis too tekst ekraanil ette lasti, hüppas saalis püsti hajus rühm naisi, enda kinnitusel emakeeleõpetajaid, ja nõudsid pöördumises oleva jämeda kirjavea õigeks parandamist, avaldades üllatust, kuidas Aidi Vallik niisuguse fopaa sai läbi lasta. Nende väitel oli viga väljendis “võlgade ümberkujundamine” (lause konteksti huvides oli: “…tuleb kergendada makseraskustes kodulaenuvõtjate võlgade ümberkujundamist, et vältida kodu sundmüüki”).
Mina olin üsna ebameeldivalt üllatunud, sest saan harva hurjutada kehva emakeeleoskuse pärast. Vastuvaidlemine polnud viljakas, sest teise arvamuse esindajaid oli rohkem ja nad rääkisid valjemini. Nii viidi teksti sisse parandus ja pressiteade ning pöördumine riigikogu poole ilmus lausega ” …tuleb kergendada makseraskustes kodulaenuvõtjate võlgade ümber kujundamist, et vältida kodu sundmüüki”.
Ja nad parandasidki teksti sisse sellise kirjavea. Ma kodus kontrollisin järele ja küsisin ka Emakeeleõpetajate Seltsi listis üle, et kas tõesti ja et kuidas siis tegelikult on. Noneh, õige on ikka see kokku kirjutada, nagu meil alguses oligi, enne kui mammid räuskama hakkasid. Aga ei jaksa ju neist üle karjuda.

Pühapäeval käisin esinemas Kadrinas ja Loksa raamatukogus. Heiki Vilep tuli Tartust kah ja minu meelest olid meil päris toredad esinemised, kuigi Kadrinas oli rahvast vähevõitu. Aga tore oli. Ja ilm oli täiesti särav.

Eile, esmaspäeval, olin jälle üle hulga aja telepurgi sees. Mind paluti “Ringvaatesse” selleaastasi eksamikirjanditeemasid kommenteerima. Esimest korda üritasime Solarise alla parkima minna, aga selle asemel sattusime hulluksminemise äärele, sest üks vale reastumine tõi kaasa hulga jama ja viis meid lõpuks välja Kristiine keskuse lähistele, kus sai lõpuks auto seisma jätta ja rahulikult asja läbi mõelda, ning mis salata, ja helistada juhiste saamiseks stuudiosse, kus meid juba muidugi läbematult oodati, sest tegemist otsesaatega. Nii see on, maalt ja hobusega. Saladus aga peitus sellest, et tuli tulla punastest kaigastest paremalt poolt. Mitte vasakult. Tuleb neiuke, ühelt poolt… ei hakka kiva loopima.

Ja täna ma üritan aru saada, mis üldse toimub ja midama õieti nüüd kirjutama pean. Ah jaa, muuseumile see lugulauluke.

2 kommentaari

Emadepäevasalme? Vabalt!

21. apr. 2010 kell 09:26 (Töised asjad)

Aga jah, need ilma piltideta, sest varem ma Oti tehtud illustratsioone oma arvutisse ei tõmmanud.
Valik emadepäevateemalisi lullamillasid läbi viimaste aastate:

2009:
EMA VÕIM

EMA VÕIMU ALL ON MANNID,
JUKUD-JAANID, MÄNGUKANNID,
KOMMIKOTT JA POTID-PANNID,
VOODIRIIDED, PESUVANNID…
JAGAB HIRMU, JAGAB ARMU,
VÕTAB VAIBALT KOERAKARVU,
NÜHIB PÜKSTELT VÄLJA PLEKID,
LAOTAB ÕHTUL PEALE TEKID,
RAHUSTADA OSKAB ISA,
VAIGISTADA LASTE KISA.
PEALE KÕIGE MUU ON EMA
PIDURIIDES JUBE KENA!

VAHEL, KUI TAL PEAL ON TORIN,
OHKAB AGA EMA, ET:
„OLEN JUSTKUI TEIE ORI!“
POETAB PIISA SILMAVETT.
KÕIGI ARUST ON KÜLL SIIS
LAHTI PEREKONDLIK KRIIS!

OI, KUS EMA SAAB SIIS KALLI,
MUSIMOPSU, PIKKA PAID,
NALJANUMBRIT, UPERPALLI,
KUNI TUJU RÕÕMSAKS SAI,
KUNI TULI MÕTTEPISTE:
TA ON PERE PEAMINISTER!

2008:
SUUR JA VÄIKE

PARDIEMAL PARDIPOJAD,
VÄIKSED VAAKSUD VARESTEL,
SUUREL JÕEL ON VÄIKSED OJAD,
HOBUSTEL JU VARSAD VEEL.
VÄIKSEL SUUR JA SUUREL VÄIKE.
NII LÄEB ELU EDASI,
MINNES AGA VEIDRAID KÄIKE
SISSE TEEB TA SEDASI:
ÜHEL HETKEL SUUR ON VÄIKE,
VÄIKE AGA SUUREKS SAAND,
AGA IKKA PAISTAB PÄIKE,
AGA IKKA ÕITSEB MAA,
IKKA LASEB KÕIGIL OLLA
ALGUL VÄIKE, SIIS KORD SUUR,
SIIS TAAS VÄIKE, SUURE KULLA,
VÄIKSEL AGA KALLIS SUUR.

2007:
KEVADINE KODULAUL

KEVADEL ON KODU KENA,
ISAMAA ON ILUSAIM,
KODU ANDIS SULLE EMA,
ISALT ISAMAA SA SAID,
SÜNNIGA SAID KÕIK, MIS OMA,
KUID MIS POLE ÜLDSE SEE,
MIDA TUULED KORRAKS TOOVAD –
SEE ON SULLE PÄRISELT.

OMA KODU, OMA VALGUS,
OMAD LÕHNAD, OMA TÖÖ,
OMA ROHI KANNAB JALGU,
OMA LEIBA VÕIGA SÖÖD.
OMA PÄEVAD PIKAS RODUS,
OMA RÕÕM JA TASAKAAL,
OMA PESA OMAS KODUS,
OMA KODU OMAL MAAL.

KEVADEL ON KODU KENA,
ISAMAA ON ILUSAIM,
KODU ANDIS SULLE EMA,
ISALT ISAMAA SA SAID.
VAATAD RINGI, VEENDUD ÜHA,
SEE ON SEE, MIS TÕESTI VÄÄRT:
KEVAD KODUS, KODU PÜHA,
OMA NURK MAAILMA PÄÄL

2006:
KURVA NIMEGA LILLED

VÕÕRASEMAD, ORVUSILMAD
ÕITSEVAD SIIS, KUI ON ILMAD
KEVADISED, MAHEDAD JA
ÖÖD VEEL VEIDI JAHEDAD JA
PÄIKE KÕRGEL TAEVAS PLEEGIB
JA KUI TOAS EI PASSI KEEGI!

AGA MIKS ON SELLEL LILLEL
ARMSAL, VÄRVILISEL, MILLEL
NÕNDA KENA KIRJU PALE,
PANDUD NIMI KURB NING VALE?
MIKS JUST ORB JA VÕÕRASEMA,
KUI ON KEVAD NÕNDA KENA?

ORVU SILMIS PALJU NUTTU,
MITTE RÕÕMSAT KEVADRUTTU,
VÕÕRASEMA ÕEL JA PAHA
MINGU PEITU NURGA TAHA!
MEILE JÄÄGU LÕBUS KEVAD,
KUS ON KÕIGIL LASTEL EMAD,
EMADEL KUID AIAS LILLED
VÄRVILISED, ARMSAD, MILLE
NIMI POLE OLULINE,
ON VAID KAUNIS KEVADIME.

2005:
LAPS JA EMA

ÜKS SIDE ON LAPSE JA EMA VAHEL,
ÜKS SALALEPE JA SÕNATU SEOS.
NII TIHEDALT ELUD ON SEOTUD TEIL KAHEL,
ET TEINETEIST JUST NAGU HOIAKS TE PEOS.
SEE SIDE SAAB ALGUSE ENNE SU SÜNDI
JA KESTAB TERVE SU ELU.
SEE ON ÕUETEEÄÄRSED PIPARMÜNDID
JA LAPSEEA LEMMIKUD LELUD,
MAAILMA PARIMAD PANNKOOGID LAUAL
JA ROOSILÕHN SUVEÕHTUL
JA KEEGI, KES OOTAB ÜKSPUHA KUI KAUA,
ET TÄITA SU SÜDANT NING KÕHTU.
SEE ON ÕHTUNE MUSI JA HOMMIKUKALLI,
KUID KA KEELUD JA KÄSUD JA VIHANE JONN
JA SEE, KUI SA TUNNED, ET SIND TA EI SALLI –
KÕIK SEE, MIS MEIL ÜLDSE LAPSENA ON…
ON EMA JU LAPSE JAOKS MAAILMA ALGUS,
LAPS EMA JAOKS ELU MÕTE JA SIHT,
SEE SIDE, SEE RING KÖIDAB MÕLEMA JALGU
JA ON ÜKS KAVAL LOODUSE RIHT.

Lisa kommentaar

Töö toas, mõtted aias

20. apr. 2010 kell 20:31 (Aed, Töised asjad)

Kõpitsen aias, kobestan peenraid ja loen talvekahjusid üle. Ja luban taas kord endale, et enam kunagi ei jäta ma roose ega esimese aasta seemikuid talvekatteta. Rooside ja seemikutega on asi nutune. Ka üks prantsuse päritoluga iiris on välja läinud. Ja teise jälle on koerad mutta tampinud.
Muidugi vara on tegelikult ka veel. Eks näis, mida maikuu toob.
Hukatuslikuks sai ilmselt see talve esimene külmalaine, kui lund alles väga vähe oli. Kuid seda enam. Ma olen ikkagi liiga palju lootnud neile Haapsalu pehmetele talvedele ja seetõttu katmistega hooletuks muutunud. Mis siis ikka, tuleval sügisel püüan neid vigu vältida. Ja peenardele tõmban talveks lindid ette, et koerad läbi ei trambiks.
Aga muidu on ikka positiivne. Kogu aeg kisub muidugi hirmsasti aeda, samal ajal kui tööd kirjutuslaua taga on üle pea. Kolm juttu tuleb siin lähinädalatel valmis saada. Ja viimane Promenaadi-tükk. Pärastlõunast pidi sadama hakkama ja päris mitmeks päevaks koledaks minema – ehk siis saab arvuti taga kuidagi nii ka oldud, et silmad ja mõtted kogu aeg aknast väljas aias ei viibiks.

Lisa kommentaar

Lõunamaal ja Läänemaal

19. apr. 2010 kell 01:15 (Töised asjad)

Reedel olin niisiis Põlvas ja Kanepis. On ikka sõit küll. Pool seitse hommikul asusime teele ja tankisime Haapsalu linnaäärses bensukas paagi täis, Kanepisse kohale jõudsime kolmveerand üksteist. Selle aja sisse jäi ka veerandtunnine peatus Pärnu Statoilis, et kohvi saada. Aga Lõuna-Eesti on endiselt väga ilus ja tasase Läänemaa inimesele eksootiline paik. Et kui muudkui näed lagedat merd või sama lagedat Kasari luhta, siis need künkad-kuplid tunduvad juba tõeliselt küllusliku maastikupildina. Pluss sõit nende kuplite ümber-peal-vahel on nagu tivoli. Juhul, kui ise roolis ei ole.
Ja lõunamaa noored Kanepis ja Põlvas on toredad.
Toomingad, muide, ajavad sealkandis juba ennast vaikselt lehte. Mõneski kohas oli kena õrn rohelus juba raagus võsa vahelt paistmas. Läänemaal asi niikaugel veel küll ei ole, paraku. Seda nad räägivad, et Lõuna-Eesti loodus on muust Eestist kahe nädala jagu ees, ning on vist tõesti.
Kell üks esinesin Põlvas ja umbes kolmest saime hakata tagasi sõitma. Kaheksa paiku olimegi Haapsalus tagasi. Ja siis ma magasin. Peaaegu pool järgmist päeva takkapihta. Väga hea oli.
Lullamilla ja muu laupäevase Lääne Elu kraami tegime mõistagi juba neljapäeval valmis. See on järgmine.

KEVADILM

LÄHME TOOME
SINILILLI
VAASI SISSE
KEVADEKS!
TULE, TEEME
PAJUPILLI,
PUHUDA JU OSKAD,
EKS?
JOOKSEME SIIS
OJA ÄÄRDE,
VAATAME,
KUI KÕRGEL VEED!
TULE KAASA
METSA VEERDE.
KATSUME,
KAS KUIVAD TEED!

ÄRKA ÜLES
TALVEUNEST!
KAELAST VISKA
VILLARÄTT!
TULE KAASA,
SIIS SA TUNNED,
ET ON ILM
TÄIS KEVADET!

Ja Nädal4:

3 kommentaari

Aed on tagasi ja mina särtsu täis

15. apr. 2010 kell 00:16 (Aed, Töised asjad)

Nii tore, ma olen oma aia lume alt tagasi saanud ja kevadtööd käivad täie hooga. Kuidagi nii vältimatult vajalik on mulle see otsekontakt emakese Maaga. Kui ikka näppupidi mullas ei ole, siis õige varsti on paa-paa.
Aga mul on kasvuhoonesse külvatud salateid ja tilli ja salatsibulat ja muud mõnusat. Ka oma potitatud daaliad ja begooniad vedasin sinna, nagu ka eelmise aasta pelargoonid, et need toa akna peal liiga välja ei veniks. Ja mõnede suvililede seemikud.
Täna hommikul ärgates oli maja ebameeldivalt jahe. Peaaegu kohe peale ärkamist kihutasin kuuri puude järele, ja tõesti oli õues ka jahe. Vaatasin termomeetrit – miinus neli. Nonii, mõtlesin. Suvelilled tuleb uuesti külvata, pelargoonid ja fuksiad on untsus, begooniad ja daaliad pole veel õnneks tärganud, nagu ka varajased kasvuhoonekülvid. Ei julgenud esiotsa vaatamagi minna. Alles mitu tundi hiljem läksin, siis piilusin ka ukse vahelt ettevaatlikult, et mis surnuaed mulle nüüd vastu vaatab.
Aga pelargoonidel, fuksiatel ja suvelilleseemikutel polnud mitte teist nägugi peas! Kõik kenasti alles, reipad ja rohelised. Tundsid end hästi ja kaebusi polnud.
Vaat sulle siis. Tundub, et legend polükarbonaatkasvuhoone märksa suuremast soojapidavusest, kui klaashoonel on, vastab tõele! Imelugu. Ma tegelikult ei usu kunagi neid reklaamväiteid. Aga vähemalt mõningaid tuleb vist uskuma hakata.
Muidu olen murdunud ka kirjatööd taasärganud hooga, Promenaadi näidenditükid hakkavad valmis saama. Ongi viimane aeg, enne kui lavastaja iga pühapäevahommik jälle külas käima hakkab nagu elav etteheide. Eilne päev läks tegelikult ses mõttes raisku, sest oli vaja käia Tallinnas ühelt hulgimüüjalt suuremat tagastust ära toomas (kolivad ja seoses sellega vähendavad oma laovarusid miinimumini). Muidugi käsime ka Hortesest läbi, ja see oli päris pikk ja põhjalik läbikäimine. Nii eile kirjatöö jaoks praktiliselt aega ei jäänudki.
Homme jälle läheb terve päev Põlvale ja Kanepile. Ohhhhhh, see tuleb pikk sõit. Pikk.

Lisa kommentaar

Aiahooaja alustuseks… ja eelmise nädala lühiülevaade

12. apr. 2010 kell 02:51 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)

TÖÖKAS NAABRITÄDI

NAABRITÄDI TUHNIB MULLAS
LABIDA JA REHAGA,
TERVE OMA KEHAGA
RÜGAB KEVADPÄIKSE KULLAS.
KÜLL ON TORE TEDA NÄHA,
KUI TA KÄEST EI PANE REHA,
OLGU KOIT VÕI OLGU EHA!

RÕÕMUS MEEL ON NAABRITÄDIL,
ET SEE TALV SAI LÕPUKS LÄBI!

Aga muidu sest eelmisest nädalast:

Ja minu aias õitsevad kõige esimesed krookused. Kollased. Ja mina olen ka tubli olnud. Kaevasin komposti supipeenrasse ja kasvuhoonesse, potitasin daaliaid ja begooniad, külvasin suvelilli. Pesin kasvuhoone klaasid puhtaks. Peale selle esinesin Laagri Koolis, kus oli väga tore, ning Iloni imedemaal emakeeleõpetajate seltsi üritusel ettekandega. Olen pesnud iga päev puhtaks ühe akna, sest muidu võib-olla jäävad aknad taas kord üldse pesemata, kui ma spetsiaalset aknapesupäeva hakkan planeerima. Ja siis hakkan tasapisi plika pluusi kudumisega ühele poole saama, varrukate ülemine ots on veel jäänud. Ah jaa, Ellil hakkas jooksukas.

6 kommentaari

Midagi ökoehituse sõpradele

7. apr. 2010 kell 02:06 (Asjatamised)

Ise ma küll otseselt selle asjaga seotud pole, aga hääde tuttavate palvel levitan infot, et niisuke asi käib Eestimaa peal ringi. Kindlasti on hästi huvitav. Lugemiseks soovitan selle plagu suuremaks klikata. Või siis luubiga läheneda.

2 kommentaari

Lihavõtte 3. püha puhuks

6. apr. 2010 kell 01:59 (Töised asjad)

Pole veel liiga hilja häid lihavõttepühi ja kaunist kevadet soovida! Selle auks panen siia üles oma temaatilise lullamilla, mis ilmus pühade-eelses Lääne Elus.

VÄIKE LIHAVÕTTESALMIKE

LIHAVÕTTEPÜHADEKS
SÖÖME IKKA MUNE, EKS –
VÄRVILISI UHKEID MUNE,
ET TEEKS VÄRVILISEKS UNE,
ET TOOKS TAKKA SOOJA SUVE,
KÄRME KAUNI KEVADE!

Lisaks veel, et siin mõni postitus tagasi mainitud väikelasteraamatu idee susiseb muudkui edasi. Olen selle kallal nüüd edasi töötanud, mõni hea mõte on veel tulnud, mis sinna sisse panna. Ja Elina Sildrega on plaanid selle illustreerimise osas ka läbi räägitud. Loodan selle raamatu ilmumist suve jooksul!
“Mina, kana, lehm ja kratt” sai kulkalt väljaandmiseks natuke pappi – hurraa! Siiski tubli kolm korda vähem kui küsisin, aga asi seegi. Ülejäänud eelarve osas tuleb siis nipitada. Peaasi on praegu, et Ott selle illustreerimisega ikka aprilli jooksul toime saaks… seal veel mingi 20 pilti tal teha, seda on ikka väga palju. Õnneks sketšid on olemas, see vast kiirendab protsessi.

Lisa kommentaar

Tänane arvamuslugu hooldajatoetuse(tuse) kohta

1. apr. 2010 kell 01:55 (Asjatamised, Töised asjad)

Kirjutasin teisipäeval muide ühe plaanivälise loo – no ei andnud see asi rahu. Ja helistasin toimetusse Tarmo Õuemaale ning küsisin, kas ta arvamust tahab. Tahtis küll. Et see tänases lehes ära ilmus, panen selle ka blogisse üles, sest Lääne Elu veebiversioonis arvamuslugusid ei avaldata, need on ainult paberlehes.
(Ma tegelikult läksin kogu selle hoodajatoetuse teema peale ikka päris sapiseks ning kurjaks…)

Linn eliidile
Aidi Vallik

Peaaegu tervel viimase aastakümnendil harjusin elama hoolivas ja sallivas linnas: linnas, kus peeti oluliseks omaenda kohapeal sündivat kultuuri, oma inimesi, nii oma tugevaid kui nõrgakesi. Praeguse linnavõimu eelistus näib aga olevat tugevalt kaldu tugevuse ja intelligentsuse poole. Iseenesest pole see ju halb? Tugevus ja intelligentsus on loodusliku valiku printsiibis vaadelduna ellujäämise väga loomulik argument. Nõrgemate ning haigete isendite ülalhoidmisega koormavad end väga vähesed liigid – kas peab siis inimühiskondki seda tegema?
Sellise küsimuse on oma läinudreedese otsusega õhku heitnud Haapsalu linnavõim, ja Haapsalu on sellelaadse küsimuse esitamiseks hea koht, sest nõrgemaid siin jagub. Meil elab sissekirjutatuna tervelt 610 puudega inimest, ja peale nende veel umbes poole võrra viibib siin selliseid parasjagu taastusravil või õpib sanatoorses koolis. Ja siis on veel muidugi väikelastekodu, mille kasvandikud suuremaks sirgudes suuremalt jaolt samuti pole võimelised ise oma eluga hakkama saama. Ühesõnaga Haapsalu puudeliste inimeste hulk mitte ei kahane, vaid taastoodab ennast pidevalt. Siiamaani on seda soodustanud ka siinne invaliide arvestav ja toetav olustikupoliitika. Aga nüüd ma saan aru, et seda enam ei ole.
Mis see puudega inimeste hooldajatoetuse likvideerimine siis muud on, kui vali signaal meie linna suhtumise muutusest. Küsimus ei olegi mitte niivõrd neile inimestele seni makstud raha hulgas, vaid selles, et toetusraha ikkagi maksti. Reeglipäraselt. Küll mitte kõigile, vaid neile, kelle sügav või raske puue tingib hädavajaduse hoolduse ning abistaja järele. Sellega näitasime linnana, et väärtustame teiste eest hoolitsemist, et me peame seda oluliseks, kui inimesed üksteist aitavad. Et aidatakse neid, kes ilma abita hakkama ei saa.
Ja sügava ning raske puudega ei saadagi ilma abita hakkama. Puudeastmed ei ole mitte õhust võetud, vaid meditsiiniliselt kompetentse komisjoni poolt teatud aastateks määratud, nagu sellega koos ka vajadus kõrvalise abi järele igal konkreetsel juhul.
Rasket ja sügavat puuet iseloomustab enamasti ka töövõimetus. Need inimesed ei jaksa päris kindlasti ise oma invaliiduspensionist hooldajat palgata, kui pensionist piisab vaid närutamiseks. Sellest pensionist ei piisa kaugeltki ka hooldekodukoha eest tasumiseks. Seega enamalt jaolt on sellised inimesed siiski oma omaste ülalpidamisel ja hoolitsusel.
Sügava puudega inimese eest hoolitsemine on tänamatu töö ja hoolitseja eneseohverdus. Eriti raske invaliidi hooldamine ei pruugi omastel võimaldada töölgi käia. Hooldamisele kuluvad aastad tähendavad aga peale pideva emotsionaalse koorma ka ärajäänud eneseteostust, peaaegu puuduvat sissetulekut, olematut tööstaaži ning sest viimasest sõltuvat minimaalset pensioni tulevikus.
Isegi kui puudega inimest hooldaval pereliikmel õnnestub end realiseerida kutsetöös, teenida arvestatavat töötasu, tähendab olukord talle pidevat lisakoormat, emotsionaalset pinget, ohverdusi ja suuri täiendavaid kulusid. 102 sellist perekonda said Haapsalu linnalt seni vähemalt sümboolset tasu oma pühendumise eest. 42 äärmusliku puudega inimese eest hoolitsesid aga võõrad. Nendegi panust märgati ja toetati.
Küüniline oli sündinud otsuse tegemisel arvestada sellega, et seni perekonna hooldusel olevat puudelist inimest kuuse alla ikka ei aeta. Jah, loomulikult seda ei tehta. Ainult et sellega ette arvestamine oli neile hooldajatele otsekui näkku sülitamine, nende hoole, vaeva ja armastuse väärtusetuks tunnistamine.
Sama küüniline on linnavalitsuse poolt endale võetud õigus ise otsustada selle üle, millisele perekonnale see armetu 1000 krooni aastas (ehk ca 83 krooni kuus) siis kuludokumentide alusel välja maksta. Mähkmete ostukviitungeid saab enamik neid ette näidata. Samuti jääb väga küsitavaks, kas see toetus on ikka siis nüüd hooldajatoetus või puudega inimese abivahendite hankimise jaoks mõeldud. Ja millise ravimi reeglipäraseks ostmiseks piisab kaheksakümnest kroonist kuus? Ibuprofeeni?
Sisuliselt võib sündinud otsuse taga näha ikkagi soovi kokku hoida just perekondades elavate puudega inimeste pealt. Sest on ju veel 42 invaliidi, keda hooldavad võõrad inimesed. Kas nad teeksid seda täiesti tasuta?
Eelarves hooldajatoetuseks jäänud 440 000 krooni tähendabki tuhandet krooni aastas iga sellise inimese hooldajale… ja tõsi, ka kahe perekonna hooldusel oleva puudega inimese jaoks veel jääb. Sada perekonda aga peab nüüdsest ainult ise oma sandikese pärast rabelema.
Mis siis ikka. Raskustes saame ju tugevamaks, leidlikumaks ja kohanemisvõimelisemaks – kuigi mõningane pettumus jääb ikkagi hinge. Sest lubas Reformierakond ju alles viis kuud tagasi oma valimisprogrammis selge sõnaga, et jätkavad kõigi Haapsalu linna poolt määratud toetuste maksmist, ja kuigi tuleb tegemist pooleliolevate suurehitiste lõpetamisega, ei tolereeri nad linnaelanike heaolu halvenemist. Tõsi, puudega inimeste kohapealt ei ütle nende valimisprogramm tõesti midagi. Ja Põhjamaade Veneetsia rajamiseks tuleb ohvreid tuua. Selle eest ootab meid, tugevaid ja intelligentseid, seal kindlasti ees ilus elu.

Üks uuem asi veel, millest olen tahtnud kirjutada, aga pole seni teinud. See asi, mida Ott Vallik sellest aastast hakkas Lääne Elule tegema, niisugune omalaadne nädalakokkuvõte, mõtlesin, et aeg-ajalt oleks tore ka seda siin näidata. Sel nädalal joonistas ta näiteks niisuguse asja:

1 kommentaar