Mu viimane nädal ajaks teilgi pea ringi käima

27. apr. 2010 kell 01:07 (Asjatamised, Töised asjad, Uncategorized)

Teate, niisugune rabelemine on jälle juhtunud, et pole aega olnud blogi lõhnagi nuusutada. Aga ma püüan nüüd ülevaate anda.

Niisiis, Lääne Elu neljapäevanumbris ilmus kuri lugejakiri lume alt välja sulanud koerareostuse kohta. Et igasugune ekskremenditeema on populaarne meie noorsoo hulgas ja viimasel ajal ka lastekirjanduses, siis ei saa minagi kehvem poiss olla.

KAKA JA TALV

NÜÜD ON SILMAD SEDA NÄINUD,
KUS ON KOERAD VÄLJAS KÄINUD
TALVEL LUMISEL JA KANGEL,
TEINUD HÄDAD LUMEHANGE,
KÜKITANUD TUHAT KORDA
NING ET NENDE JÄRELT KORDA
POLE LOONUD PEREMEES –
HUNNIK TAGA, HUNNIK EES.
KÕIK ON VÄGA HÄSTI NÄHA,
NINA PÜÜAB KINNI LEHA.
TALVEL OLI PEITEPILT:
KAKA LUMES
TALVEUNES,
NÄHA POLE,
ET ON KOLE,
PANE KASVÕI JUURDE SILT!

Reedel alustasin tööd muuseumiprojektidega: no antakse neile kuskilt raha puhtalt selleks, et mõnehuvitava eksponaadi kohta lasta mõnel kirjanikul pisike kena jutuke või tutvustav tekst kirjutada ja “linti” lugeda. Siis muuseumikülastajad saavad muuseumis selleeseme juures seistes kuulata, mida kirjanikul asja kohta öelda on. Mind ahvatleb eriti võimalus kirjutada vabavärsiline luuletus raudteemuuseumis nähtud raudteevahi saapa kohta, mis on vähemalt nr 60 suur, tehtud 2 cm paksust vildist, julge 5 cm puutalla peal ning uhkesti nahkrihmade ja nahast ninaosaga ära ehitud. Võrratu saabas. Selle kõrval tunned end nagu Gulliver seal hiiglaste riigis, mille nime ma ära olen unustanud. Ja siis oli seal jumalik rongi esimese klassi pesukapp, kraaniga ja puha, veepütt peegli taha sisse ehitatud ja puha, marmor, puit ja metall… mmmmmm. Ma ei suuda kuidagi otsustada, kummast ma kirjutada tahan.
Reedesse mahus veel arstilkäik plikaga, tema sünnipärane diagnoos on taas ennast ilmutanud, aga hoopis ootamatust suunast. Aga me saame sellestki jagu. Kindlasti saame.

Laupäevane päev pühendus täielikult IRL naiskogule Tallinnas, mis oli igati kasulik ja huvitav ettevõtmine, kuid sisaldas ka jahmatusi. Nimelt aitasin koostada pöördumist-pressiteadet võlakaitseseaduse hädavajalikkuse kohta. Kui kogu koosseisule siis too tekst ekraanil ette lasti, hüppas saalis püsti hajus rühm naisi, enda kinnitusel emakeeleõpetajaid, ja nõudsid pöördumises oleva jämeda kirjavea õigeks parandamist, avaldades üllatust, kuidas Aidi Vallik niisuguse fopaa sai läbi lasta. Nende väitel oli viga väljendis “võlgade ümberkujundamine” (lause konteksti huvides oli: “…tuleb kergendada makseraskustes kodulaenuvõtjate võlgade ümberkujundamist, et vältida kodu sundmüüki”).
Mina olin üsna ebameeldivalt üllatunud, sest saan harva hurjutada kehva emakeeleoskuse pärast. Vastuvaidlemine polnud viljakas, sest teise arvamuse esindajaid oli rohkem ja nad rääkisid valjemini. Nii viidi teksti sisse parandus ja pressiteade ning pöördumine riigikogu poole ilmus lausega ” …tuleb kergendada makseraskustes kodulaenuvõtjate võlgade ümber kujundamist, et vältida kodu sundmüüki”.
Ja nad parandasidki teksti sisse sellise kirjavea. Ma kodus kontrollisin järele ja küsisin ka Emakeeleõpetajate Seltsi listis üle, et kas tõesti ja et kuidas siis tegelikult on. Noneh, õige on ikka see kokku kirjutada, nagu meil alguses oligi, enne kui mammid räuskama hakkasid. Aga ei jaksa ju neist üle karjuda.

Pühapäeval käisin esinemas Kadrinas ja Loksa raamatukogus. Heiki Vilep tuli Tartust kah ja minu meelest olid meil päris toredad esinemised, kuigi Kadrinas oli rahvast vähevõitu. Aga tore oli. Ja ilm oli täiesti särav.

Eile, esmaspäeval, olin jälle üle hulga aja telepurgi sees. Mind paluti “Ringvaatesse” selleaastasi eksamikirjanditeemasid kommenteerima. Esimest korda üritasime Solarise alla parkima minna, aga selle asemel sattusime hulluksminemise äärele, sest üks vale reastumine tõi kaasa hulga jama ja viis meid lõpuks välja Kristiine keskuse lähistele, kus sai lõpuks auto seisma jätta ja rahulikult asja läbi mõelda, ning mis salata, ja helistada juhiste saamiseks stuudiosse, kus meid juba muidugi läbematult oodati, sest tegemist otsesaatega. Nii see on, maalt ja hobusega. Saladus aga peitus sellest, et tuli tulla punastest kaigastest paremalt poolt. Mitte vasakult. Tuleb neiuke, ühelt poolt… ei hakka kiva loopima.

Ja täna ma üritan aru saada, mis üldse toimub ja midama õieti nüüd kirjutama pean. Ah jaa, muuseumile see lugulauluke.