Veel maikuistest asjadest

Muidugi lullamillad!

Emadepäevaks:

KAUGE EMA

KALLIS EMA,
EHK KORD ELAN
KAUGEL SUST, KUI OLEN SUUR.
EI SAA NÄHA,
KALLI TEHA
IGA KORD, KUI TULEB TUUR.
KUI ON VAHE
MEIE VAHEL
MITU TUHAT KILOMEETRIT,
TEA, ET LAHUS
LAPSED-EMAD
KES EI KOHTU KAUA ENAM,
SAAVAD KASUTADA EETRIT!

NÕNDA, NÄED SA,
TÄHTSAL PÄEVAL
POLE ÜLDSE KÜSIMUSI!
SULLE, VAATA,
HELLALT SAADAN
SUURE SOOJA ÕHUMUSI!

15. mail Lääne Elus:

JOOKSEV LEHM

VOT LEHMAL PEA EI JAGA JA
TA VAHEL PANEB PLAGAMA
JA JOOKSEB ÜLES-ALLA MÄEST
JA LIDUB ÜLDSE KÕIGEST VÄEST.

JÄÄ SEISMA, PEATU, STOPP NÜÜD, LEHM!
JA MÕTLE, MILLEST SINU EHM?
ET UINUV MÕISTUS KOLETISE
VÕIB SÜNNITADA, TEAME ISE.

SA PAREM VÕTA ARU PÄHE
JA OMA HOOGU MAHA VÄHE,
SEST PERENAINE, LÜPSIK KÄES,
SU KANNUL JOOKSEB KÕIGEST VÄEST.
STOPP, LEHM! TAL ON SIND LÜPSTA VAJA!
SEST MILLEKS MUIDU LEHM ON MAJAS?

Ja 22. mail:

KASSITÜKID

KUI ON UKSED-AKNAD VALLA,
KASSIDEL ON TRILLA-TRALLA.
SALAKESI ÕUE POEVAD,
LAULULINNUD ÜLE LOEVAD,
ÜKSI VÕI KA MITMEKESI
KÜLASTAVAD HIIREPESI,
NAABRIONU AUTO PIHTA
LASEVAD PAAR PISSIPIISKA,
VEIDI PEENRAS KRAABIVAD
JA PÄIKSE KÄES END PRAADIDA
ON NII HEA,KUI VAEV ON NÄHTUD,
ÕUES KASSITÜKKE TEHTUD!

Siis olid muidugi maikuised aiategemised, need kestavad rõõmsasti. Või mitte nii rõõmsasti, kui ma jälle avastan, mis talvega välja läks. Suur osa eelmise kevade seemikutest, muide, on kadunud. Ei elanud üle. Kindla peale on läinud pisiülane, noored punased metsvitsad, punased kannuslilled ja noh, veel ja veel. Ikka päris palju. Kahju on. Pean seemnevarud üle vaatama, võib-olla üritan osa neist nüüd juunis uuesti külvata.

Ja maikuiselt käsitöörindelt, palun väga, nutupadi sõbrannale sünnipäevakingituseks! Nahast närimisnurgaga (kui vihane ka olla, siis läheb nutu juurde seda ka vaja). Ja salatasku on ka, lohutustoidu jaoks.

Advertisements

Õudne mai

Tahaks jälle hüüda, et tervitusi teisest ilmast! See kuu on olnud üks täieline hullumaja: arvutirike, ratastel elamine, sadadele lastele esinemine (seitsmes koolis), Nukitsa preemiad, raadiolindistus, jändamine muuseumiprojektidega, no igasugust.

Kõige koledam ei olnud mitte see, kui ma ca 10 päeva ilma arvutita istusin, sellepärast et kõvaketas otsustas mu teenimise ootamatult ära lõpetada. Kõige koledam oli hoopis see, kui ma teenindusest sain tagasi nagu täiesti võõra arvuti. Operatsioonisüsteem oli asendatud teisega, Tiiger Leopardiga. Armsaid sisseharjunud programmikesi mul polnud enam (Scrivener, Final Draft, Image Well, I Photo, I Movie jne)… Mul oli kordatehtud arvuti, aga ma ei saanud sellega ühtäkki enam mitte midagi teha. Ükski asi ei olnud omal kohal, kõik dokumendid olid kadunud ja kadunud ja see võttis tohutu aja, kuni ma kõik üles leidsin ja uuesti süsteemi panin. Nii et esimesed kolm päeva pärast arvuti tagasisaamist olin ma ikka täitsa endast väljas. Hoolimata isegi sellest, et valdav enamik infost kõvakettal õnnestus parandajapoistel ära päästa – ja jumal tänatud, et õnnestus, sest muidu oleks miski 5 aasta töö ja asjaajamine ja köögiviljade kasvatusjuhised ja raamatupidamine ja kõik alatiseks küberneetilisse hämarusse ära kadunud).
Läks hulk aega, vaeva ja mitu arvutitarkade külaskäiku, enne kui kõik jälle normi läks. Ja isegi vanad fotod osutusid täiesti allesolevaiks. Ja ma saan jälle töötada oma tuttavate programmidega. Mõnus.
Kontaktid muidugi on vastu tevast, aga need taastuvad ajapikku. Nii et ma väga ei kurvasta.
Maikuu eredatest sähvakatest tuleb kindlasti nimetada, et me mõlemad Ott Vallikuga osutusime Nukitsa lastekirjanduskonkursil teise koha pälvinuiks – tema kunstnike, mina kirjanike kategoorias, ühise raamatuga “Pints ja Tutsik”. Esimese koha pälvisid traditsiooniliselt (vist juba kolmandat korda järjest) Kivirähk ja Heiki Ernits (raamatuga “Kaka ja kevad”, milles on väga vahvad jutud sees ja mitte üldse ainult ekskrementide teemal).
Meedias oli sellest juttu näiteks Õhtulehes ja Postimehes ja Läänemaa portaalis ja Õpetajate Lehes ja võib-olla veel kuskil, kus ma ise ei teagi. Fenomenaalne on muidugi see, et kuuest auhinnakohast kolm tuli Haapsallu: kirjanike esikolmikus mina ja Ivar, kunstnike teise kohaga Ott. Nii et me siin teeme ikka vägevaid tegusid. Ise ei saa tihtilugu arugi.
Maikuiste tegemiste kohta on õigupoolest veel igasugu huvitavaid asju kirjutada, aga vast homme.

Vallikud koos koertega jälle telepurgis

… kultuuriuudistes. Ivar Soopan ka. Ehk juba täna poole seitsme paiku, ehk hoopis homme või ülehomme – ei oska täpselt öelda, millal ERR selle välja paiskab, aga äsja igatahes käidi ja võeti meid üles. Koos koerte ja raamatutega. Fenomenaalne ju, et ühest väiksest linnast nii palju vägevat lastekirjandust tuleb, kui kuuest Nukitsa nominendist kohe kolm on haapsallased. Ma arvan, see on sellepärast nii, et Ilon on alati siin. Minge lugege Iloni Imedemaa seina pealt. Ilon Wikland ise kirjutas selle sinna. Ja võib-olla on seega tegemist nõidusega.

Täiendus 5. mail:

Panen üles lingi selle AK-le, millesse asi läks. Mind, Ivarit, Hermanni ja Oti kätt saab siis näha üsna lõpus, kultuuriuudiste osas.