Aidi Vallik avalikult

Tahaks jälle hüüda, et tervitusi teisest ilmast! See kuu on olnud üks täieline hullumaja: arvutirike, ratastel elamine, sadadele lastele esinemine (seitsmes koolis), Nukitsa preemiad, raadiolindistus, jändamine muuseumiprojektidega, no igasugust.

Kõige koledam ei olnud mitte see, kui ma ca 10 päeva ilma arvutita istusin, sellepärast et kõvaketas otsustas mu teenimise ootamatult ära lõpetada. Kõige koledam oli hoopis see, kui ma teenindusest sain tagasi nagu täiesti võõra arvuti. Operatsioonisüsteem oli asendatud teisega, Tiiger Leopardiga. Armsaid sisseharjunud programmikesi mul polnud enam (Scrivener, Final Draft, Image Well, I Photo, I Movie jne)… Mul oli kordatehtud arvuti, aga ma ei saanud sellega ühtäkki enam mitte midagi teha. Ükski asi ei olnud omal kohal, kõik dokumendid olid kadunud ja kadunud ja see võttis tohutu aja, kuni ma kõik üles leidsin ja uuesti süsteemi panin. Nii et esimesed kolm päeva pärast arvuti tagasisaamist olin ma ikka täitsa endast väljas. Hoolimata isegi sellest, et valdav enamik infost kõvakettal õnnestus parandajapoistel ära päästa – ja jumal tänatud, et õnnestus, sest muidu oleks miski 5 aasta töö ja asjaajamine ja köögiviljade kasvatusjuhised ja raamatupidamine ja kõik alatiseks küberneetilisse hämarusse ära kadunud).
Läks hulk aega, vaeva ja mitu arvutitarkade külaskäiku, enne kui kõik jälle normi läks. Ja isegi vanad fotod osutusid täiesti allesolevaiks. Ja ma saan jälle töötada oma tuttavate programmidega. Mõnus.
Kontaktid muidugi on vastu tevast, aga need taastuvad ajapikku. Nii et ma väga ei kurvasta.
Maikuu eredatest sähvakatest tuleb kindlasti nimetada, et me mõlemad Ott Vallikuga osutusime Nukitsa lastekirjanduskonkursil teise koha pälvinuiks – tema kunstnike, mina kirjanike kategoorias, ühise raamatuga “Pints ja Tutsik”. Esimese koha pälvisid traditsiooniliselt (vist juba kolmandat korda järjest) Kivirähk ja Heiki Ernits (raamatuga “Kaka ja kevad”, milles on väga vahvad jutud sees ja mitte üldse ainult ekskrementide teemal).
Meedias oli sellest juttu näiteks Õhtulehes ja Postimehes ja Läänemaa portaalis ja Õpetajate Lehes ja võib-olla veel kuskil, kus ma ise ei teagi. Fenomenaalne on muidugi see, et kuuest auhinnakohast kolm tuli Haapsallu: kirjanike esikolmikus mina ja Ivar, kunstnike teise kohaga Ott. Nii et me siin teeme ikka vägevaid tegusid. Ise ei saa tihtilugu arugi.
Maikuiste tegemiste kohta on õigupoolest veel igasugu huvitavaid asju kirjutada, aga vast homme.