Ma siin õudusega mõtlesin juba mõnda aega, et jälle kuu aega pole ühtki postitust teinud ega midagi kirjutanud. Eks ma pärast maikuist ringikärutamist erinevate Eesti koolide ja raamatukogude vahel olen nüüd juunis ikka väga vabalt võtnud. Kui välja arvata muidugi pidev kirjatöö. Lullamillad ja sügisese hooaja “Saladused”, nüüd juunis kirjutasin jälle neli lugu. Üks on veel töölaual ees, poolik, enne kuu lõppu tuleb seegi lõpetada.
Tööasjadest veel, et etendus ära see Promenaadi-tükk. Esietendus oli 19. juunil, sellega avati uut renoveeritud Promenaadi – niipalju, kui sellest selleks ajaks valmis oli, sest tegelikult tööd seal käivad edasi ju praegugi. Aga põhiasjad on paigas ja kogu see taastamistöö oli muidugi üüratult kallis, mahukas ja mastaapne.
Etendus ise kestis nii kaks ja pool tundi, koos vaheaegadega. Paljasmaa lavastus. Üldiselt ma jäin sellega peaaegu rahule, ainult paari asja ma ei mõistnud, miks lavastaja oli just nii teinud, nagu ta tegi. Näiteks miks ta lasi vaesel Modest Tšaikovskil hulluks minna. Käsikirjas mul seda polnud ja selle otstarbest ei saanud ma ka etenduse käigus aru. Aga noh. Need ülejäänud kaks Tšaikovskist venda olid jälle väga armsad. nagu uppunud kuked, raha pole ja kõht tühi, kolm ööpäeva lahtisel laevatekil Peterburist Haapsallu reisinud, et leida siit eest kedagi jõukate sugulaste või sõprade hulgast. See osa muide on päris ajalugu, selline avantüür neil tõesti oligi, kui nad olid noored umbes kahekümneaastased andekad jogad. Haapsalu oli siis moodne koht, kogu Peterburi koorekiht tuli siia suvitama, aga noored Pjotr ning Anatoli Tšaikovski otsustasid olla alternatiivsed ja hoopis Soome minna. Seal sai neil paari nädalaga kahjuks raha otsa ning viimase raha eest osteti rongipiletid ja sõideti Peterburi tagasi – aga seal nende häda jätkus, sest kõik jõukad sugulased-sõbrad olid ju Haapsallu tulnud. Siis nad müüsid isa kella vmt asja (seda detaili ma täpselt ei mäleta, aga kell see vist nagu ikka oli) maha ja saadud raha eest jaksasid osta omale auriku peale tekipiletid – lahtise taeva alla heintele. Reis kestis mitu päeva ja ilm oli kuri, süüa polnud ning raha oli koos teiste inimestega Haapsalus. Pangaülekandeid siis veel ei olnud ju. Ühesõnaga jõudnudki nemad Haapsallu nagu uppunud kuked. Vanem vend Modest võttis nad siin siis oma hoole alla, kuid elama paigutas siiski perekond Davõdovite poole, kellele kuulus siis suvitusmaja kuskil praeguse Suur-Mere tänava kandis. Modestil endal oli Haapsalust võrdlemisi kopp ees, temalt on säilinud kirju, milles ta kurdab, et siin pole rahu ei puhata ega töötada, sest kogu aeg käiakse külas ja tantsitakse; ja et tema rohkem Haapsallu suvitama ei tule. Aga noorel Pjotril õnnestus tol suvel Haapsalus kirjutada sealsamas Davõdovite pool valmis oma esimese ooperi esimene vaatus.
Selle jahmerdamise ümber ma kirjutasingi kokku peaaegu terve kolmanda vaatuse, keerasin natuke vinti veel peale ka. Aga mina küll Modesti hulluks ei ajanud.
Mingil kujul ülevaade terviketendusest on Läänemaa Portaalis
Etendusest kirjutas Krista Kumberg ka Lääne Elu paberlehte pika arvustuse, aga paraku ei ole see Lääne Elu veebiküljeuudiste ossa arvatud ja seepärast sinna linkida ei saa.
Aiaasjadega läheb see aasta usinalt, aga erilise entusiasmita. Põhitegevuseks on taimede üksteise käest ära päästmine, sest eks ruumi ole ju vähe ning taimi palju ja siis nad ei kipu alati omavahel läbi saama… nii et harvendan ja nipitan ja istutan ümber ja jahmerdan niimoodi kogu aeg justkui sama koha peal. See ei ole tore. Mul oleks hädasti aiaruumi juurde vaja. Selles osas keerleb peas jätkuvalt igasuguseid mõtteid, aga ressursse nagu jätkuvalt üldse ei ole. Ja see teeb meele mõruks. Et ei saa oma kirge ja ideid realiseerida. Sellepärast pole ma see kevad ühtegi taime omale juurde hankinud, välja arvatud teehübriid Hanne, mis sünnipäevaks kingiti ja millele ma pika leiutamise peale ikka koha leidsin.
Iirised muidugi õitsevad sel aastal imeliselt, kohe üllatavalt imeliselt – arvestades, et nad jäid mul sel superkülmal talvel täiesti katmata. Peaaegu kõik 49 sorti sulasid lume alt välja hea tervisega, välja arvatud Afternoon Delight ja Striking, millel koerad talvel peal olid trampinud. Ja sel sügisel ma igatahes peksan peenarde ääri mööda tokid püsti ja tõmbab selle punase-valgevöödilise turvalindi nende vahele. Võib-olla elukad siis aktsepteerivad peenarde piire ka talvisel ajal?
Striking kusjuures vaagub hinge, kuid elab. Päästa õnnestus risoomist üks 2 x 1 cm kõva jupp, mis praegu elab erilise hoole all lillepotis ja ma loodan südamest, et selle jupi peal siiski leidub mõni uinuv kasvupung.
Afternoon Delight’i mälestuseks aga langetagem pea. Temast ei jäänud jupikestki.
Aidi Vallik avalikult 
