Oh jah. Selle kassirojukese põetamine on juulikuust justkui terve suure tüki välja hammustanud. Nüüd viimased kümme päeva, kui ta tilguti all hoidmist enam ei vajanud, olen hirmsa kiiruga püüdnud päästa, mis päästa annab, ja tohutus tempos valmis vorpinud neli “Saladuste” stsenaariumit. Tiim ilmselt on ahastuses, et kaks nädalat ei tule midagi ja siis tuleb kõik korraga, aga no nii ta see kuu läks. Igatahes suhteliselt ühe valuga leidsid oma koha “Saladustes” meesteõgija, lastevihkaja, omapärase laiendatud perekonna ja esoteerikahuvilise pereema lood. Ja täna lõpetasin veel jubeda ämma lugu, milles see ämm on umbes-täpselt nii jõle karakter, kui veel vähegi olla saaks. Eks see natuke toidab stampi, aga et kirju sellistest ämmadest tuleb ja tuleb, ju siis neid päris elus ka on. Kuigi ma isiklikult pole ühtegi sellist oma silmaga näinud. Minu ämm on normaalne inimene ja minu vastu eluaeg väga armas olnud, nii et jah, jumal on mind säästnud. Aga kui inimene kirjutab, kuidas tehakse tohutut draamat selliste küsimuste üle, et porgandisalati sisse käib porgandisalati lusikas ja kõrvitsasalati sisse kõrvitsasalati lusikas, ja et maasikaid mitte ei rohita, vaid ainult kõblatakse, kusjuures kindlasti suunaga vasakult paremale, mitte vastupidi, ja iga toa pesemiseks on kindel eraldi mopp, siis ma ei või. Nii detailsete nõudmistega inimesel on elu küllap liiga lihtne olnud, et tal pole olnud võimalustki rinda pista suurte ja olemuslike probleemidega, sest kui oleks, siis iseenesest nihkuks see väärtuste mõõtkava kuidagi rohkem paika.
Igatahes see hirmus tegelane väsitas mind ennast paari päevaga täiesti ära. Mul oli tema vaesest miniast ikka väga kahju.
Mis veel. Mulle helistati ETV-st, saatest “Sõida maale”, nad tahavad tulla ja üles võtta mind, mu aeda ja koeri ja raamatuid, ning rääkida lastekirjandusest. Maal, nojah, ma iseenesest ju ei ela, ning ma ei tea, kas mu 200-ruudune aed ikka aiaks kvalifitseerub, aga õpetliku klipi teemal “Ära kunagi koli tiheasustusega vanalinnapiirkonda” saavad nad kindlasti.
Probleem on veel ka selles, et mitu nädalat pole ma praktiliselt näppu taimede ligi saanud, nii et seal on nüüd rohimist ja sidumist ja lõikamist ja toestamist ja mida kõike. Paduvihm ja tormid on ka omalt poolt suure rõõmuga kõike segi tuuseldanud.
Eks ma nüüd homsest alates luban endale 4 päeva puhkust kirjatööst ja pühendun aiale tema kena näo tagasiandmisele.
Viimased pildid, mis aiast juuli esimesel nädalal sai tehtud, on siiski enam-vähem okeid. Praegu on olukord palju hullem.
See on toalillede kuurort kuuri seina ääres:
“Hansa” roosipõõsas, all puhkevad asiaatliiliad ja kuningakepid.
Seesama komplekt eespoolt:
Ja siin mu aia kõige varasem aasia liilia “Lollypop” koos tui-tähtpeade ja natukese kartuusi nelgiga, on ka paar niru vart peekerlille, kelle nimi praegu meelde ei tule.
Siin hägune pilt lõunapeenrast (sest tuul oli). Eespool kollased on aasia kullerkupud, taga kollased on puhkevad aasia liiliad “Grand Cru” ja vahepealsed punased on nimetud asiaatliliad. Kirjud lehed eesservas kuuluvad helmikpöörisele, miskile dekoratiivnõgesele “Herman’s Pride” ja kopsurohule, kelle nimi oli vististi “Sissinghurst White”, aga ma pole kindel ka. Punane lärakas taga üleval on puu taha peidetud suur plastmasskauss.
Elupuu juures õitseb oivaline salvei koos lychnisega “Molten Lava” ja mõnede juhuslike võõrasemadega. Hosta nimi aga ei tule kah praegu meelde.
Vähihaige taliõunapuu all möllab võsa-raudrohi ja valge suureõieline kellukas, tagapool on veidike roose. Aga seda valget sai siia nagu palju, ma arvan, et kui sügisel viitsin, koristan seda vähemaks ja panen mingit muud värvi juurde.
Niipalju siis sellest. Aga praegu on seal igal pool džungel, millele oleks kõige targem läheneda köite ning matšeetega.
Aidi Vallik avalikult 