Jõle ämmalugu ja täiesti metsistunud aed

Oh jah. Selle kassirojukese põetamine on juulikuust justkui terve suure tüki välja hammustanud. Nüüd viimased kümme päeva, kui ta tilguti all hoidmist enam ei vajanud, olen hirmsa kiiruga püüdnud päästa, mis päästa annab, ja tohutus tempos valmis vorpinud neli “Saladuste” stsenaariumit. Tiim ilmselt on ahastuses, et kaks nädalat ei tule midagi ja siis tuleb kõik korraga, aga no nii ta see kuu läks. Igatahes suhteliselt ühe valuga leidsid oma koha “Saladustes” meesteõgija, lastevihkaja, omapärase laiendatud perekonna ja esoteerikahuvilise pereema lood. Ja täna lõpetasin veel jubeda ämma lugu, milles see ämm on umbes-täpselt nii jõle karakter, kui veel vähegi olla saaks. Eks see natuke toidab stampi, aga et kirju sellistest ämmadest tuleb ja tuleb, ju siis neid päris elus ka on. Kuigi ma isiklikult pole ühtegi sellist oma silmaga näinud. Minu ämm on normaalne inimene ja minu vastu eluaeg väga armas olnud, nii et jah, jumal on mind säästnud. Aga kui inimene kirjutab, kuidas tehakse tohutut draamat selliste küsimuste üle, et porgandisalati sisse käib porgandisalati lusikas ja kõrvitsasalati sisse kõrvitsasalati lusikas, ja et maasikaid mitte ei rohita, vaid ainult kõblatakse, kusjuures kindlasti suunaga vasakult paremale, mitte vastupidi, ja iga toa pesemiseks on kindel eraldi mopp, siis ma ei või. Nii detailsete nõudmistega inimesel on elu küllap liiga lihtne olnud, et tal pole olnud võimalustki rinda pista suurte ja olemuslike probleemidega, sest kui oleks, siis iseenesest nihkuks see väärtuste mõõtkava kuidagi rohkem paika.
Igatahes see hirmus tegelane väsitas mind ennast paari päevaga täiesti ära. Mul oli tema vaesest miniast ikka väga kahju.
Mis veel. Mulle helistati ETV-st, saatest “Sõida maale”, nad tahavad tulla ja üles võtta mind, mu aeda ja koeri ja raamatuid, ning rääkida lastekirjandusest. Maal, nojah, ma iseenesest ju ei ela, ning ma ei tea, kas mu 200-ruudune aed ikka aiaks kvalifitseerub, aga õpetliku klipi teemal “Ära kunagi koli tiheasustusega vanalinnapiirkonda” saavad nad kindlasti.
Probleem on veel ka selles, et mitu nädalat pole ma praktiliselt näppu taimede ligi saanud, nii et seal on nüüd rohimist ja sidumist ja lõikamist ja toestamist ja mida kõike. Paduvihm ja tormid on ka omalt poolt suure rõõmuga kõike segi tuuseldanud.
Eks ma nüüd homsest alates luban endale 4 päeva puhkust kirjatööst ja pühendun aiale tema kena näo tagasiandmisele.
Viimased pildid, mis aiast juuli esimesel nädalal sai tehtud, on siiski enam-vähem okeid. Praegu on olukord palju hullem.
See on toalillede kuurort kuuri seina ääres:

“Hansa” roosipõõsas, all puhkevad asiaatliiliad ja kuningakepid.

Seesama komplekt eespoolt:

Ja siin mu aia kõige varasem aasia liilia “Lollypop” koos tui-tähtpeade ja natukese kartuusi nelgiga, on ka paar niru vart peekerlille, kelle nimi praegu meelde ei tule.

Siin hägune pilt lõunapeenrast (sest tuul oli). Eespool kollased on aasia kullerkupud, taga kollased on puhkevad aasia liiliad “Grand Cru” ja vahepealsed punased on nimetud asiaatliliad. Kirjud lehed eesservas kuuluvad helmikpöörisele, miskile dekoratiivnõgesele “Herman’s Pride” ja kopsurohule, kelle nimi oli vististi “Sissinghurst White”, aga ma pole kindel ka. Punane lärakas taga üleval on puu taha peidetud suur plastmasskauss.

Elupuu juures õitseb oivaline salvei koos lychnisega “Molten Lava” ja mõnede juhuslike võõrasemadega. Hosta nimi aga ei tule kah praegu meelde.

Vähihaige taliõunapuu all möllab võsa-raudrohi ja valge suureõieline kellukas, tagapool on veidike roose. Aga seda valget sai siia nagu palju, ma arvan, et kui sügisel viitsin, koristan seda vähemaks ja panen mingit muud värvi juurde.

Niipalju siis sellest. Aga praegu on seal igal pool džungel, millele oleks kõige targem läheneda köite ning matšeetega.

Autotäis raamatuid ja kassi

Jõudsime just Tallinnast tagasi autotäie raamatute ja remonditud kassiga. Oeh, ma ütlen. Täna lubas meie Intsu vereproov juba ta hambad korda teha, et need kõdunenud juuretüükad tema kehasse enam toksiine ei tilgutaks. Nüüd on tal niisiis veel vähem hambaid kui enne, aga need, mis on, on terved ja ilma hambakivita.
Ma kartsin seda narkoosi kohutavalt. Kartsin, et ta ei ärka äkki enam kunagi üles. Nii vana loom, paljugi mis. Arstitädi Kärt lasi enne tema siseelunditest isegi röntgeni teha, et südant näha: kas on ikka narkoosikõlblikult terve.
Kassi süda on vutimunasuurune. Umbes.
Ja kui aeglaselt ta pärast operatsiooni ärkas.
Tagasisõiduks mässisin ta teki sisse ja võtsin esiistmele enda sülle, sest taha ei mahtunud enam midagi, kõik kohad olid raamatukaste täis. Sest enne olime veel Intsu kliinikusse maha pannud ja ise käinud trükikojast raamatuid ära toomas.
Nüüd õhtul kavatsengi armsatele tellijatele nende raamatud ümbrikkudesse pakkida, et homme hommikul kohe need posti saaks – siis on laupäeval käes!

Äikesevihmad jõudsid lõpuks ka siia

Täna öösel müristas ja mürras ikka korralikult. Natuke kell üks läbi läks lahti – just siis, kui ma olin arvuti kinni pannud ja tahtsin lõpuks magama minna. Aga selle asemel läks lahti kapak läbi maja, et juhtmeid ja jublakaid võrkudest lahti ühendada. Kui ruuter ja digiboks õhku lendab, siis oleks kole küll, siis ei saaks tööd ka enam teha.
Äike läks päris lähedalt, õnneks mitte lausa otse üle. Vahepeal välgutas küll paarisekundiliste vahedega. Vihm oli ka tugev.
Aga mis oli kõige naljakam selle juures – Elli kardab meil äikest! Siin pole ju oma paar aastat tugevat äikest olnud, vahel kuskil kauget müristamist vaid kuulda või eemal mere peal näha välgusähvatusi. Nüüd oli Elli nii ähmis, et juba esimeste päris vaiksete kõmakate ajal tuli mu juurde kitule, röhkis ja nõudis, et ma selle ennekuulmatu olukorra ära lõpetaksin. Ja kaablieemaldusringil sibas tihedalt vastu mu jalga minuga kaasa. Kole lugu ju!
Ja see, et ma öösärgi selga panin ning voodisse pikali läksin, ei mahtunud talle hoopistükkis pähe. Isamaa on ohus! Nügis voodi eest põrandalt mind koonuga ja röhkis närviliselt nii valjusti, et Ott ärkas üles ja tahtis kohe joosta juhtmeid välja tõmbama… aga sai teada, et on juba tehtud, pani pea padjale ning vajus keset kõuekärgatusi sekundiga uuesti sügavasse unne. Vedas tal, et eile perearsti käest oma unerohtudele uue retsepti sai…
Aga Elli jah oli kohutavalt ärevil, no ikka hirmul kohe, nii et ma lõpuks tegin talle oma jalgade juures ruumi ja käega patsutades kutsusin ta enda juurde voodisse – äkki on rahulikum. Jah, vali röhkimine lõppes ära, aga ärevalt ähkis ta ikka edasi, nii et terve voodi värises. Ise surus end tugevasti mu jalgade vastu. Mind ajas see lugu kangesti itsitama, aga kahju oli vaesekesest ka kangesti, no täitsa halenaljakas lugu!
Äike muudkui tiirutas ringi, eemaldus ja naases, eemaldus ja naases, Elli lõõtsustas, voodi värises, mina itsitasin ja püüdsin magama jääda… ja ühel hetkel oli rahu majas ja uni tuli ka kohe. Ja ka aed sai nüüd korralikult kastetud.

Kana ja kratt hilinevad

Kallid raamatuootajad, nüüd küll tuhanded vabandused siitpoolt! Näe, ei õnnestunud 23. juuliks seda enda kätte saada, et siis posti teel seda siia- ja sinnapoole läkitada – trükikojas juhtus masinarike ning seetõttu lubatakse raamatu valmimist uue nädala jooksul.
Ikka sellestsamast raamatust jutt:
… mille täpsemad andmed ja kirjeldus endiselt paiknevad siin.
Kui keegi teist, tellijaist, olete seetõttu vahepeal sattumas hirmsasse hädasse lapse sünnipäeva vm tõttu, siis palun meilige aidi.vallik@mail.ee ja mõtleme koos midagi välja!

Seniks tavapärane väike meelelahutus Lääne Elust Ott Valliku käe alt:

… ja Lullamilla lastelisa, mis kardetavasti pole seekord tuntud hääduses – lihtsalt pea oli koledasti pulki täis ja mu peamine mure oli allergiline reaktsioon Holmi ranna veele mu naha peal:

SINIVETIKAS

MERES HIRMSA PLADINAGA
AJAB INIMESI TAGA
SÕGE SINIVETIKAS!
TAL ON VÄRVIPURK JA PINTSEL,
ET SAAKS KESET KÕHTE, KINTSE
TEHA SÜGELEVAID PUNNE,
NII ET PÄRAST OLEKS TUNNE,
ET END KRATSIKS ÜLE KEHA!
VOT MIS VETIKAS VÕIB TEHA!

Iloni Imedemaast sai sõjatanner?!

Uskumatu lugu. Ma olen täiesti jahmunud.
Olen Iloni Imedemaa rajamisele ja arengule südamest kaasa elanud ja pöialt hoidnud. Olen teinud koostööd kõikide selle asutuse juhatajatega, algusest peale. Olen avalikult sel teemal mõtteid jaganud, nt 2005. aastal ilmus Lääne Elus mult pealkirjaga “Mõnda Wiklandia teemadel” selline arvamuslugu (klikka viimasele pealkirjale) või loe siitsamast blogist selle vana teema alt.
Pean ütlema, et järgnevatel aastatel on mu rõõm suur olnud, nähes, kuidas see teemakeskus loodigi, kui pühendunult töötasid selle nimel kõik asjaosalised, kui visalt muudkui aeti ja aeti seda asja rahanappuse ja takistuste kiuste, kuidas nuputati ja leiutati, kuidas olemasolevate võimaluste juures üha paremini saaks ja…
Ja kui nüüd kogu see asi teist aastat lõpuks ladusalt ja toredasti toimib, siis tuleb välja, et..
asi on hoopis nii
ja nii
ja siis veel nii ka.

Neid inimesi, neid muuseumidirektoreid tundes, kes Iloni Imedemaa asja on ajanud, ei usu ma hetkekski, et Ilon Wiklandi soove oleks ignoreeritud või temast milleski mööda mindud. Nii Talis Vare, kes oli Läänemaa Muuseumi direktor 2008. aastani, kui Rea Raus, kes on direktor alates 2008. aastast, on kõnelnud Ilon Wiklandist alati suurima respektiga, ja igasugu ideede läbirääkimise ja arutamise juures on alati olnud teemaks ka sellelt suurelt inimeselt arvamuse küsimine.
Veelgi enam, Läänemaa Muuseum on oma kokkulepetes ja lepingutes minuga alati olnud väga korrektne, põhjalik, selgepiiriline ja konkreetne. Ei tundu lihtsalt olevat võimalik, et minust kordi olulisema tegelase Ilon Wiklandiga on kuidagi teisiti talitatud! Kui nad sõlmivad nii põhjalikud lepingud suvalise artikli või lastenäidendi autoriga, siis no mismoodi saab selle mõtteviisi juures mööda minna Iloni Imedemaa põhilisest figuurist, Ilonist endast?
Ma olen isiklikult ja sügavalt veendunud, et need kokkulepped on olemas. Või olid. Sest teisiti ma ei kujuta ette. Nii Rea Raus kui Talis Vare on ausad ja sirgjoonelised inimesed ja eluaeg oma autoriõigustega toimetanud Ilon Wikland ei ole (või ei olnud seni?) päris ilmselt selles asjas kah naiivitar, vastupidi, rahvusvahelise autoriõigusega jahmerdamine on ilmselt olnud ta elu pidev osa.
No ei ole võimalik.
Ja nagu ma aru saan, pahandus on puhkenud 2009. aastal Läänemaa Muuseumi poolt välja antud artiklikogumiku “Ilon. Pikk tee koju” ümber, sest see sisaldab Ilon Wiklandi illustratsioone, mille kasutamise kohta autori nõusolekut pole küsitud.
Taas, ma ei suuda uskuda. Aga teoreetiliselt see on võimalik.
Iseasi, kas see saab olla vallandamise põhjus, sest 2000-ndate alguses loovutas Ilon Wikland kinkelepinguga suure portsu oma töid Läänemaa Muuseumile. Mida too leping täpselt sisaldab, seda ma paraku ei tea, pole oma silmaga näinud… aga maailmas üldlevinud tava autoriõigusega kaitstavate objektide muuseumile loovutamise juures on (mis kirjutatakse ka lepingusse sisse), et muuseum omandab koos sellega õiguse noid töid eksponeerida ning reprodutseerida (ära trükkida) muuseumi enda kogumikes ja kataloogides. Nimelt seda jutuks olnud kogumik “Ilon. Pikk tee koju” just tegigi. Tegemist on muuseumi enda väljaandega.
Ja ma olen nõus oma mütsi (talvise, karvase ja voodriga) ära sööma, kui see konkreetne kinkeleping oli teistmoodi tehtud.
See artiklikogumik, selle ettevalmistustööd ja kooskõlastusperiood olid ju juba 2006. aastal. Otsisin üles oma lepingu, sest ka minult on tolles kogumikus üks tükk sees (kui tahad lugeda, vali siit, klikates pealkirja “Ilon Wiklandist Iloni Imedemaa kogumikku”). Ja minuga on sõlmitud leping tolle artikli avaldamiseks juba 2006. a maikuus. Käe on alla pannud muuseumi toonane direktor Talis Vare. On üsna usutav, et ka raamatu pildimaterjal valiti välja ja sõlmiti nende kohta kokkulepped just siis, umbes sel ajal, sest edasi juba pidi projekt minema kulkale rahataotlusesse, n.ö rahastamisringile. Rahastamise otsimine aga venis pikale ja trükist ilmus see raamatuke nõnda alles 2009. aastal.
Hea raamatuke sai. Peale minu kirjutavad seal Staffan Carlen (endine I.W. näituste kuraator), Viive Noor ja Krista Kumberg, samuti on tükike Astrid Lindgreni enda 1986. a kirjutatud kirjast. Mis loogika alusel sõlmiti lepingud ja kokkulepped kõigi nende teistega, aga mitte Ilon Wiklandi endaga, kes selles olukorras oli kõige olulisem ja tähtsam isik?
See peab olema mingi jänese loogika… Aga näe, ei ole, sest Enno Tammer väidab Ilon Wiklandi väitvat, et kokkuleppeid pole. Ilon Wikland pole ajakirjandusele aga ise veel midagi väitnud. Paras armeenia raadio… Võib-olla lähipäevil siiski võtab ta ka ise sõna ning ehk saab siis rohkem aimu, kuidas need lood õigupoolest on. Mida keegi siin nüüd väidab ja kas muuseumi direktorile ka ikka mingi võimalus antakse ennast kaitsta, kui ikkagi äkki on, millega kaitsta. Ma kipun arvama, et need dokumendid siiski on olemas.
Iseasi on see, kas neid üldse näha tahetakse.
Elasin siin ise vaikselt kaasa maakonnamuuseumide direktorite üritusele vältida muuseumide sundliitmist, eks kuulsin raadiost ja lugesin lehest mõndagi. Rea Raus kuulus nende direktorite n.ö initsiatiivgruppi, võttis sagedasti ja kõva selge häälega sõna, argumenteeris hästi… ja ma hoidsin neile pöialt. Rõõmustasin, kui maakonnamuuseumid liitmandumisest seekord säästeti.
Ja ma ei saa mööda mõttest, et see muuseumide sundliitmise asi on praeguse sündmustiku oluline taustategur. Mitte küll Wiklandi poolelt, jah. Aga Mahtra muuseumi direktor (kah tolles grupis) olevat juba suve hakul oma kohalt lahkunud.
Võimalik, et vanainimese mälu pole enam see. Võimalik, et Ilon Wiklandi on nimme Rausi vastu üles keeratud, talle valetatud, temaga manipuleeritud. Võimalik, et kultuuriministeerium soovib kas või üle laipade minemise hinnaga vabaneda nendest muuseumidirektoritest, kes kevadel muuseumide sundliitmise kavale kõige sirgjoonelisemalt vastu seisid. Ja on ka võimalik, et suurkirjastaja ja sõber, kes väidab Ilon Wiklandi midagi väitvat, mängib hoopis tema loomingu esindamise õiguste peale, ja mis seal salata, selle mängu panused on suured.
Eks järgnevad päevad näitavad, kui ehk Ilon Wikland ja Rea Raus võimaluse saavad ajakirjanduses midagi öelda.
Muide, Iloni Imedemaal on praegu Jüri Mildebergi illustratsioonide näitus üleval. Minge vaadake, väga hea näitus on.

Ally peale mõeldes

Oli meil siin aia taga Targal Naabrinaisel tore koer Ally. Oli meie sõberkoer, rõõmustas ikka, kui sinna läksin, olgu koos Hermanni ja Elliga või ilma. Tuli tormakalt vastu, saba laialt lehvimas, kuulas juttu ja mõistis asju. Nügis mind ikka ninaga, kui naabrinaise pliidi ees istusin juttu ajamas, noris pai ja kalli. Väga hea oli teda kallistada, suurt ja pehmet Tiibeti mastifi.
Ally käpad olid pikka aega haiged, kord kunagi lõikuselgi käidud, kuid tulemusteta. Viimasel aastal lausa komberdas, kuid pidas vapralt vastu. Pikki käike ei suutnud teha, kuid oma koduõues sai ilusti hakkama. Et haiged jalad tal palju liikuda ei lubanud, kippus kilosid kogunema, ja mida rohkem sai ülekaalu, seda viletsamaks muutusid jalad. Ei aidanud Allyt ka dieettoidud ja mõõdetud portsud, lihtsalt oli selline ja kõik. Suure kogu ja suure südamega, oma emme kullapai, naabrikoerte sõber ja mängukaaslane.
Vanuse poolest oli ta vaid keskeas, kuid haigus ja kuumus kokku tegid oma töö ja nii ta ei jaksanudki enam. Neljapäeval jättis ta oma perenaise ja sõbrad siia, et jätkata kuskil mujal tervete käppade ja kerge kehaga.
Olgu tal lõpuks tore seal taas kohtuda ja joosta koos Bonni ja Ronaga, kes lahkunud enne teda. Eks ma püüan ta üksinda maha jäänud emmet siin nüüd ise valvata ja lohutada, kuigi selge, et see pole see.
Ja ma arvan, et meie koerad teadsid sellest kurvast sündmusest varem kui mina. Neljapäeval käis Elli rahutult ringi, otsis muudkui lähedust ning niutsus, aga ma ei saanud aru.
Siin selle pildi peal on nad veel koos. Kolmas koer on teisel poolt naabrite Papa.

Külastusaeg laatsaretis, tööd kah

Milline nädal.
Esmaspäeval ja teisipäeval olid külas Vilepid. Kondasime õhtul isegi ringi, nii palju kui ilm lubas. Käisime meres ja jõime kohvi imeliste vaadetega ilusates paikades. Keskpäevakuumuses peitusime toas, kus Heiki õpetas mind ise oma kodukat ehitama. Loodetavasti saab must asja. No siiamaani olen suutnud edukal uuendada “raamatud” “Aidi Vallik” ja “Lugu-Loo”. Eesoleval nädalal on kavas hakata meisterdama seda Anni-lehekülge. Aga seniseid uuendusi võib vabalt juba vaatama minna. Laadisin üles tohutu posu igasuguseid kirjutisi, meediakajastusi, arvustusi ja muud kraami, korrigeerisin vananenud infot ja… noh, hakkab juba nagu looma.
Kolmapäeval laekusid Eva ja Janno ühe tütrega, neljapäeval lisandus nende noorem poeg. Ikka vanamuusikafestivalile (poeg küll Megadethile). Minu plaanid noid kontserte kuulda aga jooksid liiva puha (peale tänase Vivaldi), möll ja madin käis põhiliselt Intsu ümber ja aega oli vaja ju ka külalistega niisama koos olemiseks ja jutustamiseks, eks. Peale muu on nüüd see kuu kulunud Intsu ravimisele päris märkimisväärne summa meie eelarvest.
Hea muidugi, et see on tulemuslikult kulutatud raha. Ints paraneb tasapisi. Väga aeglaselt küll, aga siiski. Laupäeval, st eile käisime taas Valdekus, andsime uue vere ja tegime ultraheli, millest selgus, et neerud näevad siiski päris ilusad välja ja nendega elaks veel küll. Ka vereproov on mõnevõrra paranenud. Saime uue kanüüli käpa sisse ja jätkame tilgutirežiimil ning süstidega veel ühe nädala. Seejärel taas uus visiit ja vereproov.
Vähemalt on see elukas taas sotsiaalseks muutunud ega püüa end suremiseks kuhugi peitu sokutada. On hakanud tasapisi jälle ise sööma ja jooma. Tuleb kaissu tuttu, sõtkub ja nurrub. Näitab iseloomu. Peaaegu juba nagu päris.
See tilgutiga jahmerdamine võtab jubeda aja, iga päev mingi 3-4 tundi. Alguses ta jäi vähemalt magama seal tilguti all, sain kõrvalt raamatut lugeda. Nüüd on ta tervem ja ega ta taha küll mingi vooliku küljes kinni olla, üks käpp välja sirutatud. Nii et see tema hoidmine vagurana tilgutikõlblikus asendis 3-4 tunni vältel on… mnjah. Aga iga järgmise päevaga on Ints natuke tervem ja see kompenseerib kogu vaeva.
Aga minu ja Oti reedese töö panen taas üle hulga aja jälle üles.
Selline nädal oli meil siin Läänemaal:

Ning selline Lullamilla:

SISALIK

VÄIKE VÄLE SISALIK,
VIISTEIST SENTIMEETRIT PIKK,
NELI KÄPPA, LIIVAKARVA,
NAHA PEAL EI OLE KARVA,
SABA PIKK JA KEEL ON PIKK –
NIISUGUNE SISALIK

ROOMAS KIVIL, IMESTAS
JA VAAT ET MAHA MINESTAS.
KUHU KADUNUD ON TEISED?
INIMESED, KOERAD, VEISED?
MIKS ON AINULT SISALIK,
VIISTEIST SENTIMEETRIT PIKK,
ULJALT ÕUES UITAMAS
JA ÜKSI TEISI HUIKAMAS?

ILM ON OMETI NII ILUS!
KOLM JA KÜMMEND KRAADI VILUS!

Tulipalav laatsaret

Ma hakkan juba tasapisi soojalembivuse kohapealt ümber mõtlema. Sutsu palju on nagu. Selline oli kuuri põhjapoolse seina peal temperatuurinäit üleeile pärastlõunal:

Majas sees on tunduvalt jahedam, no nii 27-28 kraadi. Aga seegi ei tundu enam väga meeldiv.

Ja meil käib siin juba mitu päeva märja T-särgi võistlus, sest koerte jaoks on niisugune temperatuur samuti ilmne liig.

Eriti Ellit püüan kogu aeg silmas pidada, et ta end pikalt õue valvama ei unustaks. Ja tema sahmib rohkem ringi ka kui Hermann. Hermann vana koerana püsib alalhoidlikult koos meiega toas ventika ligi. Joogivett vahetame ja jääbikuid lisame ka tunduvalt sagedamini kui muidu.

Ints on endiselt haiglarežiimil, isoleeritud magamistuppa. Seal õnnestub ka aknakatetega mingit temperatuuri hoida. Ainult et tilgutiga läks meil eile ikka pahasi ja tal õnnestus kanüülist vabaneda. Seejärel selgus, et no ei leia me Haapsalust loomaarsti, kes kassil veeni nõela otsa saaks ja uue kanüüli paneks. Nüüd on vaesekesel mõlemad esikäpad ära torgitud, loom traumeeritud ja tolku netu. Minul hirmsad süümekad, et ma niimoodi lasen teda piinata, ja hirm ja muu. Ta on nüüd kaks päeva oma tilka hoopis kuklanaha alla saanud. Pole küll nii kiire ja tõhus kui otse veeni, aga abiks ikka. Ainult et kogu see saaga viskas minu jaoks väga olulise küsimärgi õhku: et kuidas siis see reiearteri tabamine vereproovi eesmärgil välja nägema hakkab…
Ja sel laupäeval lähme jälle Valdekusse, anname seal oma vereproovi ja siis selgub kõik see, mis edasi saab. Edasiste küsimärkide korral saab kohe ka samas Intsu neerukahjustuse ulatuse ultrahelis korralikult kindlaks teha.

Ints on väga haige ja tööd on üle pea

On alles ülesanne. See “Saladuste” kiri, mis mul laual ees on ja millest tuleb tükk kirjutada, sisaldab väga palju seksi. No see räägib ühest naisest, kes hullupööra ringi tõmbab, niisugune nagu nümfomaani lugu. Et seksist nagu elu koosnebki. On oma mees ja armuke ja lisaks väga arvukalt juhuslikke vahekordi ning grupikaid. Mingid piirid on abikaasa ja armukesega paigas, st mõlemad tolereerivad, aga ühel hetkel see naine oma mõõdutundetuses ületab nendegi tolerantsi piirid.
Aga seda et… seda ei saaks ju telekas näidata, see oleks paras pornofilmi stsenaarium.
Oleme siin nüüd vahetanud kirju ja arutanud ja ma pean tegema seda stsena kuidagi nii, et seksi ei näita, et see on ainult millegagi markeeritud… ehk et vaatajatele jääb mulje, et kus alles panid, aga tegelikult ei pannud ekraanil keegi kedagi ega midagi.
Ja oluline on ju seejuures ikkagi midagi muud, st fookus on ikkagi selle peal, miks see naine niimoodi teeb. Et mis inimsuhted need niisugused on.
Ma siin nüüd juba oma paar tundi toksin küüntega lauaplaati ja mõtlen, kuidas seda tükki teha.

Aga plika läks jälle ujuma. Ta elabki mul sel suvel kaelapidi vees. Hommikul, kui ma ärkasin, siis ta parasjagu tuli ujumast. Nüüd läks jälle. Ja ma vean kihla, et õhtul läheb ta veel üks kord.
Kui ma temavanune olin, siis mina küll nii sportlik ei olnud. Mina käisin kõigest kaks korda päevas meres. Aga nüüd… nagu ei jõuagi üldse. Kuigi tegelikult on see arvatavasti ikka viitsimise ja ettevõtmise taga kinni, leida õhtuti see tund aega.

Meil siin veel mure ka majas – vana Ints otsustas haigeks jääda. Kohe väga haigeks. Tema krooniline põletik hakkas eelmisel nädalavahetusel taas vaikselt välja lööma ja asjad läksid kiiresti järjest hullemaks.Teisipäeval käisime temaga arstil, sai antibiootikumisüstid peale, aga justkui järjest hullemaks läks ühtelugu. Ja kolmapäeva hilisõhtul kadus ta märkamatult üldse minema… Eile, neljapäeval, olin ma juba täiesti paanikas, et kuhu ta haige ja nõrgana ometi läks, teate küll seda legendi, et loomad püüavad minna peitu, siis kui… Õhtupoolikul otsisin teda mööda lillepeenrad puhmaste vahelt, et kuhugi taimede alla varju heitnud ehk, ei uskunud, et ta äraminemise jaoks kodust päris ära läheb. Ja siis ta roomaski vaikselt välja, täitsa läbi omadega, aga elus. Jälle arsti juurde, antibiootikumid vahetati välja kangemate vastu, täna arst käis vaatamas, tuleb õhtu poole korra veel. Asi on väga pahasti ta meelest, see ei ole enam seesama vana põletik.
Homme lähme Tallinnasse Valdekusse, sealt saab kiired analüüsivastused. Et see diagnoos vähemalt täpsustuks. Maks, neer, aju… kuskil mujal on Intsul igatahes veel midagi väga paigast ära.
Virtsu merepäevade laada jätame seega homme ära. Kuidagi ei jõua olla kell 12 Virtsu merepäeva laadal ja Intsuga kell kaks Tallinnas. Kahju muidugi, aga vana Ints-PInts-Pänts vajab meid praegu rohkem.
Hoidke meile pöialt, et me 1. augustil ikka Intsu 14. sünnipäeva saaksime tähistada.

Külmavareste õnneaeg

Kiiduväärselt soojad on need viimased paar nädalat nüüd pääle jaani olnud. Mul on kohe hea olla, varbad ei külmetagi enam kogu aeg ja tuttu on ka ilma kuumaveekotita mõnus minna. Nii et saabunud on külmavareste õnneaeg.
Pühapäeva õhtupoolikul läksime ema juurde maale ja seal.. no ühesõnaga küsin, kus vanaema on. Et väljas 30 kraadi kuuma ja kuidas ta, 91-aastane vanainimene, sellele vastu paneb. Ema teatab seepeale mureliku näoga dramaatiliselt: “Hommikust saadik aias ja tuppa ei tule. Rohib.” Siis tuli vanaema mu häält kuuldes ka põõsast välja, täiesti reipa ja lõbusa olemisega, oma igavene kõblas käes, lühikeste varrukatega särk seljas, aga ikka villane kootud vest peal. Mina siis küsisin, et kas nüüd on tal lõpuks ometi soe! (Muidu tema on ju ka külmavares, toas võib saun olla, aga temal ikka alati külm…) Tema leidis, et nii võib juba elada jah, aga vesti veel maha ei viskaks.
Ta on mul ikka nii suurepärane ja armas, see mu igivana vanaema. Talviti on tal kurb aeg, siis ta konutab ja mõtleb mõrusid mõtteid ja silmad on sellised väsinud-väsinud. Aga nii kui kevadel tulevad need aiatöö-alguse ilmad, nii läheb silm särama ja uus elu tuleb kohe nagu sisse. Eelmisel kevadel ta alustas näiteks suure pauguga ja külvas topsidesse 80 tomatitaime. Ema pidi kreepsu saama, et kes neid seob ja kastab ja kasib.
Mina harvendasin täna oma väheseid porgandeid, kantseldasin tomateid ja sooritasin Decise abil lehetäide massimõrva roosipeenras. Aarne Kähr kah ju oma raamatus kirjutab, et aednikud on väga jõhkrad inimesed, kelle lemmiktööriistadeks on terav nuga ja aiakäärid. Aiakääride kohapealt on tal täiesti õigus, ma õmblen oma suured põlledki alati selle arvestusega, et aiakäärid ja mobiiltelefon peavad alati taskusse ära mahtuma, pluss veel aiamarker ja kümmekond taimeetiketti, nöörikera ja välgumihkel (et kääriterasid aeg-ajalt leegis desinfitseerida).
Tööd tegin tegelikult ikka rohkem. Natuke “Saladuste” asja edasi, juunikuu dokumendid kokku ja raamatupidaja kätte, tegin arveid, orgunnisin uue raamatu turustamis- ja reklaamiasju. Ja ei saagi aru, kuidas lõpuks on nii, et väljas jumala pime, aga minul ikka veel peaaegu kõik tegemata.

« Older entries